Tol kevadel, kui Sumire* sai kakskümmend kaks, oli ta esimest korda elus armunud. See tormiline armupalang oli nagu otsejoones
üle tohutu tasandiku tormav tornaado. See purustas oma teel kõik, jätmata midagi puutumata, tõusis rusudest keerisena kõrgele taevasse, rebides kõik oma teekonnal ohjeldamatu jõuga tükkideks, tehes kõik pihuks ja põrmuks. Ilma et ta jõud oleks raasugi raugenud, kihutas keeristorm üle ookeani, purustas armutult Angkor Wati, põletas Indias oma kuumusega maatasa džungli, kahjuks
ühes sealsete tiigritega, ning muutus Pärsia kõrbes liivatormiks, mis mattis täielikult liiva alla võõramaise kindluslinna. See oli erakordselt võimas armastus. Sumire väljavalitu oli temast seitseteist aastat vanem, pealegi abielus. Kindlasti peaks lisama, et ta oli naine. Sellest kõik algas ja sellega ka lõppes. Peaaegu.
Sel eluperioodil pürgis Sumire läbi raskuste unistuse poole saada elukutseliseks kirjanikuks. Ükskõik milliseid valikuvõimalusi elu talle tulevikus pakkus, ei tahtnud ta muud kui saada romaanikirjanikuks. See otsus oli kindel nagu igavene kalju,** sellest taganeda ei
* Jaapani keeles „kannike”.
** Vankumatu usu metafoor „igavene kalju” (jpn chitose no iwa) viitab Vana Testamendi Jesaja raamatus (Js 26:4) Juuda tänulaulu salmile „Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju”.
tulnud kõne allagi. Oma pürgimusse kirjandusmaailmas läbi lüüa oli tal nii kindel usk, et mitte miski ei oleks seda kõigutada suutnud. Pärast kohaliku keskkooli lõpetamist Kanagawa prefektuuris siirdus ta ühte Tōkyō väikesesse erakõrgkooli õppima humanitaaraineid. Kuid see kool talle miskipärast ei sobinud. Õppimine selles kõrgkoolis ei pakkunud põnevust, see koht näis uimaselt eluvõõras, pärismaailmast eraldatud (muidugi tema arvates), ning leides end sellises olukorras, vajus ta täielikku masendusse. Enamik kaasüliõpilasi tundusid talle lootusetult igavate ja keskpärastena, alamat sorti tegelastena (tõtt-öelda kuulusin ka mina nende hulka). Sellepärast andis Sumire pärast teise kursuse lõppu ootamatult sisse eksmatrikulatsiooniavalduse ning lahkus ülikoolist. Ta oli jõudnud järeldusele, et sellises kohas ei ole mõtet aega raisata. Ilmselt oli tal õigus. Aga kui lubate, teeksin oma keskpärastest arusaamadest lähtuva üldistuse, et võib-olla meil ongi selles ebatäiuslikus maailmas vaja terakest mõttetust. Sest kui sellest ebatäiuslikust elust kaoks igasugune mõttetus, ei oleks me elu enam isegi mitte ebatäiuslik.
Kokkuvõttes oli ta üks parandamatu romantik, järeleandmatu ja küüniline, ilusamate sõnadega väljendudes naiivne. Kui ta kord rääkima hakkas, ei tulnud sel enam lõppu, aga kui tal puudus vaimne klapp vestluspartneriga (ja nende hulka kuulus enamik kogu maailma inimestest), ei poetanud ta sõnagi. Ta suitsetas liiga palju ja rongiga sõites läks tal alatasa pilet kaotsi. Kui tal mingi idee pähe tuli, kippus tal söögiaeg meelest minema ning ta jäi kõhnaks nagu ühes ammuses Itaalia filmis nähtud sõjaorb, kelle näost vaatasid vastu vaid suured näljased silmad. Kirjeldusest parem oleks muidugi foto, kui see oleks käepärast, aga kahjuks pole mul temast ühtegi fotot. Pildistamist vihkas ta hirmsasti ja tundus, et tal ei
olnud erilist soovi jätta endast maha „portreed kunstniku noorusajast”. Kui tollest perioodist oleks olemas mõni foto Sumirest, oleks see päris kindlasti haruldane tõend sellest, kuivõrd erakordne võib üks inimene olla.
Aga pöörduks nüüd tagasi algusesse. Sumire armus ära naisesse, kelle nimi oli Myū. Kõik hüüdsid teda selle hellitusnimega. Ta pärisnime ma ei tea (ja tänu sellele, et ma seda ei teadnud, sattusin hiljem pisut täbarasse olukorda, kuid nüüd ruttan juba sündmustest ette). Rahvuselt oli ta korealane, aga sõnagi korea keelt ei osanud ta enne, kui otsustas umbes kahekümneviieselt seda õppima hakata. Ta oli Jaapanis sündinud ja kasvanud, ning kuna ta oli käinud muusikaakadeemias Prantsusmaal, rääkis ta lisaks jaapani keelele soravalt ka prantsuse ja inglise keelt. Myū oli alati silmatorkavalt elegantselt riides, kandis väikesi hinnalisi ehteid ning sõitis 12-silindrilise meresinise Jaguariga – selline luksus oli tema jaoks enesestmõistetav.
Myūga tuttavaks saades rääkis Sumire talle Jack Kerouaci romaanidest. Toona oli ta tohutult võlutud Kerouaci raamatute maailmast. Ehkki tema kirjanduslikud eeskujud pidevalt vahetusid, oli tol ajal ta iidol pisut vanamoeline Kerouac. Mantli taskus oli tal alati kas Kerouaci „Teel” või „Üksildane rändur”, mida ta igal vabal hetkel lehitses. Kui tekstis mingi koht teda kõnetas, lisas ta sinna pliiatsiga märkuse ning jättis selle lause meelde, nagu oleks see püha suutra. Kõige rohkem köitis teda „Üksildases ränduris” lugu metsavahist, kes otsis mägedes märke maastikupõlengutest. Kerouac oli metsavahina elanud ihuüksi kolm kuud väikeses onnis kõrge mäe otsas. Sumire tsiteeris mulle lõiku sellest loost:
„Vähemalt kord elu jooksul peaks inimene minema metsikusse loodusesse, et kogeda seal erakuelu, mis tuleb talle kasuks, aga on isegi mõnevõrra tüütu. Seal avastab ta, et on selles maailmas täiesti üksi, kuid see-eest leiab ta hiljem endas peituva tõelise väe.”
„Kas pole mitte ilus mõte?” küsis ta minult. „Ta seisab iga päev mäetipus ja vaatab 360° enda ümber, et kontrollida, ega mõnelt mäelt ei tõuse musta tossu. See on kogu ta päevatöö. Pärast seda loeb ta ainult oma lemmikraamatuid ja kirjutab romaani. Öösel uitab onni ümber suur karvane karu. Just sellist elu tahaksin ka mina elada. Sellega võrreldes on ülikooli kirjanduseõpingud, nagu näriks kurgi varrepoolset kibedat otsa.”
„Probleem on selles, et ükskord pead sealt mäe otsast ikka alla tulema,” arvasin ma. Aga paistis, et mu asjalikult keskpärane arvamus talle erilist muljet ei avaldanud. Nagu alati.
Sumire mõtiskles tõsimeeli sellest, kuidas saaks elada niisama pööraselt vinget ja piirangutevaba elu nagu Kerouaci romaani tegelane. Käed taskus ja juuksed sassis, pani Sumire ette mustad plastikraamidega prillid nagu Dizzy Gillespiel (ehkki ta nägemisel polnud miskit viga) ja vahtis hajameelselt taevast. Peaaegu alati kandis ta ilmselt teise ringi poest ostetud lohvakat tviidjakki ja rohmakaid töösaapaid. Ta oleks kindlasti kasvatanud endale ka habeme, kui see oleks olnud võimalik.
Üldiselt ei olnud Sumire eriline kaunitar. Tal olid lohkuvajunud põsed, liiga suur suu ja pisut püstine nöbinina. Ta nägu oli väljendusrikas ja tal oli hea huumorimeel, kuid laginal ei naernud ta peaaegu kunagi. Sumire oli väikest kasvu, aga isegi heas tujus rääkis ta nii, nagu noriks tüli. Elu seeski ei olnud ta värvinud huuli või
silmi. Ja ma ausalt öeldes kahtlen, kas ta üldse teadis, et rinnahoidjaid müüakse erinevas suuruses. Kuid temas oli olemas see eriline miski, mis võitis inimeste südamed. Ma ei oska hästi seletada, mis eriline vägi see oli. Aga kui talle sügavalt silma vaadata, heiastus seal alati see salapärane miski.
Võib-olla oleks parem see enda teada jätta, aga tunnistan üles, et ma armastasin Sumiret. Olin temast sisse võetud kohe, kui esimest korda rääkisime, ning vähehaaval sai sellest nii tugev tunne, et mul polnud sellest enam pääsu. Pikka aega tundus, et ma ei suuda mõelda millestki muust kui Sumirest. Muidugi tuli mul korduvalt tahtmine oma tunnetest talle rääkida. Kuid miskipärast ei leidnud ma oma tunnete väljendamiseks õigeid sõnu, kui temaga silmitsi seisin. Aga kokkuvõttes see võib-olla oligi hea. Sest isegi kui ma oleksin osanud oma tundeid hästi väljendada, oleks Sumire mu kindla peale välja naernud.
Meie nii-öelda sõpruse ajal käisin kohtamas paari-kolme tüdrukuga (ma ei ütle nii sellepärast, et ma ei mäleta, mitmega ma väljas käisin; kõik oleneb lihtsalt sellest, kuidas neid loendada).
Kui võtta arvesse ka neiud, kellega ma korra või paar magasin, siis on see nimekiri vähe pikem. Nende neidude ihu hellitades kujutasin tihtipeale ette teda. Igatahes oli mul kuskil kuklas peaaegu alati kujutluspilt Sumirest. Kujutasin ette, et emban hoopis teda. Ega see muidugi ilus tegu ei olnud. Kuid asi ei olnud selles, kas see oli õige või vale, sest ma lihtsalt ei saanud sinna midagi parata.
Aga läheks nüüd tagasi selle juurde, kuidas Sumire ja Myū kohtusid. Myūle tundus, justkui oleks ta Jack Kerouaci nime kuskil
kuulnud, ning talle meenus ähmaselt, et see mees oli kirjanik. Kuid ta ei mäletanud, millised raamatud oli ta kirjutanud.
„Kerouac, Kerouac ... Kas ta ei olnud mitte Sputnik?”
Sumire ei taibanud, millest Myū rääkis. Nuga ja kahvel peatusid õhus, kui ta hetkeks mõttesse jäi.
„Sputnik? Sputnik oli ju see Nõukogude tehiskaaslane, mis 1950ndatel kosmosesse lennutati. Aga Jack Kerouac on Ameerika kirjanik. Nojah, ta elas tõesti umbes samal ajal.”
„Aga nii neid kirjanikke vist tol ajal hüüti?” ütles Myū. Ta joonistas sõrmeotsaga lauaplaadile ringi, otsekui püüaks pilguga tungida oma mälulaeka põhja.
„Sputnik ...?”
„Nii nimetati ühte kirjandusvoolu. On ju olemas igasugu koolkondi. Noh, nagu see kirjandusrühmitus Shirakaba.”
Viimaks Sumire taipas. „Biitnik!”
Myū tupsutas salvrätiga suunurka. „Biitnik või Sputnik ... Sellised asjad ei jää mulle kunagi meelde. Kemmu Restauratsioon või Rapallo leping – need olid ju ka nii ammu.”
Hetkeks võttis maad vaikus, nii et oli tunda, kuidas aeg voolab.
„Rapallo leping?” ütles Sumire.
Myū naeratas. See oli selline soe naeratus, justkui oleksid millestki hirmsasti puudust tundnud ja selle järsku sahtlipõhjast üles leidnud. Ta vidutas nii kenasti oma silmi. Siis sirutas ta käe välja ning sasis oma peenikeste sõrmedega Sumire juba niigi sassis juukseid. See oli väga siiras ja loomulik žest, mis pani Sumire tahtmatult naeratama.
Sellest päevast peale hakkas Sumire salamisi kutsuma Myūd oma kalliks Sputnikuks. Talle meeldis selle hellitusnime kõla. See tõi
talle meelde koer Laika. Haudvaikselt kosmose pimeduses tiirleva satelliidi. Ja illuminaatorist välja vaatava koera läikivad mustad silmad. Mida võis koer seal kosmoseavaruse lõputus üksilduses üldse näha?
Sputnik tuli neil jutuks Sumire onutütre pulmapeol, mis toimus ühes Akasaka peenes hotellis. Ta ei olnud onutütrega eriti lähedane (see neiu isegi ei meeldinud talle) ja tema jaoks oli suur piin käia sellistel vastuvõttudel, kuid seekord kujunes asi nii, et tal ei olnud võimalik ära öelda. Sumire ja Myū sattusid pidulaua ääres kõrvuti istuma. Myū ei avaldanud muud kui ainult seda, et ta oli Sumire onutütrele andnud klaveritunde või mingil muul moel aidanud tal muusikaakadeemiasse sisse saada. Nende tutvus oli olnud lühike, aga tänutundest oli onutütar kutsunud Myū oma pulma.
Samal hetkel, kui Myū tema juukseid puudutas, oli Sumire otsekohe temasse ära armunud, võiks isegi öelda, et paugupealt. Justkui oleks üle avara välja jalutades tabanud teda välgunool.
Kahtlemata oli see nagu mingi kunstipärane ilmutus. Seepärast ei valmistanud Sumirele vähematki probleemi tõik, et ta armus naisesse.
Nii palju kui mina tean, ei olnud Sumirel kedagi, keda ta oleks kunagi oma kallimaks kutsunud. Keskkoolis oli tal olnud poiste hulgas mitmeid sõpru. Sellised sõbrad, kellega ta käis kinos ja ujumas. Kuid tundub, et mitte kellegagi neist ei olnud tal tõsisemat suhet. Sumire mõtteis oli üksnes kange soov saada kirjanikuks, see oli alati nii olnud, ja näib, et ega ta kellestki nii hirmsasti sisse võetud ei olnudki. Isegi kui ta keskkooliajal kellegagi seksis (või midagi sarnast tegi), ei olnud ilmselt põhjuseks mitte iha või tunded, vaid pigem kirjandusliku materjali kogumine.
„Ega ma tõtt-öelda hästi ei mõista, mis asi see seksuaalne kirg on,” teatas ükskord Sumire hirmus tõsise näoga (vist veidi enne seda, kui ta ülikooli pooleli jättis; ta oli siis ära joonud viis banaanikokteili, seega üsna purjus). „Ei tea, millest see õieti tuleb. Mis sina arvad?”
„Seda ei peagi mõistma,” avaldasin mulle omasel viisil ettevaatlikult arvamust. „See lihtsalt juhtub.”
Seepeale uuris Sumire mu nägu pikalt ja sellisel ilmel, justkui oleks ta ees mingi masin, mis töötab salapärase energia jõul. Siis suunas ta pilgu lakke, justkui oleks teema vastu huvi kaotanud. Sellega meie vestlus lõppes. Küllap ta leidis, et minuga pole mõtet sellistest asjadest rääkida.
Sumire sündis Chigasakis. Nende kodu asus otse merekaldal, kus liiva üles keerutavad tuuleiilid põrkusid sahinal vastu aknaklaase. Ta isal oli Yokohamas hambaravikabinet. Isa oli äärmiselt kena mees ja eriti kauni kujuga oli ta nina, mis meenutas kangesti Gregory Pecki filmis „Nõiutud”. Aga Sumire enda sõnul ei olnud ta kahjuks oma nina isalt pärinud. Sama lugu oli ka ta vennaga. Vahel tekitas see Sumires hämmingut ja pani mõtlema, kuhu küll kadus geen, mis oli vorminud nii kauni nina. Kui see geen oli vajunud kusagile geenimere põhja, siis oli see kahtlemata suur kaotus tsivilisatsioonile, arvas ta. Niivõrd uhke oli ta isa nina.
Niisiis pole imestada, et Sumire enneolematult kena välimusega isa oli erakordselt populaarne Yokohama piirkonnas elavate naiste seas, kes vajasid hambaravi. Hambaarstina töötades oli isal arstimüts silmini tõmmatud ja suur kaitsemask näo ees. Patsiendid nägid ainult ta silmi ja kõrvu. Aga need atribuudid ei suutnud varjata ta meeldivat välimust. Ta mehelikult ilus nina tungis maski
alt esile, mõjudes koguni erutavalt, ja peaaegu kõik ta naispatsiendid, isegi need, kelle ravikindlustus hambaravi ei katnud, läksid seda nina nähes näost punaseks ja armusid otsemaid ära.
Sumire ema oli surnud noorelt, vaid 31-aastaselt. Tal oli kaasasündinud südamepuudulikkus. Kui ema suri, ei olnud Sumire veel kolmeaastanegi. Ainus, mida ta emast ähmaselt mäletas, oli ta naha lõhn. Emast oli alles vaid paar fotot: pulmapilt ja kohe pärast Sumire sündi tehtud foto. Sageli võttis Sumire kätte vana albumi ja vaatas pikalt seda viimast ülesvõtet emast. Välimuse järgi otsustades oli Sumire ema naine, kes pehmelt öeldes ei avaldanud mingit muljet. Väikest kasvu, igava soenguga, seljas kukalt kratsima panevalt veider riidekomplekt, suul ebalev naeratus. Näis, et kui ta oleks sammu taganenud, olekski ta võinud tapeediga ühte sulanduda. Sumire püüdis ta näojooni meelde jätta. Ta vist lootis, et siis võiks ta ema näha unes. Tal käest kinni võtta ja temaga rääkida. Kuid see ei õnnestunud. Emal oli selline nägu, et isegi kui Sumire selle meelde jättis, ununes see kohe. Kui ta oleks päise päeva ajal tänaval ema kohanud, poleks ta teda võib-olla tähelegi pannud, niisiis oli täiesti võimatu, et ta oleks teda unes näinud.
Oma lahkunud abikaasast isa peaaegu ei rääkinud. Aga ta oligi selline vähese jutuga mees; pealegi hoidus ta üldse ükskõik millise elusündmuse korral oma tundeid näitamast (otsekui oleksid need midagi sama ohtlikku nagu kaaries). Sumire ei mäletanud, et ta oleks isalt kunagi küsinud surnud ema kohta. Ainult üks kord, päris väikesena, küsis ta isalt: „Missugune mu ema oli?” Toonast vestlust mäletas ta sõna-sõnalt.
Isa oli pööranud pilgu ära, mõelnud natuke ja öelnud: „Tal seisis kõik hästi meeles ja ta käekiri oli väga kena.”
Veider viis kedagi kirjeldada. Minu arvates pidanuks ta isa tookord rääkima midagi, mis oleks sellele väikesele tüdrukule sügavale hinge sööbinud. Ütlema sõnu, mis on tulvil hinge kosutavat jõudu, mida tütar oleks saanud südamesse talletada, seal soojendada. Selliseid sõnu, mis oleksid kindlaks sambaks, millele toetuda sellel päikesesüsteemi kolmandal planeedil asuva inimese ebakindla elu pöördelistel hetkedel. Seda ootas temalt Sumire, kelle ees oli lahti tuliuue kaustiku esimene valendav lehekülg. Kuid kahjuks (seda tuleb ilmselt tunnistada) ei olnud Sumire kena välimusega isa mees, kes oleks osanud seda teha.
Kui Sumire oli kuueaastane, abiellus isa teist korda ja kahe aasta pärast sündis talle noorem vend. Ka tema kasuema ei olnud mingi iludus. Lisaks oli sel naisel kehvapoolne mälu ja ta käekiri ei olnud samuti suurem asi. Kuid ta oli sõbralik naine ega teinud lastel vahet. Otse loomulikult sai Sumirest tema kasutütar ja ütlematagi on selge, et väikese tüdruku jaoks oli see suur vedamine. Ei, vedamine ei ole õige sõna. Sest tegelikult valis selle naise välja ta isa. Isana oli sel mehel mitmeid puudusi, kuid elukaaslase valikul lähtus ta puhtalt mõistuse häälest – ta oli praktilise meelega mees.
Kogu Sumire pikale veninud puberteediea jooksul armastas kasuema teda vankumatult, ja kui tüdruk teatas, et lahkub ülikoolist ja keskendub raamatute kirjutamisele, avaldas naine muidugi oma arvamust, kuid austas Sumire otsust. Tüdruk oli juba pisikesest peale innukalt raamatuid lugenud ning just kasuema oli see, kes selle üle rõõmustas ja teda igati julgustas.
Pikka aega veenis kasuema isa, et ta maksaks osa Sumire elamiskuludest kinni nii kaua, kuni tüdruk saab kakskümmend kaheksa täis. Kokkulepe oli, et kui selleks ajaks tüdrukust asja ei saa,
peab ta ise kuidagi toime tulema. Kui kasuema ei oleks tema eest kostnud, oleks Sumire jäänud tõenäoliselt ühegi pennita, temast ei oleks saanud niivõrd arukat ja tasakaalukat noort naist ega oleks ta pärismaailma suhtunud niisuguse huumoriga; ta oleks jäetud ihuüksi tühermaale – ega siis tühipaljalt inimeste lõbuks ja rõõmuks ei poe Maa lausa nahast välja, et ümber Päikese tiirelda. Aga võib-olla oleks see Sumirele isegi meeldinud.
Sumire kohtas oma „kallist Sputnikut” veidi rohkem kui kaks aastat pärast seda, kui ta oli ülikoolist paberid välja võtnud.
Ta üüris Kichijōjis võimalikult vähe möbleeritud toa ning elas seal võimalikult suure hulga raamatute keskel. Ta ärkas hilishommikul, aga pärast lõunat jalutas reipalt nagu matkasell Inogashira pargis. Hea ilma korral istus ta pargipingil, haukas saiakest ning luges raamatut, samal ajal vahetpidamata suitsetades. Aga kui sadas vihma või väljas oli külm, astus ta sisse vanamoelisse kohvikusse, kus mängis vali klassikaline muusika, sättis end kulunud sohval mugavalt sisse ning luges raamatut, kuulates samal ajal tõsisel ilmel Schuberti sümfooniat või Bachi kantaati. Õhtupoolikul võttis ta vaid ühe õlle ja sõi supermarketist ostetud valmistoitu. Õhtul kell kümme istus ta kirjutuslaua taha. Laual oli kuuma kohvi pilgeni täis kann, suur Snifi pildiga kohvikruus (selle kinkisin talle sünnipäevaks), pakk Marlboro sigarette ja klaasist tuhatoos. Ja muidugi wāpuro.* Ühe klahvivajutusega tekkis ekraanile üks jaapani kirjamärk.
* Wāpuro (lühend ingliskeelsest sõnast word processor) oli tekstitöötlusprogramm, mille abil sai lääne alfabeetilisel arvutiklaviatuuril konverteerida ladina tähestikuga sisestatud jaapanikeelsed sõnad silptähestikku ning valida tekstis esitamiseks kas hiragana ja katakana tähestikuga või kanji-märkidega kirjutatud sõna.
Toas valitses haudvaikus. Ta pea oli klaar nagu talvine öötaevas. Suur Vanker ja Põhjanael sirasid ka täpselt seal, kus nad olema pidid. Oli nii palju asju, millest ta kirjutada tahtis. Palju lugusid, mida jutustada. Kui ta peas oleks õigesse kohta tehtud avaus, oleks sealt laavana välja voolanud põletavad mõtted ja ideed, millest oleks üksteise järel pidanud sündima intellektuaalselt uudseid vaimusünnitisi. Sellise „harukordselt andeka uue suure tegija” äkilist esilekerkimist oleksid kõik pidanud kohe märkama. Siis oleks ajalehtede kultuurilehekülgedel ilmunud muretult naeratava Sumire näopilt ning ta korteri ukse taga oleksid tungelnud kirjastajate hordid. Kuid kahjuks midagi sellist ei juhtunud. Tegelikult ei suutnud Sumire mitte ühtegi raamatut lõpuni kirjutada.
Tõtt-öelda oli Sumire võimeline kirjutama hulganisti lauseid. Talle oli võõras mure, et ta ei suudaks midagi kirjutada. Ta võis kõik pähe tulnud mõtted üksteise järel lauseteks vormida. Võib-olla oli probleem hoopis selles, et ta kirjutas liiga sõnaohtralt. Kui teksti on liiga palju, võiks ebavajaliku ju kustutada, aga see ei olnudki nii lihtne. Sest ta ei osanud hästi otsustada, milline osa tekstist oli tervikut silmas pidades vajalik või ebavajalik. Kui ta järgmisel päeval teksti välja printis ja selle uuesti läbi luges, paistis kogu tekst ääretult oluline, aga mõnikord jälle näis, et mitte miski ei kõlba.
Vahel sattus ta musta masendusse, rebis kogu käsikirja puruks ja viskas prügikasti. Kui sellistel talveöödel oleks korteris olnud ahi, oleksid käsikirjad andnud üsna palju toasooja, nagu juhtus Puccini ooperis „Boheem”, kuid Sumire pisikeses ühetoalises korteris ahju ei olnud. Mis siin ahjust rääkida, kui tal ei olnud isegi telefoni. Korteris polnud midagi muud peale julma tegelikkust peegeldava kaledalt helkiva peegli.
Nädalavahetusel tuli Sumire minu juurde, kaenlas käsikirjapakk. Muidugi oli see ainult osa lehekülgi mustandist, millel oli õnnestunud suurest hävitustööst pääseda, aga sellegipoolest oli neid paras patakas. Kogu maailmas olin ma ainus inimene, kellele Sumire söandas oma loomevilju näidata.
Kuna ma olin ülikoolis temast kaks aastat ees ja ka eriala oli meil erinev, siis me peaaegu ei puutunudki kokku, kuid juhuse tahtel hakkasime teineteisega lähemalt suhtlema. Ühel maikuu pühapäeval pärast mitmepäevast pühadeaega* istusin ülikooli peasissepääsu lähedal bussipeatuses ja lugesin antikvariaadist leitud Paul Nizani romaani, kui sealsamas seisnud lüheldane neiu ajas pea õieli, kiikas mu raamatusse ja küsis, miks ma loen praegu sellist autorit nagu Nizan. Tundus, nagu oleks ta minuga tüli norinud. Otsekui oleks ta tahtnud millelegi jalaga virutada, aga kuna midagi käepärast polnud, esitas noriva küsimuse. Igatahes nii mulle tundus.
Võib öelda, et mina ja Sumire olime ühte masti inimesed. Me mõlemad armastasime kirglikult raamatuid lugeda, see oli meie jaoks sama loomulik kui hingata. Vabal hetkel leidsime kena vaikse koha, kuhu istuda, ning võisime lõputult omaette raamatut lugeda, keerates ühe lehekülje teise järel. Olgu jaapani või välisautorite romaanid, uus või vana kirjandus, avangardistlikud tekstid või hiljutised menukid – kui raamat intellektuaalselt vähegi erutas, võtsime selle ette ja asusime lugema. Me käisime pidevalt raamatukogus, ja kui sattusime Kandasse antikvariaatide linnakusse, võisime seal
* Mai algusesse jääb nn kuldne nädal (gōruden wiiku) ehk nädalapikkune pühadeaeg, mis algab 29. aprillil Shōwa päevaga ja lõpeb 5. mail laste päeval (kodomo no hi).
mõnusasti veeta terve päeva. Ma ei olnud kunagi kohanud kedagi teist, kes oleks nii põhjalikult, nii palju ja nii kirglikult raamatuid lugenud kui tema, ja Sumire tundis samamoodi.
Umbes samal ajal, kui Sumire ülikooli pooleli jättis, sain ma kätte lõpudiplomi, kuid Sumire käis endiselt paar-kolm korda kuus mul külas. Vahel käisin mina ka tema pool, kuid seal oli kahele inimesele ilmselgelt liiga kitsas, seepärast tuli tema pigem minu juurde. Kui me kokku saime, rääkisime muidugi raamatutest ja vahetasime neid. Tihti valmistasin talle õhtusöögi. Söögitegemine ei olnud minu jaoks mingi vaev, kuid Sumire oleks pigem kannatanud tühja kõhtu, kui hakanud ise midagi valmistama. Vaevatasuks tõi Sumire mulle sageli midagi töö juurest. Kui ta töötas meditsiinitarvete laos, tõi ta ükskord üle seitsmekümne kondoomi. Need on mul vist siiani sahtlipõhjas alles.
See romaan (või õigemini jupp sellest), mille kallal Sumire toona vaeva nägi, ei olnudki nii halb, kui ta arvas. Ta ei olnud siis veel harjunud kirjutama ja mõnikord tundus neis kirjutistes puuduvat järjepidev süžeeliin: need olid justkui kokku lapitud katkendlikud lood, kus saavad kokku mitu ennasttäis prouat, igaühel erinev harrastus ja haigus. Tegelikult oli Sumirel bipolaarne häire, seetõttu kippus tekst olema mõnikord ebaühtlane. Veelgi halvem oli see, et toona tahtis ta kirjutada just nimelt 19. sajandi stiilis üüratult mahukat „totaalset romaani”, millesse ta põimis kõikvõimalikke teemasid vaimudest ja saatusest. Aga hoolimata sellest, et ta tekstides leidus erinevaid puudusi, oli neis mingit erilist värskust, seal võis tunda ehedat emotsiooni ja tahet selgelt väljendada seda, mis oli tema jaoks tähtis. Vähemasti
ei üritanud ta kellegi stiili matkida, tema tekstid ei olnud lihtsalt mingid osavalt kokku klopsitud ülevaated sündmustest. Just see mulle tema tekstide juures meeldiski. Ei saa vist väita, et tema romaani siirus ja ürgne vägi oleks selle žanri raamistikuga hästi sobinud. Tal oli piisavalt aega, et katsetada erinevaid lähenemisi. Kiiret ei olnud ju kuskile. Nagu vanasõna ütleb: kaua tehtud kaunikene.
„Tead, mu aju kubiseb igasugustest ideedest, mida tahaks kirjutada.
Selline tunne, et mu pea on nagu üks täiesti mõttetu laoruum,” ütles
Sumire. „Igasugused kujutluspildid, situatsioonid, katkendlikud sõnad, karakterid – kui nad on mul peas, sädelevad nad kirkalt ja on nii elus. Ma kuulen, kuidas nad hüüavad: „Kirjuta meist!”
Ja tundub, et sellest võibki saada ilusa loo algus. Selline tunne, et ma võin jõuda kuhugi täiesti seninägemata kohta. Aga niipea kui istun laua taha ja hakkan kirjutama, mõistan, et midagi olulist on kaotsi läinud. Vääriskivist ei saa lihvitud teemanti, see jääb lihtsalt üheks kivitükiks. Ja ma ei jõua mitte kuhugi.”
Sumire nägu läks tõsiseks ning ta korjas maast juba umbes kahesaja viiekümnenda kivi ja viskas selle tiiki.
„Võib-olla on mul juba sünnist saati midagi puudu. Midagi üliolulist, mis kirjanikul ilmtingimata olema peab.”
Natuke aega valitses täielik vaikus. Ta näis justkui ootavat, et ma avaldan oma täiesti keskpärast arvamust, nagu alati.
„Ühte iidset Hiina linna ümbritses kõrge müür, milles oli mitu suurt ja uhket väravat,” ütlesin pärast lühikest mõttepausi. „Arvati, et väraval on sügav tähendus. See ei ole lihtsalt koht, kust inimesed sisse-välja käivad, vaid usuti, et seal elab linna vaim. Või vähemasti
peaks elama. Täpselt samamoodi nagu keskajal rajati Euroopas linnasüdamesse kirikuid ja platse. Sellepärast on Hiinas veel tänaseni säilinud suursuguseid linnaväravaid. Kas sa tead, kuidas vanad hiinlased linnaväravaid ehitasid?”
„Ei tea,” vastas Sumire.
„Nad võtsid kärud, läksid vanale lahinguväljale ja korjasid sealt kokku nii palju pleekinud luid, kui said – neid vedeles seal igal pool või olid nad mulla alla mattunud. Hiinal on pikk ajalugu, nii et iidsetest lahingupaikadest seal puudust ei ole. Inimluude ja mördi segust ehitasid nad linna piirile tohutu suure värava. Lootuses, et langenud sõjameeste hinged kaitsevad nende linna, viisid nad läbi tseremoonia. Aga sellest üksi ei piisanud. Kui värav sai valmis, viisid nad sinna mitu koera ja lõikasid neil kõri läbi. Nad valasid sooja verd väravahoonele. Usuti, et alles siis, kui kuivetunud luud puutuvad kokku värske verega, omandavad need iidsed hinged üleloomuliku jõu.”
Sumire vaikis ja ootas, et ma jätkaksin.
„Romaani kirjutamisel toimub midagi sarnast. Sa võid kokku koguda tohutul hulgal „luid” ja ehitada ükskõik kui uhke „värava”, kuid sellest on vähe, et lugu hakkaks elama. Mõnes mõttes ei ole ju lugu, mida jutustad, pärit sellest maailmast. Selleks, et ühe loo erinevaid liine päriselt kokku siduda, on tarvis maagiat.”
„Tähendab, ka mina peaksin koera hankima?”
Ma noogutasin.
„Ja pean värsket verd valama?”
„Ilmselt küll.”
Huult närides mõtles Sumire selle üle sügavalt järele. Taas sulpsas mitu vaest väikest kivikest tiiki.
„Looma tappa küll ei tahaks.”