Stiiliharjutused
Hommage à Raymond Queneau
Jan Kaus / Indrek Koff / Eva Koldits / Toomas Täht / Liina Vahtrik
Stiiliharjutused Hommage à Raymond Queneau Jan Kaus / Indrek Koff / Eva Koldits / Toomas Täht / Liina Vahtrik
T채name: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjanike Liit, Von Krahli Teater
Toimetanud Indrek Koff Kujundanud Piia Ruber Autori천igus: Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits, Toomas T채ht, Liina Vahtrik H채rra Tee & proua Kohvi Tallinn, 2018 ISBN 978-9949-9861-3-2
Tallu varvastel palju tahad, ikka võib üksainus nööp su põlved nõtkuma panna.
Eessõna Raymond Queneau’ (1903-1976) raamatu „Stiiliharjutused“, mis ilmus eesti keeles 2007. aastal (tõlkijad Ain Kaalep, Jana Porila ja Triinu Tamm), võiks kokku võtta lihtsalt: erakordselt triviaalne sisu on pöördvõrdelises seoses erakordselt huvitava vormiga. Raamat räägib lühikese loo Teise maailmasõja järgse Pariisi kesklinna ühis transpordis toimuvast argisest konfliktist – keegi noormees hakkab tipptunni ajal kaasreisijatega pragama ja käitub üleüldse inetult. Kaks tundi hiljem nähakse sama noormeest ühel väljakul koos sõbraga. Noormees kannab imelikku nööriga kaabut, tal on pikk kael ning tema häält võib ehk võrrelda Jorh Aadniel Kiire omaga. Pealegi on ta mantli kaelusel nööp puudu, sellele sõber tähelepanu juhibki. Queneau võtab selle igapäevase pildikese ning paljundab seda. 99 korda. Aga ta ei paljunda kopeerides, vaid justkui Jumal esimesel nädalal liike luues. Iga versioon sisaldab samu elemente – tipptund, S-liini buss, nööriga kaabu, pikk kael, kile hääl, tõuklemine, vaba istekoht, sõber kaks tundi hiljem Saint-Lazare’i jaama ees Cour de Rome’i väljakul, kaelus ja nööp –, ent iga kord esitatakse lugu täiesti erinevalt. Kõikvõimalikes keelelistes võtetes ja ilukirjanduslikes žanrites. Sedavõrd lihtsale ja samas efektsele käigule polekski nagu midagi lisada. Ent „Stiiliharjutuste“ efektsus võib mõjuda vastupidiselt – raamatu keskse võtte teebki võluvaks tõsiasi, et sellele saab igaüks midagi lisada, Queneau’ algatatud loov paljundamine on pidevalt pooleli, alati avatud. Keel muudetakse siin kõneaktide küllusesarveks ja võib tekkida mõte, et kõnelusviiside ja keele suhet võib võrrelda muna ja kana küsimusega. Kumb oli enne, kas sõna või viis, kuidas seda väljendati? Enamgi: kas keel ei liigu üksikisikute vahel edasi samal moel nagu DNA? Iga kõneakt on ühtaegu teistega sarnane ja kordumatu. Me kõik tegeleme stiiliharjutustega, ka igapäevases elus, enamasti 6
seda lihtsalt teadvustamata. Sestap võtan sõnad tagasi: tipptunni buss polnud Queneau’l mitte triviaalne, vaid erakordselt täpne, suisa ainuõige valik. Keel püsib huvitav isegi kõige ebahuvitavamas olukorras. Queneau võte pole ajaga sugugi vananenud. See tõsiasi leiab nüüd kinnitust rohkem kui 70 aastat pärast „Stiiliharjutuste“ esmailmumist ja paar tuhat kilomeetrit Pariisist kirdes. Sedapuhku on aga Queneau’ raamatu jätkuelu seotud kirjanduse avaliku esitamisega. Kuna kirjandus on kaunite kunstide hulgas väikseima visuaalse potentsiaaliga ning kõige aeganõudvam, aeglust eeldav, sobib kirjanduse ettelugemine päris hästi visuaalsuse ja kiiruse ajastusse, nihutades kirjasõna lähemale teatrikunsti väljendusvahenditele. Võin isiklikult kinnitada, et „Stiiliharjutuste“ eestikeelne versioon on püsinud viimase kümne aasta jooksul stabiilselt mu ettelugemislemmikute seas, kuna see tekst on ühtaegu meelelahutuslik ja hariv. Raamatus vilksab nalja vahelt tõsisem küsimus, mis püsib pidevalt oluline nii avalikus kui isiklikus plaanis: kuidas teisi inimesi kõnetada? Kuidas ülepea rääkida? Ühel hetkel jõudis minuni tõsiasi, et kuna „Stiiliharjutused“ on avatud tekst, ei keela keegi Queneau’ võttega edasi katsetamast, tema 99-le versioonile ükskõik kui palju juurde kirjutamast. Uusi variatsioone kirjutasin esialgu ise, sealt aga hakkas lumepall edasi veerema ja põhjustas suisa laviini – valmis kirjanduse ja teatri väljendusvahendeid ühendav kava, milles osalevad minu kaasautoritena Liina Vahtrik, Eva Koldits, Toomas Täht ja Indrek Koff (viimased kolm astuvad ka lavale). Osa käesoleva raamatu tekste hakkabki kõlama nimetatud kavas. Suhteliselt pikka protsessi lühidalt kokku võttes: järgnevalt saate osa 21. sajandi alguse Eestis kirjutatud stiiliharjutustest, mis on võtnud aluseks 20. sajandi keskpaiga Prantsusmaal kirjutatud algu pärandid. Jan Kaus 7
Liialdused
See oli ilgelt vana buss, vaevalt seisis koos, lõõtsa vahelt sai vabalt taevast vahtida ja bussijuht, no see oli ilmselgelt tsüklis! Räige tipptund oli! Ma mõõtsin stopperiga, poole tunni jooksul liikus buss poolteist meetrit. Kusjuures tahapoole. Seal bussis oli üks rämedalt pika kaelaga mees. Ta kael oli sama pikk nagu minu käsivars, ausõna! Ja mul ei ole üldse lühike käsi. Kaela pärast pidi ta kummargil seisma. Peas oli tal nii suur kaabu, et ma lihtsalt ei näinud selle tagant mitte kui midagi. Isegi bussipeatused varjas ära, mul jäigi kaabu pärast oma peatuses maha minemata! Ja siis kukkus ta virisema. Mul oli müramõõtur juhuslikult kaasas, ta hääl tõusis 150 detsibellini, ausõna! Vahepeal viskas lausa 160 ette. Kui ta vahepeal hinge tõmbas, siis kukkus 120 peale. Ja kus siis tormas vabale kohale! Nagu tuulispask. Või ei, nagu mingi Maelström oleks teda imenud. Ei, mis Maelström, mingi must auk! Korraga vabanes neli istekohta, tema viskas mantli ja kaabu üle kahe istme ja heitis ise teisele poole vahekäiku pikali. Samal ajal kriiskas edasi nagu surmahirmus udupasun! Kaks päeva hiljem nägin teda uuesti. Tal olid seljas täpselt samad riided, aga ma vannun, ta kael oli vahepeal pikkuses veelgi juurde visanud. Ma ei tea, kas mingi kasvuhaigus äkki, et inimene kasvab liiga kiiresti, ma olen nagu kuulnud, et selline haigus on olemas. Püüdsin Saint-Lazare’i rongijaama kella vaadata, aga tüübi hiigelkaabu tagant ei olnud isegi jaamahoonet näha, mis siis veel kellast rääkida. Ja siis ta sõber ütles talle, et tal on mantlikaeluselt puudu kümme nööpi. Mis kümme, üksteist!
9
Pisendused
Tegelikult ei olnud olukord üldse hull, ma olen palju hullemaid tipptunde näinud, inimestel oli seal S-liini bussis ruumi liikuda küll. Minu arust oli isegi kõige raskemal hetkel mõni istekoht vaba. Tegelikult ei olnud selle mehe kael üldse eriliselt pikk. Kaelkirjak on pika kaelaga, mitte inimene. Nii et õigupoolest ei tohiks üldse öelda, et „mees paistis silma oma pika kaela poolest“. Õige oleks öelda, et „mees ei paistnud õieti silmagi“. Tegelikult polnud ka tema kaabus midagi imelikku. Täiesti tavaline peakate. Väga vabalt oleks selle asemel võinud olla soni või nokats. Mina küll mingit nööri ei märganud. Inimesed näevad nööri imitatsiooniga linti ja hakkavad kohe oletama. Minu arust oli tal täiesti tavaline mehehääl. Meeskooris laulaks selline pigem baritoni kui tenorit. Absoluutselt tavalise häälega keskealine inimene. Selliseid oli bussis teisigi. Mulle ei tahtnud ta isegi reaalajas meelde jääda. Igatahes rääkis ta vaikse häälega, mina ei kuulnud, mida ta ütles, kuigi bussis valitses mõnus keskpäevane vaikus. Aga vist oli nii, et ta riivas kedagi ja palus sellepärast vabandust. Mina ei tea, kust see tõukamise jutt hiljem tuli. Tegelikult ei tormanud ta kuhugi, selleks polnud ka mingit vajadust, sest enamus kohti oli juba vabaks jäänud. Mul tekkis korraks isegi kahtlus, et buss suundub depoosse. Tegelikult polnud see mingil Cour de Rome’i väljakul. See juhtus ühel suvalisel tänavanurgal, mida ei pane tähele isegi need, kes sealkandis elavad. Ja polnud seal mingit nööpi. Kaks inimest lihtsalt rääkisid, üks vist tahtis teada, kus on lähim pudupood. Tegelikult polnud nad vist isegi sõbrad, pigem juhututtavad. Selliseid on siin linnas tuhandeid, ma unustasin nad samal hetkel, kui ma neid nägin. 10
Vanasõnad
Ree ja ratta surm on ikka tee pääl. Rong aab roisku, ratas tahab rammu, buss viib parinal kohale. Ära enne lapsekingi ära viska, kui jalg mehesaabast kanda jõuab. Habe kasvab kiirem kui aru. Narri meest, mitte mehe mütsi. Poodu majas nöörist ei räägita. Lühike lükkab selle ajaga, kui suur alles kaela koogutab. Kaks kõva kivi ei tee head jahu. Koer saab kirikuski peksa. Head sõnad jahutavad rohkem kui külm vesi, halvad sõnad kõrvetavad kui sulatuli. Kus tegijaid, seal nägijaid. Kärm asi pool võitu. Esimesed heidetakse, tagumised tallutakse, keskmised koha rabavad. * Palju on metsas puid, meres veepiisku, suures linnas vurlesid. Sõber koorib sõbra naha. Linnumesi keele pääl, ussiviha keele all. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ega inimene ei ole kuuenööp, et paigal püsib, tema tahab ikke kõrgemale ronida. Kuda rahvas, nõnda rõõvas.
11