TALVEKS SULETUD

1 Merelt saabuv tihe udumass oli vallutamas maad, kattes märja asfalti kohal õhu ja tekitades halo ümber tänavalaternate.

Ove Bakkerud juhtis autot ühe käega roolides. Maastik tema ümber oli pakitud pimedusse.

Talle meeldis see aeg aastas, mil sügisesed lehed polnud veel lange­ nud. Viimast korda oli ta teel Stavernis asuvasse suvilasse, et kruvida akendele ette luugid, tõmmata paat kaldale ja sulgeda kogu maja talveks. Ta oli seda oodanud kogu suve. See oli tema nädalavahetus.

Töö ei võtnud enam kui paar tundi pühapäeva pärastlõunast. Kogu ülejäänud aeg kuulus vaid talle.

Ta vähendas kiirust ja keeras peateelt maha krudisevale kruusale.

Autotulede valgus libises mööda kibuvitsahekki, mis kattis tee servi kuni parkimisplatsini. Süüdet välja keerates näitas kell armatuurlaual 21:37, ta astus autost välja ja tõmbas kopsud täis soolase mere värs­ ket lõhna. Kallast rammivad lained kostsid kaugel kõmava äikesena.

Vihm oli järele jäänud, andes nüüd maad teravate iilidena puhu­ vale tuulele, mis udu laiali pühkis.

Tvisteinis asuva majaka valgusvihk libises regulaarses rütmis üle maa, pannes vihmast märjad rannakaljud helkima.

Ta tõmbas jaki tihedamalt ümber, kõndis auto taha ja tõstis pagasi­ ruumist toidukotid välja. Juba rõõmustas ta toidu üle – õhtusöögiks verine lihalõik, hommikusöögiks praemuna ja peekon. Meeste toit.

Ta torkas vaba käe taskusse kontrollimaks, kas võtmed on alles, ja hakkas rada pidi üles, kaljudel oleva suvila poole sammuma. Kerge tõus ja tema ees laius kogu meri. Kuigi oli pime, tunnetas ta võimsat vaadet, mis teda alati omamoodi rahuga täitis.

20 aastat tagasi, kui perekond suvila ostis, oli see olnud vaid lihtne, punaseks värvitud laudadest, isoleerimata ja kõdunemis­ kahjustustega majaköks. Niipea kui oli tekkinud rahaline võima­ lus, oli ta lammutanud kogu suvila maani maha ja ehitanud vanale vundamendile maja tagasi. Tükk tüki haaval olid nad naisega endale 5

isikliku paradiisi loonud. Kui ta esimestel aastatel oli kulutanud iga vaba hetke ehitustöödele, siis nüüdseks oli saanud sellest paik, kus võis käsivarred lõdvaks lasta, hingata ja välja lülituda. Koht, kus ei vaadatud kella, kus aeg käis omatahtsi ja omi radu, sõltudes vaid ilmast ja tuulest.

Suvila ette jõudnud, lasi ta kotid käest maja ees olevatele kivi­ plaatidele ja otsis võtmed välja. Majakas libistas oma valgusvihu üle suvila seina ja kadus taas. Ove Bakkerud tardus ega suutnud hingata.

Parem käsi pigistas võtmekimpu. Ta tundis, kuidas suu muutus kui­ vaks ning kananahk levis kätest ja kaelast allapoole.

Taaskord pühkis majaka valgusvihk üle majaseina, justkui kinni­ tamaks seda, mida ta vilksamisi oli näinud. Uks oli irvakil. Piit oli purustatud ja lukk maas vedelemas.

Ta heitis pilgu enda ümber, kuid ei näinud muud kui pimedust.

Eemalt tihnikust kostis mingi hääl, kuskil murdus oks. Kaugemalt oli kuulda koera haukumist. Siis jäi kõik vaikseks. Jäid vaid sügiseste lehtedega rabistav tuul ja randa löövad lained.

Ove Bakkerud astus paar sammu edasi, ukselehe ülemist serva puutudes lükkas ta ukse lahti. Kobades lülitini jõudnud, süütas ta õuevalgustuse ja lambi esiku laes.

Nad olid naisega mõelnud, et kunagi võib selline asi juhtuda. Ta oli lehest lugenud nii poisikeste kampadest, kes majadesse tungisid ja majapidamistes laamendasid, kui ka professionaalsematest jõuku­ dest, kes rüüstasid väärtasju jahtides terveid suvilarajoone. Siiski oli valus uskuda, et see oligi juhtunud tema endaga. See tundus paiga pühaduse rikkumisena. Temale kuuluva paiga.

Kõige hullem oli elutuba. Sahtlid-kapid olid avatud ja sisu põran­ dale laiali loobitud. Lõhutud klaase ja taldrikuid, diivanipadjad maha visatud. Kõik müügikõlbulik oli läinud. Uus lameekraan­teler, muusikakeskus ja kaasaskantav raadio. Kapp, milles nad hoidsid veine ja kangemat alkoholi, oli tühi. Ainsana oli sinna jäetud pool­ tühi konjakipudel.

Ta kummardus, et tõsta põrandalt üles tavapäraselt kaminariiulil seisnud pudelilaeva, mille klaasi oli tekkinud suur mõra. Kaks selle hapra purjealuse mastidest olid murdunud. Ta mäletas neid tunde, mil ta oli istunud ja vanaisa jämedaid sõrmi vaadelnud, mis ime­ kombel nendest tillukestest juppidest päris laeva kokku said. Kui 6

laev pudelisse paika sai, oli vanaisa tõmmanud niite, mis tõstsid mastid üles.

Tema hääl värises, kui ta end politseisse helistades tutvustas. „Millal sa viimati suvilas käisid?“ uuris dispetšer. „Kaks nädalat tagasi.“ „Sissetung on seega toimunud pärast 19. septembrit?“ Ove Bakkerud vaatas enda ümber toimunud varaste laastamis­ tööd. Ta tundis end äkitselt täiesti tühjana. „Tead sa, kas ka teistes suvilates on sees käidud?“ tahtis politseinik teada. „Ei tea,“ vastas Ove Bakkerud ja vaatas aknast välja. All, Thomas Rønningeni suvilas, olid tuled sees. „Ma just jõudsin siia.“ „Saame saata homme patrulli sinna seda üle vaatama,“ jätkas politseidispetšer. „Oleks hea, kui te seni puudutaksite nii väheseid asju kui võimalik.“ „Homme? Aga ...“ „Kas sind saab sellelt numbrilt kätte kui helistame, et anda teada, kui meil on mõni auto vaba?“ Ta avas suu, et protesteerida, nõuda, et politsei peaks kohe koos koerte ja sündmuskohaekspertidega kohale tulema, kuid vaikis. Ta neelatas, tänas ja lõpetas kõne.

Kust peaks ta alustama? Ta tõi köögist harja ja kühvli. Siis tuli talle meelde politseiniku manitsus, et sündmuskoht tuleb hoida puutu­ matuna. Ta pani need käest, läks akna juurde ja vaatas allpool asuva naabersuvila poole.

Ta pani imeks, et seal tuli põles. Thomas Rønningen ei käinud siin sügiseti sageli. Tal oli igareedese mahuka vestlussaatega piisavalt tege­ mist. Kuid siiski oli mees võtnud aega, et tähistada augustis alanud hooaja avasaadet. Nad olid istunud konjakit juues koos välikamina ees, Rønningen oli jutustanud lugusid kõigest sellest, mis toimus kulisside taga enne, pärast ja saate ajal.

Alumise maja elutoa suurte valgustatud akende eest libises mööda kellegi vari. Murdvargad võisid olla ka seal käinud. Ega ta ei teadnud, äkki olid nad ikka veel seal. Ta astus kiirete sammudega ukse poole, haaras kaasa taskulambi, mis puutumatult oma tavalisel kohal seisis.

Võib-olla politsei prioriteedid muutuvad, kui nad saavad kuulda, et sama saatus oli ka Thomas Rønningeni tabanud.

7

Rada alla mere poole lookles läbi tiheda võpsiku ja paksude oks­ tega kõverike mändide. Lamp valgustas küll teel olevaid siledaks kulunud puujuuri ja kive, kuid ei aidanud vältida männiokaste ja okste tekitatavaid kriimustusi.

Suvila akendest paistis valgus, kuid selles seinas olid paigutatud aknad nii kõrgele, et sisse ei olnud võimalik näha.

Ta näitas valgust enda ümber ja läks siis välisukse juurde viiva trepini. Tuul rebis ukse lahti ja lõi selle pauguga vastu veranda käsi­ puud. Ühtäkki mõistis ta, et tal ei olnud midagi, millega end vaja­ dusel kaitsta. Teda valdas tugev rahutus, külmavärinaid jooksid kaela mööda edasi seljale.

Lambivalgus langes uksepiidale. Sellel olid samasugused sissetungi jäljed nagu tema omal, kuid miski oli siiski teisiti.

Ukse ülaosal olid vereplekid.

2 See oli olnud pikk päev.

William Wisting istus diivanil, kummardunud laua kohale, sil­ mad kinnitunud tema ees olevale võtmele. Võti, mida polnud kaua aega kasutatud, oli roostes.

Ta tõusis ja kõndis üle elutoa põranda. Aknaklaasile jäänud tihe­ dad piisad andsid tunnistust möödunud vihmast.

All, Staverni tänaval, kihutas läbi tänavate üks alarmsõiduk. Sinine vilkurituli lõikas rütmiliselt läbi pimeduse. Oli võimatu aru saada, kas tegemist oli politsei või kiirabiga. Ta saatis masinat pilguga, kuni see Helgeroaveieni tänavale kadus. Ta pööras ringi ja võttis nurgakapist pudeli. Sildilt selgus, et see pärines Hispaaniast. Kuldsete trükitähte­ dega seisis etiketil aastakäik 2004. Mäletamist mööda oli ta selle saa­ nud Kaubanduskojalt ühe ettekande eest. Vein paistis olevat hinnaline ja kapis seismine polnud kindlasti selle kvaliteeti vähendanud. Talle meeldisid veinid, kuid tal ei olnud kunagi aega ega piisavalt huvi, et end kurssi viia viinamarjasortide, erinevate tootjate ega veinipiirkonda­ dega, millised veinid olid mõeldud toitude juurde ja millised niisama joomiseks. Talle piisas, et ta veini maitstes aru sai, kas see hea oli.

8

„Baron de Oña?“ luges ta etiketilt ja vaatas diivani suunas.

Suzanne naeratas talle ja noogutas. Ta naeratas vastu. Naine oli tulnud tema ellu kaks aastat tagasi ja saanud selle tähtsaks osaks.

Naise korteris nädal tagasi tekkinud veelekke tõttu olid neist saanud elukaaslased. Kuigi ta seda naisele öelnud polnud, meeldis talle, et ta siin oli.

Mees võttis kaks klaasi ja heitis veelkord pilgu aknast välja, näge­ mata muud kui iseenda peegelpilti. Lai jämedakoeline nägu tume­ date silmadega. Ta pööras sellele selja, läks tagasi diivani juurde ja istus Suzanne kõrvale.

Teleriekraanil oli Thomas Rønningen täitnud sohva põnevate saatekülalistega, kel olid ühistele teemadele erinevad vaatevinklid.

Wistingule meeldis saate formaat, mis põimis rasked teemad kerge meelelahutusega. Saatejuht meeldis talle samuti. Thomas Rønnin­ gen suutis oma poisiliku sarmiga luua rambivalguses intiimse, isik­ liku ja turvalise õhkkonna. Ta oli nagu uurija. Esitas külalistele alati hästi formuleeritud ja intelligentseid küsimusi ning selle asemel, et intervjueeritavaid kriitiliste väidetega seina vastu suruda, suutis ta neist erinevaid paljastusi välja meelitada õigupoolest vaid vestlusel voolata lastes.

Suzanne võttis klaasid vastu ja asetas need lauale. Mees ajas end taas püsti ja tõi korgitseri. Enne uuesti istet võtmist heitis ta veel­ kord pilgu aknast välja. Veel üks alarmsõiduk oli eelmisega samas suunas teel. Automaatselt viskas ta pilgu käekellale ja täheldas kella­aja: 22.02. „Õnnitlen siis,“ ütles Suzanne klaasi üleval hoides, kuni mees selle täitis. „Mille puhul?“ „Suvila,“ naeratas naine ja noogutas laual oleva võtme suunas.

Wisting potsatas tagasi diivanile.

Päev oli alanud Oslo advokaadibüroos koos onu Georg Wistin­ guga.

Onu Georg oli 78-aastane ja kulutanud enamuse oma täiskasvanu­ east energiasäästlikkusele spetsialiseerunud inseneribüroo üles ehita­ misele. Wisting polnud kunagi päriselt mõistnud, mida see tähendas, teadis vaid, et onu oli välja töötanud ja patenteerinud mingid vee ja õhu desinfitseerimise ning puhastamise seadmed.

9

Onu Georg oli võtnud oma elu ülesandeks raputada normatiive, lisaks oli temasse programmeeritud vastumeelsus maksusüsteemi vastu. See oli kaasa toonud mõned voorud kohtuaparaadiga, mis lõppesid rahalise karistuse ja tingimisi vanglakaristusega.

Kohtumine advokaadibüroos seisnes Georg Wistingu viimse tahte teada andmises. Tema tahe oli, et riik pärast tema surma mitte min­ gil juhul millelegi küüsi taha ei saaks. Pärimisseadus oli advokaadi pärusmaa ja ta oli välja töötanud suhteliselt keerulise plaani, kuidas onu Georg oma vara enne surma ära nihverdada saaks.

Wistingu jaoks lõppes lugu sellega, et temast sai omanik ühele Værvågenis, Helgeroa lähedal asuvale suvilale, mille hind oli kunst­ likult nii alla lastud, kui seadus võimaldas, et pärandimaksu miini­ mumile kahandada.

See tegi temast varaka mehe. Tegelikult mitte. Rahaga polnud tal ka varem probleeme. Ta teenis suhteliselt hästi, kuid töö ei jätnud talle sõna otseses mõttes aega seda eriti kulutada. Ja lisaks see muu raha. Ingridi pealt saadud raha. Nii tema kui lapsed olid pärast naise hukkumist neli aastat tagasi, Noradi* missioonil Aafrikasse, saanud miljonilise hüvitise. Raha seisis siiani kontol, kasvades iga kuuga. Ta ei olnud suutnud seda veel puutuda.

Ta mäletas aega, mil nad oli värskelt abielus ja Ingrid oli jää­ nud kaksikutega käima peale. Kulutused kasvasid. Et kuu lõpuni ots otsaga kokku tulla, tuli neil taarat viia. Praegu ei vaadanud ta igapäevaseid oste tehes enam üldse hindu.

Advokaat oli pakkunud, et võib ka tema majandusliku seisu üle vaadata ja koostada plaani, kuidas maksukoormus miinimumini viia.

Wisting oli loobunud.

Inimesed teleekraanil naersid millegi üle. „Ma kadestan selliseid inimesi,“ ütles Suzanne ja noogutas teleri suunas.

Wisting noogutas kaasa, saamata õieti aru, mis sorti inimesi ta sil­ mas pidas. Tema oli rahul, et sai lihtsalt naisega koos diivanil istuda. „Selliseid, kes mängeldes teevad, mida nad tahavad,“ jätkas ta. „Kes julgevad riskida. Loobuda kindlast ja turvalisest ning teha midagi uut ja põnevat. Nagu see Sigrid Heddal.“ * Norra Välisministeeriumi all tegutsev Arengukoostöö direktoraat

10

Wisting heitis pilgu ekraanile. Keegi viiekümne ringis olev naiste­ rahvas rääkis innukalt millestki, mida nimetas Safe Horizoniks.

Suzanne vaatas mehe otsa. „Mõtle, üle viiekümnesena loobuda ärimaailmas kindlast tööst projektijuhina ja sõita Addis Abebasse, et vabatahtlikuna kodutute lastega töötada. Sa pead ikka julge olema.“ Wisting noogutas. Talle meeldis see Suzanne külg. „Tommy on ka selline inimene.“ Ta pidas silmas Line taanlasest kallimat. Tommy Kvanter oli aasta tagasi öelnud üles koka koha kalatooteid valmistaval laeval, müünud maha korteri ja kolinud kokku Wistingu tütrega. Müügiraha oli ta investeerinud ühte sõpradega käima pandud restoraniprojekti Oslos.

Wisting nõustus, et Tommy oli unistaja. See ei olnud aga omadus, mida tema oleks väärtustanud.

Peale tänast kohtumist advokaadibüroos oli ta koos Suzanne ja Linega Tommy restoranis õhtustanud. See oli esimene kord, mil Wisting seal käis, kuid oli mõistnud, et tegemist oli millegi enama kui ühe söögikohaga. Restorani hoone oli kolmekorruseline, nimeks Shazam Station, selle keldris asus ööklubi, esimesel korrusel kohvik ja ülemisel restoran.

Tommy vastutas köögi ja restorani eest. Ta ise nendega sööma ei tulnud, kuid hoolitses selle eest, et neile serveeriti neljakäiguline õhtusöök. Toit oli hea, selles polnud asi. Kuid, kus olid tavaliselt rahvast täis reedesel pärastlõunal kõik kliendid? Hõivatud oli vaid käputäis laudu ja jäi mulje, et kelneritel polnud midagi teha. Kui see iga päev sedasi oli, võisid Tommy poolt projekti paigutatud rahad vaid tuulde lennata.

Ta ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mida tütar Tommys nägi.

Küllap pidi ta olema piisavalt tark ja mõistev, sest isegi Wisting suutis näha, kui võluv ta oli. Kuid Tommyt ei saanud ju tegelikult usaldada.

Mitte üksnes seetõttu, et tal oli varasemast narkokuriteo süüdistus, vaid, et ta võis olla väga kangekaelne ja egoistlik. Wistingule tun­ dus, et see lihtsalt ei ole mees, kellele tema tütar oma tuleviku peaks pühendama.

Vahest kahtlustas ta, et skepsis oli põhjustatud vaid faktist, et Line tema tütar oli, kuid arvas siis, et ikka mitte. Viimastel korda­ del nendega koos aega veetes oli talle jäänud mulje, et ka Line oli 11

hakanud märkama mõningaid Tommy nõrku külgi. Ta pani tähele, et Line ärritus sagedamini asjade peale, mida Tommy ütles või tegi, ning Wistingul tuli tunnistada, et teda rõõmustas nägemine, et Line kriitikameel mehe suhtes oli ellu ärganud. „Kui inimene midagi uut ette võtta ei julge, ei saa ju loota, et ta midagi saavutab,“ jätkas Suzanne. „Ja mida siis tegelikult kaotada on? Ükskõik kui palju kordi sa eksid, õpid sellest iga kord midagi uut. Ja iga kogemus on väärtuslik. Nii hea kui halb.“ Ühele saatekülalistest oli esitatud küsimus, millele ta kohe vastata ei osanud. Üle tekkinud eetrivaikuse kuulis Wisting kauget politsei­ sireeni heli.

Ta võttis laualt klaasi ja istus seda hoides. „Tahaksid sa restorani avada?“ küsis mees. „Jaa,“ vastas naine üllatunult ja naeratas mehele. „Mitte just päris restorani, võib-olla väikese kunstikohviku. Elu tundub olevat liiga lühike, et jääda selliseks, nagu see mul praegu on. Minna igal hom­ mikul kontorisse. Koosolekud, eelarved, kärped, projektid.“ Suzanne töötas Lastekaitses pedagoogina ja oli tegelenud palju aastaid noorte, üksi maale saabunud asüülitaotlejatega. Viimastel aastatel oli töö muutunud järjest enam administratiivseks, mistõttu tuli tal nüüd istuda kontoris, omamata mingitki kontakti lastega, keda ta aidata oli soovinud. „Mis selle nimeks saab?“ küsis mees ja pani klaasi käest, ilma et ta sellest joonud olnuks. „Mille?“ „Kui sa oled mõelnud kohviku avamisele, oled sa kindlasti mõel­ nud nime peale.“ Naine raputas pead. „Mitte Shazam Station?“ Naine naeratas. „Kusjuures, see on tegelikult tore nimi.“ „Arvad?“ „Shazam on võlusõna. Pärsia keeles. Norra keeles seesam. Seesam, seesam.“ „Seesami Jaam?“ Naine naeris. Silmade ja suunurkade ümber moodustus kaunis võrgustik kortsukestest, mis ulatus meelekohtade ja põskedeni.

12

Pähklipruunides silmades peegeldus laual olevate küünalde kuma, andes ta pilgule täiesti erilise sära.

Wisting sirutus veiniklaasi järele, kuid enne selleni ulatumist helises telefon. Helendav ekraan näitas helistajaks OPERA, mis oli firmasisene lühend politsei operatiivkeskuse kohta.

Ta vastas napilt. Helistanud operaator tutvustas end samal moel. „Paljudes Guslandi suvilates on toimunud sissemurdmine.“ Wisting vaikis. Ta mõistis, et see polnud kõik. „Ühest suvilast leiti meesterahva surnukeha.“

3 William Wisting lõi autoukse tagantselja kinni ja tõmbas kraeservad koomale.

Kitsal parkimisplatsil seisid kiirabi, kaks politsei- ja paar eraautot. Õhtu oli külm. Hingeõhk ta näo ees muutus loorõhukeseks val­ geks auruks. Eemalt kostis tõusvate ja taanduvate lainete hääl. Mere poolt puhuv niiske tuul kandis endaga peeneid soolateri.

Ta astus parkimisplatsi serva, kust läks rada tihnikusse. Viisküm­ mend meetrit edasi minnes avanes ta pilgule ulatuslik rannamaastik.

Siledaks uhutud rannakaljud sulandusid üheks musta avamerega.

Eemal saarel asuva majaka valgusvihk libises üle kaldariba, pannes rahutu veepinna sädelema.

Ta silmas all mere ääres asuva suvila kontuure. Paarist aknast kumas nõrka valgust. Maja ees pimeduses hüplesid mitmete tasku­ lampide valguslaigud. Siis kuulis ta käima lülitatud generaatori müra ja suvilaesine sai valgusega üle ujutatud. Politsei punavalge piirdelint laperdas tuules. Helkurid politsei vormidel helkisid, ta kuulis raadio­ saatjate, telefonide ja summutatud vestluste hääli. Kõikjal nende ümber valitses tähetu ja külm sügispimedus.

Wisting keeras pea tugevale tuulele vastu ja astus edasi. Sarnaseid väljakutseid on ta saanud lugematu arv kordi. Sellegipoolest polnud sündmuskohtadel käimine kunagi rutiiniks muutunud. Ja vaate­ pildid kahjustatud nahast, surnukehadest, omaste põhjatust meele­ heitest polnud teda kunagi immuunseks muutnud. Liiga palju kordi 13

oli ta näinud mõttetu vägivalla tagajärgi, iga korraga järjest jõhkramaid ja halastamatumaid. Need minevikupildid täitsid teda raskemeelsu­ sega, mis omakorda muutsid ta ärritunuks ja endassetõmbunuks.

Rada pidi alla sündmuskohale minnes kohtas ta kahte parameedi­ kut. Möödudes tervitasid nad tõsiste nägudega kergelt noogutades.

Operatsioonijuhiks määratud politseitöötaja kergitas piirdelinti, las­ tes ta piiratud alale. Suvila välisuks oli avatud. Uksepiit sissemurdmise käigus osaliselt purustatud. Kohe selle taga märkas ta majas seespool tapetu jalgu. Suuri kummikuid, mudased klombid talla all.

Talle anti olukorrast lühiülevaade, mis ei sisaldanud midagi uut lisaks infole, mille ta kakskümmend viis minutit varem telefoni teel oli saanud.

Espen Mortensen oli enne teda kohale jõudnud. Noor ekspert oli parajasti riietumas valgesse kaitseülikonda. „Tuled ka sisse?“ küsis ta.

Wisting noogutas, kuid piirdus vaid jalatsitele kilekaitsete tõm­ bamisega ja järgnes siis trepist üles.

Sissemurdmiseks kasutatud tööriist oli jätnud luku ümber näh­ tavad jäljed. Hakkpuidu tükke turritas igasse suunda ja uksepiida ülemine serv oli ära rebitud. Kivist trepil olid suured veretilgad.

Ukselehe ülaosas olid ebamäärased laigud, justkui oleks keegi sinna verise käega toetunud.

Espen Mortensen tegi enne edasiastumist paar ülevaatlikku fotot.

Wisting järgnes talle kitsasse esikusse. Teda vastu võtnud politseinik oli välja jäänud.

Ohvriks oli meesterahvas. Ta keha oli imelikus, moondunud kõhuli asendis. Üks käsi keha all, teine välja küljele sirutatud. Paks must kinnas verine. Porised kummikud ulatusid talle peaaegu põl­ vini. Tal oli seljas musta värvi dressipluus. Peas must mask.

Wisting käis ümber surnukeha.

Keha alt väljavoolav verenire valgus üle puidust põranda. Tal tuli liikuda pikkade sammudega, et mitte sisse astuda.

Mehe pea oli küljele pööratud. Nägu varjava musta kapuutsi esi­ osal, umbes keset otsaesist, oli pikk rebend. Sellest paistis avatud haav, kahvatud nahaservad laiali, pealuu killud välja turritamas. Õues lasi üks politseikoertest kuuldavale terava haugatuse, väl­ jendades innukust otsingutega alustada. Wisting kükitas ja toetas käed põlvedele.

14

Tema ees lamava mehe silmad, mis maskis olevatest aukudest paist­ sid, olid pärani. Huuled sissepoole, nagu püüdnuks ta ikka veel õhku ahmida.

Wisting kükitas minuti jagu surnut vaadeldes, tõusis siis ja uuris ümbrust. Laialipritsinud veri oli loonud laudseintele abstraktseid mustreid. Mitmes kohas leidus märke veristest käejälgedest nagu olid ukselgi olnud. Jäi mulje, nagu oleks mees enne kokku varisemist tuge otsinud.

Põrandal olevast vereloigust läks paar kleepuvaid jälgi ukse suunas.

Ta oli enne minema põgenemist vereloiku astunud. „Kes ta leidis?“ Wisting hüüdis küsimuse õues trepi alguses seisvale politseinikule. „Naaber,“ vastas ta ja osutas ühele kõrgemal asuvale suvilale. „Sinna oli ka sisse murtud.“ „Käis ta sees?“ Vormis mees raputas pead. „Ta tuli ainult trepist üles.“ Wisting jäi vaikides seisma, püüdes enda jaoks asjast üldpilti saada. Samal ajal üritas ta kinnistada mällu detaile, mis võiksid eda­ sises töös määravaks osutuda.

See oli miski, mida ta tavaliselt hästi oskas. Aastatepikkune uurimis­töö kogemus aitas tal sageli sündmuskohalt saadava esma­ mulje abil luua hapra vundamendi teooria vormumiseks.

Sündmuspaik oli nagu kunstiteos. Iga pisimgi detail pildil, iga üksik pintslitõmme valminud teosel reetis midagi kunstniku kohta.

Pilk liikus edasi valgustatud elutuppa. Suvila oli sisustatud stiil­ selt, modernset ja antiikset mööblit miksides. Kasutatud värvid olid puhtad ja heledad, omavahel hästi kokku sobivad.

Jäljed murdvargusest olid ilmsed. Sahtlid ja kapid avatud. Eemal nurgas oleval madalal laual, kus varem oli seisnud teler, ripnesid nüüd vaid mõned lahtised juhtmed, mitmes kohas olid seinal rip­ punud maalidest järel heledad laigud.

Wisting lasi pilgul tagasi surnukehale pöörduda, ohkas ja raputas alla andvalt pead. Miski ei klappinud, kuid ta ei suutnud aru saada, mis see oli. „Kas löögirelv on leitud?“ küsis ta.

Espen Mortensen vangutas pead ja edastas küsimuse väljas oota­ vale politseinikule.

15

„Koerapatrull otsib seda,“ selgitas ta. „Kuidas on sissemurdmisriistadega?“ uuris Wisting ja osutas purustatud uksepiidale.

Mortensen raputas pead. „See võib ka mõrvarelvaks olla,“ arvas ta. „Kohtueksperdid suuda­ vad kindlasti midagi enamat öelda, kuid tundub nagu oleks löödud terava esemega. Sõrgkangiga näiteks.“ „Arvad sa, et tema polnud sissetungijaks?“ küsis Wisting ja noo­ gutas nende vahel lebava maskiga mehe suunas. „Võib-olla teda üllatati ja sõrgkang võeti talt ära?“ Wisting raputas kahtlevalt pead. Mitte miski ei osutanud sellele, et siin oleks toimunud muud võitlust kui vaid üks surmav löök.

Seinal rippusid kenasti kaks väikest maali. Ukse kõrval seisis paar tosse. Nagide rivis rippusid korralikult paar tuulejakki. Ka majas sees ei olnud muid kahjustusi kui sellised, mida Wisting lugematutes sissetungikohtades varem oli näinud. „Ja kus siis röövitud noos on?“ küsis ta, tehes mõned sammud luksusliku suvila sisemusse. „Võib-olla oli ta tulnud tagasi uuele ringile?“ pakkus ikka veel väljas seisev politseinik. „Naasis, et midagi lisaks võtta.“ „Võib-olla,“ pobises Wisting ja jäi mõtlikuks. „Kelle suvila see üldse on?“ „Kas sulle pole öeldud? Thomas Rønningeni.“ „Teletähe?“ küsis Wisting ja jäi surnukeha põrnitsema.

Teine noogutas.

4 Wisting jättis sündmuskoha Mortenseni hoolde ja läks maja ees olevale avatud platsile. Oli taas sadama hakanud. Sündmuskoha eest vastutaval politseinikul tilkus vesi vormimütsilt riietele. „Millistesse teistesse suvilatesse sisse on murtud?“ uuris ta.

Politseinik keeras end põhja suunas ja osutas ühe suvila poole, mis asus maastiku kõrgemas osas. Selle kontuurid joonistusid tumeda taeva taustale ja Wisting nägi, et akendes oli tuli sees. Maja kohal kõrgus lipuvarras, vimpel tuules plaksumas.

16

„Omaniku nimi on Ove Bakkerud. Tema oli see, kes meid teavi­ tas. Ta tuli Oslost umbes tund aega tagasi ja avastas, et tema majja on sisse murtud. Siis läks ta naabersuvilaid üle vaatama ja avastas surnukeha.“ Wisting tõmbas käega üle vihmamärja näo. „Kelle veel?“ Politseinik otsis märkmiku välja ja keeras selja vastu tuult. „Jostein Hammersnes.“ Ta osutas üle Wistingu parema õla. „Tema suvila paikneb neemel ja ta helistas operatiivkorrapidajale, et tea­ vitada sissetungist peaaegu samal ajal, kui saime teate laiba leiust.

Neid võib vabalt enam olla, kuid praegu teame neid kahte. Käimegi nüüd suvilaid läbi.“ „Mis te suvilatega tegite?“ „Tõkestasime juurdepääsu.“ Wisting noogutas. Neil oli vähemalt kolm sündmuspaika, mida sai omavahel seostada. See andis neile vähemalt kolm korda suurema võimaluse kurjategija jälgi leida. See oli harvaesinevalt hea lähte­ positsioon. „Me kutsusime kohale eksperdid üle maakonna,“ jätkas operat­ siooni juht, nagu oleks ta Wistingu mõtteid lugenud. „Kuidas on lood omanikega?“ „Me tegeleme nende paigutamisega ühte Staverni hotelli. Te saate nad seal homme hommikul üle kuulata.“ „Kas keegi neist nägi midagi?“ Teine raputas pead ja tahtis midagi öelda, kui teda katkestas lähe­ dusest kuulduv koerte haukumine. Samal ajal ragises hääl tema kõrvas olevas kuularis. Mees tõstis käe ja surus seda sügavamale, et paremini kuulda. „Koerapatrull tegi reidi ida suunas. Nad leidsid ühe mobiil­ telefoni,“ edastati talle, „ja peavad nüüd aru, mida sellega peale hakata.“ „Tähistagu koht ja toogu see siia,“ korraldas Wisting.

Operatsiooni juht andis teate edasi. Hetke pärast tuli joostes üks noor politseinik läbipaistvasse kilekotti pakitud telefoniga. „Aku on peaaegu tühi,“ selgitas ta seda Wistingule andes. „Vaata üle enne, kui see tühjaks saab. Võib-olla on pärast PIN-koodi vaja, et seda uuesti tööle saada.“ 17

Wisting võttis koti vastu. Läbi kile leidis ta üles klahvi, mis ekraani tööle lülitas. Tegemist oli Sony Ericssoniga, mille menüü talle tuttav oli. Ta avas kõneregistri. See oli tühi. Ei ainsatki sisse tulnud ega välja läinud kõnet. Ta liikus tagasi peamenüüsse ja avas postkasti. Saabunud sõnumite all oli vaid üks teade, mis oli tulnud kell 16.53. Sisaldades vaid nelja numbrit: 2030.

Teade oli saabunud üheksakohaliselt välismaiselt numbrilt.

Saadetud sõnumite kaustas oli kaks sõnumit samale numbrile.

Esimene oli saadetud kell 16.54. OK. Järgmine sõnum saadetud kell 20.43: I am here.

Wisting otsis läbi ka kõik teised võimalikud kaustad, kuid need kolm sõnumit jäidki kogu telefoni salvestunud infoks. Ta tõlgendas seda nii, et 2030 oli sõnum kellaaja kohta. Sellele oli vastatud OK. Seejärel saatis telefoni omanik teate, et ta oli jõudnud kokkulepitud kohtumispaika. I am here. „Ma võtan selle sisse kaasa ja panen laadima,“ ütles Wisting ja torkas telefoni põuetaskusse. „Võib-olla tuleb siia öö jooksul lisa.“ Tuuleiil pani Wistingu värisema. Ta heitis pilgu ümbritsevasse ööpimedusesse. Mustad kaljud, tormidest räsitud männid ja tuu­ les painduvad kadakad. Saatuslikust kohtumisest, mis oli päädinud ühele mehele surnult maha jäämisega, polnud möödunud enam kui vaevalt kolm tunnikest. Teine tüüp võis ikka veel kuskil siin olla. „Helikopter tuleb meile appi,“ selgitas operatsiooni juht, kes pidi olema sama mõelnud. „Hästi,“ noogutas Wisting. Ta ei plaaninud seda ootama jääda. Ta tahtis minna koju ja saada kuivad riided selga. Seejärel tuli minna kontorisse ja kogu masinavärk liikuma panna.

Ta läks tagasi sama rada pidi, kust oli tulnud. Üles parkimisplatsi kõrvale oli kogunenud juba grupp ajakirjanikke. Üks fotograafidest suunas kaamera Wistingu suunas ja tegi võtte tema kindlameel­ sest kortsus näost. Hetkel, mil ta autoukse avas, kostis helikopteri hääl. See oli tulemas madalal kõrgusel ida poolt. Prožektorivalgus libises üle maastiku ja ajakirjanikel oli nüüd muud, millele fookus suunata.

Ta tõmbas märja jope seljast, viskas selle kõrvalistmele ja istus siis rooli taha ning käivitas auto. Tuled lõikasid läbi ööpimeduse, valgustades tihedat kitsast kruusateed ääristavat võpsikut.

18

Äkitselt tabas miski mütsatusega esiklaasi. Wisting hüppas pidu­ rile, auto libises jäigastunud ratastel mööda kruusa. Esiklaas oli täis verd ja musti sulgi. Ilmselt oli ta tabanud lindu. Ta laskis klaasipesu­ vedelikku ja lasi klaasipuhastitel mustuse maha pesta.

Ta käivitas uuesti auto ja saanud sõita vaid mõned meetreid, tabas autot uus lind. Ta nägi teda musta pallina läbi õhu lähemas, kuni see tabas kapotti ja kadus üle esiklaasi.

Ta jätkas sõitmist mööda seda armetut teed. Mõnesaja meetri pärast jõudis tee Helgeroa ja Staverni vahelisel maanteele. Wisting pööras paremale.

Tumeda asfaldi kohal hõljus kerge uduloor. Tuul lennutas vihmast märgi sügislehti, mis kleepusid esiklaasile ja jäid kinni klaasipuhastite alla.

Kui ta pilk sada meetrit eespool tee ääres liikumise tabas, võttis ta hoo maha. See oli üks mees, liikudes teisel pool teed tema suunas.

Sammud olid tuikuvad. Ta hoidis üht kätt pimestavate autotulede kaitseks silme ees.

Wisting lülitas automaatselt lähituled sisse. Samal hetkel haaras mees endal vaba käega rinnust ja kukkus kokku.

Wisting heitis pilgu peeglisse, peatas auto ja hüppas välja. Teelõik asus keset tühermaad, kummalgi pool laiuvate mustade ülesküntud põldudega.

Mees lebas liikumatult.

Wisting kükitas tema kõrvale ja pani käe ta õlale. „Kas kõik on hästi?“ küsis ta.

Saamata vastust, haaras ta mehest kinni, et teda ümber pöörata.

Ootamatult pööras mees näo tema poole. Jäi mulje, et tema pilku looritas mingi trots, mis samas varjas hirmu ja paanikat. Läbi õhu lendav rusikahoop tabas Wistingut keset nägu.

Ta lõi kõikuma. Enne kui mees jalule sai, tuli sealt veel paar tihe­ dat lööki. Wisting sirutas ühe käe välja ja hoidis teda kinni. Mees rabeles vabaks ja virutas pihta saamata uuesti. Wisting ajas end püsti, tõmbas end uue löögi eest küüru ja lõi siis vastu. Rusikas tabas meest kolmnurka. Ta vajus köötsakile ja ahmis õhku. Wisting viskus mehe suunas, püüdes teda tasakaalust välja lüüa, kuid sai uue löögirahe osaliseks. Üks neist tabas lõuga. Hambad lõikusid huulde. Suu täitus verega ja ta langes põlvili.

19

Mees tormas auto suunas, hüppas rooli taha ja andis gaasi, söös­ tes kiirendades tema suunas. Tuled pimestasid. Ta viskus auto eest kõrvale, veeres teeservast alla ja jäi lebama. Mõne sekundi pärast harjusid silmad pimedusega. Ta suutis näha ümbrust viiekümnes erinevas hallis toonis ja märgata omaenda auto punaseid tagatulesid tasandiku taha kadumas.

Ta ajas end jalule, sülgas verd ja vandus. Telefon oli autosse jäänud.

Eemal kuulis ta helikopteri häält, mis oli kammimas rannaäärt.

Ta sülitas uuesti ja vaatas tuldud tee suunas, püüdes meenutada, kus asus lähim maja. Siis aga otsustas hakata kõndima selles suunas, kuhu auto oli sõitnud.

Kümne minuti pärast ilmusid nähtavale ühe talu tuled. Ta tõstis tempot, viimase osa teest läbis sörkides.

See oli valge kahekorruseline talumaja laia trepi, punaseks võõ­ batud küüni ja paari abihoonega. Keset hoovi seisis võimsa lehe­ krooniga vana tamm.

Küünis hirnatasid mõned hobused, hakates võõrast haistes rahu­ tult liikuma.

Trepi ülemisel osal istus halli-valgekirju kass. See jõllitas teda kol­ laste silmadega, ringutas siis, haaras jalamatil olnud teravanokalise musta linnu hambusse ja lasi jalga.

Uks oli värvitud siniseks. Uksekella kohale paigutatud suur keraa­ miline silt andis teada, kes majas elavad. Wisting vajutas kellanuppu ja katsus oodates oma nägu. Seda puudutades oli valu tugevam.

Siis käis kuskil majas sees uks ja ta nägi läbi krobelise klaasi lii­ kumist vaheesikus.

Ukse avas paksu punase habemega mees. Ta seisis avatud ukse vahel ja silmitses Wistingut. „Politsei,“ teatas Wisting ja kobas püksitaskutes, kuni talle lõi pähe, et teenistustõend oli jäänud rahakotti, mis kadus koos autoga.

Mees noogutas ja astus sammu tagasi, et teda sisse lasta. Wisting oli olnud meedias nii paljude lugude juures esindatud, et enamus siin piirkonnas teadsid, kes ta on. „Mis juhtus?“ küsis mees ja sulges tema järel ukse. Wisting ei hakanud selgitama. „Ma pean telefoni laenama,“ palus ta napilt.

20

Mees tõmbas telefoni taskust välja. „Sa näed üsna niru välja,“ kommenteeris ta. „Soovid sa vannituba kasutada?“ Wisting raputas pead, võttis telefoni ja valis operatiivkeskuse numbri. Ta selgitas lühidalt ja konkreetselt, mis oli juhtunud.

Habemega mees seisis suurte silmadega ja kuulas, kuni Wisting lõpetas kõne ning küsis siis sõbralikult, kas ta saab millegagi abiks olla.

Wisting mõtles järele. „Kas sul auto on?“ Mees noogutas ja haaras jope. „See seisab küünis.“ Wisting lasi mehel end koju sõidutada. Ja tuli siis selle peale, et tal pole ka kodu võtmeid. Need olid samas kimbus koos autovõtmetega.

Ega ka politseimaja sissepääsukaarti, mis oli koos teenistustõendiga rahakotis.

Tal tuli omaenda kodu uksel kella anda. Suzanne avas ettevaat­ likult ukse. „Issand,“ oiatas ta ja võttis mehe oma käte vahele. „Miks sa selline välja näed?“ „Loll lugu,“ selgitas Wisting ja naeratas esimest korda.

Ta läks vannituppa, tiris endalt märgasid ja veriseks läinud riideid seljast, ise samal ajal selgitades, mis oli juhtunud. „Kas sa saaksid otsida mulle uued riided?“ palus ta duši alla min­ nes.

Naine naeratas ja hakkas musti riideid kokku korjama. „Ära neid pessu pane,“ palus mees ja pani vee jooksma. „Riputa lihtsalt kuivama. Osa verest võib olla tema oma.“ Vesi läks ruttu soojaks. Ta sulges silmad ja pööras end seljaga veejugade alla. „Sa peaks kiirabis ära käima,“ arvas Suzanne.

Mees pühkis naise nägemiseks dušikabiini ukselt ära triibu jagu auru. „Ma vaatan seda veel,“ vastas ta. „Saad sa mulle takso tellida?“ „Las siis vähemalt mina vaatan seda enne, kui sa lähed.“ Mees ei vaielnud vastu ja lõpetas pesemise. Naine ulatas talle kapist rätiku ja läks esmaabivahendeid tooma.

21

Kui ta tagasi tuli, seisis mees alasti tema ees, kuniks naine ta nägu uuris. „Arvad sa, et see oli tema?“ „Kes?“ „Mõrvar.“ Naine surus antiseptikuga niisutatud vatitupsu haava vastu. See kipitas. „Usud sa, et see, kellega sa kaklesid, võis olla tema?“ Naine esitas sama küsimuse, mille ta ise juba endale oli esitanud. „Ma ei tea,“ vastas mees ja vaikis kuni naine valmis sai. „Su haav ei näe kõige parem välja,“ selgitas naine ja võttis plaastri. „Aga ma arvan, et pole hullu.“ Mees suudles teda tänuks. Naine silis käega üle ta rinna, liikudes kõhu suunas nagu meeldetuletuseks, mille mees vahele oli jätnud.

Wisting naeratas, suudles teda veelkord ja hakkas selga panema rii­ deid, mis naine talle valmis oli toonud. „Tellisid sa mulle takso?“ küsis mees. „Ma viin sind ise,“ ütles ta. „Ma ei ole pärast su äraminekut roh­ kem joonud.“

5 Nils Hammer oli jõudnud politseimajja pool tundi varem ja laskis nüüd Wistingu sisse.

Hammer oli suur mees, oma viis sentimeetrit Wistingust pikem, jõulise näoga. Kuigi teda peeti erakuks, oli ta võimekas uurija, kes oma tööd tõsiselt võttis. Ta oli vastupidav. Hädavajalik omadus ühele uurijale. Hammer asus alati intensiivselt töö kallale ega and­ nud kunagi järele. Sarnaselt talle endale võis Hammeri jaoks juh­ tumi lahendamine muutuda lausa kinnisideeks. Nad olid veetnud koos politseijaoskonnas lugematuid öötunde laiaulatuslike skeemide, teooriate ja hapuka kohviga. See oli põhjuseks, miks Nils Hammer oli alati üks esimesi, keda ta uurimismeeskonda kokku pannes osa­ lema palus. „Torunn on teel siia,“ teatas ta.

Ta lõhnas kergelt õlle järele, kuid silmnähtavalt vintis ei olnud.

Oli teisigi, kel oli tulnud oma reedeõhtuseid plaane muuta.

22

„OK,“ noogutas Wisting. See pakkus tuge, et ka Torunn Borg soovis algfaasis osaleda. Naine oli efektiivne, põhjalik ja erialaselt tugev. „Kui ta saabub, teeme koosoleku.“ „Ma tegin su mobiili jälitamisega algust,“ jätkas Hammer ja läks trepikojas tema ees üles uurimisosakonna poole.

Wisting polnud nii kaugele veel mõelnud. Mobiiltelefon saatis pidevalt välja telesignaale. Mobiilsidefirma saab läbi erinevate saat­ jate välja peilida, kus see parasjagu asub. See mõte andis talle nii indu kui lootust. „See on kuskil siin linnas,“ jätkas Hammer. „Telenor tegeleb üksi­ kute mastide väljalülitamisega, et täpsemat asukohta saada.“ „Millal võiks vastust oodata?“ Hammer kehitas õlgu. „Veerand tunni või kahekümne minuti pärast ehk. Loodame, et su auto ringi ei liigu.“ Wisting tänas ja läks oma kabinetti. Ta lülitas arvuti tööle. See võttis mitu minutit. Ooteajal tegi ta paar kõnet. Esimesena valis ta Christine Thiisi numbri. Tema oli värskelt tööle asunud jurist, võetud Audun Vetti asemele, kes oli saanud ametikõrgendust ja politseimajast lahkunud.

Thiis oli Oslost pärit diplomeeritud kaitseadvokaat, kuid oli loobunud karjäärist ja kolinud suurlinnast ära. Ta oli olnud selgelt parima kvalifikatsiooniga kandidaat ja võtnud selle palju madalamalt tasustatava töö politseiprokurörina vastu. Ta oli saanud lisaks sellele vastutuse uute sissetulevate juhtumite eest, vastutades automaatselt ka neid ees ootava uurimise eest.

Christine Thiis vastas peale esimest kutsungit. „Ma olen proovinud sind kätte saada,“ ütles naine. Hääletoon oli kergelt ärritunud ja pinges. „Ma pean teadma, mis toimub.“ Wisting köhatas ja kulutas olukorra selgitamisele oma kolm minutit. Ta nägi rääkimise ajal naist vaimusilmas. Erutusest õrnalt punakate põskede ja valvsate pruunide silmadega. „On sul ikka kõik hästi,“ küsis ta pärast kogu loo ära kuulamist. „Jah, muidugi,“ kinnitas Wisting.

Ta kuulis, kuidas naine lehti keeras. Ta oli kindlasti mehe jutu jooksul märkmeid teinud. „Mis meil on?“ uuris naine.

23

„Hetkel mitte midagi konkreetset, aga on ka vara veel.“ „OK. Ma ei saa praegu sinna tulla. Lapsed magavad, ma ei saa neid üksi jätta.“ „Meil läheb siin varsti juristi tarvis,“ ütles Wisting. „Kui sa tahad, võin ma rääkida kellegi teisega, kes selle juhtumi oma vastutada võtaks?“ „Ei.“ Vastus oli resoluutne. „Ma helistasin emale. Ta tuleb ­Lillestrømist ja jõuab mõne tunni pärast siia. Senikaua tahan, et sa mind telefoni teel kursis hoiaksid.“ Wisting kinnitas talle, et helistab niipea, kui midagi dramaatilist juhtuma peaks ja lõpetas kõne.

Järgmine, kellega ühendust tuli võtta, oli Thomas Rønningen.

Oli iseenesestmõistetav, et tuntud saatejuhi number oli salastatud ja tal tuli helistada NRK-sse*. Ta tutvustas ennast ja selgitas, et on kriitiliselt tähtis saada Thomas Rønningeni number.

Valvelaua öövahetuses tööl olev naisterahvas paistis kogenud ole­ vat. Ta vabandas, et tal mehe telefoninumbrit ei olnud, kuid palus oodata. Wisting kuulis, kuidas naine klaviatuuril klõbistas. „Mul on tema agendi, Einar Heieri telefoninumber ja e-posti aad­ ress,“ selgitas ta. „Soovite?“ „Ma võtan telefoninumbri.“ Naine luges numbri ette. „Tänan. Kas te teate, millal täna eetris olnud programm salves­ tati?“ „See oli otsesaade.“ „Mida see tähendab?“ „Varem salvestasime saated päev varem, kuid kui selgus, et saate aktuaalsus sellega kaduma kippus minema, hakati saateid salvestama neli tundi enne eetrisse minekut, näidates seda siis redigeerimata kujul.“ Wisting arvutas peas. „Kas see tähendab, et salvestus oli kella kuueks läbi?“ „Just nii.“ Naine peatus. „Kas see on miski, millest te peaksite rääkima turvaülemaga?“ „Ei-ei. Kui vaja, helistan hiljem tagasi.“ * Norra riigile kuuluv ringhäälinguettevõte

24

Ta lõpetas kõne ja valis agendi numbri, kes vastas harjutatult meeldiva häälega.

Wisting tutvustas end ja palus Thomas Rønningen kontakte. „Ma annan sulle ta numbri, aga ei ole kindel, et ta vastab.“ „Miks mitte?“ „Ma helistan talle tavaliselt alati peale saadet ja räägin, mida ma saatest arvan, aga täna ta ei vastanud.“ Wisting vaatas rääkimise ajal aknast välja. Ta silmas fjordi poolt madalal kõrgusel naasvat helikopterit. „Millal sa temaga viimati rääkisid?“ küsis ta. „Eile. Tohin ma küsida, milles asi?“ „Tema suvilasse Helgeroas on toimunud sissemurdmine.“ „Ah nii. Sel juhul on ta kindlasti tänulik, kui talle helistate.“ Agent ütles talle numbri. „Juhul kui ta ei vasta, ära teadet jäta, vaid saada mulle SMS.“ „Suur tänu.“ „Kas on midagi, millega mina saaksin aidata? Midagi praktilist seoses sissemurdmisega?“ „Praegu mitte. Aga mul on nüüd su number.“ Helikopter jäi õhku rippuma, äraootavalt, valgusvihk suunatud siselahe piirkonda.

Wisting valis Thomas Rønningeni numbri, tõusis ja läks akna juurde. Automaatvastaja hakkas sõnumit ette lugema veel enne kut­ suma hakkamist. Wisting lõpetas kõne ja salvestas numbri.

Nils Hammeri hääl sisesideaparaadis katkestas vaikuse. „Su telefonile on jälile saadud. See on Reveti kandis.“ Aknast paistev helikopter kaldus küljele ja võttis suuna idasse.

Revet oli varem olnud madalik Lågeni ja Larviksfjordeni vahel, kuid nüüdseks oli muutunud arvestatavaks tööstus- ja sadamapiirkon­ naks, ulatudes soolikana merre. Kuigi seal oli palju kohti, kuhu autot peita, oli sealt vaid üks väljapääsutee. „Me paneme välja tõkendi kanali ääres olevale kaile,“ selgitas ­Hammer.

Wisting tõmbas pilgu helikopteri küljest lahti, jäädes selle ase­ mel oma aknal olevat peegelpilti silmitsema. Vihm moonutas näo­ kontuure ja muutis ta võõraks. Silmalaud vajusid kinni. Neid ava­ mata püüdis ta mõtteid koguda.

25

See oli esimene suurem uurimisülesanne pärast pikalt haiguslehelt tulemist. Talle oli alati tundunud ta töö väljakutsuva ja inspiree­ rivana, kuid suvel oli enesetunne halvenenud. Aina kasvavat töö­ koormust jagati järjest kahanevate ressursside vahel. Tekkinud oli pidev ülekoormus, mis lõppes füüsilise ja vaimse läbipõlemisega.

Ta oli kolm kuud töölt ära olnud. Naastes oli ta mõistnud, et ta ei ole asendamatu, ning see oli tal aidanud delegeerida osa oma edaspidisest vastutusest ja ülesannetest teistele.

Ta seisis ja püüdis oma keha tunnetada. Et kas ta oli selleks valmis.

Ja tegi siis otsuse. Ta haaras tooli seljatoel rippunud jaki ja sammus otsustavalt ukse poole.

6 Kui Wisting politseimaja garaažist välja sõitis, peksis vihm vastu esiklaasi. Üks lõputu hall lahin. Ta pani klaasipuhastid tööle. Need pühkisid vihmapiisad ära, mis aga uuesti ja uuesti tulid.

Vesi voolas mööda kõnniteeääri ja seal, kus kanalisatsioon vett vastu võtta ei suutnud, moodustusid suured lombid.

Ta sõitis mööda Prinsegata tänavat ja keeras raudteejaama juures olevast valgusfoorist vasakule. Tühjad tänavad olid mässitud tihe­ dasse niiskusloori.

Sõit Revetisse ei võtnud enam kui kolm minutit. Ta peatus tee­ tõkendi ees, mis koosnes kahest ninapidi vastakuti paigutatud politsei­autost. Nende kahe ees seisis veel üks. Üks vihmamantlis politseinik astus ligi. Käed puhkamas rinnal rippuval automaatrelval.

Wisting keeras küljeakna alla. Teine tervitas äratundvalt kahte näppu mütsi servale tõstes. „Midagi uut?“ küsis Wisting.

Politseinik raputas pead. Taevast alla rippuvad vihmavaibad püh­ kisid üle tööstuspiirkonna. Helikopter töötas laiu kaari võttes.

Peeglist märkas Wisting autotulesid. Politseinik ajas end sirgu ja vaatas samas suunas. Tema taga peatus väike punane Golf, välja hüppas Garm Søbakken kohalikust ajalehest.

26

„Mis toimub?“ küsis ta vihma käes seistes.

Vormis politseinik ei vastanud. Ajakirjanik pöördus Wistingu poole. „Me otsime üht varastatud autot,“ selgitas ta. „Helikopteri ja relvaga?“ Relvastatud politseinik läks tagasi oma postile. Wisting noogutas.

Ta oleks pidanud enne väljasõitmist vormistama pressiteate, kuid oletas, et operatiivkeskuse juht juba tegeles sellega. Meedia surve muutub koormavaks niipea, kui need vähesedki üksikasjad neile teatavaks saavad. Uudistetoimetused paremat ei oskakski soovida.

Krimijuhtum kombineeritud kollase ajakirjandusega. „Pressiteade tuleb,“ ütles ta ja keeras akna kinni.

Tavaliselt ta nii tõrjuv ei olnud, kuid ei teadnud, kuidas selgitada olukorda, millega nad silmitsi seisid. See, et arvatav mõrvar oli põge­ nenud uurimist juhtivalt politseinikult varastatud autoga, pani kogu loo juba alguses mannetuna paistma.

Ajakirjanik Østlands-Postenist võttis kaamera ja pöördus sellega tõkendi suunas. Wisting mõistis, et ta saab siit head kaadrid, heli­ kopter taustal. Ühtäkki sööstis suur lennumasin nagu saaki märganud pistrik allapoole, suurendas siis taas kõrgust ja jäi õhku seisma, prožektor püstloodis enda alla näitamas.

Kostis helikopteripiloodi kutsung politseijõududele maapinnal: „Fox 05, siin Heli.“ „Fox 05,“ krabises raadiosaatjas. „Tagaotsitav auto on meil valgusvihus. Termokaamera näitab, et mootor on soe. Inimesi ei paista olevat.“ „Vastu võetud, näeme teie asukohta.“ Üks tõkendiks kasutatavatest autodest käivitati. Wisting hüppas välja, jooksis selle juurde ja hüppas tagaistmele.

Roolis olev mees pöördus tema poole ja noogutas. Auto sööstis paigast ja võttis suuna helikopteri valgusvihu suunas.

Nad sõitsid mööda Color Line’i terminalist, konteinerisadama poole. Mööda laohoonetest, töökojahallidest ja noolkraanadest. Laia teed ääristasid tänavavalgustid, vihmast tekkivad kollased valgussõõrid ümber.

27

Auto seisis ühel platsil, teel laevale olevate kiviploki koormate kõr­ val. Tuulepuhangud lennutasid vett horisontaalis üle asfaldi. Wisting kissitas auto suunas. See paistis mahajäetuna.

Teisest suunast saabus ala seestpoolt patrullinud politseiauto.

See peatus Wistingu autost 20 meetri kaugusel. Autost astusid välja kolm meest. Raadioside kaudu edastati lühidaid teateid. Nad liikusid laskevalmis relvadega auto poole, samal ajal kui kaks meest sellest autost, kus Wisting istus, neile katet tegid.

Kiirelt tehti selgeks, et autos ei olnud kedagi. Üks meestest suunas relvatoru pagasiruumi luugile, samal ajal kui teine salongist selle avas. Hetke pärast kõlas teade: „Puhas.“ Samal ajal kui Wisting auto juurde läks, laskis mees teisest politsei­ autost välja koera. Märg jope oli ikka veel kõrvalistmel. Ta avas ukse ja tõstis selle välja. Kilekott suvilarajoonist leitud mobiiltelefoniga oli selle all alles. Ta vaatas seda. Aku pidas ikka veel, kuid ühtegi uut sõnumit ega kõnet polnud tulnud. Üks politseinikest suunas võimsa taskulambi valgusvihu kabiini. „Mis me autoga teeme?“ küsis ta.

Wisting viskas pilgu sisse. Võtmed olid süüteaugus. Juhi istme hele kangas oli pori ja saviga koos. „Me peame selle sisse vedama ja ekspertuuringu läbi viima. Hoo­ litsed sa selle eest?“ Teine noogutas, samal ajal valgusvihuga autot läbi uurides. „Vigastasid sa teda?“ küsis ta, osutades lambiga mõnele tumedale plekile istmel.

Wisting raputas pead ja tegi tiiru ümber auto. „Mitte eriti,“ vastas ta. „See näeb välja nagu veri,“ arvas teine.

Wisting püüdis toimunut meenutada. Mehe kokku kukkumine oli olnud näitemäng. Tal olid olnud tumedad riided ja käes kindad.

Oli võimatu teada, kas ta oli vigastatud. Selle lühikese löömingu käigus oli ta vaid vilksamisi näinud tema nägu ja mäletas tema pilku.

Talle oli jäänud mulje, et mehel oli olnud surmahirm. Paanika. „Huvitav, miks ta siia sõitis,“ arutles politseinik ja tõi Wisting mõtetest välja. „Keegi pidi talle siia järele tulema.“ Helikopter nende kohal tõusis kõrgemale ja jätkas otsimist. Wis­ ting noogutas, tõstis krae üles ja läks tagasi patrullautosse. See jälg oli jahtumas.

28