Andeksandmine oli lihtne, aga sellega ei pidanud leppima. Palju raskem oli leppida nende olukordadega, kus ei saanud enam andeks anda, sest polnud, kellele andestada. Selle elu tõe mõistmiseni oli Ira Tever oma uurijatöös mitmeid kordi jõudnud, kuid iga kord, kui taoline asi kordus, üllatas see teda jälle. Uus juhtum, mille uurimistöö osakonna ülem Sulps Erik talle sedakorda poolvägisi peale oli surunud, tundus pisut teistlaadne. Mõte, et uurimistöö, mis puudutas vaid inimese vara, mitte tema enda elu kallale kippumist, laheneb ilma emotsioonideta, pani Ira bossi pakkumisega nõustuma. Lisaks oli tal raske keelduda, sest tegelikult seisis Sulpsi kenasti vor mistatud töökäsu taga hoopis prefektuuri ülema Kala Sulevi enda soov, et selle tavatuna tunduva loo lahendaks maakonna uurija Ira Tever isiklikult. Mõistagi oli pisut eemal seisval uurijal kohasem ülemuste ja nende sõprade probleemidega tegelda, nii et mingi erilise au või tähelepanuavaldusema Ira seda asja ei võtnud. Tegelikult ei võtnud ta seda kuidagi, sest pehmed ja karvased polnud tema huviorbiidis kunagi lähivaates olnud. Pigem muretses ta kiratsema jäänud toataime või pargipuu kui mõne hulkuma läinud kassi või koera pärast, aga just selle viimase isendiga tal tegelda tuligi. Nimelt oli tegu mingi koeraga, kes veterinaari
5