PROLOOG Kell on pool neli pärastlõunal ja regionaalpanga High Streeti kontoris ei toimu erilist sagimist. Tegelikult on tegemist tavalise kolmapäeva pärastlõunaga. Ehkki suurem osa poodidest on vanast uste varase sulgemise kombest loobunud, ei ole paljud kohalikud sellega veel harjunud. Niisiis on sel kellaajal linnakeskuses enamasti vähe rahvast. Kui kohalikus kutsekoolis päev lõpeb ja tudengid tulevad õhtuseks meelelahutuseks raha välja võtma, läheb ka pangas arvatavasti elavamaks. Aga vahepeal on ootel vaid käputäis kundesid, et arveid maksta või mõni tšekk rahaks vahetada. Ükski neist ei paista eriti kiirustavat. Hetkel on tööl vaid üks teller. Ta kolleeg võttis just turvafirmalt vastu sularahasaadetise – see on alati pisut ärev hetk, kuid nagu tavaliselt kulges kõik sujuvalt ja turvaliselt. Röövi võimalusest ei räägi küll avalikult keegi, aga iga kord, kui kõige ohtlikumana tunduv aeg mööda saab, valdab kõiki kergendus. Nüüd võivad kõik end lõdvaks lasta. Kaks naist kiikavad pärastlõunast teejoomist oodates kella poole. Äkitselt paiskub uks lahti ja tänavalt tormavad sisse kaks kärbikuga vehkivat musta näokattega kiivrit kandvat meest. Nad tunduvad olevat närvilised. Närvilised relvaga inimesed on alati iseäranis ohtlikud, selgitab politsei tunnistajatele hiljem, kuid sel hetkel ei mõtle sellisele asjale keegi. Ühe naise sõnul mõjus sekund või paar suisa koomiliselt, kuidas mehed nagu filminäitlejad püssidega vehkisid. „Tekkis tunne, nagu vaataksin televiisorit,“ ütleb
6
B E TTY ROW L ANDS
ta reporteritele. „Arvasin hetkeks, et see ei juhtu päriselt; ma ei suutnud uskuda, et selline asi toimub.“ Aga hetk hiljem saab sellest hirmutav reaalsus. Hirmunud kliendid kamandatakse põrandale pikali ja üks püssimeestest seisab neid valvates, sellal kui teine spordikoti üle klaasitud leti viskab ja karjudes nõuab, et kaks pangatöötajat selle raha täis paneksid. Ta surub relvatoru vastu klaasi ja aina röögib: „Hakake liigutama! Ma tahan kogu raha! Veel! Veel!“, sellal kui naised, kelle käed nii ohjeldamatult värisevad, et nad neid vaevu kontrollida suudavad, rahapakke kotti topivad. „Sina seal! Püsi paigal, või saad tina!“ Püssitoru tabab kuklasse klienti, kes püüab jõuetult kätte saada prille, mis põrandale viskudes ta ninalt maha pudenesid. Mees tardub, kuid mitte piisavalt kiiresti teise pangaröövli jaoks, kes tõstab saapas jala ja tigedalt väljasirutatud käe pihta virutab. Ohver toob kuuldavale kaebliku oige. „Pea lõuad!“ röögatab vägivaldur. „Pea lõuad ja püsi paigal!“ Tema korraldusele ei pöörata tähelepanu. See ei pruugi lamajale isegi kohale jõuda. Viga saanud mees ägab vaikselt ja üritab üht kätt ette sirutades sellega teisest alanud verejooksu pidurdada. Püssimees virutab sõnagi lausumata püssipäraga mehele täiest jõust vastu pead. Löögi raksatus on jube. Ülejäänud ohvrid pigistavad õudust tundes silmad kinni ja pingutavad, et nad ei karjuks, ei tooks kuuldavale ühtki heli, ei liigutaks lihastki, lootes nii rünnakust pääseda. Nüüd soovivad nad üksnes elus püsida. Nad kuulevad kähedat hüüet „Minek!“, millele järgnevad kiired sammud ja pendelukse paugatus, mis annab märku, et õudusunenägu on möödas. Tänavalt on kuulda, kuidas võimsa mootoriga auto möirgega paigalt võtab. Keegi vajutab häirenuppu. Vapustatud kliendid ajavad end püsti ja asuvad end peaaegu mehaaniliselt tolmust puhtaks kloppima. Kõik, välja arvatud üks.
SU R M H AZE L H O U SE ’ I S
7
* Rünnak leidis õhtustesse lehtedesse jõudmiseks aset liiga hilja, kuid järgmisel päeval kirjutatakse, et arvatav põgenemisauto leiti mahapõlenuna linna äärest tühermaalt. Kinni oli peetud kaks meest ja kolmandat otsiti taga. Viga saanud mehe toimetas kiirabi haiglasse, kuid ta oli kohale jõudes juba surnud. Terence Holland ja Frank Pearce läksid uurimise järel kohtu ette, nad mõisteti süüdi ja mõlemale määrati vanglakaristus. Raha pole tänini leitud ega kolmandat meest tabatud. Juhtum on endiselt lõpetamata.
ESIMENE PEATÜKK Hugo Bayliss astus, uus disainerispordiriietus seljas, uhkeldaval kõnnakul Gloucesteri Bodiwise’i spordiklubi meeste riietusruumist välja. Ta oli päris mitu minutit saavutatud tulemust peegli ees imetlenud ja otsustanud, et näeb hea välja. Mees libistas võimalikke huviobjekte otsides pilgu üle teiste trennihuntide. Paar keskealist koduperenaise tüüpi naist andsid kõnnitrenažööridele valu, üritades samal ajal lõõtsutades vestlust arendada. Nemad ei olnud üldse teemaks. Mõned härjakaelaga jõulised noormehed, lihased raevukalt pungitamas ja jalad nagu jändrikud puutüved, tõstsid rauda, nagu oleks nende elu kaalul. Tegemist oli igati kenade eksemplaridega, kuid Hugol polnud selliseid kalduvusi. Kuid kõige kaugemas nurgas väntas velotrenažööril ühtlases tempos ja ilma erilise pingutuseta seinale kinnitatud valjuhäälditest paiskuva lärmaka popmuusika taktis sale, tumedate lühikeste juuste ja kahvatute teravate näojoontega naine. Hugo loivas sinnapoole ja noogutas tervituseks. Naine pöördus tema poole vaatama ja vastas omalt poolt kerge peanõkutusega. Tal olid ilusad silmad, valged ühtlased hambad ja kindel lõuajoon ning ta kandis liibuvaid musti lühikesi pükse ja toppi. Mees teeskles naise kõrval asuva trenniratta koormuse reguleerimist ja premeeris end vargliku pilguga ta küünarnuki kõrval liikuva sileda, kergelt päevitunud ja rütmiliselt liikuva jala suunas, ning seejärel, end taas sirgu ajades, takseeris kiirustades ka prinke ümaraid
SU R M H AZE L H O U SE ’ I S
9
rindu ja vägagi ahvatlevat dekolteed. Kuskil kolmekümnendates, otsustas Hugo. Mitte liiga vana, igati kõlblik ja küps. Täpselt tema tüüp. Hugo ronis rattale ja asus väntama, pilk otse seinal oleval ekraanil, kus jooksis Michael Jacksoni video. Ta pillas üle valju muusika nagu möödaminnes: „Polegi teid siin varem näinud. Uus liige, mis?“ Naine ajas end sirgu, eemaldas käed juhtraualt ja toetas need endiselt vändates reitele. Mees märkas, et naisel oli sõrmes abielusõrmus. See oli hea märk. Hugo vältis vallalisi naisi, need muutusid liiga omamishimulisteks. Kuigi ka abielunaised võisid vahel peavalu tekitada. Näiteks sellised nagu Lorraine. Mees oli juba otsustanud naise pikalt saata. See siin paistis talle igati vääriline troonipärija olevat. „Ma liitusin klubiga kuue kuu eest, aga ma ei käi siin kindlatel aegadel,“ sõnas naine. „Tulen siis, kui mul vaba hetk tekib.“ „Libisev töögraafik?“ Naine naeratas kergelt. „Võib ka nii öelda.“ „Oot, las ma mõistatan. Te olete modell?“ Naine raputas pead, ta naeratus muutus laiemaks. „Välimuse järgi otsustades peaksite olema.“ Mees vältis hoolega sõna „figuur“ kasutamist. Naine kallutas pea kergelt viltu, ta huultele kerkis lõbustatud muie. „Tänan,“ ütles ta. Siis hüppas ta rattalt maha ja läks sõudetrenažööri juurde. Ta seisis enne istmele laskumist seljaga mehe poole. Naisel oli hunnitu tagumik. Hugo jätkas trenni ja hoidis sedasama tegeval naisel silma peal, oodates võimalust temaga taas juttu alustada. See saabus siis, kui naisel tekkis probleem ühe kaldpingi raskuste reguleerimisega. „On teil abi vaja?“ küsis mees. „See on teist väga kena. Need asjad kiiluvad alati nii kõvasti kinni,“ kurtis naine. „Ma proovisin seda nelja raskuse peale reguleerida.“
10
B E TTY ROW L ANDS
„Pole muret.“ Mees muutis seaded ära, naine vupsas masinale ja asus jalatõsteid tegema. Mees sättis end kõrvalmasinale. Mõni sekund hiljem uuris ta edasi: „Mis ametit te siis peate?“ „Ma olen fotograaf.“ „See on huvitav. Kas te töötate kohaliku lehe juures?“ „Ei.“ „Teete portreefotosid?“ Naisele paistis see küsimus pisut nalja tegevat. „Mõnikord.“ Hugo mõtles, et fotoseanss selle naisega, kelles oli midagi ahvatlevalt salapärast, võiks välja viia millegi huvitavamani. Näiteks seksini. Ta ei jätnud jonni. „Mida veel?“ „Oleneb sellest, mida mulle pakutakse.“ „Te olete siis vabakutseline?“ Naine ei vastanud. Meest tabas korraga inspiratsioonipuhang. „Kas te käite inimeste majades? Pildistate selliste lugude jaoks, nagu avaldatakse näiteks Hello!sugustes ajakirjades?“ Naine kallutas pea teist korda viltu ja naeris. Ta rinnad õõtsusid. Mees tajus, kuidas mingi osa ta anatoomiast liigahtas, ning lootis, et see ei paista ta pükste alt välja, kuid naine ei vaadanud niikuinii tema poole. „Mis teile nalja teeb? Kas panin täppi?“ Naine pöördus korraks tema poole vaatama. „Mingil määral vist tõesti.“ „Teate mis,“ jätkas mees innukalt. „Ma otsin parasjagu kedagi, kes minu juures mõned ülesvõtted teeks. Mõned väga head pildid aiast ja basseinist ja talveaiast ja sellistest asjadest. Naine käib mulle kogu aeg peale, et ma sellega tegeleksin, aga kuidagi ei õnnestu. Kogu aeg on äriasjadega liiga palju tegemist. Mida te sellest arvate?“ Naine raputas pead. Taimeri piiksatus andis teada, et tema valitud trenniaeg oli täis tiksunud, ja ta hüppas masinalt maha. „Vabandust.“
SU R M H AZE L H O U SE ’ I S
11
„Miks mitte? Ma maksan nii palju, kui küsite.“ „Vabandust,“ kordas naine. „Pole minu rida.“ Metsa, mõtles mees. Ma olin ilmselt liiga pealetükkiv. Aga valjusti ütles ta hoopiski: „Noh, kui ümber mõtlete, siis leiate mind peaaegu kõigil esmaspäeva hommikutel siit. Muide, mis teie nimi on?“ „Sukey,“ vastas naine. „Sukey, ja edasi?“ „Lihtsalt Sukey.“ „Ebaharilik nimi. Ilus ka. Sobib teile.“ Naine tema nime ei küsinud, aga see meest ei takistanud. „Muide, minu nimi on Gary.“ Ta ei kasutanud iialgi klubis oma päris nime. Mitte ükski treeneritest ei teadnud, kes ta oli, välja arvatud juhataja, ja Dave hindas oma töökohta lobisemiseks liiga kõrgelt. „Näeme, Gary,“ ütles Sukey. Ta võttis oma käterätiku ja suundus naiste riietusruumi poole. Hugo jätkas treenimist, kuni naine sealt taas välja tuli, seljas smaragdroheline dress, nailonist spordikott üle õla heidetud. Ta juuksed olid dušist niisked ja kleepusid väikeste šokolaadipruunide kiharatena pea külge. Naine nägi vapustav välja ja meeldis mehele väga. Hugo jälgis silmanurgast, kuidas naine oma lahkumise registreeris ja trennikava treeneri kätte andis, kes kaardile enne selle kausta torkamist oma initsiaalid märkis. Hugo näris ärritatult huult. Klubiomanikuna oli tal täielik õigus kõigi oma liikmete andmeid kontrollida, kuid Rick-poisil polnud aimugi, kes ta selline oli, ja mehel polnud vähimatki kavatsust talle sellest teada anda. Kui vaid Dave oleks tööl olnud – aga tühja kah, küll naine tuleb jälle, ta võib oodata. Aga vahepeal tuli tal oma praeguse tibiga asjad ära klaarida. Lorraine oli voodikaaslasena tõeliselt tasemel, selles polnud kahtlustki, ja alguses oli kõik tore olnud. Mees oli taibanud, et ta
12
B E TTY ROW L ANDS
naisele meeldib, päeval, mil läks naise majja arutama sauna ja mullivanni paigaldamist, mille Lorraine oli oma vanamehe käest välja pressinud. Pärast üksikasjade paika saamist tehti koos mõned joogid ja kui naine talle jääga viskit ulatas, siis riivas ta väikese sõrmega tema oma, nii kergelt, et mees oleks seda oma kujutlusvõime viljaks pidanud, kui ta poleks samal hetkel märganud kutset naise pilgus. Ta oli Lorraine’ile järgmisel päeval helistanud, teeseldes, et paar asja olid veel arutamata jäänud. Naine ütles, et ta abikaasa on äriasjus ära, kuid ilmselt oskaks temagi küsimustele vastata. Vastata oli vaja vaid küsimusele, kuidas nad kiiremini voodisse jõuaksid. Naine oli tema pärast täiesti arust ära. Suhte edenedes muutus naine üha nõudlikumaks ja nõudlikumaks, mossitas ja tujutses, kui mees iga helistamise peale kohe kohale ei tormanud. Otse loomulikult polnud Hugo andnud talle oma kodust telefoninumbrit, mida polnud ka telefoniraamatutes ja mida ükski ta kontoritöötajatest kunagi ei avaldanud, kuid sellegipoolest kartis ta, et Barbie saab asjast teada. Barbie oli küllalt tark, et mitte toppida nina asjadesse, mis teda ei puudutanud, aga asjad võinuks käest minna, kui mingi võõras naine talle helistama hakkaks. Niisiis oli Lorraine’il aeg minna. Ta teadis, et see ei kujune lihtsaks, kuid andis endast veenvalt mõjumiseks parima. „Kallis, ma kardan, et ei saa sinuga mõned kuud kohtuda,“ ütles Hugo, kui oli pisut toibunud. Naine oli sel pärastlõunal iseäranis energiline olnud ja tema ise pärast trenni väsinud. „Ma pean minema Ühendriikidesse uut firmat püsti panema.“ Alasti naine liibus tema vastu. Jumal küll, mõtles mees, ta on jälle hakkamas. Kust ta selle energia võtab? Ta nihkus instinktiivselt eemale, kuid naine järgnes talle. „Kuhu?“ hingas ta mehele kõrva. „Miks ma ei võiks sinuga kaasa tulla?“ Hugo ohkas ja püüdis teeselda, et tunneb siirast kurbust. „Ei tule kõne allagi, musi. Ma võtan oma naise kaasa ja ménage à trois ei ole talle meeltmööda.“
SU R M H AZE L H O U SE ’ I S
13
„Meil oleks nii tore.“ Naine veeretas end ootamatult temast eemale, tõusis voodist ning pani satäänist hommikumantli selga ja torkas sussid jalga. „Ma tahan sulle midagi näidata. Näed, pane see endale ümber.“ Mees tõusis, püüdis kinni käteräti, mille naine tema suunas viskas, ning läks naise kannul toast välja. Too juhtis ta trepimademele ja avas ukse mademe kaugemas otsas. „See on Arthuri kabinet.“ Tegemist oli väikesevõitu ruumiga, kust avanes vaade aiale. Kahte seina katsid raamaturiiulid ja akna all seisis mahagonist kirjutuslaud. Lorraine lükkas mõned raamatud kõrvale ja nähtavale ilmus seina sisse ehitatud seif. Naine keeras vilunult ketast, kuni uks klõpsatusega avanes. Seifis olid ehtekarbid. Ta võttis ühe neist, tegi lahti ja demonstreeris nagu möödaminnes briljantkaelakeed. „Viimane kingitus mu jumaldavalt abikaasalt,“ tähendas ta. Naise häälest kostis kerget põlgust ja Hugo mõtles: vaene lontrus, kui ta vaid teaks. Aga valjusti küsis hoopis: „Ongi kõik või?“ Naine naeris põgusalt. „Muidugi mitte.“ Ehtekarpide all oli metallsahtel. Lorraine tõmbas selle lahti, tuhnis paberipataka all ja leidis võtme. Hugo jälgis uudishimulikult, kuidas ta pöördtooli lauast eemale tõmbas, neljakäpukile laskus, põrandalt väikese mati kõrvale tõstis, siis selle all oleva vaibaserva tagasi keeras, nii et nähtavale ilmus teine, põrandasse ehitatud seif. Lorraine upitas end kükakile ja vaatas Hugo poole. „No nii,“ ütles ta lihtsalt. Mees kehitas õlgu. „Niisiis läheb su vanamehel tarvis mitut seifi. Mida ma pean selle teadmisega peale hakkama?“ „Tahad sa näha, mis selle sees on?“ „Kui sina tahad seda mulle näidata.“ Naine torkas võtme lukuauku, kergitas hingedega kaant ja keeras selle põrandale. „Kuidas siis tundub?“
14
B E TTY ROW L ANDS
Hugo oleks peaaegu silmi hõõrunud. Küllalt suur seif oli tihkelt täis topitud naelsterlingipakke. Ülemine kiht koosnes viiekümnenaelastest. Mees põlvitas sõnatult Lorraine’i kõrvale ja võttis ühe paki pihku. „Jeesus!“ hüüatas ta kähedal sosinal. „Kust ta selle kõik saanud on?“ „Pole aimugi. Ta ei räägi minuga kunagi äriasjadest.“ „Ei usu, et see on äriga seotud. On sul aimu, kui palju siin raha on?“ „Umbes veerand miljonit.“ Naise hääl oli jääkülm, kuid ta silmis, mis nüüd mehe poole vaatasid, hõõgus erutus. „Mõtle, mida me sellega teha võiksime, sina ja mina kahekesi!“ ohkas ta. Mees lasi peos oleval rahapakil käest pudeneda, nagu oleksid sellele okkad külge kasvanud. „Millele sa vihjad?“ Nagu ta poleks seda teadnud. Naine oli juba mõnda aega mõista andnud, et sooviks koos mehega põgeneda, ja too oli teeselnud, et ei saa sellest aru. Aga midagi sellist ei olnud ta osanud endale ettegi kujutada. Ta pilk peatus taas avatud seifil ja selle sisul ning ta peas hakkas kuju võtma plaan. „Me võiksime minna Lõuna-Aafrikasse või Austraaliasse või mõnda muusse kaugesse ja põnevasse kohta,“ pakkus naine. „Võiksime uued nimed võtta … see ei tohiks liiga keeruline olla … küllap sa tunned paljusid inimesi, kes ...“ Mees katkestas teda. „Las ma mõtlen sellele päeva või paar. Aga nüüd pane parem kõik jälle tagasi, enne kui Arthur koju tuleb.“ „Oh, ta on kuskil põhja pool, enne homset ta ei tule.“ Naine sulges seifi, keeras selle lukku ning sättis vaiba ja tooli tagasi. Seejärel tõusis ta püsti, pani võtme seinas olevasse seifi tagasi, lukustas ka selle ja kattis raamatutega. „Kuidas sa selle leidsid?“ tahtis mees teada. „Kas Arthur näitas seda sulle?“ „Muidugi mitte. Nii palju ta mind ei usalda.“ „Kuidas sa siis ...“
SU R M H AZE L H O U SE ’ I S
15
„Tulin ühel päeval ootamatult koju ja leidsin ta koos kohaliku töömehega siin toimetamas. Terry oli põrandast tüki välja lõiganud ja Arthur väitis, et puit oli selles kohas mäda ja vajas asendamist. Teesklesin, et usun teda, ja jätsin asja sinnapaika, aga märkasin eemaldatud tükke ja need küll mädad ei olnud. Niisiis uurisin esimesel võimalusel asja. Võtme leidmiseks ei kulunud palju aega – peidikute osas ei paista Arthur originaalse mõtlemisega silma.“ Hugo aju undas, nagu oleksid seal korraga ametis tosin ränikiipi. „Kas see Terry pani seifi ka paika?“ tahtis ta teada. „Olen üsna kindel, et pani. Ma nägin teda hiljem oma kaubikust midagi rasket võtmas. See oli kastis, mille külgedel oli mingi kiri.“ Naine silmitses teda uurivalt. „On see oluline?“ „Ei, muidugi mitte. Lihtsalt suvaline küsimus.“ Mees kummardus ettepoole ja suudles naist, ta hambad nakitsesid naise huuli, keel oli ametis. Plaan võttis kenasti kuju. „Kogu selle kama nägemine ajas mul ihu imelikuks,“ pomises Hugo. „Lähme tagasi voodisse.“