F. SCOTT FITZGER ALD
Suur Gatsby
1. peatükk
Kui ma noorem ja mõjutatavam olin, andis isa mulle kord head nõu, mille üle ma siiani mõtteid mõlgutan. „Kui sul tuleb tahtmine kedagi kritiseerida,” sõnas ta mulle, „siis tuleta endale meelde, et mitte kõikidel inimestel siin ilmas ei ole neid eeliseid olnud mis sinul.” Rohkem ta midagi ei öelnud, kuid me mõistsime teineteist suurepäraselt ka ilma pikema jututa, ja mulle oli selge, et ta mõtles hoopis rohkemat, kui välja ütles. Just sellepärast hoidungi teiste arvustamisest – komme, mis on paljusid kummalisi inimloomusi ahvatlenud minu ees südant puistama ja sundinud mind ära kuulama pikki ning tüütuid lugusid. Niisugusele ohjeldatusele normaalse inimese juures saab haiglane meel kähku jälile ja püüab end selle külge kleepida; juba ülikoolis süüdistati mind ebaõiglaselt, nagu oleksin ma politikaan, sest minuga jagasid oma salamuresid taltsutamatud, endassesulgunud kaasvõitlejad. Enamik usaldusavaldusi ei olnud provotseeritud – otse —7—
vastupidi, kui mulle mõne eksimatu tundemärgi järgi selgeks sai, et silmapiiril väreleb järjekordne südamepuistamine, teesklesin tihtipeale uniseksjäämist või mõtteissevajumist või katsusin seda oma vaenuliku kergemeelsusega tagasi peletada; sest noorte inimeste südamepuistamised või vähemalt väljendid, mida nad seejuures kasutavad, on tavaliselt plagieeritud ja ilmsetest mahavaikimistest moonutatud. Teiste arvustamisest hoidumine on ja jääb mulle juhtnööriks elus. Ka praegu kardan ma millestki ilma jääda, kui ma unustan – nagu mu isa snooblikult mõista andis ja mina snooblikult kordan –, et tingimusi siivsaks eluks ei jagata meile sünni juures ühe mõõdupuu järgi. Ent hoobelnud sedaviisi oma sallivusega, pean siiski möönma, et ka sellel on piir. Kuigi alus, millele inimese käitumine toetub, võib olla nii kalju kui ka mädasoo, kaotab aluspõhi pärast teatava punkti ületamist minu silmis tähenduse. Kui ma möödunud sügisel Idast tagasi tulin, oleksin tahtnud, et maailm moraalselt liistule tõmmataks ja valveseisangusse kamandataks. Mul oli kõrini pillerkaaritamisest ja privilegeeritud pilkude heitmisest teiste inimeste südamesse. Ainult Gatsbyle, mehele, kelle nime kannab see raamat, tegin ma erandi – Gatsbyle, kes esindas kõike seda, mille vastu ma võltsimatut põlgust tunnen. Kui menukate žestide katkematu rida on vahendiks, mille abil isiksus end ilmutab, siis temas oli küll midagi tõeliselt suursugust, mingi kõrgendatud tundlikkus elutõotuste suhtes, otsekui oleks ta mõne keeruka aparaadi osa, mis suudab kümne tuhande miili tagant maavärinaid registreerida. Tema võimel reageerida ei olnud midagi ühist muljete loiu vastuvõtlikkusega, mida suure suuga „loovaks temperamendiks” nimetatakse, – see oli harukordne anne, romantiline valmisolek loota, mida ma ei ole leidnud kellegi teise juures ega leia tõenäoliselt enam kunagi. Ei, lõpu
—8—
eel õigustas Gatsby end; mitte Gatsby, vaid need, kelle saagiks ta langes, see vastik tolm, mis tema unistuste taga üles keerutati, riisusidki minult mõneks ajaks huvi inimeste tühiste murede ja üürikeste rõõmujoovastuste vastu. Ma kuulun jõukasse perekonda, kes juba kolmandat põlve etendab minu Kesk-Lääne kodulinnas silmapaistvat osa. Meie, Carrawayd, hoiame kokku ja suguvõsa pärimus peab meie esiisadeks Buccleuchi hertsogeid, kuigi minu liini tegelik rajaja oli mu vanaisa vend, kes tuli siia viiekümne esimesel aastal, saatis kodusõtta asemiku ja asutas rauakaupade hulgimüügiäri, mida praegu juhib mu isa. Seda vanaonu ei ole ma näinud, kuid teiste arust pidavat ma temaga sarnanema – kinnituseks osutatakse üsnagi ilmetule maalile, mis ripub isa kontoris. 1915. aastal – täpselt veerand sajandit pärast isa – lõpetasin New Havenis* ülikooli ja pisut hiljem käisin tõkestamas teutoonide hiljaks jäänud migratsiooni, mida tuntakse Suure Sõja nime all. Vastuaktsiooni nautisin niisuguse kaasaelamisega, et koju jõudes olin kaotanud rahu. Kui varem oli Kesk-Lääs hubane maailmakeskus, siis nüüd näis ta universumi räbaldunud servana, nii et lõpuks ma otsustasin Itta minna ja krediidiasjanduse endale selgeks teha. Kõik mu tuttavad õiendasid väärtpaberitega, ja miks ei võiks selle ametiga siis veel üks poissmees endale ülalpidamist teenida? Mu Itta-mineku arutasid tädid ja onud niisama põhjalikult läbi, nagu oleks päevakorras olnud mulle ettevalmistuskooli** valimine, ja venitasid viimaks väga tõsise ning kõhkleva näoga: „Mis siis i-ikka ...” Isa nõustus mind üks aasta rahaliselt toetama, ja pärast mitut * Mõeldud Ühendriikide üht vanemat (asutatud 1710) ja nimekamat ülikooli – Yale’i ülikooli, mis asub New Havenis Connecticuti osariigis. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) ** Siin: erakool, mis valmistab ette õpilasi kolledžisse või ülikooli astumiseks.
—9—
viivitust saabusingi kahekümne teise aasta kevadel New Yorki – päriseks, nagu ma tollal mõtlesin. Mõistlik oleks olnud vaadata korter metropolis endas, aga ees seisis soe aastaaeg ja ma olin nüüdsama lahkunud avarate aasade ning hubaste salude maalt, sellepärast tundus mulle hiilgava ideena ühe kaasametniku ettepanek üürida kahe peale maja linnast välja maale. Ta leidis sobiva maja, tõrvapapiga üle löödud päevinäinud suvila, kuid viimasel minutil kamandas firma ta Washingtoni ja maale läksin mina üksi. Mul oli koer – küll vaid paariks päevaks, enne kui ta jalga laskis –, vana Dodge ja soomlasest passija, kes voodi üles tegi, hommikueine valmistas ja elektripliidi kohal endamisi soome tarkusi pomises. Esimesed paar päeva tundsin üksindust, kuni ühel hommikul peatas mind teel keegi mees, kellele siinne kant oli veelgi võõram. „Öelge palun, kuidas siit pääseb West Eggi külla?” küsis ta nõutult. Ma juhatasin teda. Ja kui edasi sammusin, oli mu üksindus kadunud. Ma olin rajaleidja, teejuht, pärisasukas. Endale teadmata oli too mees teinud minust west-egglase. Päev-päevalt muutus päike soojemaks, puudel puhkesid pungad lausa silmanähtavalt, nagu oleks aegluubis filmi vaadanud, ja minus võttis maad vana tuttav veendumus, et uue suvega algab uus elu. Pealegi oli nii palju lugeda ja nii palju võimalusi endasse talletada värsket, virgutavat kevadõhku. Ostsin kümmekond raamatut panganduse, investeeringute ja krediidiasjanduse kohta, ja need kuldkirjadega punased köited nagu rahapajast tulnud uued rahatähed seisid riiulil, tõotades mulle ilmutada säravaid
— 10 —
saladusi, mida tundsid vaid Midas, Morgan ja Maecenas. Ka oli mul kindel kavatsus lugeda paljusid muid raamatuid. Ülikoolis peeti mind kirjanduslike kalduvustega noormeheks – ühel aastal kirjutasin Yale’i Uudistele sarja üpris ülevaid juhtkirju – ja ma kavatsesin nüüd oma elu tolleaegsetele rööbastele tagasi nihutada ning saada jälle „laia silmaringiga meheks” ehk teiste sõnadega: piiratud teadmistega spetsialistiks. See ei ole lihtsalt sõnakõlks – elu on palju lihtsam edukalt elada, kui sellele vaadatakse ühestainsast aknast. Juhus oli mind viinud maja üürima Põhja-Ameerika ühte kõige eriskummalisemasse paika. Sihvakas, pillerkaaritav saar, mis end New Yorgist ida suunas välja sirutab, paistab teiste loodusimede hulgas silma kahe ebatavalise pinnamoodustise poolest. Kahekümne miili kaugusel metropolist tungivad Long Islandi väina suurde märga tagahoovi, läänepoolkera kõige kodustatumasse soolase vee kogusse kaks kontuuridelt ühtelangevat munajat neeme, mida eraldab viisakuslaht. Päris ovaalsed need neemed ei ole – nagu munal Kolumbuse loos, nii on ka nendel alumine ots lapikuks löödud –, kuid nad sarnanevad kujult niivõrd teineteisega, et küllap põhjustavad iga päev segadust nende kohal lendavatele kajakatele. Mis tiivututesse olenditesse puutub, siis nende jaoks on veelgi köitvamaks asjaoluks kahe neeme täielik erinevus peale kuju ning suuruse. Minu eluasemeks oli West Egg – nojah, kahest munaneemest vähem noobel, ehkki West Eggi ja East Eggi vahelist veidrat, koguni õelat kontrasti annab pruugitud sõna edasi äärmiselt pinnapealselt. Minu üürimaja asus neeme tipus, vaid viiskümmend jardi väinast, ja oli litsutud kahe ilmatu suure lossi vahele, mille üür üheks hooajaks oli kas kaksteist või viisteist tuhat. Iseäranis kolossaalne oli hoone, mis jäi minust paremat kätt. See oli mingi Normandia
— 11 —
Hôtel-de-Ville’i* täpipealne koopia toretseva lossitorniga, mida kattis õhuke rohetav luuderohuhabe, marmorist ujumisbasseiniga ja üle neljakümne aakri suuruse muruväljaku ning aiaga. See oli Gatsby häärber. Või pigem – sest tollal ei tundnud ma veel härra Gatsbyt – häärber, kus elas sellenimeline härrasmees. Minu oma maja oli siin pinnuks silmas, ent siiski nii tillukeseks pinnuks, et sellest oli võimalik üle vaadata. Kaheksakümne dollari eest kuus sain oma käsutusse vaate merele, vaate oma naabri ühte aiasoppi ja lohutava teadmise, et minu üleaedseteks on miljonärid. Teisel pool viisakuslahte särasid veepiiril noobli East Eggi valged paleed, ja lugu, mis sel suvel aset leidis, algas õigupoolest tol õhtupoolikul, kui ma autosse istusin ja Buchananide poole külla sõitsin. Daisy oli mulle kolmandast põlvest nõbu, Tomiga aga olin ülikoolis tuttavaks saanud. Kohe pärast sõda veetsin kaks päeva nende juures Chicagos. Daisy abikaasa oli mitmesuguste muude sportlike saavutuste kõrval üks kõvemaid ääremängijaid, kes on kunagi New Haveni jalgpallimeeskonda kuulunud, omamoodi rahvuslik uhkus, üks nendest vähestest meestest, kes kahekümne ühe aastaselt saavutavad mingil kitsal alal nii kõrge taseme, et hiljem tundub kõik tühine ja valmistab vaid pettumust. Ta perekond oli päratult rikas – isegi ülikoolis pandi ta kahe käega rahaloopimist pahaks, ja otsustanud Chicagost idarannikule üle kolida, oli ta seda nüüd niisuguse laia žestiga teinud, et see sind sõna otseses mõttes tummaks lõi; näiteks tõi ta Lake Forestist kaasa terve tallitäie poloponisid. Raske oli harjuda mõttega, et mees, kes kuulub minu generatsiooni, on nii rikas ja võib endale sellist priiskamist lubada. *
Raekoda (pr k).
— 12 —
Miks nad Itta tulid, seda ma ei tea. Terve aasta olid nad ilma erilise põhjuseta Prantsusmaal viibinud, siis aga kärsitult mööda maad ringi triivinud, otsides inimesi, kellega polot mängida ja oma rikkusi nautida. Nüüd olevat saabunud nende rändamistele jäädav lõpp, nagu ütles mulle telefonis Daisy. Mina seda ei uskunud; Daisy südamesse ei olnud ma pilku heitnud, küll aga olin päris kindel, et Tomi ulamisele ei tule iial lõppu, et ta jääbki taga igatsema ning otsima seda põnevat tormakat aega, mida ükskord oli pakkunud nüüd lootusetult kadunud jalgpallimäng. Ja nii juhtuski, et ühel soojal, ehkki tuulisel õhtupoolikul sõitsin ma East Eggi külastama kahte vana sõpra, keda ma peaaegu üldse ei tundnud. Nende elamine osutus veelgi luksuslikumaks, kui ma olin oodanud. Maja, kust avanes vaade lahele, oli koloniaalstiilis ehitatud punase- ja valgekirju lustakas häärber. Liivarannalt, mis jäi veerand miili kaugusele, algas muru ja see jooksis üle päikese kellade ja tellistest laotud jalutusteede ja kirevate lilleklumpide, hüpates paraadukse poole, ja kuna maja külgi katsid ererohelised väädid, jäi mulje, nagu oleks muru oma jooksuhoos seintest üles paiskunud. Fassaadi lõhestas kõrgete akende rida, mis sillerdas päikesekiirtes ja oli soojale tuulisele pärastlõunale avatud. Eesverandal, seljas ratsariided, seisis harkisjalu Tom Buchanan. Pärast ülikooliaastaid oli ta muutunud. Nüüd oli ta kolmekümneaastane mehemürakas õlekarva juuste, kalgi suu ja üleoleva käitumisega. Ta nägu valitsesid kaks silma, mis jultunult särasid ja mulje jätsid, nagu oleks ta iga hetk valmis ettepoole sööstma. Vägevat keha ei suutnud varjata isegi ratsaülikonna naiselik keigarlikkus: tursked sääremarjad täitsid klantsivaid saapaid nii, et nöör ähvardas katkeda, ja kui ta kätt liigutas, oli näha, kuidas õhukesest riidest kuue all mänglesid õlalihased. See oli tohutust jõust pakatav keha – julm keha.
— 13 —
„Tol õhtul, kui ma esimest korda Gatsby majja läksin, olin mina arvatavasti üks vähestest külalistest, keda oli tegelikult kutsutud. Gatsby juurde ei oodatud küllakutset – sinna lihtsalt mindi.” Jay Gatsby oli noor, nägus ja pururikas. Maailm oli tema ees valla. Ja ta korraldas kõige suurejoonelisemaid pidusid. Igal nädalalõpul käis suur särav seltskond tema häärberis söömas, joomas, tantsimas ja majaperemehe salapärase mineviku üle arutamas. Kellegi sõnul oli ta sõja ajal Saksa spioon, teiste meelest pärines mõnest Euroopa dünastiast. Oli ta salaviinaga hangeldaja või lausa mõrvar? Gatsby oli ilmunud eikusagilt ja paistis nüüdki keset rahvahulka alati üksi, pilk otsimas piduliste pöörisest midagi või kedagi ...
— 14 —