GEOGRAAFIATUND
I peatükk NAGU väidab kaljusse raiutud kiri Mer-de-Glace’i jääliustiku suudmes, leidsid Chamonix’ oru kaks inglise rändurit 50 aastat tagasi. Kui arvestada selle oru geograafilist asukohta, on väide üksjagu julge, kuid peab teatud mõttes paika, juhul kui on tõsi, et mainitud matkajad, kellede nimesid ma ei suuda meenutada, olid tõepoolest esimesed, kes juhtisid poeetide ja kunstnike tähelepanu romantilistele maastikele, kus Byron lõi oma imelise poeemi „Manfred”. Üldiselt võiks öelda, et Šveits avastati peenema seltskonna ja kunstnike poolt alles möödunud sajandil. Jean-Jacques Rousseau on alpiluule tõeline Christoph Kolumbus ja ühtlasi on ta ka prantsus keelse romantismi isa, nagu François de Chateaubriand väga tabavalt on märkinud. Kuna ma ei suuda saavutada samalaadset surematust kui JeanJacques, aga ometi püüdlen millegi kas või pisut sarnase poole, olen arutlenud, et võinuksin ehk lõigata kuulsust nõndasamuti kui nood kaks inglast Chamonix’ orus, väites, et mulle kuulub Mallorca avastamise au. Kuid maailm on muutunud niivõrd nõudlikuks, et poleks enam piisanud oma nime raiumisest mõnesse Baleaari kaljusse. Minult oleks eeldatud väga täpset kirjeldust või vähemasti üdini poeetilist reisijuttu, et sütitada rändurite indu samadele radadele astuda. Ja kuna ma olin saarel viibides väga kaugel vaimustusest, loobusin oma leiu aupaistest, jäädvustamata seda ei graniiti ega paberile. Kui oleksin kirjutanud kibestununa tollal üleelatud vaevade ja pettumuste pärast, olnuks ma võimetu uhkustama oma leiuga, ja iga lugeja järeldanuks, et see reis oli üsna kohutav; kuid ometigi oli seal kindla peale paljut, millest kirjutada, kuivõrd Mallorca on kunstnike 17
GEORGE SAND
jaoks üks maailma kauneimaid ja vähemtuntumaid paiku. Seal, kus oleks kirjeldada vaid maalilist ilu, on kirjanduslik väljendusviis niivõrd vaene ja küündimatu, et ma ei kavatsenud algul seda mitte üritadagi. Nõuaks kunstniku pintslit ja graveerija uuritsat, avamaks looduse suursugusust ja hiilgust neile, kes armastavad võõrsil rännata. Täna said need unnesuikunud mälestused üles äratatud vaimustava raamatu poolt, mille ma leidsin ühel hommikul oma laualt. Selle pealkiri on „Souvenirs d’un Voyage d’Art à l’ile de Majorque” („Mälestusi kunstireisilt Mallorca saarele”), autoriks J.-B. Laurens*. Oli tõeline rõõm avastada uuesti Mallorcat ühes tema palmipuude, aaloede, araabialike ehitusmälestiste ja kreeka rõivastega. Silme ette tulvasid kõik nood paigad oma poeetilistes värvides ja ma elasin taas läbi muljed, mida arvasin olevat ammugi unustanud. Iga hurtsik või põõsapuhmas elustas minus mälestuste maailma, ja ma tundsin siis, et olgugi ma pole veel suuteline kirjeldama omaenda reisi, võiksin vähemasti kaasa elada monsieur Laurensi teekonnale. Sellele targale ja vaeva mitte pelgavale kunstnikule, kärme pintsliga ja kohusetruule töötegijale kuulubki Mallorca avastamise au, mida ma ennist endale nõutada plaanisin. Laurensi retk Vahemere südamesse, kallastele, kus meri tõepoolest on sama ebasõbralik nagu tema elanikudki, on märksa enam kiiduväärt kui meie kahe inglise sõbra reis Montaverti. Sellegipoolest – kui Euroopa oleks piisavalt tsiviliseeritud, et saada läbi tolliametnike ja sandarmiteta, nende ebausu ja rahvuslike eelarvamuste kehastajateta, ja kui reis aurulaevadel korraldataks Prantsusmaalt sinna otse, kujutaks Mallorca endast peagi vastupandamatut rivaali Šveitsile. Teekond kestaks vaid mõne päeva ja rändajad leiaksid päris kindlasti eest tundlikku ilu ja ülevat hiilgust, mis annaks kunstnikele uut ainest. * Joseph Bonaventure Laurens (1801–1890), prantsuse kunstnik ning kirja- ja reisimees. – Toim
18
Palma sadam 19. sajandil (J. B. Laurens, 1839).
GEORGE SAND
Hetkel võin ma seda reisi puhta südametunnistusega soovitada vaid jõulise füüsise ja kirgliku natuuriga kunstnikele. Pole kahtlustki, et kord tuleb päev, mil õrnemadki kunstiharrastajad ja koguni kenad naised saavad külastada Palmat, ja seda mitte suuremate reisi raskuste ning ebamugavustega kui Genfi. Too Laurens töötas aastaid illustraatorina monsieur Taylori ja tolle uurimustöö heaks, mis andis ülevaate Prantsuse muistsetest mälestusmärkidest. Eelmisel aastal tahtis Laurens panna proovile omaenda tiibade tugevust ja otsustas teha reisi Baleaaridele*. Tal oli nende kohta niivõrd vähe teadmisi, et ta tunnistab oma südant erutunult pekslemas, kui esimest korda asetas jala rannale, kus pelgas purunevat nii mõnegi oma kuldsetest unistustest. Kuid seda, mida ta läks otsima, pidi ta ka leidma, ja kõik unelmad läksid kuhjaga täide, sest kordan veel kord – Mallorca on tõesti kunstnike Eldoraado. Seal on kõik maaliline, alustades talupoja onnist, mille pisimateski detailides on säilinud põlist araabia stiili, kuni räbaldunud põngerjani, kes on „ülev oma räpasuses”, nagu ütleb Heinrich Heine Verona ürdimüüjate kohta. Maastikupilt on Mallorcal sama avar nagu Aafrikas, ent veelgi lopsakam, samas aga terviklikum ja rahulikum. Selles on Šveitsi rohelust Calabria taeva all ning idamaade vaikust ja pühalikkust. Šveitsis annavad voolavad mägiojad ja taevarannal lakkamatult sõudvad pilved maastikule ohtralt värvivaheldust ja pidevat kulgu, mida ei ole maalijal sugugi mitte lihtne lõuendile püüda. Loodus näib kunstnikku narritavat. Ent Mallorcal ta on ootel ja tervitab. Taimestik on seal väärikas ja kummastav, aga puudub too külluslik korratus, kuhu pahatihti kaovad Šveitsi maastike piirjooned. Mäetippude kontuurid joonistuvad selgelt sirava taeva taustal, palmipuu kummardub järsaku kohale, laskmata tuulel häirida oma lehestiku majesteetlikkust, ja kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib mingil eblakal moel pakkuvat silmarõõmu. * Baleaarid – saarestik Vahemeres, kuhu kuuluvad Mallorca, Menorca, Ibiza, Cabrera ja Formentera; Hispaania valdus; halduskeskus Palma. – Tlk
20
TALV MALLORCAL
Esmalt lubatagu mul anda kokkuvõtlik kirjeldus Baleaari saartest suurimast, kasutades maateadusatlase tavapärast stiili. See ei olegi nii lihtne kui võiks arvata, eriti kui sa oled sunnitud hankima teavet kohapealt. Hispaanlaste ettevaatlikkus ja saareelanike umbusklikkus on arenenud nii kaugele, et võõramaalasel pruugib vaid esitada kasvõi tähtsusetuim geograafia-alane küsimus, kui teda juba kahtlustatakse poliitilises spionaažis. Vana hea monsieur Laurensi, kes söandas visandada varemetes torni, mis tema pilku püüdis, laskis sealne kuberner kinni võtta süüdistusega jäädvustada kindluse põhiplaani¹. Sestap otsustas meie rändur täiendada oma eskiisialbumit siiski väljaspool Mallorca riigivangla müüre ja piirdus edaspidi mägiteede ning kivivaremete kujutamisega. Veetnud Mallorcal neli kuud, ei oleks minagi suutnud avastada rohkem kui tema, kui ma poleks iseseisvalt uurinud seda vähest, mis on nende paikade kohta kirjasõnas avaldatud. Kuid siis tärkasid minus suured kahtlused: nood kirjutised – mis liiati sootuks iganenud – on üliväga vastuolulised. Autorid kummutavad eelkäijate iga sõna ning hurjutavad üksteist nii jultunult, et paljusid ebatäpsusi olen pidanud korrigeerima arvestades võimalusega, et neid samas omalt poolt lisaks teen. Nii et – siin on nüüd mu kirjatöö, ning tõestamaks, et ma olen tõeline rändurihing, väidan juba ette, et minu kirjeldus on igatahes etem kõikidest senistest.
21
KÜPROSE KIBEDAD SIDRUNID
II peatükk MALLORCA* kohta kasutab monsieur Laurens roomlaste eeskujul nime Balearis Major. Mallorca ajaloolaste kuninga, doktor Juan Dameto väitel on saar vahepeal küll kandnud Clumba või ka Columba nime, nüüd aga tuntud Mallorcana, mis on muganenud variant iidsest nimest. Tema pealinna ei ole iial nimetatud Mallorcaks, kuigi paljud meie geograafid nõnda väidavad, vaid Palmaks. See saar on suurim ja viljakaim Baleaari saarestikus, jäänuk mandrist, mille madalamad osad on vallutanud Vahemeri ja mis kahtlemata on kunagi ühendanud Hispaaniat Põhja-Aafrikaga, mistõttu kliima ja taimestik kattub osaliselt mõlemaga. Saar asub 25 kolmikmiili Barcelonast õige väheke kagusse, on 45 kolmikmiili kaugusel Aafrika ranniku lähimast punktist ja usutavasti 95 või 100 kolmikmiili kaugusel Touloni sadamast. Mallorca pindala on 1 234 ruutmiili¹ ja ümbermõõt 143 miili; suurim läbimõõt on 54 ning väikseim 28 miili. Rahvaarv, mis 1787. aastal oli 136 000, on tänaseks kasvanud umbes 160 000-ni. Palma elanikkonda on nüüd 36 000 ehk vastavalt 4 000 võrra toonasest enam. Saare eri osade temperatuur vaheldub märkimisväärselt. Suvi on eriti lauskmaal kõrvetavalt kuum, kuid talvist kliimat mõjutab suuresti mäeahel, mis ulatub kirdest edelasse (ka mäeaheliku suund viitab sellele, et saar on olnud ühenduses Aafrika ja Hispaaniaga, kuna rannikute põhimustrid on omavahel vastavuses). Miguel de Vargas mainibki, et 1784/85 aasta hirmsa talve vältel näitas Réaumuri termomeeter ühel jaanuaripäeval Palmas kõigest korra 6 kraadi üle * hispaania kirjapruugis Mallorca, prantsuse k Majorque, inglise k Majorca – Toim.
22
TALV MALLORCAL
nulli; teistel päevadel tõusis temperatuur 16 kraadini, ent keskmine oli 11 soojapügalat. See temperatuur on enam-vähem sama, mida me kogesime ühe tavalise talve ajal Valldemossas, mida peetakse saare üheks külmemaks osaks. Kõige karmimatel öödel, mil oli paari tolli jagu lund, näitas termomeeter 6–7 pügalat. Kella kaheksaks hommikul oli temperatuur tõusnud 9 või 10-ni ja keskpäevaks 12 või 14-ni. Tavaliselt langes elavhõbedasammas äkitselt 9 või isegi 8 kraadini kella kolme paiku, mil päike oli kadunud ümberkaudsete mägede taha. Põhjatuul puhub saarel tihti raevukalt ja on aastaid, mil talvised vihmad on niivõrd ohtrad ja lakkamatud, et me Prantsusmaal ei suuda neid endile ettegi kujutada. Üldiselt on saare Aafrika-poolse lõunaosa ilmastik tervislik ja õitsev, kuna põhjapoolne mäeahel ja võimas järsk nõlvak pakuvad kaitset pööraste põhjatuulte eest. Saare pinnavormidele on iseloomulik laugjamaks muutumine loodest kagu suunas ning seetõttu on meresõit, mis põhja pool siksakilise rannajoone rohkete eendumiste ja kaldajärsakute tõttu peaaegu võimatu, „konarlik ja kohutav, ilma ühegi paigata varjumiseks” (Miguel de Vargas), hõlbus ja turvaline lõunas. *** Antiikrahvastel oli küllaga põhjust kutsuda Mallorcat „Kuldseks saareks”, sest hoolimata tormidest ja hootistest karmidest külmadest on maa seal erakordselt viljakas ning annab esmaklassilisi saadusi. Puhast ja peent nisu eksporditakse Barcelonasse, kus sellest küpsetatakse ainulaadset heledat ja hõrku leiba pan de Mallorca. Omaks tarbeks impordivad saareelanikud Galiciast ja Biskaiast jämedamat ja odavamat nisu, nõnda et maal, mis ise kasvatab ohtrasti kõrge kvaliteedilist vilja, süüakse lausa jälestusväärset leiba. Ei ütleks, et sedalaadi tehingud oleksid neile kasutoovad. Kesk-Prantsusmaa departemangudes, kus põllumajandus on väga mahajäänud, peegeldavad maaharimistavad talupoegade põikpäisust ja võhiklikkust. Sama kehtib – ent veelgi suuremal 23
GEORGE SAND
määral – Mallorcal, kus põllumajandus on alles lapsekingades, vaatamata sellele, et maad viljeldakse püüdliku hoolega. Ma ei ole kuskil mujal näinud põllul töötatavat nii kannatlikult ja nii mannetute tulemustega. Isegi kõige lihtsamad masinad on tundmatud; meeste käed, väga kõhnad ja väetid võrreldes meie omadega, teevad kõike, kuid erakordselt aeglaselt. Tühise maatüki ülesharimiseks, mis meil tehtaks ära kahe tunniga, kulub pool päeva ja läheb vaja viit-kuut tugevamat meest, et paigalt nihutada koormat, mille meie kõige kiduram kandja kepsakalt oma turjale viskaks. Säärasest loidusest hoolimata on iga toll maast üles haritud ja võib julgesti öelda, et hästi. Väidetavasti pole saare elanikud kunagi tundnud tõsist puudust, kuid ometigi on nende elu rikkalike loodus andide keskel ja kauneima taeva all palju karmim ja vähenõudlikum kui meie talupoegadel. Ränduritel on kombeks kaunisõnaliselt heietada lõunarahvaste heast õnnest. Nende näod ja maalilised rõivad näikse peegeldavat igavest päikeselist pühapäeva, ning mõttelaiskust ja piiratust peetakse maaelu idülliliseks meelerahuks. See on eksitus, mida minagi tihti olen teinud, nüüdseks olen ent sarnastest pettekujutelmadest vaba, eriti pärast Mallorca külastamist. Maailmas ei ole midagi nukramat ja tusasemat kui too vaene talupoeg, kes oskab vaid palvetada, laulda ja töötada, ja kes iial ei mõtle. Tema palve on totter vormel, mida ta vaim on võimetu lahti mõtestama; füüsiline töö on tema puhul pelgalt lihaste liigutamine, mida mistahes intellektuaalne ponnistus lihtsustada ei suuda, ning ta laul väljendab vaid seda rõõmutut melanhooliat, mis vaevab teda omaenese teadmata ja mille luulelisus liigutab meid, aga mitte põrmugi teda ennast. Kui tema tühine edevus vahetevahel ei ärgitaks teda sellisest oleskelust üles tantsima, pühendaks ta oma puhkeaja tervenisti magamisele. Kuid ma ületan juba piirid, mis olen endale ise seadnud. Rangelt võttes peaks maateaduslik kirjutis käsitlema ennekõike põllumajandustoodangut ja kaubanduskorraldust, ning alles 24
TALV MALLORCAL
viimases absatsis, vilja ja kariloomade järel, võetama vaatluse alla inimene. Kõikides geograafiateatmikes, millega ma olen tutvunud, olen märksõna ‘Baleaarid’ all kohanud ainult järgnevat nappi tähelepanekut. Kinnitan seda siinkohal, olgugi et mõningaid üksikasju pärastpoole kummutan. „Need saareelanikud on ülimalt sõbralikud. (Me ju teame seda: inimkond jaguneb kahte kõikidel saartel: inimsööjad ja ülimalt sõbralikud.) Nad on vagurad ja külalislahked; panevad harva toime kuritegusid ja vargus on nende seas peaaegu tundmatu mõiste.” Noh, selle juurde tulen ma veel igal juhul tagasi. Kuid rääkigem esmalt maa andidest, sest ma olen kuulnud Esindajatekojas mõningaid (pehmelt öeldes ettevaatamatuid) vihjeid võimalusest, et prantslased vallutavad Mallorca; ja ma oletan, et kui käesolev raamat satuks mõne Prantsuse rahvaesindaja kätte, paeluksid teda saare loodusvarad märksa enam kui minu filosoofilised mõtisklused saareelanike vaimsest võimekusest. *** Pinnas on Mallorcal imetlusväärselt viljakas, ning selle praegusest tõhusam ja mõistlikum harimine võiks tõsta tootlikkuse kümnekordseks. Põhilised müügiartiklid on mandlid, apelsinid ja sealiha. Oh, te võrratud hesperiidide aiad, mida valvavad räpased draakonid – ei ole minu viga, et olen sunnitud mälestused teist seostama nonde kräämikute sigadega, kelle üle mallorcalane tunneb suuremat kiivust ja uhkust kui teie oma lõhnavate lillede ja kuldõunte üle! Kuid mallorcalane, kes teid kasvatab, ei ole sugugi luulelisema meelelaadiga kui mu raamatut lugev rahvaesindaja. Ent pöördugem tagasi sigade juurde. Need loomad, armas lugeja, on kauneimad tervel maakeral. Doktor Miguel de Vargas on siira imetlusega maalinud meile pildikese noorest põrsast, kes pooleteise aasta vanuselt kaalus oma 24 arroba’t, see on umbes 600 naela. Tollal ei olnud sigade kasvatamine Mallorcal tuluallikana küll sedavõrd suures aus kui tänapäeval. Elusloomadega kauplemist takistasid 25
GEORGE SAND
ahned vahendajad, kellele Hispaania valitsus usaldas – mis tähendab muidugi müüs – õiguse kanda hoolt toiduainetega varustamise eest. Saanud piiramatu voli, töötasid need sahkerdajad kariloomade ekspordi vastu ja haarasid endi kätte piiramatu sisseveo õigused. Tänu sellisele liigkasuvõtmisele loobusid põllumehed karja kasvatusest. Liha sai müüa võileivahinna eest ja kuna eksport oli keelatud, seisid nad silmitsi laostumisohuga, nii et lasksid oma veised looja karja. Kari suri kiiresti välja. Ajaloolane, kelle jutustusele ma ühtepuhku viitan, meenutab nukrusega aegu, mil Mallorca oli veel araablaste võimu all ja ainuüksi Artá mäel uitas piimaheldeid lehmi ja turskeid härgi rohkem kui nüüd kõigil Mallorca tasandikel kokku. Eelnenu ei olnud ainus seik, mistõttu maa loodusrikkustel lasti hukka minna. Sama autor pajatab, et mäed, eriti Torella ja Galatzo, olid kaetud maailma uhkeimate puudega. Ta mainib õlipuud, mille ümbermõõt oli 42 jalga ja läbimõõt 14 jalga; ent need hunnitud metsad rüüstati – laevapuusepad valmistasid neist hispaanlaste Alžiiri-sõjaretkeks terve flotilli jagu suurtükipaate. Metsaomanikel oli oma varandusest pärastpoolegi vaid tülinat, ja et nende kahjud korvati kitsilt, raiusid nad pigem oma puud endi tarbeks maha, kui et üritasid kasvatada uusi. Taimestik on aga veel tänapäevalgi niivõrd lopsakas ja kaunis, et selle pärast ei pea rändur möödunud aegu taga nutma; kuid nii Mallorcal kui mujalgi kogu Hispaanias on kord juba kätteõpitud äraostetavus paraku ikka veel tavaline nähtus. Sellegipoolest ei kuule võõrsilt tulnu kunagi kedagi kurtmas, sest ebaõiglase valitsuskorra võimule tulles vaikivad rõhutud hirmust, ja kui häda juba käes, siis harjumusest. Kuigi tarnijate türannia on nüüdseks kadunud, ei ole karjakasvatus Mallorcal madalseisust tõusnud ega ilmselgelt tee seda senikaua, kuni ekspordiload piirduvad üksnes põrsastega. Härgi ja lehmi näeb tasandikel väga vähe, ja mägedes üldsegi mitte. Liha on lahja ja sitke. Lambad on küll head tõugu, kuid toidetud ja hoolitsetud halvasti. Kitsed on Aafrika päritolu ega anna piima kümnendikkugi sellest, mida meie omad. 26
Palma sadam ja katedraal (avaldanud J. Hetzel. Pariis, 1856).
GEORGE SAND
Maad ei väetata, ja vaatamata sellele, et mallorcalased on uhked oma maaharimisoskuste üle, arvan, et kasutatavad merivetikad on tõeliselt vilets väetis ning et sealsed põllud ei anna kaugeltki sellist saaki, mida võiks oodata sedavõrd armulise taeva all. Olen hoolikalt uurinud nisu, mis on nii kvaliteetne, et kohalikud ei pea end vääriliseks seda ise tarbima. See on täpselt sama sort, mida meil kasvatatakse maa keskosas ja mida meie talupojad nimetavad valgeks või siis Hispaania nisuks; ja meil on see niisama hea, vaatamata kehvemast ilmastikust. Ometi peaks see Mallorcal olema kvaliteedilt tublisti üle meie omast, mis suudetud kasvatada vaatamata rängale talvele ja muutlikule kevadele. Kummatigi on meie maaharimisviisid algelised ja ses suhtes oleks veel palju õppida; ent prantsuse põllumehes on energilisust ja sihikindlust, mida mallorcalane põlglikult läbematuseks nimetaks. Mallorcal kasvab rohkelt viigimarju, oliive, mandleid ja apelsine; kuid puuduliku teedevõrgu tõttu ei turustata neid nii palju kui võiks. Viitsadat apelsini võib kohapeal osta umbes kolme frangi eest, kuid sellise koorma vaevaline tarimine muula seljas saare keskmest rannikule maksab peaaegu teist sama palju. Seetõttu on saare keskosas ükskõiksus apelsinikasvatuse vastu ju mõistetav. Vaid Sólleri orus ja lahesoppide naabruses, kus meie väikesed laevad lastid peale võtavad, kasvab apelsinipuid külluses. Kahtlemata võiks neid edukalt istutada mujalegi: näiteks Valldemossa mägedes, mis on saare külmemaid paiku, saime me oivalisi sidruneid ja apelsine, kuigi need valmisid pisut hiljem kui Sólleris. Ühes mõisas La Granjas, teisel mäestikualal, korjasime inimpeasuurusi sidruneid. Mulle tundub, et Mallorca saar üksipäini võiks nende vaimustavate puuviljadega varustada kogu Prantsusmaad, ning seejuures sama hinnaga, mida me praegu maksame Hyèresi ja Genova randade suisa vastikutest viljadest. Järelikult – seda mallorcalaste paljukiidetud kaubandust, nagu kõike muudki, nurjab nende õnnis hooletus. Sama võib öelda rikkaliku oliivitoodangu kohta; sealsed oliivid on kindlasti maailma parimad, kuivõrd tänu mauri päritolule oskavad 28
TALV MALLORCAL
mallorcalased neid täiuslikult kasvatada. Paraku aga suudavad nad neist välja pigistada vaid rääsunud ja läilat õli, mis meid kohe eemale peletaks, ning mida nad suuremas koguses kunagi ei saa müüa mujale kui Hispaaniasse, kus sellesama vilja õli tülgastav maik on nagunii domineeriv. Kuid Hispaanias kasvab õlipuid küllaga, nii et kui Mallorca teda oliivõliga varustab, peab tegu olema ikkagi äärmiselt madala hinnaga. Meie tarbime Prantsusmaal ohtrasti ülepakutult kallist ja väga viletsat oliivõli. Kui meie rafineerimismeetodeid Mallorcal tuntaks ja kui Mallorcal oleks korralik teedevõrgustik ja viimaks – kui laeva kaubandust korraldataks pisimategi üksikasjadeni mõistlikult, oleks meil rikkalikult puhast toiduõli, vaatamata talve karmusele. Tean hästi, et ettevõtjad, kes tegelevad oliivikasvatusega Prantsusmaa tarbeks, eelistavad igatahes müüa mõned tonnid seda kallihinnalist nestet kulla hinna eest, lubades meie vürtspoodnikel segada seda maapähkli- või rapsiõlitünnidesse ning siis pakkuda meile „soetushinnaga”. Nii et oleks tõesti pentsik, kui me põikpäiselt jätkaksime jändamist selle kaubaartikliga oma karmis kliimas, kui samas kõigest ööpäeva pikkuse mereteekonna kaugusel oleks saadaval odavamat ja paremat õli. Siiski ei maksa Prantsuse monopolistidel ehmuda: kuigi me lubasime mallorcalastele – ja koguni hispaanlastele üleüldse – hankida oma esmatarbekaubad neilt ja nõndaviisi märkimisväärselt suurendada nende jõukust, ei suudaks me panna neid muutma oma kombeid. Nad põlgavad välismaist – eriti Prantsuse – päritolu täiustusi nii sügavalt, et ma kahtlen, kas mistahes raha (mida nad üldjuhul miskipärast siiski ei põlga) ärgitaks neid vähimalgi määral kalduma kõrvale esiisadelt päritud tavadest.2
29
KÜPROSE KIBEDAD SIDRUNID
III peatükk OSKAMATA nuumata oma veiseid, lõigata kasu lambavillast, lüpsta lehmi (tema vastumeelsus piima ja või suhtes on sama sügav kui ta tööstusepõlgus), ei suuda mallorcalane kasvatada piisavalt suurt nisusaaki, et söandaks korralikku leiba süüa, ega vaevu ta kasvatama mooruspuid, et saada siidi. Ta on unustanud puusepatöö, milline kunst varemalt saarel õitses, tal pole enam hobuseid (emalikult anastab Hispaania kõik Mallorca varsad oma sõjajõududesse ja rahumeelne mallorcalane ei ole nii rumal, et viitsiks riigi ratsaväge ülal pidada oma kuludega); ta ei pea vajalikuks varustada saart ühegi sõidukõlbuliku maantee või vähemasti rajaga, kuna ekspordiõigused on jäänud valitsuse tujude hooleks ja valitsusel ei ole mahti vaevata end selliste tühiasjadega. Nõnda vegeteerides elas mallorcalane, ja tal polnudki suurt muud teha kui lugeda oma roosikrantsi näppides palveid ja paigata põlvpükse, mis veelgi peetumad kui olid don Quijotel, tema prototüübil nii viletsuses kui uhkuses… kuni olukorda päästma tuli siga. Heaolu ajajärk algas ühes sigade ekspordi legaliseerimisega. Ühel päeval nimetavad mallorcalased seda epohhi veel Sigade Ajastuks, nii nagu muhameedlased osutavad Elevantide Ajastule oma ajaloos. Ei oliivid ega jaanikaunad* vedele enam hooletusse jäetult maas, ämmakeel** ei ole laste mänguasi ning pereemad on õppinud ubade ja kartulitega säästlikult ringi käima. Siga ei salli raiskamist, tema heaks ei lasta millelgi kaotsi minna. Kogu maailmale on see ilusaim * Jaanileivapuu magusad söödavad viljad. – Toim ** Viigikaktus e opuntsia – kaktuseline, mille lihakas viigimarjakujuline vili on paljudel liikidel söödav. – Toim
30
„El Mallorquín” („Mallorcalane”) (vana gravüür Guaspi muuseumist).
GEORGE SAND
näide priiskavast aplusest, millega kaasneb maitsete ja kommete lihtsakoelisus. Nõnda naudibki siga Mallorcal õigusi ja privileege, millede lubamisest inimestele pole veel söandatud unistadagi. Elamud muutusid suuremateks ja õhurikkamateks; puuviljad, mis varem maas mädanesid, korjati, sorditi ja säilitati, ning aurulaevad, mida enne peeti tarbetuks ja ülepea liigseks luksuseks, sõeluvad nüüd Mallorca ja emamaa vahet. Niisiis sattusin ma Mallorcale tänu sigadele, sest kui oleksin kavatsenud minna sinna kolme aasta eest, oleks mõte niivõrd pikast ja riskantsest reisist kipaka purjelaevaga mind sundinud sellisest ettevõtmisest loobuma. Ent sigade impordi legaliseerimise järel on Mallorcale tunginud tsivilisatsioon. Inglismaalt osteti väike ja kena aurulaev, mis küll polnud ehitatud võitlemaks nendes vetes möllavate hirmsate põhjatuultega, ent vaikse ilmaga toimetab sellegipoolest korra nädalas kakssada siga ühes paari reisijaga Barcelonasse. On üsna liigutav jälgida, millise õrnusega koheldakse neid saksu (ma ei pea silmas reisijaid) laeval ja millise hoolivusega pannakse nad maale. Aurulaeva kapten on armastusväärne mees, kes tänu nende nooblite elukatega elamisele ja suhtlemisele on omandanud nende hääletooni ja koguni omajagu nende jultumust. Pruugib vaid mõnel reisijal kaevata sigade lärmakuse pärast, ja ta kuuleb kaptenilt vastuseks, et see on kassaletil veerevate kuldmüntide hääl. Kui mõni naine on piisavalt pirts kurtmaks sõnnikuleha üle laeval, on tema abikaasa kohe platsis nentimas, et raha ei haise kunagi ja et ilma sigadeta poleks mooril ühtegi siidkleiti, kübarat Prantsusmaalt ega mantiljat Barcelonast. Kui keegi juhtub merehaigeks jääma, ei tasu tal oodata meeskonnalt vähimatki abi – ka sead on merehaiged, millega nende puhul kaasneb raskemeelne jõuetus ja kange kihk visata pikali ning jääda surma ootama, ning selle vastu tuleb võidelda iga hinna eest. Seega loobub kapten igasugusest halastusest ja kaastundest õilsa eesmärgiga päästa oma hinnaliste klientide elu ning sööstab isiklikult, piits käes, sigade sekka, madrused ja laevapoisid 32
TALV MALLORCAL
kannul, igaüks haarab kaasa, mis kätte juhtub – kes raudkangi, kes köiejupi – ja sealsamas saab kogu tummalt külili lamasklev kari isalikult nahutatud, sead on sunnitud üles tõusma ja endid liigutama ning tubli kehaline tegevus tasakaalustab laeva kohutava rullumise ja õõtsumise. Tagasiteel märtsikuus Mallorcalt Barcelonasse oli hingematvalt kuum, ent sellele vaatamata ei lastud meid laeva tekile. Isegi kui oleksime tahtnud riskida ohuga, et mõni eriti halvas tujus siga meid jalast hammustab, poleks kapten iial lubanud häirida sigade meelerahu meie juuresviibimisega. Reisi esimestel tundidel käitusid nood elukad vaikselt, kuid kesköö paiku märkas loots, et loomad vedelevad kuidagi väga masendunult ja on silmanähtavalt musta meeleollu vajumas. Niisiis anti piitsale tööd ja me ärkasime regulaarselt iga veerandtunni tagant – nii nüpeldatavate sigade hirmuäratava vingumise ja raevukisa peale kui kapteni tiivustavatest ergutushüüetest oma alluvatele, nõnda et arvasime nii mõnigi kord, et loomakari pistab parajasti tervet meeskonda nahka. Kui laev oli ankurdatud, ei igatsenud me midagi enam, kui pääseda sellest kummalisest seltskonnast, ja ma pean tunnistama, et saarerahvas hakkas mind tüütama peaaegu sama palju kui nende laadung; ent meid ei lubatud värskesse õhku enne, kui viimanegi siga oli maale toimetatud. Me oleksime oma kajutites võinud surnuks lämbuda, ja mitte keegi ei hoolinud sellest vähimalgi määral, kuniks leidus kasvõi üks maalelaskmist ja merehaigusest päästmist ootav siga. Ma ei pelga merd, kuid üks mu pereliige* oli raskesti haige. Merereis, lehkav õhk ja unepuudus ei aidanud sugugi vähendada tema kannatusi. Ainus tähelepanu, mida kapten meile osutas, oli temapoolne palve, et haige ei magaks kajuti parimas voodis, kuna hispaanlaste ebausu kohaselt on kõik haigused nakkavad; kapten oli juba otsustanud haige koiku ära põletada ja tahtis muidugi, et see * George Sand ei maini siinkohal nimepidi oma armukest, poola heliloojat Frédéric Chopini, kes oli tulnud Mallorcale tiisikust ravima. – Tlk
33
GEORGE SAND
oleks kõige viletsam. Me saatsime ta tagasi sigade juurde. Saabudes kaks nädalat hiljem Prantsusmaale võrratu prantsuse aurulaeva Le Phénicien pardal, võrdlesime me prantslaste ennastohverdavat tähelepanelikkust hispaanlaste külalislahkusega. El Mallorquin’i kapten poleks raatsinud surijale vooditki lubada; marseillelasest kapten, kes ei leidnud meie haigel piisavalt mugav olevat, tõi talle madratsi omaenda voodist… Kui ma reisi eest tasuma hakkasin, märkis prantslane, et andsin talle liiga palju, mallorcalane seevastu oli kasseerinud mult sisse kahekordse hinna. Sellegipoolest ei kipu ma järeldama, nagu oleks inimene üdini hea vaid ühes maailmanurgas, ning läbinisti paha teises. Inimkonna moraalne pahelisus on vaid materiaalse ebaedu tagajärg. Kannatus sünnitab hirmu, umbusku, valelikkust ja igasugu lahkhelisid. Hispaanlane on harimatu ja ebausklik, seetõttu usub ta nakkusesse, kardab haigusi ja surma, tal puuduvad usk ja kaastunne. Armetu, ja ägades ränga maksukoorma all, on ta muutunud ahneks, omakasupüüdlikuks ja kelmiks välismaalastega asju ajades. Ajalugu on tõestanud, et mil iganes tal on olnud võimalust olla õilis, on ta õilsust ka ilmutanud; kuid temagi on kõigest inimene, ja kui inimene on sunnitud alistuma karmile argipäevale, siis ta alistub. Ma tunnen, et pean need põhitõed välja tooma, enne kui hakkan rääkima inimestest niisugustena, nagu mina neid Mallorcal nägin, ning ma loodan siiralt, et ei pea enam pajatama oliividest, lehmadest ja sigadest. Osutab ju eelmise peatüki pikkuski mitte just kuigi heale maitsele. Palun andestust igaühelt, kelle tundeid ma ehk riivanud olen, ning asun nüüd tõsiselt oma jutustuse kallale. Esmalt uskusin, et suudan samm-sammult järgneda monsieur Laurensile tema teel „… kunstireisil”, kuid märkan juba nüüd, kui mitmed sootuks teistlaadi muljed mind kimbatusse ajavad, kui luban oma mälestused uitama Mallorca konarlikel radadel.
34
GEOGRAAFIATUND
IV peatükk NÜÜD te teadagi küsite: „Mida paganat oli teil asja sinna armetusse paati, kui te nagunii kunstist midagi ei taipa?” Ma eelistaksin võimalikult vähe rääkida iseendast ja oma perest, ent sellegipoolest olen sunnitud sageli kasutama sõnu „mina” ja „meie”. „Mina” ja „meie” kirjeldavad seda juhuslikku subjektiivsust, ilma milleta mallorcaliku objektiivsuse mõningad aspektid, mis lugejale vahest huvi võiks pakkuda, ehk täielikult ei avane. Seega anun lugejat suhtuma autori isikusse kui mingisse sootuks passiivsesse nähtusesse, nagu teleskoopi, läbi mille ta võib jälgida juhtumusi nois kaugetes paikades, mispuhul tasuks meenutada toda vana ütelust: „Usun pigem sind, kui et lähen ise vaatama.” Peale selle ei soovi ma sugugi valmistada lugejale rõõmu mind tabanud äparduste kirjeldamisega. Meenutustes poleks see midagi muud kui ühe filosoofilise põhiteema illustratsioon; nõnda et niipea kui ma olen saanud nüüd oma asjakohased mõtted sõnadesse seatud, teeb lugeja loodetavasti õiglase tähelepaneku, et ma ei ole vähimalgi määral tahtnud juhtida tähelepanu iseendale. Lubatagu mul lugejale ilma pikemata öelda, mida asja oli mul sinna paati, ja seda saab teha paari sõnaga: „Ma tahtsin reisida.” Ning nüüd on minu kord pöörduda lugeja poole küsimusega: „Kui teie reisite, hea lugeja, miks te seda teete?” Kuulen teid vastamas sõnadega, mida minagi kasutaksin: „Ma reisin reisimise pärast.” „Mõistan hästi, et reisimine on eesmärk iseeneses, kuid siiski: mis ajendab teid otsima sellist kulukat, kurnavat ja mõnigi kord ohtlikku naudingut, mis näib alati olevat tulvil lugematuid pettumusi?” „Vajadus reisida.” 35
GEORGE SAND
„Olgu siis nii; aga öelge mulle, mis vajadus see selline on? Miks vaevab see meid kõiki – keda suuremal, keda vähemal määral? Miks anname me kõik sellele järele – isegi kui oleme korduvalt kogenud, et niipea kui oleme sadulas, haarab mingi sundus meid oma võimusesse ja ei lase enam lahti ega luba täielikult tunda mõnu ühestki kohast, mida me külastame?” Kui mu lugeja ei soovi sellele küsimusele vastata, võtan endale vabaduse teha seda ise. Tõsielus ei ole mitte keegi mitte kusagil tõeliselt õnnelik ja paraku on Ideaali – või, kui see sõna teile ei meeldi – siis millegi tõeliselt parema – poole pürgimise mitmetest vormidest reisimine üks ahvatlevamaid, ja ühtlasi kõige petlikum. Ühiskondlikes suhetes on kõik pehkinud – ning need, kes seda eitavad, saavad tunda seda veelgi sügavamalt ja valusamalt kui need, kes mainitud tõika kinnitavad. Kõigest hoolimata – jumalik Lootus jälitab meid ikkagi alati, vaigistades me rahutuid südameid pealetükkiva sosinaga, et kusagil ometigi peab olema võimalik leida midagi paremat – meie ideaali. Meie ühiskonnakord ei ärata poolehoidu isegi oma teenrites ega rahulda kedagi; igaüks kõnnib omaenda valitud teed. Kes on pühendunud kunstile, kes süüvinud teadusse, ent enamik tuimastab end naudinguis nii kuis vähegi suudab. Need meist, kel on ülemäärast aega ja raha, reisivad – või pigemini pagevad; te mõistate kindlasti, et küsimus ei ole niivõrd reisimises kui minemapääsemises? Kel meist poleks hingevalu, mida leevendada, või iket, mida turjalt raputada? Selliseid inimesi pole. Ükski hing, kui ta just pole täielikult pühendunud tööle või kangestunud laiskusest, ei suuda kuigi kaua püsida paigal, muutumata rahutuks ja igatsemata vaheldust. Mil keegi on õnnelik (kuigi ainult tõeline õilishing või tõeline laiskvorst võib tänapäeval siiralt end selleks pidada), usub ta saavat veelgi õnnelikumaks reisides: armunud ja vastabiellunud sõidavad Šveitsi või Itaaliasse, samuti hüpohondrikud ja logardid. Ühesõnaga – igaüht, kes tunneb end kas 36
TALV MALLORCAL
ülimalt elavana või suisa kustuma hakkavana, haarab Igavese Juudi* rännupalavik ning kihutab teda otsima paika olgu siis armupesaks või suremiseks. Jumal hoidku mind võtmast sõna ringirändamise vastu või kujutamast ette tulevikku, kus inimesed on klammerdunud oma riigi, maa või kodu külge nagu polüübid käsna külge! Kummatigi, kui inimsoo vaimsus ja kõlbelisus arenevad sama tempokalt nagu tööstus, siis ilmselt ei pea rongid enam toimetama maakera ühest otsast teise ja tagasi terveid salaviha ja tusameele käes kannatavaid rahvaid. Mulle meeldiks kujutleda inimkonda õnnelikumana, ning seeläbi rahurikkama ja valgustatuna, elamas kaht võrdväärset elu: üks neist oleks väheliikuv, pühendunud perekonnaõnnele, kohusetundlikule tööle, innukale mediteerimisele ja filosoofilistele mõtiskeludele. Teine, toimekam, huvituks kaunitest kunstidest, teadusuuringutest ning ausast ärist, mis ühel päeval asub selle häbiväärse sahkerdamise asemele, mida me praegu kaubanduseks nimetame. Ja ennekõike aadete levitamisest. Sõnaga, ma usun, et reisimist üldjuhul ajendabki kontaktide, suhtlemise ja samavaimse mõttevahetuse vajadus teistega; kohustused peaksid alati olema ühitatud naudinguga. Ent vastuoksa – enamik inimesi näib tänapäeval reisivat müsteeriumide ja eraldatuse otsinguil, ometigi lasub nende kohal ligimeste loodud ühiskonna vari, mis tuhmistab kõik isiklikud muljed, olgu need meeldivad või ebameeldivad. Mis minusse puutub, läksin ma reisile lootuses saada pisut puhkust, mida meeleheitlikult vajasin. Kuivõrd maailmas, mille me endile oleme loonud, ei jätku sugugi kõige jaoks aega, uskusin, et hoolega otsides suudan ehk leida mõne kõrvalise, rahuliku pelgupaiga, kus poleks tarvis kirjutada kutsekaarte, lugeda päeva lehti ja lõbustada külalisi; kus ma ei peaks üldse võtma seljast * Ahasveerus, Piibli kohaselt Jeruusalemma kingsepp, kes karistuseks mõisteti viimse päevani rahu leidmata maailmas ringi rändama, kuna ta ei lubanud Jeesust Kolgata teel oma maja ees puhata. – Toim
37
GEORGE SAND
hommikumantlit ja päev kestaks kõigest kaksteist tundi; kus ma saaksin öelda lahti seltskondlikest kohustustest, isoleerida end vaimsest mürast, mis piinab meid kõiki Prantsusmaal, ja pühendada aasta või paar ajaloo uurimisele. Samas võiksin õppida uuesti oma emakeelt – koos lastega. Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta? Võib jumala tõsiselt väita, et ajakirjandus, kõige algus ja lõpp, nagu öelnuks Aisopos, on loonud inimestele sootuks uue elu, toonud endaga edasiminekuid, eesõigusi ja hõivatust. See „inimkonna hääl” äratab meid igal hommikul, teatades, kuidas elati maailmas eile; kuulutades kord suuri tõdesid, siis jällegi kohutavaid valesid, kuid hoomates inimkonna iga sammu ja jälgides seltskonnaelu iga tundi. Kas see pole kõigele vaatamata tubli saavutus, vaatamata ohtratele puudustele ja patustamistele? Kuid ehkki see on ju meile oma mõtetes ja tegudes selgusele jõudmiseks vajalik, kas pole siiski vapustav ja tüütu piinliku hoolega jälgida, kuidas kõikjal käib tülikiskumine; ning et nädalad ja kuud mööduvad, saatjaiks ebakõlad ja vägivald, ilma et lahendataks ühtki küsimust või saavutataks märkimisväärset edasiminekut. Ja sel ootusperioodil, mis näib seda pikem, kuna igast faasist antakse meile niivõrd hoolikalt aru, kas pole me mitte sageli haaratud ihast – meie, kunstiinimesed, kel pole asja tüüri juurde – suikuda unne laevatekil ja ärgata mitte enne kui mõne aasta pärast, tervitamaks uut maad, kuhu laev on meid toonud? Ja tõepoolest – kui me võiksime tükiks ajaks täielikult pageda ühiskonnast ja mitte teha mingit tegemist poliitikaga, oleksime naastes hämmastunud, milline edasiminek on saavutatud meie äraoleku ajal. Kuid meile ei võimaldata midagi niisugust, ja mil iganes me pageme sündmuste keerisest otsima rahu ja unustust selliste 38
TALV MALLORCAL
rahvaste sekka, kelle elurütm on tasasem ja meelelaad vähem kirglik kui meil, tuleb sealgi taluda mõndagi halba, mida me poleks saanudki ette näha, ning siis kahetseme, et oleme vahetanud tänapäeva mineviku, ja elavad surnute vastu. Selline on üsna lihtsalt öeldes mu raamatu peamõte, ning ka põhjus, miks üldse võtsin käsile sellise omajagu tänamatu töö. Kuigi alustades tõotasin endale hoida oma isiklikud tundmused nii palju kui võimalik enda teada, mõistan nüüd, kuivõrd pelgurlik oleks selline kõrvalehiilimine, ja võtan niisiis oma lubaduse tagasi.
39