Suvi Sommerbys

N

47.

atuke keeruline on paati tagurpidi teiste vahelt välja manööverdada, ilma et kellegagi kokku põrkaks, aga viimaks on paat vabas vees ning Martha hoiab tüürpoordi-kurssi ja jätab sadama ja linna pakpoordi poolele. Nad on just toodrist mööda saanud, kui vihma hakkab sadama. „Pagan võtaks!“ pomiseb Martha ja püüab kiiremini sõita. See pole mingi sõbralik suvine vihmasabin, mis nüüd hoobilt algab, nagu oleks keegi kõrgel taevas kraani lahti keeranud. See on paduvihm, nii tugev, et väikelinna pole veekardina tagant enam peaaegu nähagi ja kusagilt kostab udupasuna õudne undamine. Siis kuuleb ta juba sünget kõminat. „Pagan, pagan, pagan!“ Kui kaua nad sõitsid, enne kui teisele kaldale jõudsid?

Viis minutit? Kümme? Kauem kindlasti mitte. Nad peavad kohale jõudma, enne kui kõminast saab tõeline piksekärgatus. „Metsikule see ei meeldi. Ma tahan koju!“ ütleb Mats ja Martha kuuleb tema hääles hirmu. Seejuures Mats ­k indlasti 184

veel ei teagi, kui ohtlik on äike vee peal. Aga seda polegi tal vaja teada. Kui oled ojadena langevas vihmas sinimusta taeva all paadiga mäsleval merel, siis tunnetad ohtu.

Mikkel klammerdub põlvedel lebava termoskoti külge. „Martha teeb kiiresti!“ ütleb ta Matsile lohutavalt ja Martha taipab, et sellega püüab ta vähemasti samapalju ka ennast rahustada. Aga tema häält ei ole pladisevas vihmas ja taevases kõminas peaaegu üldse kuulda. „See ei ole kaugel! Ja vaata, Matsi, suuri laevu pole ka enam üldse, nüüd saame kindlasti palju kiiremini edasi!“ Tõepoolest, Martha ei pea enam pidevalt vaatama, kuidas teistest paatidest eemale hoida, isegi mitte peafaarvaatris. Teised kiprid vaatasid, kuidas õigel ajal enne äikest sadamasse saaks. Ainult Martha ei tahtnud äikest uskuda. Ükskõik, ükskõik, ükskõik, mõtleb ta. Kohe jõuame kohale. Tugevas vihmas sild küll hästi ei paista, aga et see seal kusagil on, seda ma ju tean.

Sel silmapilgul lõhestab erkvalge välk vee kohal taeva ja sekundi murdosa jooksul näeb Martha lubivalges valguses vanaema maja, silda ja kalda ääres kasvavaid lilli, mis on tormis peaaegu pikali. Siis müristab nii kõvasti, et vihma pole enam kuulda ja isegi mitte mootori häält ning tundub, nagu oleks äike täpselt nende pea kohal. „Ema!“ karjub Mats. „Appi, ema, appi!“ Martha tahaks teda rahustada, aga ta peab nüüd sõitmisele keskenduma. Viis minutit, mõtleb ta ja vahib otse ette. Kõige rohkem viis minutit. Kohe oleme kohal, isegi kui vesi nii hullusti möllab ja tuul on väga tugev.

185

Järgmine välk tundub talle veel heledam ja kõuemürin veel valjem ja veelgi lähemal. Seepärast ei pane Martha algul tähelegi, et mootor enam üldse häält ei tee. Aga siis tunneb ta, kuidas paat käiku aeglustab, ja kui ta püüab mootorit uuesti käivitada, siis see ei reageeri, ja kui ta ahtrisse vaatab, siis lainet, mille paat endast seni maha jättis, pole enam üldse näha.

Rahu nüüd, ainult rahu, mõtleb Martha. Ta imestab, et suudab üldse veel mõelda. Ta pole veel mitte kunagi nii ohtlikus olukorras olnud, sellepärast ta ei teadnud seni, kas ta hakkaks paanikasse sattudes nutma või tuleb olukorraga toime. Ja ta tuleb sellega toime. Kuidagiviisi peavad nad silla juurde jõudma, isegi kui mootor käima ei lähe, ta peab sellega hakkama saama. Tema on kõige vanem. „Anna mulle aerud, Mikkel!“ möirgab ta, aga samal hetkel kärgatab jälle kõu, seekord kaugemal, ja Martha taipab, et neil pole tegemist mitte ühe äikesega, vaid vähemalt kahega, päris teineteise järel, ja kohe lööbki jälle välku. „Tee ruttu!“ Mikkel vaatab õele ehmunult otsa, aga ei protesteeri.

Martha on kipper ja Mikkel kuuletub. Võib-olla pole ta märganudki, et mootor on seisma jäänud? „Need on nii imelikult kinni pandud!“ hüüab ta meele­ heitel, raputab ja nõksutab, et aerusid lahti saada. Aga vanaema on korralik naine ja sellepärast ei vedele aerud hädaolukorra tarvis lihtsalt niisama lahtiselt paadi­põhjas, vaid on hoolikalt kinnitatud. Vanaema ei võinud ju aimata, et neid nii kohutavalt kähku vaja võiks minna.

186

„Kas saad hakkama?“ möirgab Martha kõuemürinasse ja tormi. Ta näeb, kuidas sild neist kaugeneb, ei, nemad kaugenevad sillast! – ja kohutava selgusega taipab ta, mis on juhtumas. Nüüd, kui mootor ei saa paati enam kursil hoida, kannab vool nad minema. See pole küll tugev vool, aga nii väikese paadi jaoks piisavalt tugev ning Merede Hirm kiigub ja kõigub lainetel, mida enne polnud ja mis kannavad õudustäratavaid valgeid vahukroone; paat kiigub ja kõigub Läänemere poole ja kui neil on õnne ja välk paati ei taba, siis jäävad nad kindlasti laintevoogu selles kohas, kus mereabajas ja Läänemeri kokku saavad. Seal on tormilained väikese paadi jaoks, mis oleks pidanud juba ammu kindlas sadamas olema, liiga tugevad. „Oota, ­M ikkel, ma aitan sind!“ Aga ta kardab kõikuvas paadis püsti tõusta ja ette Mikkeli juurde minna ja sellepärast püüab ta nüüd aina uuesti ja uuesti mootorit käivitada. Muidugi jääb see tummaks. „Mikkel!“ möirgab Martha.

Mikkel on viimaks ühe aeru vabaks saanud ja siis kohe ka teise. Ma pean ainult proovima vastuvoolu sõuda, mõtleb Martha. Et me selle tormiga merele ei triiviks. Kõik muu on ükskõik. Ära mõtle välkudele ega müristamisele, sõua, sõua.

Ta paneb aerud tullidesse, ent tunneb kohe, et neil pole voolu vastu mingit võimalust. Võib-olla tuleks vanaema sellega toime, võib-olla oleks ka ema tulnud, isegi kui oli väike tüdruk, sest ta oli ju iga päev kooli sõudnud. Aga Martha sõuab esimest korda elus. Kanuuga on ta küll paar 187

korda aerutanud, aga see käis teisiti ja oli kerge. Tal lihtsalt ei õnnestu aerusid üheaegselt samale sügavusele vette lasta ja välgud lõhestavad taevast ning kõuekõmin summutab kõik mõtted, mitte ainult tema hirmu. Ja Mats ulub kogu aeg valju häälega ja surub oma näo Metsiku karvasesse kasukasse. Ja Mikkel vahib päranisilmi Marthale otsa ja paneb mängu kogu oma jõu, et mitte ulguma pista nagu Mats. „Me saame sellega hakkama, Mikkel!“ hüüab Martha, aga märkab, kui mõttetu on tema meeleheitlik sõudmine.

Ja kui välk järgmisel korral maastiku hirmuäratavasse valgesse valgusesse kastab, näeb ta pakpoordis juba meresuudmes Tüürimehesaart ja Toidutare ja tuletorni, aga need on liiga kaugel, et sinna jõuda.

Martha tunneb juba ammu, kuidas lained iga sekundiga tugevamaks lähevad, nad suruvad kogu oma jõuga Läänemere poolt abaja suudmesse, ja nende paat on nii väike.

Lained paiskavad meid ümber, mõtleb Martha, kui välk ja müristamine peaaegu samale hetkele langevad. Ja nüüd oleme me keset äikest! Vanaema poleks tohtinud meid mitte kunagi sõitma lasta!

Aga loomulikult oli ta Marthat hoiatanud.

Siis kukub parem aer ta käest vette.