Suur tõll

Andrus Kivir채hk

Suur T천ll Pildid maalis J체ri Arrak

3

S

ee lugu kõneleb Suurest Tõllust.

Miks ta just Tõll oli? Kes seda teab! Miks järv on järv ja mänd on mänd? Miks muld on muld ja kivi on kivi? Nii on see ikka olnud, igiammustest aegadest peale, ja mitte keegi ei imesta selle üle.

Miks ta Suur oli? Sest ta lihtsalt oli suur. Väga suur. Külla kutsuda polnud teda mõtet, ta poleks ühtegi elumajja ära mahtunud. Isegi hoovile poleks mahtunud. Mis siin rääkida, ta poleks aiaväravast sissegi saanud! Üle aia oleks ta võinud muidugi kerge vaevaga astuda, aga siis oleks kindla peale mõni ait või saun talle jala alla jäänud. Rääkimata kanadest-kukkedest või kassist. Ja seda Tõll ei tahtnud, ta oli hea südamega.

Pealegi – mistarvis Tõllu külla kutsuda? Ega sa ju merd ei kutsu endale külla? Või kadakast karjamaad. Nemad on seal, kus nad on.

Sina ise võid vahel nende juurde minna ja neid vaadata. Tõllu käidigi vaatamas: et kuidas ta oma maalapil külvas ja kündis. Päris ligi muidugi ei mindud, muidu jääd veel ette, segad tööinimest. Ikka eemalt vaadati. Tõll oli ju nii suur, et paistis kaugele, isegi üle metsa. Justnagu päike või kuu.

4

Hobune oli tal ka, veel suurem kui ta ise. Päris imeloom kohe, ei tea, kust ta sellise sai. Aga kust saab meri endale lained ja taevas pilved? Nad lihtsalt on.

Ja ka naine oli Tõllul, Pireti-nimeline. Tõlluga üsna ühte kasvu.

Tema talitas kodus ja peenramaal. Kui ta õhtuti kapsaid kastis, siis kostis kange solin Saaremaa teise otsa.

Hobuse nime ei oskagi öelda. Ega Tõll ei kutsunudki teda kunagi. Tõll polnud üldse suurem asi jutumees. Seal, kus tema liikus ja toimetas, kostus alati hoopis sellist kohinat ja müha, nagu lainetaks meri või sasiks tuul suure metsa latvasid. Vahel kostus see õige õrnalt ja uniselt, umbes nii nagu vaikselt suveõhtul, aga vahel paisus müha õige valjuks – see juhtus siis, kui Tõll vihastas. Siis oli selline tunne, nagu puhkenuks maru, nagu murraks torm põlispuid ja pikne raksataks paekivisse.

Aga seda juhtus harva. Tõll oli sõbraliku loomuga.

5

10

A

ga samal ajal, kui Tõll magas, asus toimetama Vanapagan.

Tema elas, jah, samuti sealkandis! Aga temal polnud talu ega midagi. Tööd ta teha ei viitsinud, pikutas aga päeval niisama samblal ja vohmis pohli süüa, ehk jälle õngitses järvest kala. See ju ka laisa mehe amet! Aga öösel, kui õiglased inimesed magasid, asus kurja tegema. Võttis mererannast suuri munakive ja loopis need Tõllu värskelt küntud põllule! Kenasti kokku pandud heinakuhja tuustis laiali! Korralikult laotud puuriida lükkas ümber! Ja pages siis itsitades tagasi metsa.

Tõll hommikul mühises ja kohises küll veidi valjemini, umbes nii nagu lööks laine vastu kaljuseina, aga ei hakanud Vanapaganat taga ajama, korjas kivid kokku, sättis heinakuhja endiseks, ladus riida uuesti püsti. Eks see omajagu aega võttis, aga mitte nii palju kui tavalisel inimesel. Tõll oli ju Suur.

Vanapagan vahtis seda samal ajal võsast ja urises tasakesi. Ega talle see ei meeldinud, et Tõll tema tempudest hoolimata rahulikult edasi toimetab. Tema tahtis ikka aina paha teha. Eks ta lihtinimesi kiusas ka, ajas marjulisel korvi ümber või katsus teda metsa ära eksitada, sohu meelitada. Vahel, kui võsas konutamine igavaks läks, tuli koguni elumajade juurde ja proovis hea rookatuse sisse oma pikkade küüntega auku teha – temal ju pärast tore vaadata, kuidas ausale inimesele läbi katuse vihma pähe sajab! Selline õel elukas oli. Aga noh, õnneks oli igas peres koer, need ikka kukkusid lõugama, kui Vanapagana haisu tundsid, ja tulid talle joonelt kallale, ning kui kätte said, hakkasid karvastesse kintsudesse kinni, nii et tutid lendasid. Ja kui koera käepärast polnud, siis aitas alati pihlapuust lõigatud kepp. Seda Vanapagan kartis: kui talle sellega äiata, hakkas kurivaimul saba alt sinist suitsu tulema, nagu põletataks seal märga heina. Siis ta kadus kibekähku ja mõnda aega end näole ei andnud. Redutas lepikus ja haudus seal oma häbituid plaane.

Aga üldiselt oldi ka Vanapaganaga harjutud, nagu harjutakse halva ilmaga. Tuleb lihtsalt ära kannatada, mis sa ikka teed.

11

12

T

õll oli muidugi hoopis teist masti mees, mis seda rääkida. Tema kohta pole ühtegi paha sõna öelda. Nagu öeldud, suuremat sorti häda korral sai temalt alati abi. Näiteks, kui oli tormine ilm ja mehed laevaga merel, siis mindi alati Tõllu jutule – et äkki hoiad silma peal; kaed, kuidas neil seal marumöllus läheb. Tõll oli ju pikk, tema nägi kaugele. Siis ta jättis põllutöö joonelt sinnapaika, rakendas hobuse lahti ja jäi merekaldale seisma, seisis seal kasvõi pikki tunde liikumatult ja vaatas üksisilmi merele. Ja enne ta ei liikunud, kui laev ja mehed õnnelikult sadamasse jõudsid. Vihma sadas, maru möllas, vesi voolas kohinal mööda Tõllu selga alla, aga Tõll muudkui seisis, ei pannud vihma tähelegi. Seisis nagu kivirahn või suur puu, millele torm midagi ei tee. Vahel võttis veel lambi ka kätte – siis kui pimedaks läks –, et siis mehed merel näevad tuld ja oskavad selle järgi kodu üles leida. Justkui majakas oli.

Või mis – parem kui majakas! Sest majakas ainult seisab ja plingib, aga kui laevaga õnnetus juhtub, siis pole tast miskit tolku. Mehed kisendavad ja upuvad, aga see va puuslik ikka ainult seisab nagu post ja plõksutab mõttetult oma tulukesega, mida juba ammu keegi tähele ei pane. Mis sa seal paned, kui oled juba otsaga kalade maailmas! Majakal pole kaastunnet ega midagi, ta on üks eluta ja hingeta asi.

13