Surm õhtuhiies

1

Originaali tiitel: Minna Lindgren Kuolema Ehtoolehdossa Teos 2013 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Elo Lindsalu Kujundanud Eili Lepik © 2013 Minna Lindgren Estonian edition published by agreement with Minna Lindgren and Elina Ahlback Literary Agency, Helsinki, Finland © Tõlge eesti keelde. Katrin Kurmiste, 2015 ISBN 978-9985-3-3328-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2015 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif 2

I IGAL HOMMIKUL, KUI SIIRI KETTUNEN ÜLES ÄRKAS,

avastas ta, et ei ole ikka veel surnud. Siis ta tõusis, pesi ennast, pani riidesse ja sõi midagi hommikueineks. See käis aeglaselt, aga aega tal ometi oli. Ta luges ajalehe hoolikalt läbi ja kuulas ära hommikused raadiosaated, sel moel tundis ta, et kuulub sellesse maailma. Tihtipeale läks ta kella üheteistkümne paiku trammiga sõitma, aga täna ta ei jaksanud. Õhtuhiie pansionaadi ühisruumi eredad halogeenlambid lõid samasuguse tunde nagu hambaarsti vastuvõtul. Diivanitel tukkusid lõunasööki oodates mõned vanurid. Nurgas, kaleviga kaetud kaardilaua taga mängisid suursaadik, Anna-Liisa ja Irma kanastat. Suursaadik oli süvenenud oma kaartidesse, Anna-Liisa kommenteeris teiste otsuseid ja Irma paistis igavust tundvat, sest mängu kulg oli nii aeglane. Siis märkas ta Siirit ja ta silmad lõid särama. „Kukeleegu!” kires Irma kõrge falsetiga ja vibutas laias kaares kätt, justkui oleks ta jaamakorraldaja. Irma Lännenleimu oli noorest peast võtnud laulutunde ja pääsenud klaveri saatel laulma Cherubino aariat konservatooriumi matineel Rautatie tänaval ja kuna tollal arvustati ka õpilasetteasteid, oli kriitik ajalehes kiitnud tema häält nõtkeks ja läbitungivaks. Kukeleegutamine oli tema ja Siiri ühine komme teineteist tervitada. See mõjus alati, kõva lärmi keskel ja linna saginas samamoodi.

3

„Oskad sa ette kujutada?” alustas Irma, enne kui Siiri oli jõudnud kaardilaua äärde istet võtta. „C-trepikoja Kübaraproua ei olegi surnud.

Ja kuidas meie teda juba leinata jõudsime!”

Irma naeris nii, et ümmargune kere vabises ja hääl helas jälle kõrgele. Ta kandis alati kleiti, kõige meelsamini tumesinist, ja isegi argipäeval olid tal kõrvas briljandid, kaelas pärlikee ja randmel kaks kuldset käevõru. Kui ta elavalt žestikuleerides kõneles, kilisesid ehted lõbusalt.

Möödunud nädalal oli Õhtuhiie lipp tõmmatud poolde vardasse, ja kuna Kübaraprouat polnud mitu päeva näha olnud, siis arvasid nad, et ta on surnud. Aga eile oli ta ilmunud oma türkiissinises kübaras bingot mängima nagu alati ennemaltki. Ta oli vaid käinud oma südamele tagavaraosa hankimas ja peaaegu infarkti surnud. „See tähendab võib-olla isegi kümmet aastat eluaega juurde,” ütles Irma. „Vaene inimene.”

Siirile tuli naer peale, sest Irma suus kõlas arstiteaduse saavutus kohtukaristuse pikendamisena, mida see loomulikult oligi. „Tegelikult ei ole küsimus südame tagavaraosas,” hakkas AnnaLiisa asjalikus stiilis parandama vigu ja vääritimõistmisi. See oli tal mingi kinnisidee. Siiri ja Irma arvasid põhjuse peituvat selles, et AnnaLiisa oli endine emakeeleõpetaja. „Ma sain punase kolme,” katkestas suursaadik, kuid tal ei õnnestunud Anna-Liisat peatada. „Balloonlaiendus on rahvapärane ja laialt levinud termin selle kohta, et ummistunud veresoon hoitakse niinimetatud stendi ehk võrktoru abil lahti.”

Anna-Liisa oli pikk naine, kel oli tume kandev hääl. Ta teadis kõike balloonlaiendustest, tagavaraosade materjalidest, kohalikust tuimestusest ja endoskoopilistest operatsioonidest, kuid teised ei jaksanud tema ettekandesse süveneda. Aga õpetajana oli Anna-Liisa loomulikult sellega harjunud, et tema esinemist kehvalt kuulati. „Täielik hullus monteerida tagavaraosi 90-aastastele,” ütles Siiri.

Kõik olid temaga samal arvamusel.

4

„Kas teie, tüdrukud, kavatsete saja-aastaseks elada?” küsis suursaadik ja asetas kaardid lauale, et lipsu kohendada. Ta riietus oli alati väga korrektne: triiksärk, lips, pruun sametpintsak ja viigipüksid, mis oli tore, sest enamik mehi kooserdas Õhtuhiies ringi koledates dressides.

Tähtsatel päevadel ja pühapäeviti pani suursaadik selga puhta ülikonna, mille krael oli tammelehemärk. „Ise seda mõjutada ei saa,” ütles Siiri, sest nii tundus see olevat. „Aga mina ei tahaks nii vanaks elada.” „Kui see eelmise nädala surnu ei olnudki Kübaraproua, siis kes see olla võis?” küsis Irma. Ta oli alati väga uudishimulik ja hankis agaralt informatsiooni Õhtuhiie sündmuste kohta. Ja kui tema kindel teadmine nüüd valeks osutus, oli ta pisut endast väljas. „See oli too kokapoiss, Tero või mis ta nimi oligi,” ütles Anna-Liisa ja tuli lauda lühikese kanastaga seitsmetest.

Siiri peas kohahtas ja kurk kuivas. Ta jõllitas Anna-Liisat ega suutnud uskuda, et Tero võiks surnud olla. Irma seevastu tundus rõõmustavat informatsiooni üle, mida ta mäletatavasti oli kuulnud ja kohe unustanud. „Just nii see oli! Sulle Tero ju meeldis, Siiri. Oli ta nimi Tero või Pasi? Kas olete tähele pannud, et noorte meeste nimed on tänapäeval nagu kirvehoobid: Tero, Pasi, Vesa, Tomi. Mõelda vaid, et ma seda kohe sulle ei rääkinud. Kuulsin seda eile masseerija käest, aga olin pärast seda kloppimist nii rampväsinud, et võtsin õhtuse viski ja läksin ära magama. Mulle ju määras arst viskit selle... selle kõige vastu. Näh, mul on kaks seitset sinu jaoks, Anna-Liisa!” Äkki tundis Siiri, et on kurb. Ta igatses nii väga Tero järele, et kõht hakkas valutama. Kuidas oli võimalik, et noor terve mees suri, samal ajal kui 94-aastased ei surnud iial? Siiri oli ajalehest lugenud, et kui elad üle 90, siis enam ei vanane. See oli kohutav. See tähendas ju, et nendesugused, kes olid üle aja elanud, olid surmast maha jäänud. Esmalt surid kõik, lapsed ja abikaasa, ja nüüd ei surnud enam keegi. Siiri lastestki olid kaks juba surnud, mõlemad pojad – üks alkoholismi ja teine lihavuse tõttu. Noorena oli pesamuna olnud hea välimusega ja kõva 5

spordipoiss, aga siis sõi ta end tohutu paksuks, vihtus muudkui tööd teha, sõitis autoga igale poole, sõi pitsat ja kartulikrõpse ning suitsetas.

Seda nimetati heaoluhaiguseks, sest inimestel oli nii kõrge elatustase, et nad 65-aastaselt oma elatustaseme kätte ära surid.

Aga Õhtuhiie kokapoiss oli olnud 35-ne, kui sedagi, ega paistnud haige välja. Vastupidi, ta oli kiiranud head tuju ja elujõudu, nagu terve noor mees kunagi. Laiad õlad, tugevad käed ja jumekas nägu, selline oli Tero. Ja kui ta naeratas, siis tekkisid mõlema põse sisse kenad lohud.

Kartulipudrust oli nende sõprus alguse saanud. Õhtuhiie sööklas oli tõesti liiga tihti kartuliputru, isegi riisi ei pakutud mitte kunagi. Arvati, et vanuritel ei ole hambaid ja puder läheb kergesti alla nagu beebitoit. Üheski toidus polnud soola ja tervest lihatükist ei maksnud unistadagi.

Siirile kartulipuder ei maitsenud ja Tero muretses talle alati leti alt muid lisandeid, porgandit ja peeti. Pärast lõunasööki tuli Tero Siiri lauda tassikest kohvi jooma. Siis Siiri küsis, kas Terol tüdruksõpra on ja Tero vastas, et tal pole teisi vaja, sest temal on Siiri. Neil oli kombeks natuke sel kombel flirtida ja see oli vahva. Niisugune süütu lõbus vestlus, seda ei olnud tõepoolest Õhtuhiies liiga palju.

Kaardimäng oli ilmselt lõppenud. Suursaadik uuris Irmalt tema vanust, Anna-Liisa lehitses teenuste uut hinnakirja ja köhis kurku sel moel puhtaks, nagu valmistuks järgmist ettekannet pidama. Keegi ei tundunud noore kokapoisi surmast hoolivat. „92 aastat? Sul siis enam autojuhilube ei ole?” imestas suursaadik. „Tere tulemast minu taksosse, Irma kullake! Mul on palju rahasid, selliseid taksorahasid, millega ei saa muud teha kui ringi sõita.” „Loomulikult on mul juhiluba!” turtsatas Irma vihaselt, talle ei meeldinud suursaadiku ettepanekud. „Minu klassikaaslane on günekoloog ja kirjutab meile igal kokkutulekul tõendid juhiloa jaoks. Aga siis võtsid lapsed mult auto ära, lihtsalt niisama röövisid täiskasvanud inimeselt õiguse liikuda ja sõita. Te ju mäletate minu pisikest punast autot?”

Keegi teine peale Siiri ei mäletanud. Tema oli olnud autos, kui Irma sõitis Mannerheimi teel Rootsi teatri ees vales suunas ja politsei neid 6

kinni pidas. See oli Irma laste meelest piisav põhjus väike punane auto poodi tagasi viia. Ka suursaadik pidas seda ebaõiglaseks karistuseks.

Polnud mingi eriline patt sõita Rootsi teatri ees kehvasti, sest seal oli ehituste tõttu pidev tohuvabohu ja isegi Irma Lännenleimu taoline kümnenda põlve helsinglane ei võinud teada, mis päeval mispidi oli vaja sõita. „Aga sedaviisi see kord juba on,” lausus Irma. „Vanainimeste eest otsustatakse ära terve maailma asjad.”

Irma lapsed ja lapselapsed, keda oli palju ja keda ta kutsus oma kullakallikesteks, olid maha müünud ta korteri Töölös ja toppinud Irma pikemate arutlusteta Õhtuhiie pansionaadi kahetoalisse üürikorterisse.

See on Irmale kõige parem, nii kullakallikesed ütlesid, sest pansionaadis oli turvaline ja neil polnud vaja keset kiiret tööaega enam muretseda, kas Irmal oli olnud meeles voodist tõusta ja rohud ära võtta või jooksis ta öösärgi väel linna peal ringi. „Ja siis nad veel monteerisid mu korterisse valvekaamerad, nii et saavad igal ajal käia arvutist vaatamas, mida ma teen. Justkui ma oleksin mõni loomaaia laiskelajas! Ma näitan neile kaameratele alati tagumikku, enne kui magama lähen.”

Suursaadik istus, õlad kühmus, ja uuris tusaselt kaardilaua kulunud kalevist pealispinda. „Sul vähemasti on mõni sugulane, kes viitsib su järele luurata,” sõnas ta. „Ja keegi, kellele taguotsa näidata.” „Ära muretse, küll ka meie, üksikute järele siin Õhtuhiies luuratakse,” lohutas Anna-Liisa. „Hooldajad käivad ju oma võtmetega aegajalt meie kodusid nuuskimas.” „Täitsa õige! Üleeile tuli keegi mees hommikul kell seitse minu korterisse, kui ma vedelesin ihualasti voodis!” hüüatas Irma. „Tõsi või?” rõõmustas suursaadik ja haaras kaardipaki, et uut mängu alustada. „Ta otsis muidugi mu testamenti. Döden*, döden, döden.” * Död – rootsi k surm. Tõlkija märkus.

7

Siirit ajas naerma, kui Irma ütles dödendöden, häält saatuslikult madaldades. Irmal oli palju omi sõnu ja kulunud sõnakõlkse, mida ta tüütuseni korrutas, aga see üks Siirile meeldis, iseäranis siis, kui Irmal õnnestus sellega tabada õigesse kohta.

Siis hakkas Anna-Liisa jälle rääkima oma kaduma läinud hõbedasest käsipeeglist. Ta oli kindel, et see oli varastatud, täpselt samuti nagu ka suursaadiku ilus seinavaip, selle vaheaja sees, kui nemad olid mälutreeningurühmas, toolivõimlemises või lõõtspillitrio kontserdil.

Siiri nendel üritustel ei käinud, eriti lõõtspillikontsertidel mitte, kuigi neid korraldati pansionaadis iga nädal. Miks vanainimestele tuldi alati ainult lõõtsa mängima? Kas enam korralikke pille mängida ei osatudki? Õhtuhiies seisis kolm klaverit niisama, asja ees, teist taga.

Koridoridesse kogunes muudki tarbetut kraami, kuna elanikud surid ära ja keegi ei tulnud varandusele järele. Klaverid, raamatud ja söögitoakomplektid ei kõlvanud kellelegi, ja neid sipsutati siia-sinna kodutunnet looma, kuigi need üldse ümbrusega kokku ei sobinud, sest Õhtuhiie pansionaat oli moodne, madalate lagedega ja õhukesest kipsplaadist seintega maja. Kellest võis olla maha jäänud kasvõi seesama mahagonist kaardilaud, hüljatud vana mööblitükk, mille ääres nad iga päev mängisid? „See on ettekavatsetud asi,” kuulutas Anna-Liisa. „Kui jäetakse üks juugendlaud, paar klaverit ja kuus meetrit entsüklopeediaid koridori, siis keegi ei usu, et elanike varandust röövitakse. Kuigi selles just küsimus ongi.” „Ka see on vargus, et meie käest kõige eest maksu võetakse, ilma et me isegi näeksime raha ühelt arvelt teisele vilksatamas,” ütles Irma. „Tõsi küll, minu rahaasju ajavad mu kullakallikesed, sest pangad on arvutite peale üle viidud. Otsearveldus! Nüüd ma lõikasin.” „Mida sa selles seoses lõikamise all mõtled? Kas see ei ole mitte bridžitermin?” küsis Anna-Liisa pahaselt. „Kas te oskate bridži?” läks suursaadik elevile. „Pidasin silmas, et mul tuli see sõna meelde. Kas nad ei kutsu säherdust varastamist mitte otsearvelduseks?”

8

Irma ei usaldanud oma mälu. Kui talle iseenda üllatuseks meenus mõni asi, mille ta arvas unustanud olevat, nimetas ta toimunut lõikamiseks või veidraks nähtuseks. „Mingi veider vaist ütles mulle, et mu barett on televiisori peal,” võis ta öelda ja see ärritas tohutult AnnaLiisat.

Aga Irmal oli õigus. Õhtuhiie pansionaadis läks raha vanurite arvetelt otse erinevatele hooldus- ja teenindusfirmadele, ilma et keegi midagi oleks märganud. Ainuüksi üür väikese kahetoalise korteri eest oli tuhat eurot kuus, ja sellele lisaks oli erisuguseid teenindusmakseid ja muid kulusid. Hinnad olid nii nagu juhtus ja põhinesid sellel, et elanikud ei taibanud raha väärtust. Paljud rääkisid ikka veel vanadest markadest, mõeldes enne 1963. aastat käibel olnud marku. Omaksed ei söandanud halva südametunnistuse tõttu hindade üle imestust avaldada ja püüdsid end uskuma panna, et mida rohkem hoolduse eest maksti, seda parem see pidi olema. „Püksid alla – 14 eurot, püksid üles – 16 eurot,” luges Anna-Liisa Õhtuhiie hinnakirjast. „Õige kõva hind ühe vajaduse eest.” „30 eurot. Tohoo tonti, see teeb ju 180 uut marka!” arvutas Irma nobedasti. „Mähkmed on odavamad,” ütles Siiri, kuigi ei teadnud, mida mähkmed maksid ja kus neid müüdi. Hispaanias sai mähkmeid tavalistest marketitest. Õhtuhiies oli mõningaid välismaalt tagasipöördunuid, kes olid omal ajal läinud Hispaania päikese alla pensionipõlve veetma, ja nüüd, kui kusepidamatus, kae ja puusakahjustus vaevama hakkasid, tulid kiiruga Soome pansionaatidesse varjule. Uus abielupaar A-trepikojas oli just säärane, seesama, kes tegeles nii häälekalt pärastlõunaseksiga, et naabrid olid sunnitud kaebama. Nad paistsid ka väga kokkuhoidlikud olevat, sest olid toonud kaasa odavaid supermarketimähkmeid. Irma teadis, et neil oli rõdu mähkmekaste täis. „Hirmus inetu näeb välja. Isegi pelargoonid ei mahu sinna ära!” hüüatas Irma. Tema tütar oli tellinud emale Eakate Töö Keskliidu kaudu elulõpuni riigi mähkmed, aga Irma saatis need kõik tagasi, sest tal ei olnud hoiuruumi. Tema hoidis rõdul meelsamini lilli.

9

„Mulle tundub, et proua nimi on Margit. Kas see on võimalik? Ja mehe nimi justkui oleks olnud Eino. Eino ja Margit? Mida teie vaist ütleb?”

Teised ei osanud otsustada, mis uue abielupaari nimed olid. „Miks pükste ülestõstmine on kallim kui nende allalaskmine?” küsis Anna-Liisa, pööramaks vestlust tagasi õigele rajale, otsekui oleks see ajurünnak siin tema juhtida. „Kas seelik ei oleks odavam?” soovitas suursaadik. „See tuleb maa külgetõmbejõust!” hüüdis trükikoja tehnikadirektor, kes lähenes neile joogiveepudeli suunast. Ta oli himuka pilguga meesja nimetas Siirit alati Õhtuhiie kõige ilusamaks tüdrukuks. Irma väitis, et Reino oli isegi üritanud teda liftis suudelda, aga Irma ju ajas igasugust jampsi. Reino suhises imekiirelt rulaatoriga nende poole, jalas lotendavad dressipüksid ja ortopeedilised sussid. Kaelas tilpnes tal pudipõll, ehkki polnud lõunasöögiaeg. „Kas see ei tule mitte püksirihmast,” ütles Siiri ja asutas minekule. „Nööpe ja rihma on raskem kinni panna kui lahti teha. Sel juhul, kui oled korralikult riides.”

Ta korjas oma asju käekotti: prillid, taskurätik ja pastillid, ning Irma hakkas sama tegema. Neile oli natuke vastumeelt, et tehnikadirektor oli nii kasimata, habe alati halvasti aetud, hambavahedes räppa ning kõrvad ja kulmud otsekui okaspõõsastik. „Minu meelest on naiste särginööpe ja rinnahoidja klambreid kergem avada kui sulgeda. Siingi on küsimus külgetõmbejõus,” seletas tehnikadirektor. „Jamajutt, Reino,” sõnas Anna-Liisa jahedalt. „Pole sa kunagi naise haake kinni pannud.” „Siis olekski ülim aeg. Tuled sa minu korterisse? Sõidame enne natuke liftiga.”

Sellest sai ka Anna-Liisal mõõt täis. Ta turtsatas süngelt ja ütles, et läheb auditooriumisse kuulama ettekannet „Mitmekülgne toit eakate tegutsemisvõime suurendajana”. Suursaadik võttis mõttest tuld ja pakkus end Anna-Liisale saatjaks. Ta tõusis püsti, lükkas Anna-Liisale 10

rulaatori viisakalt tooli kõrvale ja pakkus talle käsivart nagu tõeline tantsukavaler. Irma pilgutas Siirile silma ja nad lahkusid koos lifti poole.

Reino jäi üksipäini kaardilaua äärde imestama, kuhu kõik kadusid ja miks temal oli pudilapp kaelas. „Hooldaja! Hooldaja! Halloo, preili! Aidake!”

Aga trükikoja tehnikadirektor hüüdis hooldajaid ilmaasjata, ei olnud neil aega vaatama joosta, mis tervel mehel häda. Ta proovis ise põlle eest ära võtta. See oli vaevarikas. Sõlm oli kõvasti kukla taga kinni. Mida rohkem ta tiris, seda pingumale sõlm läks. Ta tõusis püsti ja kiskus pudilapi jõuga lahti, vandus siis räigelt ja viskas mütsaka põrandale. Seejärel varises ta puhkeruumi diivanile lootuses, et varsti ilmub Siiri Kettunen või mõni teine Õhtuhiie kuninganna teda lõbustama, ning uinus.

11