taevas

Erich Maria Remarque Taeval ei ole soosikuid

1

Clerfayt peatas auto bensiinijaama juures, mille esine oli lumest puhtaks kühveldatud, ning andis signaali. Varesed kraaklesid ümber telefonipostide ja tankla taga asuvas väikeses töökojas kopsis keegi haamriga vastu plekki. Haamrilöögid lakkasid ning õuele astus umbes kuueteistkümneaastane poiss, kes kandis punast sviitrit ja metallraamidega prille. „Pane paak täis,“ ütles Clerfayt ning tuli autost välja. „Kas parimat?“ „Jah. Kust teil siin praegu veel süüa võiks saada?“ Poiss osutas pöidlaga üle tänava. „Sealt. Tänane päevapakkumine oli Berni lihavalik hapukapsa ja kartulitega. Kas võtan rehvidelt ketid maha?“ „Miks?“ „Tee on üleval veel rohkem jääs kui siin.“ „Kas kogu kuru ulatuses?“ 7

„Kurust te üle ei saa. Läbipääs on alates eilsest jälle suletud.

Ja nii madala sportautoga ei ole teil lootustki sealt üle saada.“ „Arvad?“ ütles Clerfayt. „Sa teed mind uudishimulikuks.“ „Teie mind ka,“ vastas poiss.

Kõrtsituba oli tuulutamata ning lõhnas liisunud õlle ja pika talve järele. Clerfayt tellis Graubündeni vinnutatud sinki, leiba, juustu ja karahvini Aigle’i veini. Ta lasi näitsikul laua terrassile katta.

Väljas polnud eriti külm. Taevas oli võimas ja ­kellukassinine. „Kas tõmban teie käru voolikuga üle ka?“ hõikas poiss teiselt poolt tänavat. „Talle kuluks see igatahes ära.“ „Lase olla. Lükka ainult tuuleklaas puhtaks.“ Auto oli juba pikemat aega pesemata ja see torkas tõesti silma.

Pärast Aixi sadanud vihmasagar oli tippinud kapotti ja poritiibu katva St-Raphaëli ranniku punase tolmu batikumustri­ liseks; lisaks sellele võis autokerel näha Kesk-Prantsusmaa lompide lubjapritsmeid ja pori, mis oli lennanud sinna lugematute veokite tagarataste alt, kui Clerfayt neist möödus. Miks ma üldse siia sõitsin, mõtles Clerfayt. Suusatamise jaoks on ju ilmselgelt hilja. Ja kaastunde või haletsuse jaoks? Kaastunne ja haletsus on halvad teekaaslased – ning veelgi halvemad reisi­ sihid. Miks ma ei sõida näiteks Münchenisse? Või Milanosse?

Aga mis mind Müncheniski ees ootab? Või Milanos? Või ükskõik kus mujal? Ma olen lihtsalt väsinud, mõtles ta. Väsinud paigalejäämisest ja väsinud lahkumisest. Või olen ma väsinud otsustamisest? Kuid mida on mul siis otsustada? Ta jõi veini lõpuni ja pöördus kõrtsituppa tagasi.

8

Näitsik pesi parajasti baarileti taga klaase. Mägikitse topise pea vahtis oma klaasist silmadega üle tema ja Clerfayt’ vastas­ seinal rippuvat Zürichi pruulikoja reklaami. Clerfayt tõmbas taskust nahkümbrisega lapiku pudeli. „Valage see palun ­konjakit täis.“ „Courvoisier’d, Rémy Martini, Martelli?“ „Martelli.“ Näitsik hakkas konjakit klaashaaval pudelisse mõõtma.

Ukse vahelt lipsas kõrtsituppa kass ja surus ennast kergelt hõõrudes vastu Clerfayt’ jalgu. Clerfayt lasi endale veel kaks pakki sigarette ja tikke anda ning tasus arve. „Kas need on kilomeetrid?“ küsis punases sviitris poiss õues, osutades kiirusmõõdikule. „Ei, miilid.“ – Poiss pressis huulte vahelt pika vile. „Ja mis te siis siin Alpides teete? Miks te sihukese pilliga kusagil kiirteel ei kihuta?“ Clerfayt vaatas talle otsa. Läikivad prilliklaasid, terav ülespoole sihtiv ninaots, vistrikud, peast eemalehoidvad kõrvad – olevus, kelles oli lapsepõlve melanhoolia alles äsja asendunud kõigi poolküpsuse puudustega. „Inimene ei tee alati nii, nagu õige on, mu poeg,“ ütles ta. „Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu vastupandamatu võlu. Mõistad?“ „Ei mõista,“ vastas poiss ja nuuskas. „Aga hädaabitelefone leiate tee ääres iga natukese maa tagant. Kui lumme kinni jääte, siis helistage. Ja me tuleme teile järele. Siin on meie number.“ „Kas teil napsipudeleid kaelas kandvaid bernhardiine enam polegi?“ 9

„Ei ole. Sest konjak on liiga kallis ja koerad läksid liiga kavalaks. Nad jõid napsi ise ära. Selle asemel on meil nüüd härjad.

Terved ja tugevad veoloomad.“ Poiss ei pilgutanud oma läikivate prilliklaaside taga Clerfayt’ uuriva pilgu all silmagi. „Sinusugune mul veel täna puudus,“ sõnas Clerfayt viimaks. „Kus tuli alles nupumees välja tuhande kahesaja meetri kõrgusel. Võib-olla on su nimi koguni Pestalozzi või Lavater?“ „Ei, Göring.“ „Mida?“ „Göring.“ Poisi nägu venis laiale irvele, nii et paljastus esihammaste reas haigutav tühimik. „Aga eesnime poolest Hubert.“ „Oled sugulane selle –“ „Ei ole,“ katkestas teda Hubert. „Meie oleme Baseli Göringid. Kui ma tollesse teise suguvõssa kuuluksin, poleks mul vaja praegu siin bensiinilohviga jännata. Siis jookseks meil priske pension.“ Clerfayt oli viivu vait. „Milline kummaline päev,“ sõnas ta lõpuks. „Kes seda võis arvata? Kõike head sulle edaspidiseks, mu poeg. Sa valmistasid mulle üllatuse.“ „Teie mulle mitte. Te olete ju võidusõitja, eks?“ „Miks sa nii arvad?“ Hubert Göring osutas kapotile, kus kõntsa alt paistis vaevu loetav number. „Peale kõige muu oled sa veel ka nuhk!“ Clerfayt istus autosse.

10

„Võib-olla tuleks sind siiski varsti pokri pista, et hoida inimkonda uue õnnetuse eest. Sest kui sa kord peaminister oled, on juba lootusetult hilja.“ Ta käivitas mootori. „Te unustasite maksta,“ märkis Hubert. „See teeb nelikümmend kaks frangikut.“ Clerfayt ulatas talle raha. „Frangikut!“ lausus ta. „Sa rahustad mind uuesti, Hubert. Sest riigis, kus rahal on hellitusnimi, ei pääse kunagi võimule diktatuur.“ Tund aega hiljem istuski auto lumevangis. Paar lumeredelit olid mäenõlval raskuse all murdunud ja tee hange matnud. Clerfayt võinuks ju ringi keerata ja tagasi alla sõita, aga tal polnud mingit tahtmist Hubert Göringi kalapilku niipea taas kohata.

Pealegi ei pööranud ta iial meelsasti tagasi. Seepärast jäi ta kannatlikult autosse istuma, tõmbas sigarette, jõi konjakit, kuulas vareste kraaksumist ning lootis Jumala abile.

Kõigevägevam ilmutaski end veidi aja pärast väikese teehooldusmasina kujul. Clerfayt jagas oma pudelipõhja selle juhiga. Siis sõitis mees temast mööda ning hakkas freesiga lund üles keerutama ja puhuriga eemale paiskama. Tagant vaadates jäi mulje, nagu raspeldaks ta mahalangenud hiiglaslikku valget puutüve laastude sillerdavaks ringiks, mis küütles loojenevas päikeses kõigis vikerkaaretoonides.

Kahesaja meetri pärast oli tee taas vaba. Hooldusmasin tõmbas kõrvale ning Clerfayt’ auto pääses mööda. Juht lehvitas. Ta kandis nagu Hubertki punast sviitrit ja prille. Seepärast vältis Clerfayt temaga rääkides kõiki teemasid peale lumeolude 11

ja alkoholi – vaid need olid täiesti turvalised; teist Göringit poleks Clerfayt samal päeval enam taluda suutnud.

Hubert oli valetanud – kuru polnud eespool suletud. Auto võttis nüüd jõudsalt kõrgust ning korraga avanes Clerfayt’ ees sügav org, sinine ja sulnis varajastes videvikuvärvides, ning laialipillatult selle põhjas, otsekui mänguasjasahtlis, küla – valged katused, kipakas kirikutorn, liuväljad, paar hotelli ja esimesed tulesilmad akendes. Clerfayt jättis hetkeks auto seisma ja vaatas alla. Seejärel hakkas ta käänulist teed pidi laskuma.

Kusagil seal all, ühes sanatooriumis, pidi elama Hollmann, tema paarimees, kes oli haigestunud aasta tagasi. Arst tuvastas tal tuberkuloosi, mille peale Hollmann vaid naeris – praegusel imerohtude ja antibiootikumide ajastul polnud too tõbi ju tõsiseltvõetav, või kui, siis tarvitses sul neelata vaid peotäis tablette ja teha mõned süstid ning olidki terve. Ent imerohtude toime ei osutunud kaugeltki nii efektiivseks ja päästvaks, kui oli kiidetud, vähemasti mitte nende inimeste puhul, kes olid üles kasvanud sõja-aastail ja nooruses pidevalt nälga kannatanud. Itaalias toimunud tuhande miili võidusõidul tabas veidi enne Roomat kopsuverejooks Hollmanni esimest korda, ning Clerfayt oli sunnitud ta poolel võistlusmaal raja äärde jätma.

Sestpeale oli arst kõigutamatult oma otsuse juurde jäänud, et Hollmann tuleb paariks kuuks mägedesse saata. Algul oli Hollmann küll kõvasti vastu puigelnud, aga lõpuks soostunud; ja nüüdseks oli paarist kuust saanud peaaegu aasta.

Korraga hakkas mootor vahele jätma. Küünlad, mõtles Clerfayt, jälle! See kõik tuli sellest, et ta sõitmise ajal juhtimisele ei 12

keskendunud! Clerfayt lülitas süüte välja, lasi autol nõlvaku viimasest langusest lahutatud siduriga alla veereda, kuni see tasasel teelõigul seisma jäi, ja tõstis kapotikaane üles.

Nagu ikka, tahmunud olid teise ja neljanda silindri küünlad. Clerfayt keeras need välja, puhastas ära, seadis tagasi paika ning käivitas uuesti. Mootor töötas nüüd korralikult ja Clerfayt liigutas gaasihooba käega edasi-tagasi, et liigset õli silindritest eemaldada. Kui ta end jälle sirgu ajas, märkas ta, et küla poolt läheneva saani hobused olid mootori äkilise jõuramise peale perutama hakanud. Nad tõusid tagajalgadele ja rebisid saani põiki üle tee auto suunas. Clerfayt jooksis neile vastu, haaras vasakpoolsel hobusel suitsetest ja lasi ennast niiviisi lohistada.

Paari hüppe järel jäid hobused seisma. Nad värisesid ja hinge­aur lehvis neil ümber peade. Nende hirmunult ekslevad silmad jätsid mulje, nagu kuuluksid nad mingitele eelajaloolistele olenditele. Clerfayt lasi valjaist ettevaatlikult lahti. Hobused jäid paigale, korskasid ja kõlistasid kuljuseid. Clerfayt märkas, et need polnud sugugi tavalised saanisõiduhobud.

Suurt kasvu meesterahvas, peas mustast karusnahast ümar koppmüts, tõusis saanis püsti ja hakkas hobustega rahustavalt rääkima. Tema kõrval istus noor naine, kes hoidis oma istme käetugedest kõvasti kinni. Tal oli pruun nägu ja väga heledad silmad. „Andke andeks, et teid ehmatasin,“ lausus Clerfayt. „Mulle ei tulnud pähegi, et siinsed hobused pole autodega harjunud.“ Mees rahustas endiselt loomi; viimaks lõdvendas ta ohje ning pöördus üle õla Clerfayt’ poole. „Vähemalt mitte autodega, 13

mis säärast lärmi teevad,“ sõnas ta tõredalt. „Pealegi oleksin ka ise nendega toime tulnud. Tänan, et meid päästa püüdsite.“ Clerfayt tõstis pilgu. Ta nägi üleolevat nägu, millel mängles irooniavirve, justkui tunneks mees endamisi lõbu, et teine oli asjata püüdnud kangelast mängida. Clerfayt ei mäletanud, et oleks kellegi vastu juba esimesest silmapilgust sellist võõristust tundnud. „Ma ei püüdnud päästa mitte teid,“ heitis Clerfayt kuivalt tagasi, „vaid oma autot teie saani jalaste eest.“ „Loodan, et te end seejuures asjata ära ei määrinud.“ Mees pöördus taas hobuste poole. Clerfayt silmitses naist.

Tõenäoliselt tema pärast, mõtles ta. Tahab ise kangelaseks jääda. „Ei, ma ei määrinud ennast ära,“ vastas ta aeglaselt. „Selleks läheb ikka enamat vaja.“ Bella Vista sanatoorium oli ehitatud väikesele platoole külast veidi kõrgemal. Clerfayt parkis auto sissekäigu lähedale, kus ootas ka paar sõiduvalmis saani. Ta lülitas mootori välja ning kattis kapoti tekiga, et mootor ära ei jahtuks. „Clerfayt!“ hüüdis keegi ukse juurest.

Clerfayt pööras ringi ja nägi oma suureks imestuseks joostes lähenevat Hollmanni. Ta oli arvanud, et too lamab voodis. „Clerfayt!“ hüüdis Hollmann. „Oled see tõesti sina?“ „Nii tõesti, kui üldse olla saab. Ja sa ise? Lippad muudkui ringi? Ma mõtlesin, et sa pikutad voodis.“ Hollmann naeris. „See oleks siin liiga vanamoodne.“ Ta tagus Clerfayt’le rusikaga vastu turja ega pööranud pilku autolt.

14

„Mulle tundus, et kuulen alt Giuseppe möirgamist, ja arvasin, et mul käivad luulud. Siis aga nägin teid siiapoole sõitmas. On see vast üllatus! Kust sa ometi tuled?“ „Monte Carlost.“ „Kas sa näed!“ Hollmann ei suutnud kuidagi rahuneda. „Ja koos Giuseppega, vana lõviga! Kartsin juba, et olete mind lõplikult hüljanud!“ Ta libistas käega üle autokere. Ta oli temas kaasa teinud oma pool tosinat võidusõitu. Ja selles autos oli tabanud teda ka esimene tõsine kopsuverejooks. „See on ju ometi Giuseppe?

Mitte mõni ta noorem vend?“ „Giuseppe mis Giuseppe. Aga võidusõitudel ta enam kaasa ei tee. Ma ostsin ta meeskonna käest välja. Nüüd on ta vanadus­ pensionil.“ „Justnagu minagi.“ Clerfayt vaatas Hollmannile otsa. „Sina ei ole vanadus­ pensionil. Sina oled puhkusel.“ „Terve aasta! See pole enam kellegi puhkus. Aga astu ometi edasi! Meil tuleb ju jällenägemist tähistada! Mida sa jood? Kas endiselt vodkat?“ Clerfayt noogutas. „On teil siin siis vodkat?“ „Külaliste jaoks on meil kõike. See on moodne sanatoorium.“ „Paistab jah. Näeb välja nagu hotell.“ „See käib ravi juurde. Moodne teraapia. Meie oleme kuurordi­külalised, mitte enam patsiendid. Sõnad „haigus“ ja „surm“ on tabud. Neid välditakse. Rakenduspsühholoogia.

15

Moraali mõttes muidugi praktiline, aga surmast see ei päästa.

Mida sa Monte Carlos tegid? Võistlesid?“ „Jah. Kas sa spordiuudiseid enam ei loe?“ Hollmann kohmetus. „Alguses ikka lugesin. Aga siis jätsin järele. Totter, kas pole?“ „Ei, mõistlik. Eks sa loe, kui ise jälle sõidad.“ „Just,“ sõnas Hollmann. „Kui ise jälle sõidan. Ja kui loteriil peaauhinna võidan. Kes sul viimati paarimeheks oli?“ „Torriani.“ Nad suundusid sissekäigu poole. Mäeküljed veretasid loojuva päikese kumas. Suusatajad liuglesid justkui mustjad komad läbi ergava läike. „Ilus on siin,“ sõnas Clerfayt. „Jah, ilus vangla.“ Clerfayt vaikis. Tema jaoks oli vanglal teine tähendus. „Kas sa sõidad nüüd kogu aeg Torrianiga?“ küsis Hollmann. „Ei. Kord ühega, kord teisega. Ma ootan sind.“ See polnud tõsi. Juba pool aastat oli võidusõitudel Clerfayt’ paarimeheks Torriani. Ent kuna Hollmann spordiuudiseid enam ei lugenud, siis oli see mugav vale. Öeldu mõjus Hollmannile kui vein. Korraga ilmus tema laubale higipisaratest pärlendav joom. „Kuidas sul viimane kord läks?“ küsis ta. „Kehvasti. Jäime juba starti hiljaks.“ „Kust te tulema hakkasite?“ „Viinist. Oli see vast jabur mõte. Iga viimane kui Nõukogude patrull pidas meid tee peal kinni. Arvasid vist, et kavatseme Stalini ära röövida või oleme auto dünamiiti triiki täis laadinud.

16

Ega ma suurt võita lootnudki, niisama uut autot proovida. On neil seal Vene tsoonis aga alles teed! Nagu ­jääajast.“ Hollmann naeris. „See oli Giuseppe kättemaks sulle! Ja kus sa enne seda võistlesid?“ Clerfayt tõstis tõrjuvalt käe. „Lähme joome parem midagi.

Ja tee mulle seda meelehead, et ärme siin esimestel päevadel sõnagi võidusõitudest ja autodest räägi, olgu muud mis on.“ „Aga Clerfayt! Millest siis?“ „Ainult paar päeva.“ „Milles asi? Kas midagi on juhtunud?“ „Ei ole. Ma olen lihtsalt väsinud. Ma tahan ennast kordki välja puhata ja paar päeva mitte mõelda sellele põrgukatlale, mis inimesi liiga kiiretel masinatel metsiku kiirusega ringi pööritab. Sa saad ju aru?“ „Loomulikult,“ sõnas Hollmann. „Aga milles asi? Mis on juhtunud?“ „Ei midagi,“ vastas Clerfayt läbematult. „Olen üksnes eba­ usklik nagu kõik teisedki. Mul hakkab leping läbi saama ja uuest kontrahtist pole meeskonna esindajatega veel juttu olnud. Ei taha ära sõnuda. Muud midagi.“ „Clerfayt,“ lausus Hollmann. „Kellega on õnnetus ­juhtunud?“ „Ferreriga. Mingil mõttetul, tühisel külavõistlusel mere ääres.“ „Surnud?“ „Seda mitte. Kuid tal amputeeriti üks jalg. Ja see hull naiste­ rahvas, kes temaga ringi tõmbas, too võltsparuness, ei taha teda vaatamagi minna. Istub muudkui kasiinos ja ulub. Ei taha invaliidi endale meheks. Aga tule nüüd ja teeme ühe pitsi.

17

„Armastuse vastand on surm – ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks, kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.“

Šveitsi kõrgmäestiku sanatooriumisse saabub Clerfayt, et külastada oma võidusõitjast kolleegi.

Tuberkuloosipatsientide seas on ka Lillian, kelle usk tervenemisse hakkab hääbuma. Lõpliku tõuke ravilt lahkuda ja surmaeelseid kuid täiel rinnal kogeda annab neiu parima sõbranna surm. Lillian mõistab, et haiglaseinte vahel vajuvad patsiendid varjuriiki vaid anonüümse statistikana.

Lillian ja Clerfayt alustavad ühist reisi läbi kevadise Euroopa. Ringraja pööraste kurvide ja eluohtliku kiirusega harjunud Clerfayt tunneb oma surelikkuse üle naerva Lilliani poole üha tugevamat tõmmet ning ühtäkki tekib seni külmavereliselt ja kartmatult surmale otsa vaadanud paari südamesse kaotushirm.

kirjastus.postimees.ee

18