tytar

P천hjamaade romaan

P천hjamaade romaan

Anne Birkefeldt Ragde

T체tar

Norra keelest t천lkinud Kristina Porgasaar

Originaal: Anne B. Ragde Datteren Forlaget Oktober

Toimetanud Maarja Ojamaa Kaane kujundanud Ande Kaalep Tagakaane foto: Lasse Berre

Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA

Copyright © Anne B. Ragde First published by Forlaget Oktober AS, 2019 Published in agreement with Oslo Literary Agency Autoriõigus tõlkele: Kristina Porgasaar ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-12-080-4 (köites) ISBN 978-9916-12-081-1 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

„MUL LÄHEB VAJA vimplit, kas teil on?“ küsis Torunn.

Tüdruk seisis vanaaegse klaasist vitriini ees kalastus- ja merendus­tarbeid müüvas poes Skibs- & Fiskeriutstyr, siin polnud ta kunagi varem käinud. Ta oli leidnud Ford ­Transitile parkimiskoha vaid mõni meeter poetrepist eemal, justkui oleks saanud lotovõidu, tavaliselt oli päevasel ajal lootusetu leida parkimis­kohta Fjordgata tänaval, kui mitte ütelda, et terves Trondheimi kesklinnas, kus tuleks pigem sõita jalgrattaga või liikuda bussiga. Üks pikem Audi oli just oma kohalt ära sõitnud, kui ta lähenes, kahtleva ja lootusrikkana, ja juba tekkis tema taha ärritunud juhtidega autoderivi. Nüüd seisis Transit otse ukse taga ning ootas teda, kojamehe all parkimistäht ning Anna oma puuris kõrvalistme asemel. Peale Margido surma oli ta hetkeks kaalunud oma Ford Transiti müümist ning Margido auto kasutuselevõtmist, kuid Peder Bovim oli suutnud ta ümber veenda.

Margido Ford Transit oli varustatud kõige sellega, mida oli vaja kutsetele minekuks, kuhu pidi niikuinii minema kahekesi.

Oma Transitist oli Torunn välja võtnud kõrvalistme, mille asemel oli nüüd koera puur, nad sõitsid üheistmelisega, tema ja haski­preili Anna. Koera pidi ta saama kaasa võtta igale poole ja igal ajal, nendel ebapraktilistel kellaaegadel, mis kaasnesid matuse­agendi tööga. Seega oli Margido Transitist saanud hoopiski matusebüroo väikese autopargi liige; selle praktilise ja asjaliku mõttega oli Peder Bovim lagedale tulnud. Neil oli loomulikult alles ka Margido Chevrolet Caprice, seisusekohane matuseauto, vana, kuid haruldaselt hästi hoitud.

Torunn oli käinud Ila hooldekodus, kuhu ta tagastas ühekordsed põlled, mis ta ükskord neilt laenanud oli, ning mõtles 5

nüüd, et ta jõuaks ehk vimpli ka ära osta; ta oli küll vaadanud internetist ning oli isegi tellima hakanud, kuid sattus täielikku segadusse vimpli pikkuse juures, mis pidi olema vastavuses lipumasti kõrgusega, ning oli seepeale tellimuse enne maksma asumist tühistanud. Seejärel oli ta guugeldanud vimplid ning saanud vastuseks just selle poe. „Kas teil on neid? Vimpleid?“ küsis ta. „Absoluutselt,” vastas müüja. „Laevale, siis, või?“ „Ei, lipumasti. Ah jaa, teil on vast ainult laevadele, ma oleks pidanud seda ju nime nähes mõistma.“ „Oh ei, meil on igat sorti vimpleid, kui pikk peaks see olema?

See peab olema korrelatsioonis lipumasti kõrgusega. Kas on tegemist suvilaga? Või eramajaga?“ „Taluga.“ „Taluga, ah soo. Ja te ei tea täpset kõrgust? Kas see läheb kingiks ehk?“ „Ei, talu on minu oma. Ja ma olen üritanud kõrgust hinnata, silmaga, aga...“ „Tavaliselt on neliteist või kuusteist meetrit. Suurtes taludes ka kaheksateist.“ „Ei, suurtalu see pole,“ ütles ta ja naeratas. „Kohe kindlasti mitte.“ „No ma arvan, et siis on see kas neliteist või kuusteist,“ ütles müüja ja naeratas vastu, koputades rääkimise ajal rütmiliselt pastakaga vastu lauda. „Siis on teil vaja nelja või nelja ja poole meetrist vimplit.“ „Neli ja pool meetrit on kohutavalt palju, ehk ma võtan selle neljameetrise. Kui kaua see kestab, kui see lehvib seal kogu aeg, välja arvatud lipupäevadel?“ „Paar aastat, maks, sõltub ilmast.“ „See hakkab Bynesetis lehvima.“ „Mnjaa, seal on ikka ilma tunda.“ „Seal ei saja just eriti palju…“ 6

„Pigem kulutavad lippu ja vimplit päike ja tuul. Aga siis jääb neli meetrit,“ ütles müüja ja pööras end, et võtta seinalt alla üks pakk, enne kui ta hakkas maksekorraldust arvutisse sisestama.

Arvuti oli vanaaegse klaasriiulitega leti peal, kõik klaasriiulid kuni põrandani välja olid täis lante ja muid kalastamisega seotud vidinaid. „Ja see on ikka kvaliteetne asi?“ „Absoluutselt. Oslo Lipuvabriku töö. Ehtne värk ikka. Nüüd võite oma kaardi sisse lükata.“ „Ja mul on tšekki ka vaja.“ Maksjaks oli tegelikult vanaisa. Ta tahtis ise maksta. Nii uue lipumasti, lipu kui vimpli eest. Ja ta nõudis kviitungeid näha, et tüdruk ei saaks jätta talle muljet, et asjad maksid vähem, kui nad tegelikult maksid.

Anna avas ainult natukese ühte silma, kui Torunn autosse istus ja vimpli puuri peale viskas. See oli kenasti pakitud läbi­paistvasse kotti, rahvusvärvid särasid tugevalt ja selgelt läbi plasti. Ringi­ kujulise kleepsu peal, all paremas nurgas, oli väikeses kirjas tekst: Me oleme tähistanud olulisi hetki norralaste elus alates 1903. aastast.

Ta hingas sügavalt sisse, leidis mööduvate autode rivis hetkeks tekkinud vaba koha ja andis gaasi.

„MA SAIN ESIMESE lapselapselapse,“ hüüdis Olaug pika hommiku­söögilaua otsast. „Ja ma saan teda varsti arvutis näha!“ „Arvutis?“ küsis Petra, üks vanematest hooldajatest, ning asetas suure vaagna tomati- ja kurgiviiludega keset hommikusöögi­ lauda.

Kurk ja tomat, mõtles Tormod, alati üks ja sama hunnik köögivilju, mida vaat et mitte keegi ei võtnud. Miks nad selle lauale panid, kui see alati peaaegu puutumatuna tagasi kööki viidi?

Nüüd asetses see tema ja Lillian Albertseni vahel ning varjas leivakorvi.

Vanad inimesed ei armasta juurvilja, igal juhul mitte toidu kaunistusena; kõik teavad ju, et vanad eelistavad magusat. Ja hooldajate lõigatud kurgiviilud on liiga paksud. Nii on neil vaid vee mekk man. Ja kui jahvatada ka mõned soolaterad tomativiiludele, siis immitseb varsti ka nendest vett välja, mida selle veehulgaga hommikusöögilauas peale hakata, nad tahavad ju kõhud täis süüa.

Anna oli alati juustuhöövliga kurki viilutanud. Kuid seda polnud ta teinud mitte maitse pärast, pigem kokkuhoidlikkusest.

Ta polnud peale Tallaki surma teinud midagi armastusest või hoolitsusest. Sellegipoolest maitsesid Anna juustuhöövlist tulnud kurgilaastud palju paremini kui need paksud pakud, mida nad siin serveerisid. Seda oleks naisel hea teada olnud, et tema püüdlused järgida kasinat elustiili olid tegelikult taganud parema maitse.

Kui tihti oli Tormod istunud Anna selja taga, selle väikese respatekskattega laua ääres köögiakna all, ja vaadanud, kuidas 8

too maadles vaese kurgiga. Tõeliselt maadles. Eriti kui ta pidi kurgisalatit tegema ning tal oli viile rohkem vaja ja kuidas tema pragunenud kannad lahtistes Raff-kingades tõusid ja langesid kuivade ning määrdunud kollastena, samal ajal kui juustu­höövel ja tema abaluud tõusid nagu masinal. Ta saavutas kiikuva rütmi, mis muutis kurgi juustuhöövli suhtes vastupanuvõimetuks.

Mõni kurgiviil langes ka plastikust heegelvaibale Raff-kingade juurde, aga need suruti kingaga plastribade vahele, ilmselt ei pannud naine seda tähelegi, sest vastasel korral oleks ta need räpaselt vaibalt üles korjanud, ära loputanud ja koos teistega kaussi visanud.

Anna. Tema enda seaduslik abikaasa, talle pealesurutud nagu kattevari, et naine ja tema isa Tallak saaksid jätkata oma armulugu, toota poegi, tema poolvendi – Tor, Margido ja Erlend – ajal kui tema kõndis talus ringi nagu mingi kohimees. Vahel tundis ta lühikesi ning intensiivseid õnnepahvakuid, kui talle korraga meenus, et Anna on surnud, see võis juhtuda lugemise ajal või siis, kui ta äkitselt ärkas keset halba ja vapustavat und, kus ta end halvasti tundis, kus ta polnud piisavalt hea, oli liiga kole, liiga väike, oli noor mees, kelle tundeid ühe saksa sõduri vastu ei võetud kuulda, või siis, kui jalad suleteki soojuses krampi tõmbusid ning valu sööstis jalgadest reite poole ning sealt edasi kubemesse, nii valus oli, et ta pidi end halisedes ja higisena voodist välja ajama ning ta mõtles, et see oli sedasi ka siis, kui inimesed uppusid, kui nad merre kukkusid ning neil tekkisid krambid, justament sellised, kuna vesi oli jääkülm ning lihased tõmbusid krampi, seda oli ta lugenud ajakirjast Meie Mehed.

Selliste valude vastu ei aidanud midagi. Mitte midagi. Selge, et rahvas selle tõttu ära uppus. Tema aga sai seista paljajalu, ülakeha voodiservale toetumas, higistades ja oiates, samal ajal suuri varbaid ning põlvi ja puusi üles-alla venitades, vastavalt sellele, kuidas kramp alla või üles või hoopis tahapooole liikus.

9

Ja just sellistel hetkedel võis see puhtalt ja tugevalt ja õndsalt läbi tema voolata: Jah. Naine oli surnud.

Anna oli surnud. See aitas valude vastu. Arusaamine tuli alati ootamatult valguse sähvatusena, keset kõike muud ning kestis mõned sekundid, piisavalt kaua, et ta tundis soovi mõni lonks Solo limonaadi võtta.

Ta taarus külmkapini ning võttis sealt ühe pudeli Solot, ust kinni ei pannud, nii et kapi sisemus jäi helendama. Hooldekodu maksis elektri eest, seega ta ei muretsenud selle pärast mitte üks teps, aga kui ta jäi liiga kauaks seisma ning limonaadi limpsima, hakkas kapp läbilõikavalt piuksuma, siis pani ta kiiruga pudeli tagasi, enne kui keegi koridorist tuppa söösta jõudis, et vaadata, mis on juhtunud. Öövalve Marthe, näiteks. Too oli vastik. Aga külmik oli ülim luksus.

Oleks Anna seda vaid teadnud. Sel ajal kui naine lamas täiesti surnuna Byneseti kiriku kõrval, maase kaevatuna, muutumas rikkalikuks huumuseks, võis Tormod elusa ja õnnelikuna võtta limonaadi omaenda külmkapist. Mitte vett, mitte kuupäeva ületanud piima, mida saadi seetõttu odavamalt, vaid ehtsat poe limonaadi.

Talle turgatas pähe, et tal hakkas limonaad varsti otsa lõppema, tal oli vaid paar pudelit alles. Kui Margido oleks veel elus. Margido tuli alati limonaadiga, ilma et oleks pidanud paluma. Ja ta ei tahtnud ju Torunni liiga palju tüüdata, tüdrukul oli niigi piisavalt asju, mida meeles pidada.

Aga tema võis siin istuda ja olla omas mullis, ilma et peaks millegi või kellegi eest vastutama, nautida kõike seda, mida ta võis teha ning mis oleks Annat hullumiseni ärritanud. Ta võis lugeda ja lugeda, iga päev, ilma et keegi oleks teda kamandanud, vihatud puukuuri ajanud puuhalge tooma, millega ei Anna ega Tor kunagi rahul polnud.

10

Kord olid halud liiga paksud. Siis jälle liig peened. Või oli siis neid liiga vähe või liiga palju puukoort küljes. Vahel väitsid nad, et ta oli raisanud parafiini laastudele, mida nad kasutasid köögis väikese Jøtuli kamina hakatuseks.

Nüüd puhusid teised tuuled.

Kui ta soovis ja viitsis, võis ta minna oma toast välja ja süüa ühe korraliku kõhutäie pika laua ääres, mis oli kaetud sellise toiduga, mida Anna ainult sügavkülmikutesse toppis, et seda säilitada. Toit, mis suri koos temaga. Margido oli sügavkülmikute sisu tühjendanud, kui talu oma tegevuse lõpetas ja Tormod lõpuks siia kolida sai. Ta oli just selle kohta Margidolt aru pärinud, mis sai toidust, mida Anna kogus ja siis oli too vastanud, et ta oli üht-teist omale väiksesse sügavkülma sahtlisse pannud, mis tal kodus külmiku ülemises osas oli, aga ülejäänu oli ära visanud ja sügavkülma kirstud seisid nüüd tühjadena.

Tormod ei hakanud küsima, kas Margidol oli nüüd kergem või oli ta õnnelikum. Nad ei rääkinud kunagi sellistest asjadest, aga ta oli mõelnud sellele toidule, sellele tööle, kõigele, mis oli prügisse rännanud. See rõõmustas teda meeletult.

Sügavkülma kirstud olid omal ajal saabunud suure hurraaga Neshovi, alguses üks, siis teine ja Anna oli hakanud kirstude jaoks küpsetama, kirstude jaoks kotlette tegema, ostis alla­ hinnatud toitu kirstude jaoks, vaaritas kirstude jaoks moosi, kogus endale rikkusi nagu kulda kirstupõhja, ilma et nad oleks sellest eriti midagi oma köögilaual näinud.

Igapäevaselt sõid nad kasinalt ja vähe, tihtipeale midagi hallitanut. Aga sügavkülma kirstud olid Anna uhkuseks, kõrgemalt hinnatud kui mõni inimene. Ja nüüd oli Torunn need puhtaks pesnud, ka temalt oli Tormod aru pärinud nende kohta pärast seda, kui tüdruk tagasi tuli ühel hilistalvel ning Neshovi kolis.

Nüüd olid need tema omad, oli tüdruk lausunud, aga tal polnud neid eriti vaja, sest ta polnud mingi toidu-tüüp.

11

Tormod nägi neid oma vaimusilmas, neid suuri, valgeid sügavkülmakirste, mis sarnanesid surnukirstudega, seistes kõrvuti külmal, ebatasasel betoonpõrandal Neshovis, üks neist kuiv ja stepslist välja tõmmatud. Mõelda vaid, kui vaid Anna oleks seda näinud. Ja kui ta vaid teaks, et tema nimi on antud koerale.

Aga tema kurgiviilud olid üle prahi, lihtsalt suurepärased.

Puhtast kaastundest napsas ta endale ühe paksu kurgitüki ning sai kätte ka ühe näkileiva, kuigi ta kumbagi ei tahtnud, aga need olid talle kõige lähemal, kuid võikarp oli liiga kaugel ja ta ei tahtnud kelleltki paluda seda endale ulatada, ta pigem ootab, kuni Petra ise selle peale tuleb, kuna tema toimetas täna nende juures hommikusöögilaua ümber.

Ehk polnud tükeldatud juurviljad vanurite hulgas populaarsed sõjamälestuste tõttu, mõtles ta edasi, ning võttis ühe suure lonksu kohvi, et kuiva näkileiba pehmemaks teha, ta surus seda üles, vastu proteeside suulage ning juust ja kurk purustasid näkileiva.

Kes küll oli tulnud sellise leiva peale, mida saab purustada, kui seda oleks parem süüa pehmena, selle peale pidi küll keegi rootslane tulema, sest nemad juba oskasid asju keeruliseks ajada, norra­lastele oli omane krõbe lameleib, kuid mitte näkileib. Lameleib oli üks mõnus suutäis õhukesi ning painduvaid laaste, ka see puuviljade eelistamine juurviljadele tuli loomulikult sõjaajast, puuviljadest oli aastaid puudust tuntud ning siis rabati neid, kui selleks lõpuks võimalus avanes.

Ise oli ta oma elu elanud nii seda kui teist nautimata, ei soolast ega magusat, pigem tuli kähku kõht täis saada sellest, mida Anna lauale pani, et seejärel saaks eest ära minna elutoa tugitooli turvalisusse.

Nüüd tahtis ta muna süüa. Igatsetud pühapäevane sündmus Neshovis, kuid siin oli hommikusöögiks alati muna, keedetud muna või härjasilm või omlett, luksus, mida ta ei suutnud 12

kunagi võtta iseenesestmõistetavana. Ta oli ühtmoodi õnnelik absoluutselt iga päev, kui ta selle õndsa muna peale mõtles, ilma et oleks seda kellelegi maininud, välja arvatud Margidole, kes oli poolelt sõnalt saanud aru, mida ta sellega mõtles. „Me saame muna iga päev.“ „Sa oled selle ära teeninud. See veel puuduks, et ei saa,“ oli Margido vastanud ning pilgu mujale pööranud.

Aga Tormod ei reetnud seda siin mitte kellelegi, et see teda rõõmustas, et tema jaoks oli siin iga hommikusöök eriline, pühapäevane, võis ju olla nii, et igal pool Norras söödi muna hommikusöögiks iga päev ja ehk isegi terves maailmas võis see niimoodi olla, et muna oli igapäevane ning kättesaadav, kust tema pidi seda teadma. Ja kui ta oleks oma rõõmu väljendanud, oleksid nad ehk kohe saanud aru, kui kehvadest oludest ta tegelikult pärit oli, ning hakkaksid teda haletsema.

Petra teadis, nagu alati, mida Tormod tahtis, ilma et oleks oma haletsusega teda üle külvanud. Üsna igapäevaselt tõstis ta kaks munapoolikut tema taldrikule, upitades end üle tema parema õla. Naine lõhnas puhtuse järele, vaatamata sellele, kui palju ta nende ümber askeldas; täna olid tööl Petra, Hannelore ja kaks uut.

Munapoolikud kiikusid kergelt libedal portselantaldrikul, kaks valget läikivat laevukest, matt päike südames, nii kenad, mõtles ta, see kollane ei sarnane küll mitte millegi muuga. „Suur aitäh.“ Ta pidi kohe muigama, mõelda vaid, kui tihti langes ta oma mõtetesse, ehk õigemini, lasi endal oma mõtetesse langeda, sinna, kus tal kõige parem oli olla. Mõtted olid imelised ja eripalgelised, üks mõte võis sujuvalt minna üle teiseks mõtteks, liikuda Torunnilt Torile ja Margidole ning siis sügavkülmikutele ja sellele, kui rõõmus ta oli, et ta just siin oli, ning selle üle, et keegi ei mangunud ta kallal, nad olid vist alla andnud, kuna ta 13

teeskles, et ta kuuleb halvasti, ning vaevu vastas neile. Ja kuna ta ei tulnud iga söögikorra ajal välja pika laua taha ning eelistas süüa oma toas, siis olid ilmselt teised iseenesestki aru saanud, et ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Võib ka olla, et nad ei hoolinud mitte üks teps, neil oli iseendagagi piisavalt tegemist.

Juba jälle oli Petra siin, sedapuhku termoskannu ja ühe või­ leivaga. Ta pani paar suhkrutükki alustassile ja võileiva väikesele taldrikule näkileiva ja muna kõrvale. „Ole sa tänatud,” ütles Tormod ning põrnitses oma pooltühja kohvitassi, mida nüüd pruuni, aurava vedelikuga täideti, aur oleks nagu tantsinud tassi sügavusest mööda selle külgi ülespoole. „Ole sa tänatud,” ütles ta veelkord ja naine pigistas vastuseks ettevaatlikult tema õlga. „Aga nüüd hakkab siin vist midagi toimuma,“ ütles naine, enne kui läks kannuga edasi. „Jälgi mängu, Tormod!“