taeva_vang

Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.

Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.

Originaali tiitel: Carlos Ruiz Zafón El Prisionero del Cielo Editorial Planeta 2011 Toimetanud Terje Kuusik Kujundanud Mari Kaljuste © Shadow Factory, S. L., 2011 © Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, 2013 ISBN 978–9985–3–2723–4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

4

Olen alati teadnud, et ühel päeval pöördun tagasi nendele tänavatele, et jutustada lugu mehest, kes tolle põrmu ja vaikuse aja hägusesse ulma uppunud Barcelona varjudes oma hinge ja nime kaotas. Need on neetute linnas tulega kirjutatud leheküljed, sõnad, mis on sööbinud selle mällu, kes naasis surnute seast südamesse naelutatud lubaduse ning needuse hinnaga. Eesriie tõuseb, publik vakatab, ja enne kui tema saatuse kohale laotunud vari lavale laskub, astub ette seltskond puhtaid hingi; nende huulil on komöödia ja õndsas ning süütus usus, et kolmas vaatus on viimane, tulevad nad meile jutustama jõulumuinasjuttu – teadmata, et viimast lehekülge keerates kisub selle sünkjas hingus nad aegamisi ja halastamatult pimeduse südamesse.

Julián Carax, „Taeva Vang” (Editions de la Lumière, Pariis, 1992)

5

6

ESIMENE OSA

J천ulumuinasjutt

7

8

1 Barcelona, detsember 1957 Tolle aasta jõulude ajal koitis iga hommik tinahalli ja härmasena.

Linna toonis sinakas hämu ja inimesed möödusid kurguni kinni mässituna ning nende hingamisest joonistus külma õhku aurujutte. Vähe oli neid, kes toona peatusid, et Sempere ja Poegade vaateakent silmitseda, ning veelgi vähem neid, kes söandasid sisse astuda ja küsida mõnda kadunud raamatut, mis oli neid terve elu oodanud ja mille müük, kui luulelised fantaasiad kõrvale jätta, oleks aidanud lappida raamatupoe nigelat kassaseisu. „Ma arvan, et täna ongi see päev. Täna meie õnn pöördub,” kuulutasin, tiivustajaks hommiku esimene kohv, puhtakujuline optimism vedelas olekus.

Mu isa, kes oli alates kella kaheksast hommikul arveraamatuga heidelnud ning pliiatsi ja kustukummiga manipuleerinud, tõstis pilgu letilt ning jälgis kiirustavaid kundesid tänaval eemale voorimas.

9

„Et taevas sind kuulda võtaks, Daniel, sest kui nii edasi läheb ja me jõulumüügiga kaotatut tasa ei tee, pole meil jaanuaris niipaljukestki, et elektriarvet ära maksta. Midagi tuleb ette võtta.” „Fermínil tuli eile üks mõte,” pakkusin. „Tema enda väitel on see meisterlik plaan raamatupoe päästmiseks peatsest pankrotist.” „Olgu Issand meile armuline.”

Tsiteerisin sõna-sõnalt: „Kui ma võtaksin õige kätte ja hakkaksin aluspükste väel vaateakent kaunistama, äkki läheks meil siis korda mõni lugemishimuline ja tundeline eevatütar poodi astuma ja raha kulutama meelitada, sest asjatundjate väitel on kirjanduse tulevik naiste käes, ja tänu Jumalale, niisugust naishinge pole veel sündinud, kes suudaks sellesinase maalähedase kere metsikule külgetõmbele vastu panna.”

Kuulsin, kuidas isal mu selja taga pliiats maha kukkus, ja pöörasin ümber. „Fermín dixit,” lisasin.

Olin arvanud, et isa naeratab Fermíni mõttevälgatuse peale, ent märgates, et ta ei paista oma vaikimisest virguvat, kiikasin tema poole. Vähe sellest, et paistis, nagu ei teeks see tobe märkus Sempere seeniorile üldse nalja – tema ilme oli muutunud mõtlikuks, justkui kavatseks ta ettepanekut tõsiselt võtta. „Vaata aga vaata, kes oleks võinud arvata, võib-olla tabas Fermín naelapea pihta,” pomises ta.

Vaatasin isale hämmeldunult otsa. Võib-olla oli meie ärile viimastel nädalatel osaks saanud põud tema kainet meelt mõjutama hakanud.

10

„Ära tule ütlema, et sa lubad tal poes vuplite väel ringi jalutama hakata.” „Ei, mitte seda. Ma mõtlen vaateakent. Nüüd, kus sa selle välja ütlesid, andsid sa mulle idee… Ehk jõuame veel jõulud päästa.”

Ta kadus tagaruumi ja natukese aja pärast naasis oma ametlikus talvevormis: seesama palitu, sall ja kaabu, mida mäletasin juba lapsepõlvest. Bea ütles ikka, et tal on kahtlane tunne, et isa pole endale 1942. aastast saadik rõivaid ostnud, ja kõigi märkide järgi oli mu naisel õigus. Kindaid kätte tõmmates isa naeratas ebamääraselt ning tema silmades võis märgata peaaegu lapsikut sära, mille suutsid sinna tuua vaid suured ettevõtmised. „Jätan sind ainult natukeseks omapäi,” teatas ta. „Käin ajan ühe asja korda.” „Kas tohib küsida, kuhu sa lähed?”

Isa pilgutas mulle silma. „See on üllatus. Küll sa näed.”

Läksin isa kannul ukseni ja nägin teda kindlal sammul Puerta del Ángeli poole suundumas, veel üks kogu jalakäijate hallis voos, seilamas läbi järjekordse pika, sünge ja tuhkja talve.

11

2 Kasutades ära seda, et olin üksi jäänud, otsustasin raadio mängima panna, et nautida natuke muusikat, seni kuni ma riiulitel olevaid kogusid oma maitse järgi ümber tõstsin. Isa arvates ei olnud hea toon, kui raamatupoes mängib kundede juuresolekul raadio, ja kui ma selle Fermíni ligi olles mängima panin, hakkas too mis tahes meloodia järgi ümisema, või mis veel hullem, tantsima, öeldes, et need on „sensuaalsed Kariibi rütmid”, nii et mõne minutiga suutis ta mind põhjalikult närvi ajada. Neid praktilisi raskusi arvestades olin jõudnud järeldusele, et pean piirduma raadiolainete nautimisega nendel harvadel hetkedel, kui poes pole kedagi teist peale minu ja mõnekümne tuhande raamatu.

Raadio Barcelona kandis tol hommikul üle haruldast salvestust, mille keegi kollektsionäär oli teinud trompetimängija Louis Armstrongi võrratust kontserdist Diagonalil asuvas Windsor Palace’i kinos kolm aastat tagasi. Reklaamipauside ajal nägi saatejuht kõvasti vaeva, et ristida see muusika llass’iks 12

ning hoiatas, et osa selle julgetest sünkoopidest ei pruugi sobida kohalikule kuulajaskonnale, keda on vorminud kerglased laulud, boolerod või tärkav popmuusika, mis toona eetrit valitsesid.

Fermínil oli kombeks öelda, et kui don Isaac Albéniz oleks sündinud mustanahalisena, oleks džäss leiutatud Camprodónis, nagu küpsisedki, ja et teravatipuliste rinnahoidjate kõrval, mis olid seljas tema imetletud Kim Novakil filmides, mida me Fémina kino hommikustel seanssidel vaatamas käisime, oli see heli inimkonna üks väheseid saavutusi 20. sajandil. Mul ei olnud põhjust vastu vaielda. Veetsin ülejäänud hommikupooliku ümbritsetuna tolle muusika maagiast ning raamatute lõhnast, nautides rahu ja rahuldustunnet, mida pakkus lihtne, teadlikult tehtud töö.

Fermín oli hommikupooliku vabaks võtnud, enda sõnul selleks, et teha viimaseid ettevalmistusi oma pulmadeks Bernardaga, mis pidi toimuma veebruari alguses. Kui ta selle teema kõigest paar nädalat varem esimest korda jutuks võttis, ütlesime kõik, et ta ruttab liialt ja kiirustamine ei vii kuhugi. Mu isa püüdis Fermíni veenda, et ta paariminekuga vähemalt kakskolm kuud ootaks, tuues põhjenduseks, et pulmad sobivad suve ja ilusate ilmadega, ent Fermín tahtis määratud ajale tingimata kindlaks jääda, väites, et temasugune Extremadura küngaste karmis ja kuivas kliimas karastunud isend hakkab vahemerelise, tema hinnangul subtroopilise suve saabudes ohtralt higistama ja tema meelest ei kõlbavat kuskile, kui tal omaenda pulmas laiutavad kaenla all pannkoogisuurused higiplekid.

Hakkasin mõtlema, et peab olema juhtunud midagi imelik13

ku, et Fermín Romero de Torres – elav näide tsiviilvastupanust Pühale Rooma Kirikule, pankadele ja viiekümnendate aastate missade ja ringvaadete Hispaania kombekusele – ilmutab nii tungivat soovi altari ette astuda. Oma naitumiseelses innukuses oli Fermín läinud isegi niikaugele, et sobitas sõprust Santa Ana koguduse uue preestri don Jacobo, vabameelsete vaadete ning erupoksija olekuga Burgosest pärit hingekarjasega, kelle ta oli nakatanud oma piiritusse doominovaimustusse. Pühapäeviti pärast missat pidas Fermín temaga Almiralli baaris kangelaslikke partiisid, ja vaimulik naeris südamest, kui mu sõber temalt Montserrati peent buketti sisaldavate klaasitäite vahepeal küsis, kas tal leidub kindlaid tõendeid, et ka nunnadel on reied, ja kui, siis kas need on tõesti nii pehmed ja hõrgud, kui ta teismeeast saadik oli kahtlustanud. „Ta veel heidetakse teie pärast kogudusest välja,” noomis mu isa. „Nunnasid ei vaadata ega katsuta.” „Preestrihärra on vaat et veel suurem kelm kui mina,” vaidles Fermín. „Kui tal preestrikuube ei oleks…”

Meenutasin seda arutelu ja ümisesin maestro Armstrongi trompetihelide saatel, kui kuulsin raamatupoe ukse kohal oleva kellukese vaikset tilinat ja tõstsin pea, lootes leida eest salajaselt missioonilt tagasi jõudnud isa või Fermíni, kes oleks valmis õhtust vahetust üle võtma. „Tere päevast,” kõlas lävelt sügav ja kähe hääl.

14

3 Tänavavalguse taustal näis külalise siluett tuulest piitsutatud puutüvena. Mehel oli seljas vanamoeline tume ülikond ning tema kepile nõjatuv kogu mõjus pahaendeliselt. Ta astus sammu edasi, longates silmanähtavalt. Letil seisev lambike valgustas tema nägu, millesse aeg oli vagusid kündnud. Külaline mõõtis mind mõnda aega kiirustamata. Tema pilk tuletas meelde röövlindu, kannatlikku ja kaalutlevat. „Kas teie olete härra Sempere?” „Mina olen Daniel. Härra Sempere on mu isa, aga teda pole praegu kohal. Kas saan teid kuidagi aidata?”

Külaline ei teinud mu küsimusest väljagi ning hakkas mööda raamatupoodi ringi kõndima ja uurima kõike üksikasjaliku, peaaegu et ahne huviga. Tema lonkamine andis mõista, et need rõivad varjavad päris tõsiseid haavu. „Sõjamälestused,” sõnas võõras, justkui oleks mu mõtteid lugenud.

Saatsin pilguga tema ringkäiku poes, mõistatades, kuhu ta 15

ankrusse jääb. Nagu olingi oletanud, peatus võõras eebenipuust vitriinkapi ees, mis oli reliikvia poe rajamise ajast, nii nagu see 1888. aastal oma esimeses kehastuses siia oli asutatud – vaarisa Sempere, kes oli toona noor ning äsja naasnud oma õnneotsingutelt Kariibi mere saartele, oli võtnud laenu, et osta ära vana kindaäri ning teha sellest raamatupood. Vitriinkapp asus poes aukohal ning meil oli tavaks hoida seal kõige hinnalisemaid väljaandeid.

Külaline astus kapile nii lähedale, et klaasile joonistus tema hingeõhk. Ta võttis taskust prillid, pani need ette ja uuris kapi sisu. Tema ilme meenutas nirki, kes uurib kanalas vast munetud mune. „Kena asi,” pomises ta. „Küllap ka omajagu väärt.” „Vana perekonna vara. Peamiselt hingelise väärtusega,” vastasin, tundes ebamugavust tunnustusest ja hinnangutest, mida jagas too kummaline kunde, kes näis hindavalt mõõtvat isegi õhku, mida hingasime.

Natukese aja pärast võttis ta prillid eest ja hakkas aeglaselt rääkima. „Nagu ma aru saan, töötab teie juures üks härra, kes on tuntud oma vaimukuste poolest.”

Kuna ma kohe ei vastanud, pööras ta ümber ja heitis mulle hävitava pilgu. „Nagu näete, olen ma üksi. Kui härra äkki ütleks, mis raamatut ta soovib, siis ma otsiksin selle suurima heameelega välja.”

Võõras manas ette naeratuse, mis näis olevat kõike muud kui sõbralik, ning noogutas.

16

„Ma näen, et teil on seal vitriinis üks „Krahv Monte-Cristo” eksemplar.”

Ta polnud esimene kunde, kes seda köidet märkas. Kandsin talle ette meie ametliku kõne sellistel puhkudel. „Härral on terav silm. Tegemist on suurepärase nummerdatud väljaandega, milles on Arthur Rackhami gravüürid, see pärineb ühe Madridi kollektsionääri isiklikust raamatukogust.

See on ainulaadne kataloogitud eksemplar.”

Külaline kuulas ükskõikselt, silmitsedes huviga eebenipuust riiulite pinnamustrit ning andes selgelt mõista, et mu jutt tüütab teda. „Minu meelest on kõik raamatud ühesugused, aga mulle meeldib selle kaane sinine värv,” vastas ta põlglikult. „Ma võtan selle.”

Mõnes teises olukorras oleksin hõisanud rõõmust, et saan maha müüa raamatu, mille näol on tegemist nähtavasti kõige kallima köitega poes, ent paljast mõttest, et see väljaanne satub tolle tegelase kätte, hakkas mul sees keerama. Miski ütles mulle, et kui see köide meie raamatupoest lahkub, ei loe keegi sellest eales isegi esimest lõiku. „See on väga hinnaline eksemplar. Kui härra soovib, siis ma võin näidata sama teose teisi väljaandeid, mis on suurepärases seisukorras ja mõistlikumate hindadega.”

Kitsarinnalised inimesed püüavad ikka teisi maha teha, ja võõras, kes ei paistnud oma ninaotsast kaugemale nägevat, heitis mulle kõige põlastavama pilgu, mis tema arsenalis leidus. „Pealegi veel siniste kaantega,” lisasin.

17

Mu iroonias peituvast häbematusest ei teinud ta väljagi. „Ei, tänan. Ma tahan just seda. Hind pole oluline.”

Noogutasin vastu tahtmist ning astusin vitriini juurde.

Võtsin võtme ja tegin klaasukse lahti. Tundsin, kuidas võõra ainitine pilk mu selga puurib. „Kõik hea on alati luku taga,” märkis ta endamisi.

Võtsin raamatu ja ohkasin. „Kas härra on kollektsionäär?” „Võib nii öelda küll. Aga ma ei kogu raamatuid.”

Köide käes, pöörasin, ümber. „Ja mida te siis kogute?”

Võõras ei teinud jälle mu küsimusest väljagi ja sirutas käe, et ma talle raamatu annaksin. Võitlesin sooviga raamat tagasi panna ja kapp lukku keerata. Isa poleks mulle andestanud, kui ma niisugusel ajal sellise müügivõimaluse käest lasen. „Hind on kolmkümmend viis peseetat,” teatasin enne raamatu ulatamist, lootuses, et see number paneb ta meelt muutma.

Mees, kelle ülikond polnud punast krossigi väärt, noogutas silmagi pilgutamata ning võttis taskust sajapeseetase rahatähe.

Mõtlesin, ega see äkki valeraha ole. „Ma kardan, härra, et mul ei ole nii suurest rahatähest tagasi anda.”

Oleksin palunud tal hetke oodata, kuni jooksen lähimasse panka vahetusraha tooma ning ühtlasi veenduma, et raha on ehtne, kuid ma ei tahtnud teda üksinda poodi jätta. „Ärge muretsege, see on ehtne. Kas te teate, kuidas seda kindlaks teha?”

18

Võõras tõstis raha vastu valgust. „Jälgige vesimärki. Ja neid jooni. Pinnal olevat mustrit…” „Kas härra on võltsingute asjatundja?” „Kõik siin ilmas on võlts, noormees. Kõik peale raha.”

Ta pani rahatähe mulle pihku, surus mu rusika kokku ning patsutas mu sõrmenukke. „Tagasi pole vaja, las jääb mu järgmiseks külastuseks,” ütles ta. „See on suur raha, härra. Kuuskümmend viis peseetat…” „Peenraha.” „Ma vähemalt kirjutan teile arve.” „Ma usaldan teid.”

Võõras uuris ükskõiksel ilmel raamatut. „Muide, see on kingiks. Ma palun, et te selle isiklikult kätte toimetate.”

Kõhklesin hetke. „Enamasti me küll kohale ei vii, aga praegusel juhul toimetame saadetise hea meelega tasuta, kuhu vaja. Kas tohib huvi tunda, asub see siinsamas Barcelonas või…” „See on siinsamas,” sõnas ta.

Tema jäine pilk näis reetvat aastatepikkust viha ja vimma. „Kas härra tahaks lisada pühenduse või mingi isikliku sõnumi, enne kui ma selle ära pakin?”

Vaevaliselt tegi külaline raamatu tiitellehelt lahti. Siis märkasin, et tema vasak käsi oli maalitud portselanist kunstkäsi.

Ta võttis taskust sulepea ja kirjutas ühe lause. Seejärel ulatas ta raamatu mulle tagasi ja pöördus minekule. Vaatasin, kuidas ta ukse poole liipab.

19

„Kas te oleksite nii kena ja ütleksite mulle nime ja aadressi, kuhu me saadetise peame viima?” küsisin. „See kõik on seal kirjas,” sõnas ta, ilma et oleks tagasi vaadanud.

Tegin raamatu lahti ja otsisin üles pühendusega lehekülje, kuhu võõras oli jätnud oma käega kirjutatud sõnumi: Fermín Romero de Torresele, kes tuli tagasi surnute seast ja kelle käes on tuleviku võti.

13

Seejärel kuulsin uksekellukese helinat, ja kui ma üles vaatasin, oli võõras juba läinud.

Kiirustasin ukse juurde ja kiikasin üle läve tänavale. Külaline eemaldus liibates ning sulandus Santa Ana tänavat noolivas sinakas udulooris kõndivate varjukujude sekka. Pidin teda juba hüüdma, kuid hammustasin keelde. Kõige kergem olnuks lasta tal lihtsalt minna, ent vaist ja mulle omane tormakus ning mõtlematus said minust võitu.

20