Stockholm

Esimene osa Indebetou maja kummitus sügis 1793 Meil on siin sündinud midagi väga hirmsat. Liigub tuhat juttu, üks sõgedam kui teine. Kindlat aru saada on ilmvõimata, sest ka reisumehed räägivad igaüks ise juttu ja minu arust igaüks luuletab veidike. Nende pajatust mööda on see kuritöö nii võigas, et ma kohe ei tea, mida sellest arvata. carl gustaf af leopold, 1793

Mickel Cardell ujub külmas vees. Vaba parema käega haarab ta Johan Hjelmil kraest kinni, Hjelm ulbib liikumatult tema kõrval, suunurkades punane vaht. Mundrikuub on verest ja riimveest libe ja kui laine kisub viimasegi siilu Cardelli peost, tahab too karjuda, aga kõrist tuleb välja vaid halin. Hjelm vajub kiiresti vee alla.

Cardell pistab pea vette ja jälgib mõne hetke tema keha teekonda sügavikku. Värisedes arvab ta nägevat veel midagi, allpool, selle ilma piiril, mida tema meeled tajuda suudavad. Tuhanded vigastatud meremehed vajuvad põrguvärava poole. Surmaingel laotab nende ümber oma tiivad, mida kroonib luukere kolp. Lõuad liiguvad hoovuses, naerdes hääletut pilkavat naeru.

1. „käkk1! käki-mickel! Ärka üles!”

Kui Cardell hakkab innukate müksude mõjul meelemärkusele tulema, kestab veel mõne silmapilgu valu vasakus käes, mida tal enam ei ole. Puuduva ihuliikme koha peal ripub nüüd pöögist nikerdatud puukäsi. Könt on otsapidi õnaruses ja puud hoiavad küünarnuki all kinni nahast silmused. Need soonivad ihusse. Ta peaks nüüd juba targem olema ja rihmad lõdvaks laskma, enne kui tukkuma jääb.

Cardell avab vastumeelselt silmad ja kohtab lauaplaadi plekilist maastikku. Katsudes pead tõsta, märkab ta, et põsk on puu külge kinni kleepunud. Kleepollus tõmbab tal paruka peast, kui ta end sirgu ajab. Ta kirub ja pistab paruka hajameelselt põue, kui on sellega nägu pühkinud. Kübar on põrandale veerenud ja selle põhi on lohku vajunud. Ta klopib kübara ümmarguseks ja tõmbab selle serva üle kõrvade.

Mälu hakkab tagasi tulema. Ta on endiselt Hamburgi kõrtsis, jõi ennast vist laua ääres oimetuks. Pilk üle õla näitab, et temasuguseid on teisigi. Joodikute vähemus, keda pererahvas on pidanud piisavalt asiseks, et neid mitte välja rentslisse lükata, vedeleb pinkidel ja laua all, oodates hommikut, et kobida siis koju ootajate etteheiteid vastu võtma. Cardelli kohta see aga ei käi.

1 Käkkideks nimetati rahvasuus komblusvalvureid, kelle ülesandeks oli jälitada prostituute, kerjuseid ja pisivargaid ning valvata ja konvoeerida naisvange. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

11

Tema on sant ja elab üksi ning on oma aja peremees. „Mickel peab tulema! Fatburenis vedeleb kooljas!”

Teda on äratanud kaks väikest kaltsakat. Nende näod tulevad talle ähmaselt tuttavad ette, aga nimesid ta ei mäleta. Nende taga seisab Jäär, Norströmi-maadami paks kavaler, emanda asetäitja. Ta on näost punane ja äsja ärganud ning sisse võtnud koha laste ja kõrtsi uhkuse vahel, mida hoitakse sinises kapis luku taga – graveeritud klaaside kogu.

Siin, Hamburgi kõrtsis, peatuvad surmamõistetud oma teekonnal timukakäruga Skanstulli võllamäele ja neile pakutakse viimne naps, misjärel klaas pannakse hoolikalt kõrvale, graveeritakse nimi ja kuupäev peale ja lisatakse kogusse.

Nendest klaasidest võib juua ainult järelevalve all ja tasu eest, mille suurus sõltub hukatu kuulsusest. Säärane naps pidavat õnne tooma. Cardell ei ole kunagi aru saanud, mispärast.

Cardell hõõrub une silmist ja taipab, et ta on ikka veel purjus. Keel on pehme, kui ta seda pruukida proovib. „Mis kurat nüüd lahti on?”

Vastab vanem laps, tüdruk. Poisil on jänesemokk ja sarnasuse järgi otsustades on ta tüdruku vend. Cardelli hingeõhku haistes kirtsutab ta nina ja poeb õe selja taha peitu. „Vees on kooljas, kohe kalda ääres.”

Tüdruku hääles on hirmu ja elevuse segu. Veresooned Cardelli otsmiku ümber tunduvad olevat lõhkemiseni pingul. Tema südamelöögid ähvardavad summutada selle vähesegi mõttetegevuse, milleks ta võimeline on. „Miks see peaks minule korda minema?” „Pai Mickel, kedagi teist ei ole ja me teadsime, et sa oled siin.”

Cardell hõõrub meelekohti asjatus lootuses leevendust leida.

Södermalmi kohal on taevas alles hahetama hakanud. Ööhämarus ripub veel õhus, päike ei ole veel Sicklaö ja Danvikeni 12

kohale tõusnud. Cardell komberdab laste järel Hamburgi trepist alla ja mööda tühja Borgmästaregatanit edasi. Poole kõrvaga kuulab ta nende juttu janusest lojusest, kes Fatbureni ääres veepiirilt tagasi kohkus ja hirmunult Danto poole plagas. „Ta läks ninaga surnu vastu ja see keeras ennast teistpidi.”

Kivisillutis läheb järve ääres üle poriks. Cardellil ei ole ammu Fatbureni äärde asja olnud, aga seal on kõik vanaviisi.

Kogu aeg peetakse plaani teha rannad puhtaks ning ehitada kaid ja paadisillad, aga sellest ei ole midagi välja tulnud ja pole ka ime, kui võtta arvesse, et riik ja linn vaaguvad laostumise veerel – seda teab ta omast käest nagu iga teinegi, kes peab napile aastapalgale mitmesugusel viisil lisa teenima. Järveäärsed suvehäärberid on manufaktuurideks ümber ehitatud. Töökojad kallavad oma prügi otse vette, lampkast ajab üle ja enamik ei kasuta seda. Cardell vannub mahlakalt, kui tema saapakonts künnab pori sisse vao ja ta peab tasakaalu hoidmiseks terve käega vehkima. „Teie lehm lõi kartma, sest leidis roiskunud suguvenna.

Lihunik viskab oma jäägid järve. Te ajasite mind üles selleks, et ma tooksin sealt välja härja ribikondid või sea selgroo.” „Me nägime vees nägu, inimese nägu.”

Fatbureni vesi loksub vastu kallast, kuhu on tekkinud kollakas vaht. Lastel on selle koha pealt õigus, et mõne meetri kaugusel ulbib midagi roiskunut, mingi tume tomp. Cardelli esimene mõte on, et see ei saa olla inimene. Liiga väike. „Lihuniku rapped, nagu ma ütlesin. Loomakorjus.”

Tüdruk jääb endale kindlaks. Poiss noogutab nõusolevalt.

Cardell turtsatab tülpinult. „Ma olen purjus. Saate aru? Silmini täis. Nagu tinavile.

Pidage seda meeles, kui keegi küsib, kuidas see juhtus, et te meelitasite komblusvahi Fatburenisse suplema ja ta andis teile mõlemale kõva keretäie, kui ta sealt välja tuli, läbimärja ning maruvihasena.” Ühekäelise mehe vaevaga tõmbab ta kuue seljast. Ununenud villane parukas kukub värvli vahelt porri. Tühja kah. See 13

näru maksis mõne rundstüki, hakkabki juba moest minema, ta kannab seda ainult sellepärast, et korralikum välimus suurendab šansse, et sõjaveteranile naps või paar välja tehakse. Cardell vaatab üles. Kõrgel Årstafjärdeni kohal kumab öiste tähtede vöö.

Ta paneb silmad kinni, et see ilu meelde jääks, ja astub parema jalaga Fatburenisse.

Soine kaldaäär ei kanna Cardelli raskust. Ta vajub põlveni sisse ja tunneb, kuidas järvevesi tulvab üle saapasääre, mis jääb mutta, kui kõhulikukkumise hoog jala kaasa tõmbab. Liigutustega, mis on midagi ujumise ja roomamise vahepealset, hakkab ta kaldast eemale liikuma.

Vesi on sõrmede vahel paks ja püdel, täis kõike seda, mida isegi Södermalmi agul alleshoidmise vääriliseks ei pea.

Peatäis on tema mõtlemisvõimele kehvasti mõjunud. Südame all läheb õõnsaks, kui ta ei tunne enam taldade all põhja.

See lomp on sügavam, kui ta arvas, ja ta viibib taas kolme aasta taguses Svensksundis, hirmsas pöörises keset rootslaste taganevat rinnet.

Ta haarab vees ulpival kehal ümbert kinni, kui jalatõuked ta sellele lähemale kannavad. Esimene mõte on, et tal oli õigus.

See ei ole inimolevus. See on loomakorjus, mille lihuniku sulased on vette visanud ja mis on muutunud poiks, kui kõdunev sisikond on gaase täis läinud. Siis pöördub see tomp teistpidi ja Cardell satub temaga tõtt vaatama.

Nägu ei ole üldse kõdunenud, aga sellegipoolest vahivad talle vastu tühjad silmakoopad. Katkiste huulte all ei ole hambaid. Juuksed ei ole kaotanud oma sära – öö ja Fatbureni muda on kõigest väest üritanud selle värvi tuhmimaks muuta, aga juuksepahmakas on kahtlemata heleblond. Cardell ahmib järsult õhku, nii et vesi läheb hingekurku.

Kui köhahoog on üle läinud, ulbib ta vaikselt surnu kõrval.

Vaatab tolle moonutatud näojooni. Rannas seisvate laste poolt ei kosta kippu ega kõppu. Nad ootavad vaikselt Cardelli tagasitulekut. Ta pöörab end vees ümber ja hakkab palja jalaga hoogu andma, tagasi kalda poole.

14

Porisel kaldal läheb vedamine vaevalisemaks, sest vesi ei kanna enam nende raskust. Cardell keerab selili ja tõukab end mõlema jalaga üles, lohistades oma leidu kaltse pidi, mis tollel seljas on.

Lapsed ei aita teda. Vastupidi, nad taganevad kohkunult maa poole, hoides nina pöidla ja nimetissõrmega kinni. Cardell köhib soovett ja sülitab porisse. „Lipake Slusseni äärde ja kutsuge vorstid2 kohale.”

Lapsed ei tee kuulmagi, nad tahaksid eemale hoida, aga samas tahaksid ka Cardelli saaki näha. Alles siis, kui Cardell viskab nende pihta peotäie soppa, pistavad nad punuma. „Kurat teid võtku, liduge öise vahiposti juurde ja kutsuge mõni neetud sinikuub siia!”

Kui väikeste jalgade müdin kuuldekaugusest kaob, kallutab ta end küljele ja oksendab. Rannale on laskunud vaikus ja oma üksinduses tunneb Cardell, kuidas külm embus pigistab tema kopsudest kogu õhu välja ning teeb järgmise hingetõmbe võimatuks. Süda taob üha kõvemini, veri vemmeldab kaela veresoontes ja teda valdab pinev hirm. Ta teab liigagi hästi, mis nüüd järgneb. Tunneb, kuidas see käsi, mida tal enam ei ole, võtab hämaruses kuju, kuni kogu tema teadvus kinnitab, et käsi on oma kohal tagasi, ja ta tunneb küünarvarres nii suurt valu, et kogu maailm kaob selle varju, tunneb raudhammastega lõugu, mis järavad liha ja luud.

Paanikas kisub ta nahkrihmad lahti ja pillab puukäe porri, haarab parema käega köndist kinni ja mudib armilist nahka, püüdes meenutada oma meeltele, et seda kätt, mida nad arvavad tundvat, ei ole enam olemas ning valutav haav on ammu paranenud.

Hoog ei kesta üle minuti. Ta saab taas hingata, esialgu pisikeste sõõmudena ja siis rahulikumalt, aeglasemalt. Hirm hajub ja maailm omandab tuttava kuju. Need äkilised paanikahood

2 Linnavahtide rahvapärane nimetus.

15

on teda painanud kolm aastat, sellest ajast saadik, kui ta käest ja sõbrast ilma jäänuna kuivale maale naasis. Eelmisest korrast on siiski tükk aega möödas. Ta arvas juba, et on leidnud abinõu painaja eemalhoidmiseks. Viin. Kaklused. Cardell vaatab tröösti otsides ringi, aga siin on ainult tema ja laip. Ta kõigutab end edasi-tagasi, hoides käeköndist kõvasti kinni.

Ta ei tea, kui kaua linnavahtidel aega läheb. Ta istub vaikselt rannas ja vahib enda ette. Märjad riided on külmad, aga soontes on veel küllalt viina, mis annab talle sooja. Kui vahid ükskord kohale jõuavad, tulevad nad kahekesi, kaks sinise kuue ja valgete pükstega meest, mõlemal kaasas täägiga musket. Ta teab ühte neist nimepidi. Paljud kehva palgaga korravalvurid armastavad oma muresid uputada ja kõrtsitoad on kitsukesed. „Ennäe, Mickel Cardell linna lampkastis ujumas. Kas otsid mõnda väärtasja, mille sa mõne päeva eest alla neelasid ega jõudnud potist välja koukida? Või uurid, kas see peab paika, et üks plehkupannud hoor on merele läinud?” „Pea lõuad, Solberg. Minul võib ju sitahais juures olla, aga sina ja su sõber lehkate viina ja puskari järele. Mine õige randa ja kurista kurku, enne kui sa kaprali üles ajad.”

Cardell tõuseb püsti ja sirutab kanget selga. Näitab näpuga kõrval lebavale surnukehale. „Seal.”

Kalle Solberg astub surnule lähemale ja kohkub tagasi. „Oh kurat.” „Just. On vist parem, kui üks teist jääb siia ja teine lidub Slottsbackenile ja kutsub politseimajast mõne konstaabli kohale.”

Cardell mässib oma puukäe kuue sisse ja võtab kompsu kaenlasse. Ta jõuab astuda ühe sammu, enne kui talle meenub kaotatud saabas, ta laseb kandamil maha kukkuda, keerab otsa ringi ja komberdab kangetel jalgadel võimalikult väärikalt oma jälgi mööda tagasi, kuni leiab õige augu ja tirib nahksaapa pettunult lurtsatavast mülkast välja. Solberg on tõmmanud pikema tiku ning on juba teel nõlvast üles linna poole. Tema kaaslane 16

seisab vaikselt paigal, ei naera ega pilka. Küllap on tal kõhe üksinda pimedusse surnu seltsi jääda. Cardell noogutab talle mööda minnes. Tal elab siin kandis üks nõbu, kellel on kaev ja loodetavasti ka seepi.

2. sekretäril lebab paberileht, millele on joonistatud ruudumuster. Cecil Winge paneb oma taskukella enda ette kirjutusplaadile, haagib selle keti küljest lahti ja nihutab praksuvate vahaküünaldega küünlajala lähemale. Kõik tema kruvikeerajad on pintsettide ja tangide kõrvale ritta seatud. Ta hoiab käsi enda ees tulevalgel. Värinat ei ole märgata.

Väga ettevaatlikult alustab ta tööd. Ta avab kella, vallandab seiereid kinni hoidvad splindid, tõstab seierid sihverplaadilt ära ja asetab need paberile, kummagi oma ruutu. Ta võtab plaadi pealt ja paljastab kellavärgi, mis laseb end tõrkumata oma pesast välja tõsta. Aeglaselt nopib ta hammasrattad küljest ära ja asetab need ükshaaval tindiga joonistatud ruutudesse. Vangistusest vabanenult sirutab lapik vedru end pikaks spiraaliks. Selle alla läheb käigumehhanism. Seejärel selle kest. Kruvikeerajad, mis ei ole õmblusnõelast kuigi palju suuremad, meelitavad tillukesed kruvid aukudest välja.

Kuna Winge uur on rivist väljas, annavad talle aja kulgemisest märku kirikukellad. Ladugårdslandeti kohal heliseb Hedvig Eleonora suur kell, Saltsjö poolt on vaevu kuulda mäe otsas kaikuvat Katarina kiriku kella. Tund möödub ruttu.

Kui kellavärk on viimseni koost lammutatud, kordab ta kõiki etappe vastupidises järjekorras. Kell võtab tasapidi endise kuju, kui iga osa leiab taas oma õige koha. Tema peened sõrmed lähevad krampi ning ta peab ikka ja jälle vahet pidama, et lihastel ja kõõlustel puhata lasta. Ta sirutab ja kõverdab sõrmi, hõõrub käsi ja venitab liigeseid, hoides põlvedest kinni. Ebamugav tööasend 18

väsitab, ja puusavalu, mida ta üha sagedamini tunneb, levib ristluudesse ning sunnib teda alatasa isteasendit muutma.

Kui seierid on taas paigas, pistab ta tillukese võtme avasse ja tajub üleskeeratava vedru vastupanu. Niipea kui ta vedru lahti laseb, kuuleb ta tuttavat tiksumist ja mõtleb suvest saadik sajandat korda üht ja sama mõtet: vaat niimoodi peaksid maailmas asjad käima. Ratsionaalselt ja arusaadavalt, nii et igal hammasrattal on oma koht ja ratta pöörlemise mõju saab täpselt välja rehkendada.

See helge tunne on põgus. Kaob kohe, kui meelelahutus otsa saab ja maailm, kus aeg mõneks silmapilguks seisma jäi, võtab tema ümber taas endise kuju. Mõte läheb uitama. Ta paneb sõrme randmele ja loeb oma südamelööke, samal ajal kui sekundiseier teeb tiiru ümber kapslisse vajutatud sihverplaadi, millel on kellassepa nimi: Beurling, Stockholm. Ta loeb kokku sada nelikümmend lööki minutis. Kruvikeerajad ja muud riistad on paigas ja ta valmistub parajasti kogu protseduuri uuesti ette võtma, kui haistab söögilõhna, kuuleb teenijatüdruku tasast koputust kambri uksele ja häält, mis teda lauda kutsub.

Laudlinale asetatakse sinise mustriga supitirin. Peremees, köiemeister Olof Roselius, langetab pea kiireks söögipalveks, enne kui sirutab käe tirina kaant kergitama. Kui käepide teda kõrvetab, neelab ta vandesõna alla ja raputab valu sõrmeotsest välja.

Cecil Winge istub oma kohal köiemeistri paremal käel ja teeb näo, et silmitseb laua puusüüd, mida viirutavad vahaküünalde varjud, kui teenijatüdruk tõttab appi, käterätt peos, ning naeriste ja keedetud liha lõhn silub köiemeistri kortsus kulmu.

Meistri seitsekümmend eluaastat on tema juustest ja habemest viimsegi värvi välja leotanud. Ta istub oma toolil, selg küürus.

Roseliust peetakse õiglaseks meheks, kes on hulk aastaid aidanud pidada Hedvig Eleonora kiriku vaestemaja ning jaganud heldelt oma varandust, mis oli kunagi küllalt suur, et osta ära krahv Speni suvehäärber Ladugårdslandeti servas. Tema vanaduse on mürgitanud untsuläinud äri, Västerbottenisse saeveski ehitamine kahasse naaber Ekmaniga, kammerkolleegiumi 19

arvepidajaga. Winge aimab, et Roseliuse meelest ei ole tema aastakümneid kestnud heategevust vääriliselt hinnatud. Tema maja kohal lasub kuplina meelekibedus.

Kostilisena on Wingel tahes-tahtmata tunne, et ka tema on halbade aegade märk. Täna õhtul näib Roselius tavalisest veelgi tusasem ja ohkab iga lusikatäie järel. Kui ta viimaks kurgu puhtaks köhatab ja vaikuse katkestab, on tema taldriku põhja jäänud vaid paar lusikatäit leent. „Noortele on raske nõu anda. Selle eest saab ainult sõimata.

Siiski tahan ma otse välja öelda, mis ma mõtlen, Cecil, ole kena ja kuula mind ära. Ma soovin sulle ainult head.”

Roselius tõmbab sügavalt hinge, valmistudes ütlema, mida on tarvis öelda. „See, mida sa teed, ei ole loomulik. Mees peab olema oma naise kõrval. Kas sa mitte ei tõotanud talle truudust nii headel kui ka halbadel päevadel? Mine tema juurde tagasi.”

Veri tõuseb Winge kahvatusse näkku. Tema tundmuste tormakus jahmatab teda. Mõistuseinimesel ei sobi lasta oma pilgul uduseks minna ja vihal võimust võtta. Ta tõmbab sügavalt hinge, tunneb kõrvus südamelöökide trummeldamist ning keskendub püüdele enesevalitsust tagasi saada. Samal ajal jääb ta vastuse võlgu. Winge teab, et aastad ei ole kahandanud Roseliuse taibukust, mille pärast too kunagi oma tsunfti etteotsa tõusis.

Ta peaaegu kuuleb, kuidas köiemeistri mõtted tema laubakurdude taga liiguvad. Pinge tõuseb ja mõõnab nende vahel ning vaikus kestab. Roselius ohkab, nõjatub seljatoele ja sirutab käed lepitavalt ette. „Sina ja mina oleme palju kordi ühes lauas söönud. Sa oled palju lugenud, sul on nutti. Ma tean ka, et sa ei ole õel inimene, vastupidi. Aga uued ideed on sind pimedaks teinud, Cecil, sa arvad, et kõike saab korda ajada mõtteväega. Sinu mõtte väega.

Sa eksid. Tunded ei lase ennast niimoodi oheliku otsas talutada.

Mine oma naise juurde tagasi, teie mõlema pärast, ja kui sa oled talle midagi teinud, palu talt andeks.” „Ma tegin talle heateo. See oli hoolega läbi mõeldud.”

20

Isegi tema enda kõrvus kõlab see repliik nagu jonnaka lapse õigustus. „Cecil, ma ei tea, mida sa sellega saavutada tahtsid, aga välja tuli midagi muud.”

Winge ei suuda takistada oma käsi värisemast ja laseb lusika käest, et tema tundepuhang tähelepanu ei ärataks. Oma meelehärmiks kuuleb ta, et tema hääl on vaid kähe sosin. „See oleks pidanud korda minema.”

Kui Roselius vastab, on köiemeistri hääl endisest pehmem. „Ma nägin teda täna, Cecil, sinu naist, Katthaveti ääres kalaleti juures. Ta ootab last. Kõht paistis välja.”

Winge võpatab oma toolil ja vaatab köiemeistrile esimest korda näkku. „Kas ta oli üksi?”

Roselius noogutab ja küünitab end ette, et asetada käsi Winge küünarvarrele. Winge nihutab selle kähku tema käeulatusest välja. See vaistlik liigutus üllatab teda ennastki.

Winge paneb silmad kinni, et enesevalitsust tagasi saada, ja rändab tema tahtmist mööda aeglustuvas ajas oma sisemisse raamatukokku, kus raamatud vaikselt reas seisavad. Ta valib ühe Ovidiuse köite ja loeb huupi mõne sõna: omnia mutantur, nihil inherit. Kõik muutub, aga miski ei lähe kaotsi. Sealt leiabki ta lootuse, mida otsib.

Kui ta silmad uuesti lahti teeb, ei reeda need mingeid tundmusi. Ta hoiab oma värisevaid käsi jõupingutusega vaos, asetab lusika hoolikalt õigele kohale, lükkab tooli tagasi ja tõuseb lauast. „Ma tänan supi ja hoole eest, aga arvan siiski, et edaspidi söön ma õhtust oma kambris.”

Köiemeistri hääl saadab teda ukseni. „Kui mõte ütleb üht ja päriselu teist, peab mõte olema vale.

Kuidas sina, klassikalise koolitusega mees, nii lihtsat asja ei mõista?”

Winge ei oska vastata, aga kasvav vahemaa lubab tal teha näo, et ta ei kuule.

21

Cecil Winge komberdab vankuvatel jalgadel eeskotta ja trepist üles kambrisse, mida ta suvest saadik köiemeistrilt üürib. Hing kipub kinni jääma, ta peab peatuma ja uksepiidale nõjatuma.

Tema akna all on häärberi vaikne õu. Päike on looja läinud.

Saltsjö poole laskuval nõlval laiub viljapuuaed. Puuvõrade tagant paistavad Skeppsholmeni tuled, mereväelased lõpetavad seal oma toimetusi, lootuses peagi ulualla saada. Veel kaugemalt paistab ikka veel Katarina kiriku torn. Puhub õhtune briis.

Iga päev tundub, nagu linn hingaks, ohkaks hommikul merelt sissehingatud õhu õhtul välja, sest kõik tuulelipud pöörduvad oma teljel ja osutavad tagasi ranna poole. Vana tuuleveski Kurckan seisab ja rapsib rahulolematult köisi, mis tema tiibu paigal hoiavad. Linnast kaugemal vastab talle üks tema sõsar nähtamatult samas keeles.

Winge näeb aknaruudul oma peegeldust. Ta ei ole veel kolmkümmendki. Juuksed on kuklas paelaga kokku seotud, kahvatu nägu moodustab tumeda juuksepiiriga terava kontrasti.

Kõrgele tõmmatud kaelaside varjab kaela. Ta ei näe, kus lõpeb silmapiir ja algab taevavõlv. Alles tükk maad ülalpool säravad tähed. Säärane see maailm ongi: nii palju pimedust, nii vähe valgust. Akna ülemises nurgas näeb ta langevat tähte, joont, mis sööstab üle taevavõlvi kiirelt nagu silmapilgutus. Kui ta laps oli, siis öeldi, et kes näeb langevat tähte, võib midagi soovida. Ebausku ei ole ta ammu enam kuulda võtnud, aga ikkagi turgatab pähe üks sõnatu soov. Õues pärnade all näeb ta laternat, kuigi külalisi ei ole oodata.

Keegi hüüab tema nime. Ta tõmbab kuue selga ja näeb lähemale minnes kaht inimest. Roseliuse teenijatüdruk näitab tuld ja tema kõrval seisab lühikest kasvu kogu, kes on kummargil, käed põlvedele toetatud, ja lõõtsutab, huule küljes ripub süljepiisk.

Kui Winge lähemale jõuab, annab tüdruk laterna tema kätte. „Härrale on külaline. Sihukest ma üle läve ei lase.”

Ta keerab kanna peal ringi ja marsib harkisjalu elumaja poole tagasi, vangutades maailma hulluse üle pead. Poiss on 22

noor, tema hääl on veel hele ja põsed mustuse all siledad. „Noh?” „Kas sina oled Winge, see, kes Inbetuu majas käib?” „Politseimaja nimetatakse Indebetou majaks. Aga mina olen tõesti Cecil Winge.”

Poiss piidleb teda räpase blondi tuka alt, tahtmata kellegi sõnu ilma tõenduseta uskuda. „Slottsbackenil lubati, et kes kõige kiiremini siia jookseb, saab tasu.” „Ah soo?”

Poiss nätsutab mütsi alt valla pääsenud juuksesalku. „Mina jooksin teistest kiiremini. Nüüd pistab mul külje sees ja suus on veremaik, ja täna öösel pean ma märgades riietes lageda taeva all magama. Ma tahan oma vaeva eest rundstükki.”

Poiss hoiab hinge kinni, justkui oleks tema enda jultumus tal äkki kõri kinni pitsitanud. Winge heidab talle vaheda pilgu. „Sa ütlesid just, et teised on sama sõnumiga siiapoole teel.

Mul pruugib ainult natuke aega oodata ja vaadata, kes teeb parema pakkumise.”

Ta kuuleb, kuidas poiss hambaid kiristab ja vaikselt oma viga neab. Winge teeb rahakoti lahti ja võtab sealt soovitud mündi.

Ta hoiab seda pöidla ja nimetissõrme vahel. „Sul veab täna. Kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka.”

Poiss irvitab kergendatult. Tal on mõlemad esihambad puudu ja nende vahel on avaus, mille kaudu tema keel mööda ülahuult voolava tati kärmelt kinni püüab. „Politseimeister tahab härraga kokku saada, otsekohe, Yxsmedsgrändenil.”

Winge noogutab endamisi ja sirutab münti hoidva käe välja.

Poiss astub paar sammu lähemale ja napsab tasu enda kätte. Ta keerab järsult ringi, pistab punuma ja ületab madala kivimüüri hüppega, mis ta äärepealt tasakaalust välja viib. Winge hüüab talle järele. „Osta selle eest leiba, mitte viina.”

Poiss seisatab ja tõmbab vastuseks püksid rebadele, näitab 23

Wingele oma kahvatut taguotsa, annab kummalegi tuharale kõlava laksu ja hõikab üle õla. „Mõni säärane ülesanne veel, ja siis olen ma nii rikas, et ei peagi valima.”

Poiss naerab võidukalt ja kaob jooksujalu Ladugårdslandeti poole. Varjud neelavad ta peagi, jättes Cecil Winge langeva tähe üle mõtteid mõlgutama.

Juba mitu kuud on politseimeister Johan Gustaf Norlinile lubatud ametikorterit, aga see on jäänud saamata. Ta elab oma perega ikka endises kohas, börsimajast kolme kvartali kaugusel.

Kesköö on juba möödas, kui Winge pärast käsikaudu kolmandale korrusele ronimist hinge tõmbab. Ta kuuleb, et eelmised öised külalised, kes politseimeistri üles ajasid, on häirinud ka tema pere und. Kusagil kussutab naine hirmunud last. Norlin ootab Winget juba eeskojas, ilma parukata, ametikuue ja pükste vahelt paistab öösärgisaba. „Cecil. Aitäh, et sa nii äkilise kutse peale kohale tulid.”

Winge noogutab, ja kutsuva viipe peale istub ta ahju kõrvale toolile, mille Norlin on tema jaoks valmis seadnud. „Catharina pani kohvi tulele. Varsti saab valmis.”

Kohmetult istub politseimeister tema vastu ja köhatab, valmistudes kutse eesmärki seletama. „Täna öösel leiti üks surnu, Cecil, Södermalmilt Fatburenist. Lapsed rääkisid ühele purjus käkile augu pähe, et too selle veest välja tõmbaks. Ja missugune see oli ... mees, kes seda mulle kirjeldas, on teeninud linnavahina ligi kümme aastat ja selle aja jooksul peaks ta olema näinud kõike halba, mida üks inimene teisele teha võib. Ikkagi pidi ta mu ukselävel seistes ennast küüru tõmbama ja lõõtsutama, et õhtusöök kõhus püsiks, kui ta mulle seda surnukeha kirjeldas.” „Linnavahte tundes võib arvata, et sama hästi võis see olla viin, mis välja kippus.”

Kumbki ei naera ja Winge hõõrub väsinud silmi. „Johan Gustaf, eelmise asja puhul leppisime kokku, et aitan 24

sind viimast korda. Ma olen selle aasta jooksul politseile abiks olnud, aga nagu sa tead, on mul ülim aeg hakata otsi kokku tõmbama.”

Norlin tõuseb, toob kõrvalruumist kohiseva vaskkannu ja kallab mõlemale tassitäie. „Keegi ei saaks olla tänulikum kui mina kõige eest, mis sa oled teinud, Cecil. Mulle ei meenu ainsatki korda, mil sa ei oleks minu ootusi ületanud. Kui arvesse võtta, kui palju sa oled möödunud talvest saadik politsei tulemusi parandanud, võib kõrvalseisjale paista, et sa oled teinud mulle suure teene. Aga paranda mind, kui ma eksin, Cecil: kas pole nii, et ka mina olen sinule teene teinud?”

Norlin püüab üle tassiserva asjatult Winge pilku. Politseimeister ohkab ja paneb tassi kõrvale. „Me olime kunagi noored, Cecil, verivärsked juristid, täis indu endale kohtus nime teha. Sina olid alati meie idealist, see, kes seisis kõige kõvemini oma veendumuste eest, ja sa olid valmis selle eest ükskõik kui kõrget hinda maksma. Sina ei ole kuigi palju muutunud, aga mina olen lasknud maailmal oma teravad nurgad maha lihvida. Minu oskus kompromisse teha on teinud minust politseimeistri. Seekord näivad meie rollid olevat vahetusse läinud, ja nüüd olen mina see, kes ütleb sinule: kui sageli me õigupoolest oleme kohanud viga, mis on parandamist väärt ja mille parandamine on ka meie võimuses? Nendest asjadest, mida sa oled uurinud, on vähesed olnud sinu tähelepanu väärt. Valerahategijad, kes ei oska kirjutada, naisetapjad, kes ei vaevu haamrilt verdki maha pesema, vägivallatsejad ja kurikaelad, keda viin ja pohmelus on marru ajanud. Aga seekord on midagi muud, midagi niisugust pole ei sina ega mina enne näinud.

Kui leiduks kedagi teist, kellele ma saaksin säärase asja usaldada, ei kõhkleks ma sugugi. Aga kedagi ei ole, ja kusagil käib vabalt ringi inimese nahas koletis. Surnu on viidud Maria kiriku juurde.

Tee mulle see teene ja ma ei palu sinult enam kunagi midagi.”

Winge vaatab Norlinile silma ja seekord peab pilgu ära pöörama politseimeister.