Pühendan selle luulekogu väiksele EvaMariale, oma igavesti üheksa-aastasele lapselapsele. Ta ei jõudnudki selle raamatu ilmumist ära oodata. Nüüd on ta täht öötaevas. Tuletagu tema sära meile meelde, kui üürike võib olla võimalus särada ja hingesoojust jagada siin all, meie maises elus.
Tähesära 2017 © Heiki Vilep Autor: Heiki Vilep Kujundas ja küljendas: Aivo Blum ISBN: 978-9949-9810-9-0
Unejutt Issi, räägi unejuttu! Räägi nii, et jääksin tuttu. Mitte sellist, kus ma lendan või mõnd plikat kaunist emban, kuis ma kurja ära võidan või kuis tähelaevas sõidan... Ära räägi headest lastest, haldjatest või kangelastest, muinasjutte rahvalikke, õpetlikke, imelikke... Jutt võiks olla hästi igav, siis mul uni tuleb sügav.
Vihmaussi rõõm Päike paistis ja päev oli ilus. Üksik vihmauss vedeles vilus. Kirus kuumust ja mättasse puges, ilmateadet seal arvutist luges. Kolm ööpäeva laussadu jutti! Küll rõõmustas see ussiklutti! "Ei ma lähegi homme vist linna... Võiks ehk hoopiski... kalale minna?"
Meremees Gabriel õppis geograafiat – merd tahtis ükskord ta sõita, kapteniks laevale ihkas ta, kaugusi uusi et võita. Naabrimees Volli, kes meremees, ütles, et amet on tore. Et igas sadamas ootab ees meremeest jälle uus pere. Gabriel kaua siis arvutas, sadamaid laitis ja kiitis, emasid, isasid korrutas, vendi ja õdesid liitis. Lõpuks, kui arvutus takerdus liig suurte numbrite taha, Gabriel leidis, et lenduriks kah pole saada ju paha.
Roboti leiutis Robotiga juhtus jama juhe jooksis kokku. Naeris muudkui laginal ja pages kappi pakku. Istus kapis mitu päeva, lõpuks tuli välja, teatas tähtsalt, et ta mõtles inimese välja. Inimese, kes ei taha süüa ega raha, töötab aku peal ja kellel vedru ei käi maha.
Kratt poliitikuks Meil linnaserval elas kratt, kel silmad nagu öö, ta kõike kokku varastas – see oli tema töö. Siis ühel kevadhommikul ta väsis – palju võib... Ja varastatu omanikel tagasi kõik tõi. Kõik laiutasid käsi – Mis? Kas kratt on segi peast? Kas uue varga valima nüüd peame endi seast? Kratt vähkres voodis nädalaid, ja otsis rakendust. "Ehk kasu oleks hoopis must kui heast poliitikust?"
Kratt valitigi parlamenti, siis ministriks veel. Ta hurtsikust sai uhke loss ja autoks BMW.
Dinosaurus Donna Dinosaurus Donna oli diiva, ooper oli andnud talle tiivad. Põgenesid kõik, kui Donna laulis, Donna meelest seegi oli kaunis. Donnal oli sõbraks diplosaurus – pika kaelaga, kes luuletusi haudus. Mõtted käisid tal nii kõrgeid radu, et kõik luule pilvedesse kadus. Kahekesi koos nad käivad nüüdki, kustunud ei ole nende püüdki. Ajastutest läbi tammund raja Donna ja ta sõber luuletaja.
Mõmm ja Mumm Mõmm ja Mumm sõid vaikselt mett üks koopas, teine tarus. Mõmm mõtles: "Miks on nõnda, et ei lenda ringi karud?" Mumm mõtles: "Oleks hea, kui karud oleks paljad. Siis tõmbaks särgi üle pea ja sutskaks niikui nalja!" Mõmm mõtles: "Miks on Mumm nii õel ja mett ei luba võtta? Tal kohe püsti terav nõel justnagu läheks sõtta!" Mumm ohkas: "Eks ta ole nii, et väiksed muudkui teevad ja suured lõpuks nagunii kõik ise ära söövad!"
Armastusest „Issi, seleta mul, palun, mis on päris armastus? Ja miks kahe nime vahel puusse lõigutakse pluss?” „See on see, kui seisad vihmas, süles pehme vikerkaar, kui su rõõmu peegeldamas on üks armas silmapaar. Siis sa lippad puude ladvus, jooksed lainteharja pääl, lendad läbi ilmaruumi, kõrvus sosistamas hääl.” „Aga kui ei kuule miskit, vikerkaart ei ole ka, kas siis kahe nime vahel miinuse peab panema?”
Bluus Ükskord loomi pärast hängi tabas mõtteid uusi: „Miks ei võiks me teha bändi? Mängiks pisut bluusi?” Ööbik laulis, rähn lõi trummi, karu jõuras bassi, südantlõhestavaks sooloks venitati kassi. Punkar papagoi lõi vilet, kirpe hüppas sadu, kilpkonn, vaatamata eale, vingerdas kui madu. Elevandist tehti pasun, hunt see ulgus kaasa, lammas kargas kodukootult muudkui keset aasa.
Kontsert lõppes kähmlusega, tehti palju kära, elevant sai pasunasse, lammas pöeti ära.
Härrasmees Saunalaval poeg ja isa vestsid maast ja ilmast. Isa viskas leililisa, endal kissis silmad. Issi, kes on härrasmees? See, kel kikilips on ees? See, kes käitub viisakalt, räägib hästi soravalt? Poja, lips ei ole tähtis, sorav jutt vist pole ka. Härrasmehed saunalaval salaja ei pussuta.
Tähesära Emme, kui sured, siis kuhu sa lähed? Kas sulle külla saab tulla? Pojake, seal, kuhu süttivad tähed, saab ainult tähena olla. Aga miks maetaks sind mulla alla, kuigi sa taevasse lähed? Pojake, oleks et koht, kuhu tulla, minuga vestlema vahel. Emme, kui lähed, kas koju sa tagasi ei tule mitte kui eales? Pojake, sinu sees elan ma edasi, niipea kui mõtled mu peale. Tead, me võiks korraga surra ju ära? Siis ei teeks miski meil liiga! Pojake, maailm veel vajab su sära, seda, mis südamest kiirgad.
... ja veel 15 luuletust autori piltidega.
Head lugemist! Heiki Vilep www.vilep.com vilep@vilep.com