AUHIND ÕIGESTI ELATUD

AUHIND ÕIGESTI ELATUD ELU EEST

TRIIN TALK

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimehe Fond.

Sisutoimetaja: Johanna Ross Keeletoimetaja ja korrektor: Jana Kuremägi Kujundaja: Maris Kaskmann Projektijuht: Merit Kask Autoriõigus: Triin Talk ja Postimehe Kirjastus OÜ, 2022 postimehekirjastus.ee Kõik õigused on kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-698-15-0 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

SISUKORD Tavainimene 6 Mugavuspagulane 50 Aktivist 88 Ühiskondlikult kahjulik element 128 Mittekeegi 170

TAVAINIMENE

Keskkooli ajal olin kindel, et minust saab kas maailmakuulus kunstnik või moderntantsutreener. Puberteet on teadagi täis ebarealistlikke unistusi, aga ennast 30-selt kolme lapse üksikema ja poemüüja rollist avastada oli siiski üsna üllatav.

Kuidas on see võimalik, et mina, Tallinna eliitkooli vilistlane, lõpueksamite tulemuste poolest üks klassi tugevamaid, veedan oma päevi, piiksutades kaheksa tundi järjest triipkoode?

Piiks – päts leiba.

Piiks – pudel veini.

Piiks – karp salatit.

Piiks – kilekott.

Piiks.

Piiks.

Piiks.

Kui keegi oleks ennustanud mulle kümme aastat tagasi mu praegust elu, oleksin seda nõmedaks naljaks pidanud, üleolevalt muianud ja tagasi oma pooliku essee või joonistuse kohale kummardunud. Aga samas, kes see ikka nooruses müüjaks saamisest unistab – ometi on iga poeleti taha maandunud keegi, kes teie smuutid ja konjakid läbi piiksutab ning seejärel trammiga koju sõidab, et endale makarone keeta.

Kõik mu töökaaslased on noorena tahtnud saada kellekski teiseks: näitlejaks, juristiks, arstiks, disaineriks. Peale minu on siin muide veel vähemalt üks Kunstiakadeemia kasvandik.

Tema jättis kooli küll juba esimesel kursusel pooleli – enda sõnul selleks, et olla oma loomingus täiesti vaba. Räägitakse, et

5

ta olla arhitektuuriajaloos läbi kukkunud, kirjutades eksamil, et postmodernismi tunneb ära sellest, et majal on palju poste. See versioon kõlab ausalt öeldes usutavamalt: ta ei tee isegi Poola ja Prantsuse õuntel vahet, mis siis veel arhitektuuristiilidest rääkida.

Mina sain muide arhitektuuriajaloos alati A-sid. Mitte et see praegu enam midagi tähendaks. Müüjatele kõrghariduse eest lisatasu ei maksta.

Kui paljud meist üldse saavad suurena selleks, kelleks tahtsid?

Kosmonaudiks, baleriiniks, traktoristiks, kunstnikuks.

Ja kui mõnel üksikul õnnestubki saada oma unistuste töö, siis kas sellel on midagigi ühist sellega, millisena ta seda lapsepõlve naiivsuses ette kujutas?

Mu endine mees on ajakirjanik. See oli tema suur unistus: uurida, avastada, valgustada ja paljastada. Argipäev osutus täpselt samasuguseks konveieriks nagu see lakkamatu toidujõgi minu ees lindil.

Piiks – küsimus välja.

Piiks – vastus sisse.

Piiks – tekst välja.

Piiks – parandused sisse.

Tuli välja, et see unistuste töö pole midagi enamat kui tavaline ühe ja sama liigutuse kordamine oma eriala sogases konnatiigis. Ta oli selle pärast sügavalt pettunud ja õnnetu.

Mina müüjana ei ole õnnetu. Lihtsalt väga üllatunud, et elu just niimoodi välja on kukkunud. Nii et ilmselt on mul kokkuvõttes temast palju paremini läinud.

6

Me kohtusime siis, kui mina olin lõpetamas keskkooli, tema ülikooli. Tagantjärele on raske aru saada, miks peaks üht 27-aastast magistranti huvitama mingi 18-aastane abiturient. Minu jaoks pole midagi tüütumat kui rääkida endast kümmekond aastat nooremate nolkidega.

Meeste loogika on vastupidine: tüdruku noorus, naiivsus ja koolipingis külge kasvatatud austus endast vanemate vastu annavad just nimelt plusspunkte.

Kolisime kokku kohe, kui olin keskkooli lõpetanud. Mina läksin ülikooli, tema tööle. Kunstiakadeemiat tema muidugi päris ülikooliks ei pidanud. Sellised värvilise paberi kleepimise ja lillede joonistamise tunnid olid meil juba lasteaias. EKA on rohkem nagu tagasi lasteaeda, mitte ülikooli minek, arvas ta.

Kuna Kunstiakadeemias õppimist ta täiskohaga kõrghariduse omandamiseks ei pidanud, kasutas ta minu kohta tihti ka väljendit põhimõtteliselt kodune.

Alguses me vaidlesime palju. Mitte ainult minu valitud ülikooli ja eriala mõttekuse üle.

Ka toidu üle, mis pidi tema meelest olema tingimata alati lihast, mitte silo või lehmatoit.

Ka raha üle, mis tuli tingimata kulutada auto parandamisele, mitte voodi või diivani ostmisele – madrats keset elutuba pidi saama hakkama mõlema funktsiooni täitmisega.

Ka selle üle, kui suur on minu sõnaõigus rahaasjade otsustamises, kui ma ise midagi ei teeni ja õpin seal kunst-nikkude koolis hobi korras lillepilte tegema.

Ka selle üle, kas temagi võiks vahel koristada, nõusid pesta ja prügi välja viia, kui mina olen ju põhimõtteliselt kodune.

Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

7

Pärast kaht aastat vaidlusi sündis vaikus ja vaherahu: mina ei nääguta su sportauto kallal, kui sina ei ilgu minu joonistuste üle. Mina teen lihaga toitu, sina vii prügikast välja. Nii see ju käibki, eks ole?

See ongi armastus, on ju?

Tagantjärele olen mõtelnud, et huvitav, kas ta oleks mind tõsisemalt võtnud, kui oleksin läinud õppima midagi asjalikumat, näiteks juurat või majandust. Või ajakirjandust nagu ta isegi.

Viimane oleks olnud mitmes mõttes loogiline valik: olin ma ju keskkooli ajal koolilehte teinud ja kirjandivõistlusi võitnud.

Mehe tuules, kes elus minust kümme aastat ees, oleksin ilmselt kergesti endale Eesti ajakirjanduse konnatiigis mugava sopikese leidnud, kus rahulikult prominendiprouade kleite kritiseerida ja dieedinippe jagada.

Aga ma ei tahtnud olla see tüdruk, kes teeb oma mehe järelhaagisena temaga samal erialal kerget karjääri ega saa kunagi teada, kas ta ka iseseisvalt midagi saavutada oleks suutnud.

Palju õnne mulle, nüüd ma siis tean, et ei.

Ülikooli ajal tegin oma piltide, uurimistööde ja esseede kõrval kodus algusest peale ka enam-vähem kõiki majapidamistöid, sest raha ma tudengina ei teeninud ja kuidagi tuli ühisesse majapidamisse ju panustada.

Koolipidudest ja väljasõitudest hoidsin enamasti kõrvale.

Ega mees otseselt keelanud mul väljas käia, aga neil üksikuil kordadel, kui ma pärast teda koju jõudsin, oli ta ilmselgelt

8

pahane, et õhtusöök pole valmis ja ta peab pärast oma 13-tunnist tööpäeva veel kodus muna praadima, kuigi naine on põhimõtteliselt kodune, või armukade kõikide kujutletavate noorte hipipoiste peale, kellega ma olevat ringi tõmmanud.

Ega mul väljas käimiseks rahagi olnud. Kuna mees maksis meie üürikorteri ja auto ülalpidamise eest, oli minu ülesandeks ühise leivakapi täitmine.

Mu stipendium oli 800 krooni. Sellega kaks inimest ära toita oli päris keeruline kombineerimine, eriti kuna iga päev tuli mehele, kes lehmatoitu ei söö, ka mingit lihaollust pakkuda.

Niisiis kulus põhimõtteliselt kogu mu raha toidule, harva sain sellest näpistada kaltsukast mõne riidetüki ostmise või koolipeol käimise jagu. Ja kui siis juhtus, et mul ei õnnestunud kuu lõpus enam praekartuli kõrvale tükikest loomalaipa hankida, vürtsitati õhtusööki lõbusate naljadega sellest, kuidas naine on jälle söögiraha maha joonud.

Kergem oli hakkama saada nendel kuudel, kui ta oli mitu päeva lähetuses või sõpradel külas. Siis ma paastusin ega tõstnud jalgagi kööki.

Need ilma poes käimise, rahalugemise ja söögitegemiseta päevad olid head päevad. Need olid puhkusereisid olmeta olemisse, mõtete kulgemisse seedekulglast kõrgemale. Neil päevadel võisin tõeliselt vaimustuda ja luua, tunda rõõmu värvide ja joonte puhtast ilust. Neil päevadel tegin oma ainsad maalid, mis midagigi tähendasid.

Müüsin hiljuti enamiku neist võileivaraha eest osta.ee-s maha. Ainult üks autoportree on veel seinal ja meenutab kummalise kriipiva nostalgiaga seda teistmoodi vaatamise ja olemise viisi, milleks ma kunagi ammu enne lapsi ja müüjatööd mõnel üksikul heal päeval võimeline olin.

9

On uue sajandi esimesed kümnendid. Maailm on valla ja kõik on võimalik. Või kas on?

Triin Talk vaatleb oma debüütromaanis „Auhind õigesti elatud elu eest“ viit võimalikku elulugu lähimineviku Eestis.

Kõik lood saavad alguses ühest punktist, Tallinna keskkooli­ tüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavus­pagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist.

Tegu on teravmeelse ja eneseiroonilise ekskursiga meie lähiajalukku, mis pakub nii jaburalt naljakad kui ka ebamugavad ja nukraid äratundmishetki.

Postimehe auhind Eesti Kirjanike liidu 2021. aasta romaanivõistlusel

postimehekirjastus.ee