Sügise õrnas embuses

Jeanine Stringer

•

Sügise õrnas embuses

Jeanine Stringer

S체gise 천rnas embuses

Am STR

Originaali tiitel: IN YOUR TENDER ARMS, AUTUMN

Tõlkinud Helve Leis Toimetanud Katri Liivas

© Jeanine Stringer, 2012 © Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2013 e-post: odamees@odamees.ee www.odamees.ee

ISBN 978-9949-496-78-5

1. peatükk

E

llis Hock teadis, millisel aastaajal tuleb istutada rododendroneid, millega väetada asaleasid ja kuidas hoolitseda liiliate eest. Teda peeti õigustatult Smallbridge’i parimaks aiapidajaks. Temalt käisid nõu küsimas naabrid, kelle peenrad vajasid paremat hooldamist. Ja ainult Ellis oskas öelda, kuidas muuta kuiv ja kõrbenud muru taas kauniks.

Paljud üritasid Ellisega aiapidamise kunstis võistelda, kuid said hävitava kaotuse osaliseks. Ning põhjusega.

“Ei maksa jumalikku annet ja munarooga segi ajada,” armastas Ellis öelda, jälgides, kuidas järjekordne konkurent närtsinud tulpide kohal ohkab.

Igal hommikul, kui Ellis oli einestanud ja kodu korda teinud, läks ta hambuni relvastatuna õue. Ämbrid, väetisepakid, erineva suurusega labidad, rehad, kõplad – kõik see oli talle vajalik, et hoida oma aed ideaalses korras.

Ta pidas umbrohu vastu halastamatut võitlust ja väljus igast sellisest lahingust alati võitjana.

6

Jeanine Stringer

Ühel sombusel augustihommikul ilmus Ellis nagu harilikult oma maja lävele, suur lillekorv käes. Seljas vana meestesärk, jalas pleekinud tööpüksid, peas rätik, sarnanes Ellis taluperenaisega, kes on minemas kanu toitma või lehma jootma. Fiona Grisham, kes elas vastasmajas, turtsatas ja ütles oma mehele, kes mälus džemmiga röstsaia: “Vaata nüüd seda meie vanatüdrukut! Kus on end ära ehtinud!”

James tõstis pilgu ajalehelt, mida ta tavapäraselt hommikusöögi kõrvale luges, ja vaatas igavlevalt aknast välja.

“Normaalne töörõivastus.”

“Naine peab jääma naiseks igas olukorras!” vaidles Fiona vastu, kes erinevalt enamikust Smallbridge’i naistest nägi alati välja nii, nagu oleks ta viie minuti eest ilusalongist väljunud.

“Oleks ju ebamõistlik, kui Ellis tuhniks mullas, õhtukleit seljas,” hakkas James endale õnnetuseks uuesti oma naisega vaidlema.

Ta süvenes taas ajalehe lugemisse ja tiraad, mille Fiona kuuldavale tõi, lendas tal kõrvust mööda. Kuid viis minutit hiljem, kui James oli suhu pistnud viimase saiatükikese ning ajalehe kõrvale pannud, pidi ta uuesti naabrinaise aadressil salvavaid repliike kuulma.

“Ta teeb oma välimusega meie tänavale lausa häbi!” oli väsimatu Fiona nördinud. “Näiteks mina näen alati viisakas välja, isegi siis, kui aeda lähen.”

Sügise õrnas embuses

7

“Aeda lähed sa ainult selleks, et võrkkiiges vedeleda või päevitada. Peenarde eest hoolitseb aednik,” pobises James.

“Sa kaitsed teda alati! Ilmselt räägivad inimesed tõtt...”

“Millist tõtt?” huvitus James haigutades.

“Missis MacChrichter ütles mulle saladuskatte all, et nooruses sa kurameerisid Ellis Hockiga!”

“Missis MacChrichteril on oma aastate kohta hämmastavalt hea mälu,” ütles James lauast tõustes. “Kuna mina isegi ei mäleta, et oleksin kellegagi peale sinu kurameerinud. Sa oled ainus naine, kes mulle eales on meeldinud.”

Fiona naeratas rahulolevalt.

“Valevorst!”

“Ma tean, kuidas sulle mett moka peale määrida.”

James suudles naist põsele. “Aga nüüd on mul aeg kontorisse minna, näeme õhtul. Millega sina tegeleda kavatsed?”

“Eelkõige hakkan Ellisele närvidele käima,” lausus Fiona aknasse vaadates. “Eks siis näe, mis edasi saab.”

Ellis nägi, kuidas James Grisham ära sõitis. Mees polnud ealeski tööle hilinenud, kuigi tema punktuaalsus oli mitu korda ohtu sattunud. Fionale meeldis kodulävel tema külge klammerduda, et viimaseid korraldusi anda:

8

Jeanine Stringer

“Ära unusta lõunat süüa, James! Kohenda oma lipsu, James! Kammi pea ära, James! Ära teel kihuta, James!”

Kui arvestada, et James Grisham võis unustada kõik, ainult mitte seda, et on vaja süüa, oli alati laitmatult riides ja kammitud ega sõitnud autoga kunagi kiiremini kui kuuskümmend kilomeetrit tunnis, raiskas Fiona asjatult sõnu ja aega, et teda veel kord korrale kutsuda.

Vaene James! muigas Ellis omaette. On tarvis raudseid närve, et elada sellise naisega nagu Fiona. Isegi mina ei suuda temaga üle tunni koos olla. Minul aga on ju ingli kannatus!

Ellis teadis, et ei möödu viit minutitki, kui Fiona talle külla tuleb. Küllap tuleb ta jälle lobisema riietest ja trendikatest poodidest. Tema saabumiseks tuli valmistuda. Ellis kallas vänge haisuga lilleväetise peenra kõrvale maha, teades, et naabrinaine ei talu ebameeldivaid lõhnu.

Kord oli Fiona lahkunud vastuvõtult, mille oli korraldanud heategevuskomitee esinaine Teresa Brachouse, kuna selles kõigi poolt lugupeetud naise majas haises värske värvi järele. Ellis arvas, et naabrinaine on loll nagu saabas. Fionat huvitas vaid raha ja see, kuidas raha kulutada: ta oli tuntud pillaja ja armastas teistele puru silma ajada.

Ellis aga arvas, et elus on ka midagi tähtsamat kui raha.

Näiteks sõprus ja üksteise abistamine. Või armastus.

“Mis siin nii vastikult haiseb?” kostis ootamatult Fiona kõrge hääl. Mõttesse vajunult ei olnud Ellis märganud, et naabrinaine lähenes.

Sügise õrnas embuses

9

“Kompost. Tere hommikust sullegi!”

“Sulle ikka meeldib tuhnida s...” Fiona hingas sügavalt sisse, jättes lause lõpetamata.

“Mullas,” lõpetas Ellis selle tema eest muiet varjates.

“Muld niimoodi ei haise.” “Ära siis seisa vastutuult,” soovitas Ellis. Edasi põlvitades jätkas ta kõplaga maa kobestamist. Mitte miski ei saanud teda armastatud peenarde juurest eemale kiskuda: ei väetise lehk, ei tüütu naabrinaine.

Fiona möödus Ellisest paremalt, jäi seisma täpselt allatuult, kirtsutas jälle nina ja lausus kapriisselt: “Kui jubedad kindad! Ja see sinu särk... Kust sa selle küll välja koukisid?”

“Pööningult. See on vanu asju täis.” Ellis heitis pilgu oma helekollastele sõrmkinnastele, mis olid küünarnukkideni üles tõmmatud. “Aga miks sa küsid?”

Fiona peamiseks puuduseks oli tema suutmatus keelt hammaste taga hoida. Ta ütles alati seda, mida mõtles. Kuna aga tema mõtted originaalsusega silma ei paistnud, tuli paljudel rohkem kui kord või kaks häbi pärast punastada. Häbist Fiona pärast, nii veider kui see ka pole. Isegi Ellis tundis end vahel ebamugavalt, kui naabrinaine hakkas võõraste juuresolekul valjuhäälselt arutlema: “näe, kui tobeda lipsu see brünett on endale ette sidunud” või “fuih, kui maitsetu maal!”.

Fionat ei huvitanud, et brünett on tuntud poliitik, kelle imago kallal töötab terve stilistide grupp, ega see, et

10

Jeanine Stringer

tema arvates maitsetu maal on tegelikult kuulsa kunstniku looming.

Pole tähtis, et teised inimesed osaliselt tema arvamust jagasid. Viisakas seltskonnas polnud kombeks kellegi puudusi arutada. Kuid Fiona pidas end miskipärast tõe hääletoruks ega vaikinud kunagi, isegi siis mitte, kui oleks pidanud seda tegema.

Oma küsimuse esitanud, valmistus Ellis ära kuulama kümneminutilist loengut teemal, kuidas on vaja riietuda, kui lähed aeda tööd tegema. Tema üllatus oli suur, kui Fiona piirdus vaid lühikese fraasiga: “Su pluus on liiga suurte ruutudega. Sulle ei sobi.”

“Võtan teadmiseks,” lausus Ellis üles vaadates.

Naabrinaine, pigistanud huuled tihedalt kokku, noogutas selle peale vaid ja pööranud ümber, suundus kodu poole. Tema napisõnalisuse põhjus oli selge: kompost oli oma töö teinud.

“Hommik kukkus vahva välja!” pomises Ellis lõbusalt, asudes taas umbrohu kallale. “Näis, milline tuleb päev.”

Päev, ütleme otse, veeres allamäge. Lõpetanud peenardega enne lõunat, läks enesega rahul olev Ellis tuppa, käis duši all, riietus ümber, astus kööki ja nägi... hiirt! See istus külmkapi juures ja näksis liivaküpsise tükikest. Küpsise, mille Ellis oli eelmisel õhtul küpsetanud. Küpsise, mis oli mõeldud heategevuskomitee koosoleku jaoks!

Sügise õrnas embuses

11

Ellis talitas nii, nagu tema asemel oleks talitanud iga teine naine, kelle köögis polnud kunagi olnud ei hiiri, tarakane ega mingeid muid kutsumata pudulojuseid: ta hakkas valjusti kiljuma ja hüppas lähimale taburetile.

Saatuse iroonia tõttu, kelle huumoritaju jätab sageli paremat soovida, osutus see just selleks taburetiks, mille Ellis juba ammuilma oli välja visata kavatsenud, kuna selle jalad logisesid. Nii et hetke pärast istus ta juba põrandal keset puidutükke ja nuuksus valust, hõõrudes põrutada saanud õndraluud, aga hiir, jätnud küpsise sinnapaika, lipsas külmkapi taha ja kadus.

“Pagana elukas!” vandus Ellis. Ta oleks tahtnud kasutada vängemat sõna, aga eneseväärikus ei jätnud teda maha ka kõige keerulisemates elulistes olukordades.

Pingutusega püsti tõusnud, vaatas ta kõigepealt külmiku taha. Nagu arvata võis, hiirt seal enam polnud.

Paharet oli end nii ära peitnud, et teda suutnuks leida vaid kõige kogenum hiirepüüdja, ja Ellis muidugi seda polnud.

Hädasti oli vaja kassi. Kas laenata seda Fionalt?

Tõsi, vaevalt see loom üldse kunagi hiirt näinud on.

Ellis meenutas hiigelsuurt paksu pärsia kassi ja vangutas pead. Kui isegi on, mõtles ta, kahtlen, et need temas gastronoomilist huvi ärataksid. See kass toitub paremini kui mina.

Ta korjas kokku tabureti tükid ning asetas need korralikult ukse kõrvale, et hiljem prügikasti visata, ja läks

12

Jeanine Stringer

tagasi kööki. Ellis vaatas kahjutundega suurt küpsisekandikut, mis asetses aknalaual. Tuleb ka küpsised ära visata. Kes teab, võib-olla ei näpanud hiir lihtsalt seda üht küpsist. Võimalik, et ta hüppas ühelt teisele, enne kui valis välja ühe, tema arvates kõige isuäratavama.

Sellest mõttest hakkas Ellisel paha. Varustanud end antibakteriaalse pihusti ja lapiga, hakkas ta kööki puhastama, aeg-ajalt külmkapi poole kiigates, justkui peljates, et selle alt võib iga hetk hiir välja ronida.

Tund aega hiljem, lõpetanud koristamise, võttis Ellis külalistoa kapist paksu teatmiku, et otsida sealt välja desinfitseerimisega tegeleva firma number. Ja küllap oleks ta selle leidnud, kui tema otsinguid poleks katkestanud uksekella helin.

Ainult mitte Fiona! mõtles Ellis. Kuigi, ehk õnnestuks teda hirmutada sellega, et mul jooksevad köögis ringi hiired. Küllap ta kardab neid.

Ellis lõi ukse lahti, naeratades ootevalmilt. Kes ka tema juurde koju ei tulnud, ta püüdis alati teha näo, et tal on külaliste üle hea meel, olgu need või kutsumata. Tõsi, mis puutub viimastesse, siis leidis Ellis alati ettekäände, et neid kiiremini minema saata.

Lävel seisid mees ja teismeline tüdruk. Kumbagi neist polnud Ellis viis aastat näinud, nii et selles polnud midagi imelikku, et ta segadusse sattus.

“Tom? Mis sind siia toob?”

Teismeline tüdruk libises kutset ootamata Ellisest

Sügise õrnas embuses

13

mööda majja ja lendles trepist üles. Varsti kostis sulguva ukse paugatus.

Vastuseks Ellise küsivale pilgule kehitas mees õlgu.

“Angela on mu peale pahane. Raske iseloomuga laps. Anna andeks, et ma sind meie saabumisest ei hoiatanud.”

“Pole midagi...” Ellis astus Tomi juurde, et teda emmata. “Me pole ammu näinud, vennake.”

Mees muigas.

“Vennake? See sõna justkui ei sobi enam minu soliidse välimusega, kas sulle ei tundu?”

Ellis vaatas venna peast jalgadeni üle: kallis ülikond, uued poolsaapad, nahkportfell... Viimati, kui vend tal külas käis, oli tema lemmikriietuseks teksapüksid ja tobedate kirjadega spordisärgid. Jah, muidugi oli ta muutunud. Kümne aasta eest polnud tema laubal neid sügavaid kortse, silmis väsimust, huulil kibedat muiet.

Kuigi...

“Minu jaoks jääd sa alati talumatuks väikevennaks,” lausus Ellis õrnalt.

“Kas võib sisse tulla?” küsis vend, reageerimata kuidagi õe tundeavaldusele.

“Jah, muidugi!” pahvatas Ellis. “Kui armas, et te otsustasite mulle külla tulla! Kohe teen teile lõunasöögi soojaks. Sa ju armastad praekana? Muide, kas tulite pikemaks ajaks?”

Vahetpidamata lobisedes siirdus Ellis kööki. Tom

14

Jeanine Stringer

järgnes talle. Mees oli pinges ja morn. Näis, et kohtumine õega ei valmistanud talle rõõmu.

“Sööma ma ei hakka, anna andeks. Pealegi veel praekana – mul on gastriit. Ja ma pean Londonisse tagasi sõitma. Aga mis puutub Angelasse...”

Ellis, võtnud külmkapist vaagna kanaga, heitis talle tusase pilgu.

“Sa pead tagasi sõitma?”

Tom vaatas kõrvale.

“Jah, mul on väga palju tööd. Mind oodatakse Londonisse juba õhtuks.”

Ellis asetas vaagna lauale ja ristas käed rinnal.

“Lao lagedale, mis on juhtunud.”

Tom ohkas sügavalt, kõikus päkkadelt kandadele ja vaatas viimaks õele silma.

“Kas sa võiksid Angela järele vaadata?”

“Mida tähendab tema järele vaadata?”

“Oleksin rõõmus, kui lubaksid tal mõnda aega siin elada.”

“Thomas!” lausus Ellis rangelt. “Lõpeta keerutamine. Ütle otse, milles on asi.”

Tom paistis järsku vanana. Justkui tugipunkti kaotanud, vajus ta raskelt toolile ja surus peopesa vastu laupa.

“Ellis, see on midagi kohutavat... Mul pole Angelaga mitte mingit klappi. Ma ei tea, mida temaga ette võtta.

Sestpeale, kui tema ema suri, olen kogu jõust pingutanud,

Sügise õrnas embuses

15

et Angelat õnnelikuks teha. Aga asi on läinud vaid hullemaks!”

“Catherine suri kümne aasta eest, Tom,” sõnas Ellis leebelt. “Ma ei usu, et Angela käitumine on seotud ema surmaga.”

“Aga minu tütar on kontrollimatu! Sa ei suuda endale ette kujutada, mida ta korda võib saata! Asi on läinud niikaugele, et ma olen hakanud teda häbenema!”

“See on kõigest teismeliseiga.” Ellis patsutas venda õlale. “Ta on ju viisteist. Tuleta endale meelde, milline olid sina tema vanuses.”

“Mina käitusin enam kui sündsalt! Muidugi, ka minul on hormoonid möllanud; mõtlesin rohkem tüdrukutest kui õpingutest, arvasin, et kõik täiskasvanud on idioodid ja et keegi ei suuda mind mõista. Kuid ma ei tormanud keset tähtsat nõupidamist isa kabinetti nõudmisega uued teksapüksid osta! Ei loopinud võõraste inimeste riideid basseini! Ei ähvardanud kaotada süütust esimesele vastutulijale...”

Ellis kergitas imestunult kulme.

“Sa ei teinud seda vaid seetõttu, et olid poiss, kallis.”

“Sinu katse nalja teha kukkus läbi,” torises Tom. “Nii veider kui see ka pole, kuid ka sina olid kunagi teismeline tüdruk. Kas sa käitusid nagu märatsev nõid?”

“Ei, ei käitunud,” kehitas Ellis õlgu. “Aga mina olin sünnist peale ideaalne laps. Ma isegi nutsin äärmiselt harva. Angela on nähtavasti teistsugune.”