Stseene meie elust

Johanna Reeds

•

STSEENE MEIE ELUST

Johanna Reeds

Stseene meie elust

Am REE

Originaali tiitel: SCENES OF OUR LIVES

Tõlkinud Meeli Loorits Toimetanud Katri Liivas

© Johanna Reeds, 2012 © Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2013 e-post: odamees@odamees.ee www.odamees.ee

ISBN 978-9949-496-77-8

1. peatükk

T

alle oli alati meeldinud tähti vaadata. Tillukesed hõbedased punktikesed, mis olid puistatud taevasametile, sisendasid temasse rahu, meenutasid igavikku ja seda, et ka tema, nagu kõik teisedki, on selle kauni planeedi külaline.

Juba lapsepõlves oli teda hämmastanud, et kauge tähe valguse jõudmine Maale võtab aega miljoneid aastaid. Võib-olla, et valgusallikas, mida ta praegu näeb, on oma eksisteerimise juba lõpetanud, süttinud viimast korda siis, kui Maal ei olnud veel inimesi, loomi ega taimi.

Aga mis oli?

Seda küsimust oli ta korduvalt esitanud ja vastus sellele oli – vesi. Jah, vesi oli, maa võttis temalt järk-järgult alasid, kuid maailma ookean valitseb planeedil ikkagi.

Ehk sellepärast saigi temast merehunt? Täpsemalt õhu-mere, sest ta teenis õhu-mereväes. All meri ja üleval

6

Johanna Reeds

tähed, tema nagu väike prügi igavikus, kus pole tulevikku ega minevikku. On ainult olevik.

Jah, talle ei meeldinud meenutada möödunut, aga tulevikule eelistas ta mitte mõelda, sest üleelatu asetas veel elamata päevadele oma pitseri, tehes need halliks ja rõõmutuks.

Praegu, rohul lebades ja suvisesse, heldelt tähtedega üle külvatud öisesse taevasse vaadates küsis ta endalt, kas ta käitus õigesti, tulles siia Jumala poolt maha jäetud linna Inglismaa keskosas. Kas tasus sellele puhkust raisata?

Jah, tasus. Sellele järeldusele tuli ta veel kord kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes.

Minevikuga, mis teda tugevasti oma võrgus on hoidnud, tuleb jäädavalt lõpp teha. Vähemalt peab ta silma vaatama inimesele, kelle pärast ta elu oleks allamäge läinud.

Talle tundus, et üks täheke vilgutas talle heakskiitvalt, justkui andes signaali: tegutse, kõik läheb hästi!

2. peatükk

“P

alun tülitada!”

Nende kahe sõna vahel paiknev eitav osa “mitte” oli rasvaselt maha kriipsutatud, andes lausele hoopis vastupidise tähenduse.

Sara Cole naeratas leebelt, kui nägi silti, mille oli ühele puutüvele kinnitanud tema uus naaber Norman Baker.

Pole siis imeks panna, et selle Normani juurde astuvad sisse ootamatud külalised, mõtles noor naine õlgu kehitades.

Esimene ilmus siis, kui ta parajasti pügas rohkem kui kuue jala kõrgust hekki, mis tema õue naabri omast eraldas.

Algul kuulis Sara meesterahva häält, mis tõenäoliselt kuulus Bakerile. Hääl ütles kurjalt, et ta ei soovi tülitamist. Umbes viie minuti pärast nägi Sara, kuidas Johnny Watson itsitades läbi põõsastikus oleva augu

8

Johanna Reeds

tema poolele ronis ja teda märkamata jooksujalu värava poole tormas.

Enam-vähem samal ajal kuuldus Bakeri krundilt vandumist ning siinkohal sai Saras uudishimu korralikkuse üle võidu. Ta otsustas kas või silmanurgast piiluda, mis naabri juures toimub ja siis märkaski ta puu küljes papitükki.

Tuleb mister Bakerile teatada, et keegi on tema silti moonutanud, mõtles Sara, kuid soov mängida hoolitsevat naabrinaist kadus samas. Sara oli täiskasvanud inimene ja seepärast austas ta Bakeri õigust rahule. Oli ju kiri esialgu teatanud: “Palun mitte tülitada”.

Selgemalt ei saagi öelda. Naabriga tutvumisest oleks Sarat tagasi hoidnud ka vähem veenev hoiatus, nii et sidrunipirukast, mida ta külla minnes harilikult küpsetas, pole juttugi.

Norman Baker oli ebaharilik naaber. Ta oli poissmees. Sellest oli Sarat teavitanud naaberkrundi kaheksakümneaastane omanik Nahum Lazarus, kes hiljuti oli omandanud maja tänava lõpus ja sinna üle kolinud. Kulupea ei saanud märkimata jätta, et Sara on täielik tropp, kui ei kiirusta Bakerit lõa otsa võtma. Nahumi sõnade järgi olevat Baker tema täpne koopia, ainult et pool sajandit noorem.

Sarat olid tüüdanud vanamehe isalikud katsed tema isiklikku elu korraldada ja seepärast ütles ta, et sellist teist poolt nagu Nahum on peaaegu võimatu leida ja

STSEENE MEIE ELUST

9

seega on ülikena Baker tema jaoks kättesaamatu. Ta ei hakka isegi katsetama.

Nii et omaenda heaoluks jäi Sara oma territooriumile.

Jumal selle lipikuga! See ei tähendanud muidugi seda, et tal oleks olnud midagi veel kord armumise vastu.

Aasta pärast abikaasa surma alustas Sara isegi kohtingutel käimist, kuid midagi head sellest välja ei tulnud. Üks osutus lihtsalt mölakaks, teised ei olnud talle südame järgi. Lõppude lõpuks jõudis Sara järeldusele, et tõeline armastus tuleb ette vaid kord elus ja sellest ajast alates ei kohtunud ta kellegagi. Kui korra-kaks kõrvetada oled saanud, on kiusatustest kergem eemale hoida. Kuid igavust Sara ei tundnud. Tal oli oma kauplus – noorpaaride salong, mis neelas kogu ta vaba aja ja tõi palju rahuldust. Nii et tal ei olnud vaja tülitada härrat “Palun mitte tülitada”.

Otsustanud tagasi tuppa minna, kummardus Sara oksakääre üles tõstma. Sel hetkel kostis naabri krundilt Norman Bakeri võidurõõmus hõige: “Kätte sain!”

Vastuseks oli lapse vigin, seejärel jälle Normani vali hääl: “Sa igavene masuurikas!”

Sara naeratas, kuid naeratus kustus kohe, kui laps, kelle Norman ilmselt kinni oli püüdnud, ootamatult oiatas.

Sara laskus põlvili ja kiikas läbi hekis oleva augu. Esimene, mida ta nägi, oli tumedat verd lühikeste juustega

10

Johanna Reeds

šatään, kel olid jalas teksad ja seljas lühikeste varrukatega särk.

Minu uus naaber, taipas Sara.

Mees tiris kaheksa-aastast Jimmy Hardgerit maja poole, hoides teda tugevasti kõrvast.

“Jimmy!” hüüatas Sara.

Norman ja poisike pöördusid järsult tema hääle peale. Tagajärgedele mõtlemata ronis naine kiiresti läbi augu naabri krundile.

“Missis Cole!” halas Jimmy, nähes temas oma päästjat. “Ta tahab mind ära röövida! Kutsuge politsei!”

“Laske ta lahti!” nõudis Sara, seistes rohelise põõsastest seina taustal ja raputades riietelt maha sinna kleepunud lehti.

Sara pilk oli naelutatud naabri musklilisele kehale.

Igaks juhuks, õigustas ta ennast, kui mees püüab mingit vale liigutust teha. Miks ma muidu teda vahtima peaksin?

“Kes sa oled?” küsis Baker poisilt. “Kas nende pealik?”

“Ta on süütu lapsuke!” sekkus Sara.

“Mis kuradi süütu!” kraaksatas Baker. “Ta virutas mulle jalaga.”

“Ma kaitsesin ennast!” oli Jimmy solvunud. Siis selgitas Sarale: “Ta haaras mul kõrvast, sellepärast virutasingi talle. Ma käisin enesekaitsekursustel ja seal õpetati meid enda eest seisma.”

STSEENE MEIE ELUST

11

“Tähendab enesekaitse?”

Sara peitis muiet, Baker aga hoidis endiselt poissi kõrvast.

“Kas teil on ka midagi enese õigustuseks öelda?” pöördus Sara mehe poole.

Norman Bakeri tumedad silmad libisesid Sara jalgadelt üles näole ja jäid seal peatuma. Vaatamata Sara otsusele mehelikele võludele mitte järele anda, sundis Baker teda – tahtmatult muidugi – endale tähelepanu pöörama. Sarale ei jäänud märkamatuks tema seksikus ja ruudulist särki pinguldav keha.

Ma ei hakka vaatama, kinnitas ta endale, surudes käed tugevasti rusikasse. Ja isegi kui vaatan, ei juhtu midagi hirmsat – tumedasilmsed eraklusele kalduvad mehed pole minu maitse. Sara eelistas neid, kes naerda oskavad. Baker oli tema õnneks liiga tõsine.

“Kas ütlesite midagi?” küsis mees, kuigi Sara ei kahelnud, et ta oli öeldut kuulnud.

“Jah, ütles!” sekkus Jimmy täiskasvanute vestlusesse. “Ta küsis, miks te lapsele kallale tungisite.”

Sara hammustas huulde, et mitte naerma hakata. Nähes Bakeri näoilmet, võis arvata, et Jimmy on ühiskonna kõige vihatum vaenlane.

“Kas see kõik tõepoolest toimub minuga?” pomises Norman imestunult.

Ta ohkas sügavalt ja tema lai rind paisus nagu lõõts. Sara tundis, kuidas meeldiv kipitus veres läheb

12

Johanna Reeds

üle füüsiliseks naudinguks ja valgub lainena üle keha.

Ta rebis oma pilgu Bakeri rinnalt ja suunas selle naabri näkku. Mehe silmavaade oli julm, suunurgad allapoole kaardu.

“Noormees tungis minu valdustesse,” teatas ta süngelt.

“Võib-olla,” nõustus Sara rahulikult, “aga kui sissetungija on kaheksa-aastane, siis teete talle märkuse ja saadate koju. Te ei pane talle käsi külge.”

Ta vaatas paljutähendavalt mehe käsi, kuid nähes neil kahte tähelepanu äratavat armi, vaikis korraks ja lisas: “Ja loomulikult ei kutsu politseid, juhul kui see toimub esimest korda.”

Ta on minust küll heal arvamusel, mõtles Norman, kuid ma ei pea sellele naisterahvale, kes lapsehoidjana käitub, aru andma. Ta silmitses Sara kõhna kuju, vaatas suurtesse pruunidesse silmadesse ja tundes tema vastu külgetõmmet, krigistas hambaid, püüdes sellega oma nõrkust varjata. Teisel ajal ja teises kohas oleks ta kahtlemata tiiba ripsutanud, kuid mitte siin, Saint Edmundis.

Siia oli ta tulnud tähtsa asja pärast, nii et romaanideks siin aega ei jätku.

“Igal juhul olen ma kindel, et kui Jimmy teie krundile ilmus, oli tal selleks tõsine põhjus,” teatas Sara kindlalt, kuna tundis Jimmyt juba titeeast peale. Poiss ei olnud huligaan.