Tähenärija ja kriksadull issuu

AINO PERVIK

K천igile raamatukoguhoidjatele, m천eldes siinkohal v채ga soojalt oma lapsep천lveaegsetele raamatukogudele ja nende headele hoidjatele.

Illustreerinud Kertu Sillaste

Toimetanud Riste Uuesoo Kujundanud Kertu Sillaste

© Aino Pervik ja Tänapäev, 2015 Illustratsioonid © Kertu Sillaste, 2015

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

ISBN 978-9949-27-826-8

TÄHENÄRIJA JA KRIKSADULL See jutt tuleb Tähenärijast ja Kriksadullist. Tähenärija on tüüp, kes ajab igal pool täpsust taga. Kriksadull just eriti täpsusest lugu ei pea, temal kipub tihti kõik käes segi minema. Omavahel on nad sellest hoolimata parimad sõbrad.

6 Kriksadull elab tillukeses majas väikesel saarel keset luigetiiki. Tiik seisab vana pargi servas. Teisel pool parki lõpeb maa ära ja algab meri.

Selle tiigi pärast on Tähenärija alati natuke hädas, kui tahab Kriksadullile külla minna. Harilikult hüüab ta nii kaua tiigi kaldal, kuni Kriksadull teda kuuleb. Siis ujub Kriksadull üle tiigi, võtab Tähenärija selga ja viib saarele. Tähenärija ise ujuda ei oska.

Täna hüüdis Tähenärija asjatult. Kriksadull ei tulnud ega tulnud.

Lõpuks ujus lähemale üks luik. Luik küsis: „Tahad saarele minna? Ma võin viia.”

Tähenärija oli väga rõõmus. Ta hüppas luige selga ja oli peagi saarel.

Niipea kui Tähenärija saarel jalad kindlalt maha sai, pistis ta jooksu.

Tähenärija kihutas Kriksadulli ukse taha ja koputas. Ta oli väga mures.

Tähenärija kartis, et Kriksadulliga on ehk midagi juhtunud.

Tähenärijal tuli tükk aega koputada, enne kui Kriksadull ukse lahti tegi. Kriksadull kiirustas kohe tuppa tagasi. „Mul on õudselt põneva koha pealt pooleli!” hüüdis ta. „Tule sisse!”

Tähenärija pühkis jalad hoolega puhtaks ja läks tuppa.

Kriksadull oli kõhuli vaibal ja luges raamatut. „Mul on nüüd raamatukogu,” teatas ta. „Vaata!”

Kriksadull näitas Tähenärijale oma raamatut.

Tähenärija silmitses raamatut, vaatas ringi ja küsis: „Ja kus su teised raamatud on?”

7 „Rohkem polegi,” vastas Kriksadull. „Raamatukogus peab olema mitu raamatut,” lausus Tähenärija. „Muidu ei ole raamatukogu.” „Kuidas mul siis raamatukogu ei ole, kui mul on ju kogu raamat!” vastas Kriksadull. „Oled ikka üks igavene tähenärija.”

Tähenärija jäi vait. Ta ei tahtnud vaidlemisega sõbra rõõmu rikkuda.

Kuigi tal oli tuline õigus, sest kogu raamat ja raamatukogu pole sugugi üks ja seesama asi.

Nad hakkasid raamatut vaatama.

Raamatul oli kaks kaant ja üks leht kahe kaane vahel. Lehel oli kiri: „See on Kriksadulli raamat.”

Ja oligi kogu jutt. Kriksadulli meelest oli see äärmiselt põnev jutt. Ta luges seda aina uuesti algusest lõpuni ja jälle otsast peale ega suutnud kuidagi lugemist pooleli jätta.

Tähenärijale meeldis Kriksadulli raamat nii väga, et ta otsustas muretseda ka endale isikliku raamatukogu. Kuid Tähenärija mõtles, et temal võiks olla küll mitu raamatut, ikka terve kogu. Ja jutt iga raamatu sees võiks olla hoopis: „Tähenärija raamatukogu.”

Ja raamatutes võiks olla pilte. Ja mõni hästi pikk jutt võiks ka olla. Näiteks: „Tähenärija raamatukogus on Tähenärija kõige lemmikumad raamatud.”

Ja siis tuli Tähenärijale pähe hoopis hiilgav mõte.

8 Tähenärija raamatukogus võiks olla üldse igasuguseid raamatuid!

Täiesti igasuguste juttudega ja igasuguste piltidega raamatuid!

TÄHENÄRIJA Tähenärijast on ju paljud kuulnud, kuid vähe on neid, kes teda tõeliselt tunnevad. Vahel nimetatakse tähenärijaks mõnda inimest, kes ajab mõttetult täpset täpsust taga ja käib sellega teistele närvidele.

Tegelikult närib selline inimene teiste närve, nii et teda peaks nimetama hoopis närvinärijaks.

Meie jutt on ühest päris Tähenärijast. See Tähenärija armastab närida kõikmõeldavaid kirjatähti. Ega ta tähti hammastega räbalateks ei rebi ja alla ei neela. Tähed jäävad ikka alles. Tähenärija ainult närib ennast tähtedest läbi ja maitseb mõnuga igasuguseid sõnu, mida ta tähtedest kokku saab. Eriti aga armastab ta jutte, mis sõnadest tulevad. Niisugune asi meeldib talle väga.

Kuid Tähenärija ajab ikka täpsust ka taga. Tema meelest peab iga sõna ja iga täht olema täpselt omal kohal. Mingit tähtede või sõnade läbisegi loopimist Tähenärija ei salli. Rääkimise juures ka, kuigi rääkides ei olegi tähti. Igaüks teab, et rääkides tulevad kuuldavale hoopis häälikud. Eriti kole on Tähenärija meelest see, kui räägitakse mitut keelt segamini. Näiteks öeldak-

9 se ühe keele sisse teise keele sõnu. Niisugune asi teeb ta närviliseks.

Kui Tähenärija ära väsib või närvi läheb, meeldib talle minna mere äärde.

Meri algab seal, kus maa lõpeb.

Harilikult lähebki Tähenärija just sinna, kus meri peale hakkab, ja istub kivi otsa. Kui pea käib ringi ja süda on täis, siis on hea merd vaadata.

Meri rahustab. Süda läheb kergeks ja pea peatub.

TÄHENÄRIJA SALAMAJA Seni ei olnud Tähenärijal oma kodu vaja läinud. Tähenärijal oli kombeks käia suurtes raamatukogudes raamatuid lugemas ja salakesi tähti närimas. Raamatute taha jäi ta ka tihti magama. Võib öelda, et ta raamatukogudes elaski. Siiamaani oli ta end niiviisi väga hästi tundnud. Ei mingit muret katuse ega kotuse pärast. Ent nüüd, kui Tähenärija oli näinud oma sõbra Kriksadulli raamatukogu, tundis ta sügaval südames, et ka tema igatseb endale päris oma kodu. Just raamatute pärast. Oma koju võiks temagi endale raamatuid muretseda. Oma kodus võiks Tähenärijal olla oma isiklik raamatukogu.

Oi kui mõnus see oleks! Riiulid täis igasuguste tähtedega raamatuid ja riiulite vahel üks hele piimvalge varjuga lamp. Lambi all oleks tugitool, tooli ees laud. Laual võiks olla raamatuid. Seal võiks mõnikord olla

10 isegi tass head kuuma kakaod ja koogike. Või ka tee ja mõni soolane pirukas. Näiteks kapsapirukas. Siis oleks vaja vist ka pisikest kööki, kus saaks kakaod või teed teha, kooki või pirukaid küpsetada ja võib-olla isegi suppi keeta! Tähenärimisest ju kõhtu täis ei saa. Tähed toidavad pead, nii et pea on küll kogu aeg mõtteid täis, aga kõht on tühi.

Oi, oi, oi. Kui Tähenärija oli aru saanud, kui väga ta igatseb endale iseoma hubast kodu, läksid tal kõik muud mõtted peast ära.

Tähenärija hakkas kodu otsima.

See oli väga raske, sest kõik kodud olid juba kellegi omad.

Uhketes majades elasid uhked inimesed. Kehvades majades elasid kehvad inimesed. Tähenärija nii väga just teistega kokku ei igatsenudki. Ta tahtis olla omaette. Siis ei kisu keegi raamatuid, ei aja juttu ega kuula valjusti muusikat, kui lugeda tahad.

Kõige rohkem oleks Tähenärijale meeldinud hakata paadialuseks. Paat on alati vee ääres. Tähenärija pidas vett väga oluliseks. Vesi peaks olema võimalikult suur, kõige parem, kui see oleks meri. Kuid Tähenärija ei leidnud sobivat paati. Korralikke paate ei olnud kuskil välja jäetud, korralikud paadid olid paadikuurides. Mingi paadilogu Tähenärijale ei kõlvanud.

Paadilogu all oleksid raamatud märjaks saanud.

Nii otsustas Tähenärija minna kuuse alla elama.