GEOGRAAFIATUND
I peatükk NAGU väidab kaljusse raiutud kiri Mer-de-Glace’i jääliustiku suudmes, leidsid Chamonix’ oru kaks inglise rändurit 50 aastat tagasi. Kui arvestada selle oru geograafilist asukohta, on väide üksjagu julge, kuid peab teatud mõttes paika, juhul kui on tõsi, et mainitud matkajad, kellede nimesid ma ei suuda meenutada, olid tõepoolest esimesed, kes juhtisid poeetide ja kunstnike tähelepanu romantilistele maastikele, kus Byron lõi oma imelise poeemi „Manfred”. Üldiselt võiks öelda, et Šveits avastati peenema seltskonna ja kunstnike poolt alles möödunud sajandil. Jean-Jacques Rousseau on alpiluule tõeline Christoph Kolumbus ja ühtlasi on ta ka prantsus keelse romantismi isa, nagu François de Chateaubriand väga tabavalt on märkinud. Kuna ma ei suuda saavutada samalaadset surematust kui JeanJacques, aga ometi püüdlen millegi kas või pisut sarnase poole, olen arutlenud, et võinuksin ehk lõigata kuulsust nõndasamuti kui nood kaks inglast Chamonix’ orus, väites, et mulle kuulub Mallorca avastamise au. Kuid maailm on muutunud niivõrd nõudlikuks, et poleks enam piisanud oma nime raiumisest mõnesse Baleaari kaljusse. Minult oleks eeldatud väga täpset kirjeldust või vähemasti üdini poeetilist reisijuttu, et sütitada rändurite indu samadele radadele astuda. Ja kuna ma olin saarel viibides väga kaugel vaimustusest, loobusin oma leiu aupaistest, jäädvustamata seda ei graniiti ega paberile. Kui oleksin kirjutanud kibestununa tollal üleelatud vaevade ja pettumuste pärast, olnuks ma võimetu uhkustama oma leiuga, ja iga lugeja järeldanuks, et see reis oli üsna kohutav; kuid ometigi oli seal kindla peale paljut, millest kirjutada, kuivõrd Mallorca on kunstnike 17