Spioon

proloog

7

8

9

10

Pariis, 15. oktoober 1917 – Anton Fisherman ja Henry Wales, International News Service Pisut enne kella viit hommikul jõudis kaheksateistkümne­ meheline (peamiselt Prantsuse sõjaväelastest koosnev) salk Pariisis asuva Saint-Lazare’i naistevangla kolmandale kor­ rusele. Valvur, kes kandis lampide süütamiseks tõrvikut, juhatas nad kambri nr 12 ette.

Kambrite eest hoolitsemine oli tehtud nunnade üles­ andeks. Õde Léonide avas ukse ja palus kõigil väljas 11

oodata, läks ise sisse, krapsas tiku vastu seina põlema ja süütas kongis lambi. Seejärel kutsus ta ühe õdedest endale appi. Õrnalt ja ettevaatlikult pani õde Léonide käe ümber magava naise, kes kuidagi ärgata ei tahtnud – just nagu ei pakuks ümberringi toimuv talle suuremat huvi. Kui ta lõpuks silmad lahti tegi, nägi ta õdede ütluse järgi välja nii, nagu oleks ärganud rahulikust unest. Ta säilitas rahu ka siis, kui sai teada, et vabariigi president oli tema mõne päeva eest esitatud armuandmispalve tagasi lüka­ nud. Võimatu oli öelda, kas lähenev lõpp tegi ta nukraks või mõjus see talle hoopis kergendusena. Õde Léonide’i märguande peale sisenes kongi isa Arbaux koos kapten Bouchardoni ja advokaat Édouard Clunet’ga. Viimasele andis vang pika hüvastijätukirja, mida oli kirjutanud terve nädala, ja kaks halli ümbrikku ajaleheväljalõigetega.

Ta tõmbas jalga mustad siidsukad – mis tundus nii­ suguses olukorras groteskne – ja siidlipsukestega kaunis­ tatud säärsaapad ning tõusis voodilt, võttes voodipeatsis seisvast nagist maani ulatuva nahkmantli, mille varrukad ja krae olid kaunistatud mingi muu, ilmselt rebasenahaga.

Ta tõmbas selle koheva siidkimono peale, millega oli maganud.

Tema mustad juuksed olid sassis; ta suges neid hoo­ likalt, sättis need kuklale kinni. Lõpuks pani ta pähe viltkübara ja kinnitas selle lõua alt siidpaelaga, et tuul 12

seda kaasa ei viiks, kui ta jõuab sellesse lagedasse paika, kuhu ta pidi viidama.

Ta kummardus aegamisi ja võttis musta nahkkinda­ paari. Seejärel pöördus ta ükskõiksel ilmel saabunute poole ja ütles rahuliku häälega: „Ma olen valmis.”

Nad väljusid Saint-Lazare’i vanglast ja suundusid auto poole, mis neid juba töötava mootoriga ootas, et viia nad paika, kus mahalaskmiskomando oli koha sisse võtnud.

Auto kihutas kiirusepiiranguid eirates läbi uinuva linna ning suundus Vincennes’i kasarmu poole, kus oli varemalt olnud fort, kuni sakslased selle 1870. aastal hävitasid.

Kahekümne minuti pärast auto peatus ja seltskond astus välja. Mata Hari väljus autost viimasena.

Sõdurid olid juba hukkamiseks üles rivistunud. Maha­ laskmiskomandosse kuulus kaksteist suaavi. Rühma taga seisis paljastatud mõõgaga ohvitser.

Samal ajal kui isa Arbaux kahe nunna vahel seisva süüdimõistetuga vestles, astus üks leitnant lähemale, ulatas õdedele valge palaka ja ütles: „Palun siduge ta silmad kinni.” „Kas ma pean seda kasutama?” küsis Mata Hari pala­ kat vaadates.

Advokaat Clunet vaatas küsivalt leitnandi poole. „Ainult juhul, kui proua ise soovib, kohustuslik see ei ole,” vastas mees.

Mata Harit ei seotud kinni, samuti ei kaetud tema 13

silmi; ta vaatas näilise rahuga hukkajatele otsa, sellal kui preester, nunnad ja advokaat temast eemaldusid.

Tundus, et hukkamiskomando ülem, kes jälgis hoo­ likalt, et mehed relvi üle ei kontrolliks – oli ju kombeks ühe relva sisse laadida paukpadrun, et igaüks saaks pärast arvata, et tema surmavat lasku välja ei tulistanud –, hak­ kab tasapisi rahunema. Õige pea saab see kõik läbi. „Valmis!”

Kõik kaksteist võtsid sisse valveseisangu ja haarasid relvad pihku.

Naine ei liigutanudki.

Ohvitser liikus sellisesse kohta, kus kõik sõdurid teda nägid, ja tõstis mõõga. „Sihtida!”

Nende vastas seisev naine püsis rahulikuna, ta ei näi­ danud välja vähimatki hirmu.

Mõõk langes, vihisedes kaarjalt läbi õhu. „Tuld!”

Päike, mis hakkas silmapiiril juba tõusma, valgustas paukuvatest püssitorudest tõusvaid leeke ja suitsupilvi.

Kohe pärast seda toetasid sõdurid oma relvad rütmilise liigutusega otsapidi vastu maad.

Mata Hari jäi mõneks sekundiks püsti. Ta ei surnud nii, nagu surrakse filmides, kui saadakse tabamus. Ei kuk­ kunud ette- ega tahapoole, tema käed ei liikunud üles ega kõrvale. Ta tundus just nagu minestavat, pea üha püsti, silmad pärani; üks sõduritest minestas.

14

Tema põlved andsid järele ja keha langes paremale küljele; nahkmantel kattis ta kõverdatud jalad. Ja nii ta jäigi, nägu taeva poole, liikumatult lebama.

Keegi kolmas ohvitser, kes oli tulnud leitnandi saatel, võttis üle rinna jooksva rihma küljes rippuvast kabuurist revolvri ja läks elutu keha juurde.

Ta kummardus ning sihtis spiooni meelekohta, jälgides hoolikalt, et see vastu nahka ei puutuks. Seejärel vajutas ta päästikule ja kihutas kuuli naise pähe. Ta tuli teiste juurde tagasi ja ütles pidulikul toonil: „Mata Hari on surnud.”

15