Jan I. Salurand
SURNUD MEHE KINDLUSTUS
???
Jan I. Salurand
Lazar LI-1 ev
Šotimaa põhjaranniku üksildases mõisas mõrvatakse Vene ärimees Sergei Lazarev. Lask on täpne, motiiv teadmata. Juhtumit uurima asuv kriminaal inspektor Fiona Fraser jõuab vaevu esimesed niidiotsad üles korjata, kui tal kästakse kõrvale astuda. Uurimise ootamatu ülevõtmine tekitab temas rohkem küsimusi kui vastuseid. Omal käel mõrva jälgi ajades jõuab Fiona Tallinnasse, kus tema teed ristuvad Eesti uurija Jonas Juhansoniga. Võõras linn ja harjumatu koostöö viivad Fiona lähemale nii otsitavale tõele kui ka sellele, mida ta oma töö varjus endale tunnistamata igatsenud on. Šotimaal kõlanud lask puudutab palju enamat kui ühe Vene ärimehe surma. Mängus on miljonid, mõjuvõimsad inimesed ja saladused, mille avalikuks tulek võib kõigutada valitsusi. Samal ajal valmistub üks naine kaduma — ning võtma endaga kaasa tõe, mille mõrv pidi igaveseks maha matma.
Jan I. Salurand
SURNUD MEHE
KINDLUSTUS geopoliitiline krimipõnevik
Kõik läks libedalt ja paari kuuga oli Irinast saanud Eesti ja Euroopa Liidu kodanik, kelle passis ei ilutsenud enam nimi Irina Popova, vaid Ireene Grauberg. Viimane oli olnud vanaema Vilma neiupõlvenimi, mille Irina – või siis nüüd Ireene – rõõmuga enda kanda võttis. Jäi vaid loota, et tema FSB-seotus kuskilt päevavalgele ei ilmuks. Aga miks pidi? Irina Popovat ei olnud enam ja Ireene Graubergist ei teadnud Venemaa midagi, leidis ta. Ja nüüd oli temaga ootamatult ühendust võtnud endine ülemus Lazarev.
JAN I. SAlUrAND
SURNUD MEHE KINDLUSTUS
Jan I. Salurand
SURNUD MEHE
KINDLUSTUS geopolIITIlIne KrIMIpÕneVIK
Jostenile ja Itile — unistage suurelt!
Autoriõigus Jan I. Salurand ja Hea Lugu, 2026 Toimetaja ja korrektor Meeli Parijõgi Kujundaja Tarmo Rajamets Kaaneillustratsiooni idee: Jan I. Salurand; illustratsioon Pixora ST / Alones / stock_wichel / Bigman26 / avtk / Shutterstock, tehisaru Midjourney ja Google Gemini Pro / Tarmo Rajamets ISBN 978-9908-56-148-6 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.healugu.ee
Le secret des grandes fortunes sans cause apparente est un crime oublié… (Suurte varanduste saladus, mille tekkepõhjus pole ilmne, peitub unustatud kuriteos…) honoré de balzac
proloog
Glenhollow Estate asub Põhja-Šotimaal Caithnessis, väikese ja vaevumärgatava Dunhollow’ küla veerel, kohas, kus õhus on alati tunda turba- ja merelt peale pressivat soola lõhna. Kinnistu südamesse viib A9 maanteelt umbes poole miili pikkune sirge kruusatee. Mõisasüda on ümbritsetud mehekõrguse kiviaiaga, mille pisut kõrgemate raudväravate vahelt avaneb vaade mõisahoovile. Paremale jääb abikompleks – tõenäoliselt endised tallid – ja otse ees kõrgub härrastemaja. 19. sajandi teisel poolel ehitatud hallist graniidist kolmekorruseline varaviktoriaanlik häärber asub otse mereäärsel künkal, mille jalamil loobib meri end vastu tumedaid basaltkaljusid. Hoone kaldapoolne osa eendub kahe torni vahelt mere poole, maast laeni akendega, justkui mitmekordne kaptenisild. Tundub, et esimesel korrusel on kaminaga külalistetuba ja teisel raamatukogu või kabinet. Vähemalt nii näib see läbi binokli mehele, kes istub varjatult ja jälgib mõisa üle kanarbikulise välja, majast umbes neljasaja meetri kaugusel, tõenäoliselt krundipiiri märgistava madala kiviaia taga, metsatukasel kaljunukil. See on talle juba kolmas õhtu siin, meresoolase niiske tuule käes istuda, saatjaks vaid kajakate kisa ja üksikud rebaste hauked. Info ütles, et oodatav oli Londonist teele asunud siia, riigi kaugesse nurka, juba kolm päeva tagasi. Kõik pidi toimuma juba kaks õhtut varem. Eile – kui mees oli olnud valmis plaani katkestama – saabus vastus tema sõnumile: „Jää paigale. Ta 6
proloog
tuleb sinna.“ Tal ei olnud õrna aimugi, kes ja kuidas tema kontaktile infot annab, aga kõigi nende aastate jooksul oli see alati tõene olnud. Tõsi, kohale jäämisega oli ta võtnud riski – suure riski. Aga ta oli siin tegemas seda, mida oskas, ja tal oli seda „otsa“ vaja, et oma tulevikuplaan ellu viia. Kell kaheksa õhtul, nagu kellavärk, süttisid aia- ja maja välistuled. Kuid nagu eelnevatelgi õhtutel – ei ühtegi hingelist ega mingit liikumist. Ta võttis seljakotist viimase võileiva ja valas termosest täiesti ära jahtunud kohvi, mille oli hommikul kõrvalküla bensiinijaamast ostnud, ning toetas selja vastu kiviaeda. Ta oli pärast esimest tulutut ööd, üleeile hommikul, tanklapoest mitu korda mööda sõitnud, oodanud, kuni see sobivalt rahvastatud oleks – lootuses, et rahvahulgas jääb ta märkamatuks. Tal ei olnud plaanis piirkonnas sisseoste teha, aga ta ei teadnud arvestada, et peab siin kiviaia taga mitu õhtut kükitama. Mees hammustas võileiba ja otsis teise käega taskust ballistilist tuulemõõtjat. Aparaadi tuulesuunda sättinuna avastas ta, et tuul oli veelgi tugevnenud. Kui selle tuulesita kiirus veelgi tõusma peaks, võib kogu asi perse minna, mõtles ta. Kuigi ta oli tuulega arvestanud – teisiti siin rannikul ei saagi –, pidi ta siiski tunnistama, et mingil hetkel võib see tema töö võimatuks muuta. Et eelseisvas kindel olla, heitis ta veel ühe kiire pilgu mõisale, veendumaks, et kõik on rahulik, ning võttis kotist suure kaltsu sisse keeratud ja hoolikalt sisse lastud summutiga L115A3 snaiperrelva. Ta valis majast teises suunas, ühelt järgmiselt kaljunukilt, tuult trotsiva kajaka. Tuulemõõtja näit oli 17,7 miili tunnis – peaaegu täpselt 8 meetrit sekundis. Ta raalis kiiresti: 0,6 meetrit küljeparandust, nullist 1,6 mil ehk 16 klikki, ja veendus, et 400 meetri tõsteklikid oleks 30. Rahustas hingamise, 7
surnud mehe kindlustus
võttis linnu sihikule, vabastas riivi, lasi kopsust õhu välja ja vajutas päästikule. Linnust sai olukorraga kaasnev kahju. Ta oli kõik arvestused õigesti teinud. Hetkel, kui ta relva kaltsu sisse tagasi mässis, kuulis ta midagi. Suunates binokli üle kiviaia häärberi suunas, nägi ta, et kinnistu sisemise aia raudväravatest sõitis sisse must maastur, mis peatus otse trepis. Kõrvalistmelt väljunud turvamehe olemisega mees avas auto tagumise ukse. Autost väljusid kuuekümnendates mees ja naine. Kolmekesi suundusid nad otse majja ja häärber täitus valgusega. Roolis olnud mees parkis maasturi kõrvalhoone ette. Sõidukist väljudes tõstis ta tuule varjuks pintsakukrae üles, tõmbas hõlmad kokku ja tegi tiiru ümber hoone. Peatus korra trepil, vaatas ringi ja sisenes samuti häärberisse. Nii, nüüd ootan, kuni nad oma turvasüsteemi ja kaamerad üle vaatavad ja olukord vaikseks jääb, mõtles mees. Ta teadis, et selles kauges krundinurgas, kus ta ise varjus oli, polnud perimeetrist väljapoole suunatud kaameraid ega liikumisandureid – selle oli ta juba esimesel päeval kindlaks teinud. Taas kuulis ta midagi – väravast sisenesid järgmise auto tuled. Mis nüüd siis? mõtles ta. Autost väljus kaks meest. Nad võtsid pagasiruumist kolm kotti ja andsid need üle juba häärberist väljuda jõudnud turvamehele. Üks uutest tulijatest läks kõrvalhoone poole, teine parkis auto selle ette, juba seal seisnud maasturi kõrvale, ja sisenes samuti hoonesse. Seal on järelikult kompleksi turvakeskus. Selge... ootan edasi, arutles mees endamisi. Kella üheteistkümne ajal väljusid häärberist mõlemad turvamehed, kes sinna saabudes sisenenud olid. Nad tegid tiiru 8
proloog
ümber maja ja suundusid seejärel viimaste tulijate eeskujul kõrvalhoonesse. Kas turvameeskonna vahetus? käis tal peast läbi. Kuid mingit liikumist sellele ei järgnenud. Tema L115A3 oli kiviaial valmis. Tuul kontrollitud – see oli jäänud pea samaks, 17,5 miili tunnis. Läbi suurte akende oli näha, kuidas mees majas teisele korrusele ilmus. Ta seisis seal, brändi- või viskiklaas käes, ja vaatas aknast mere kohal laiuvasse pimedusse. Mees kiviaia taga pidi otsustama. Ideaalne oleks, kui mees majas liiguks külgmise akna vaatevälja – majaotsa aken oli sellise nurga all, mis halvimal juhul võis tekitada rikošeti. Aga eksida ei tohtinud. Riskiks ruumi polnud. Mees toas astus paar sammu tagasi, jäädes riiuli ette seisma, vist raamatuid uurima. Kivist majanurga servast oli nüüd näha vaid ta õlg. Sihiku taga oleva mehe sõrm päästikul võbeles. Ta kahtles – kas oli liigselt kõhelnud ja nüüd võimaluse käest lasknud? Kui ta vaid istuks tugitooli, mis küljeaknast ideaalselt sihikul oleks, mõtles ta. Mees toas võttis riiulist teose ja pani klaasi tugitooli kõrval olevale lauale, et istuda ja raamat avada. Ühtäkki tundis ta, kuidas telefon taskus vibreeris. Sõnum, mida olen oodanud, jõudis ta mõelda. Mobiili ekraanil helendas kellaaeg 23:18. Need numbrid olid ka viimased, mida talle näha oli antud, sest väljas mattis meretuul endasse ühe summutatud, kuid maja aknaklaasi purustanud täpse lasu.
9