vägi

Sona vagi on suurem kui sojavagi Kadri Hinrikus Olivia Lipartia

duard ja Friida istuvad pargis oma lemmikpingil. Sügisene päike paitab pehmelt läbi värviliste lehtede. „No keda ma näen!” astub vihmavarjuga vanaproua uudishimulikult lähemale. „Kas tõesti sina, Friida?!” „Tere, Adeele!” tervitab vanapaar rõõmsalt tulijat. „Sellest on nüüd küll palju aega möödas, kui viimati kohtusime.” „Vahest üle 30 aasta juba, kui sai koos lõunamaa reisil käidud,” sätib Adeele end samuti pingile. „Kuumus tahtis ära tappa.” „Kuum oli tõesti, aga viinamarjad olid nii magusad, et viisid keele alla,” naerab Eduard. „Olid sellised suured ja tumedad.” „Viinamarjad olid hirmus hapud,” raputab Adeele pead. „Panid kõhu valutama. Siiamaani hakkab sees keerama, kui meelde tuleb.” „See reis oli ju samal aastal, kui meil poeg sündis,” sekkub Friida. Eduard noogutab uhkelt. „Just, poiss sündis talvel. Käisime siinsamas pargis iga päev vankriga jalutamas. Lumised puud seisid nagu muinasjutus.” „Jube pakane oli tol aastal,” parandab Adeele. „Mul külmusid torud korteris lõhki, pakane ei andnud

E

järele enne, kui vahest jaanipäevaks. Aga siis sadas hirmsat moodi vihma, nii et võta aerud ja sõida paadiga mööda õue. Eks nõnda on igal aastal ja üha hullemaks läheb.” „Sa abiellunud ei ole vahepeal?” tunneb Friida huvi. „Oh, kus sa selle mehe leiad! Pole tänapäeval enam õigeid härrasmehi. Kõik on kas loodrid või ihnuskoid.

Mis nendega jännata.”

Eduard hakkab pingil nihelema ja Friida teeb teist juttu. „Meil on tütar ka, pojast neli aastat noorem. Tema sündis samasugusel ilusal päeval nagu täna. Päike paistis, vahtrad olid uhkesti kirjud.”

Eduard võtab Friida käe pihku ning muheleb.

Adeelegi püüab kulmu kortsutades midagi kangesti meenutada. Lõpuks ta noogutab. „Mäletan seda sügist väga hästi. Tohutu torm viis naabrinaise lehma laudast minema. Kõigepealt viis katuse ja siis võttis lehma ka ühes. Kes teab, kuhu see õnnetu loom lõpuks maandus. Ega ta piima suurt ei andnud, aga oli ikka üks elus hing majapidamises.

Kahju kohe teisest. Hirmsaid asju juhtub kogu aeg.”

Adeele jätab mõrult hüvasti, nööbib mantli kurguni kinni ning liipab vihmavarjuga minema. Eduard ja Friida jäävad päikselistesse mälestustesse mõnulema.

4

Elu ilma armastuseta on nagu aasta ilma suveta

õpuks ometi on käes kauaoodatud laupäev.

Kuigi Neeme ja Tuudur armastavad koolist vabadel päevadel põõnutada peaaegu lõunani, kohtuvad sõbrad seekord purskkaevu juures juba varahommikul. Neeme kihutab kodunt välja, enne kui ülejäänud perekond lauda jõuab istuda, ning Tuudur hiilib minema, kui ema väikevenda potitab. „Kujuta ette, ma ärkasin ilma äratuskellata üles juba kell 8!” haigutab Neeme. „Sama siin,” noogutab Tuudur. „Ema oli hommikul kangesti seda nägu, et kavatseb hakata vaipu kloppima ja loomulikult pean mina siis abiks olema. Kas sa oled aru saanud, miks korteris on vaja vaipu?”

Neeme ei oska vaipadele mingit mõistlikku otstarvet leida. Sõbrad seavad sammud linna keskväljaku poole. „On sul taskuraha ikka kaasas?”

Tuudur kõlistab püksitaskus münte. „Muidugi! Peaasi, et isa mind otsima ei hakka. Tal tulevad aeg-ajalt pähe imelikud mõtted, nagu ma harjutaksin klaverit liiga vähe.”

Neeme itsitab selle peale. „Kas tõesti? Selles ta muidugi eksib.” „Loomulikult, ma istusin klaveri taga viimati viis päeva tagasi, kui ma õigesti mäletan. Tervelt veerand tundi.”

L

„Kiirustada tuleb meil igal juhul. Mina pean laupäeviti vahel ka vanaemal abiks olema, et poes käia ja kotte tassida.” „Ja kunagi ei tea, millal hakkab sadama,” heidab Tuudur pilgu eresinisesse taevasse, kus pole näha ainsamatki pilvetupsu.

Siis on nad kohal. Lõbustuspargi väravad avatakse ning poisse tervitab reibas muusika. Nad võtavad sellelt laupäevalt, mis vähegi jõuavad. Poisid tiirutavad karussellil, sõidavad Ameerika raudteel, söövad jäätist, rallivad autodroomil, käivad õuduste majas ning lasevad märki. Just sellisest päevast on nad unistanud terve katsumusterohke koolinädala. „Neeme, ma helistan sulle juba neljandat korda!

Miks sa vastu ei võta?!” kuuleb poiss ema tõredat häält, kui lõpuks oma mobiili helinat kuuleb. „Kus sa kolad?

Kas mäletad, et pidid poest leiba ostma?”

Neeme jääb pisut nõutuks, sest ema antud leivaraha sai just kulutatud kolmandale tiirule vaaterattal. „Äkki ta lepib selle punase rosetiga, mille ma lasketiirus võitsin,” loovutab Tuudur kingituse suuremeelselt Neemele. „Loodame parimat. Igatahes oli jube äge päev!”

Poisid lähevad laiali ning kannatavad vapralt välja ka vaibad, klaverid ja poekotid.

6

Elus pole miski kindel, seega sÜÜ esmalt magustoitu

icardo on väikelinna poemüüja, kellelt saab osta maitsvat sinki, hõrgutavaid küpsetisi, mahlaseid marju, tervislikke köögivilju, piima, juustu, limonaadi ja kohvi. Oma viisakuse ja täpsusega on ta võitnud elanike lugupidamise. Ricardo avab kaupluse punktipealt kell 9 ja sulgeb kell 19. Ta mõõdab ja kaalub kaupa ülima hoolega ning kui härra Silvester soovib osta sinki ei rohkem ega vähem kui 357 grammi, ulatab Ricardo võluva naeratusega talle paki täpselt kolmesaja viiekümne seitsme grammi kõige paremat sorti suitsusingiga.

Esmaspäeva õhtuti käib Ricardo sõpradega vibu laskmas ja tabab alati märklaua südamikku. Kui ta autoga koju sõidab, püsib spidomeetri näit kindlalt lubatud kiirusel.

Teisipäeva hommikuti joob Ricardo kodus kohvi paremalt teisest tassist ning sööb ühe muna, mida on keedetud neli ja pool minutit. Päev kulgeb nagu harilikult.

Ta müüb väikesele Susannale tahvli rosinatega šokolaadi, proua Mariale seitse sibulat, kaks porgandit ja kuus kartulit ning ka ülejäänud ostjad saavad ainult head ja paremat kindlal käel välja mõõdetud kogustes.

Kell 19 lukustab Ricardo kaupluse ukse.

Vanaproua Rosanna jõuab poe ukseni hetk hiljem, ta komberdab kepi toel ning peab kohale jõudes pisut hinge tõmbama.

R

„Palun, kas te müüksite mulle pool leiba,” pühib vanaproua valge taskurätiga higi laubalt. „Kahjuks on pood juba suletud,” naeratab Ricardo. „Tulge homme hommikul. Siis müün teile suurima heameelega.” Õhtul kodus joob Ricardo tassi rohelist teed kahe lusikatäie meega, loeb kuus lehekülge raamatut ning läheb voodisse kell 23.15. Ta sulgeb silmad, et uinuda nagu kõikidel õhtutel. Millegipärast on aga uinumisega lood halvad. Ricardo keerab paremat ja vasakut külge, kohendab patja, proovib lesida kõhuli, selili, tekita, tekiga – kõik tulemusteta. Uni ei tule. Midagi sellist ei ole Ricardoga juhtunud alates sellest ajast, kui ema ta aastavanuselt oma rinnast võõrutas.

Ricardo vahib pärani silmadega lakke, püüdes aru saada, kust tal valutab. Ta keskendub igale organile eraldi ja viimaks leiab vea.

Enne veel, kui päike tõuseb ning linnud laulma hakkavad, seisab vanaproua Rosanna kodutrepil kopsakas kott. Seal on tükk parimat juustu, kolm apelsini, martsipanikook ja terve päts leiba, lisaks väike kimp kannikesi.

Täpselt kell 9 avab Ricardo oma kaupluse ukse ning tervitab esimesi külastajaid lahke naeratusega.

8

Täpsus on kuningate viisakus

uusikaõpetaja Rudolf Räni on mürasummutavad kõrvaklapid käeulatusse pannud.

Kui 5.a käratsedes klassi trügib, tõmbab ta klapid vilunud liigutusega pähe, et oma vanu kõrvu kõige hirmsamast lärmist säästa.

Lõputu vadistamine, koolikottide matsud, tossude kriuksumine, toolide kolin, naer, hõiked ja kiljumine on saatnud õpetaja Rudolfit juba 55 aastat. Täpselt nii kaua on ta selles koolis õpetanud. Nüüd kavatseb ta minna pensionile, mis tähendab eeskätt vaikust. Enne aga tuleb 5.a-le veel üks koorilaul selgeks õpetada.

Aega on jäänud kuu, õpetaja võtab klapid peast ja teeb algust.

Kooli saal on aktuse puhul pidulikult kaunistatud.

Pärast sõnaohtraid kõnesid ongi järg 5.a klassi ja õpetaja Rudolfi esinemise käes.

Koor võtab laval kohad sisse ning õpetaja Rudolf istub klaveri taha. Samal hetkel, kui õpetaja käed klahvide kohale tõstab, avab koor suu ja alustab laulu.

On näha, et nad hingavad ühes rütmis, nende huuled liiguvad, silmad säravad ja põsed õhetavad, aga ühtegi heli saali ei jõua. Õpetaja Rudolfi sõrmed libisevad üle klahvide ilma neid puutumata.

Tumm laul sunnib publiku vagusi. Alguses tundubki, et saal on täiesti hiirvaikne, kuid ometi pole see nii.

M

Matemaatikaõpetaja Enn Vaher kuuleb ootamatult, kui õrnalt kõlisevad emakeeleõpetaja Tiiu Palmi hõbedased kõrvarõngad. 6.b klassi Oliveril vajub suu hämmastusest lahti, kui kuuleb oma paremal käel istuva Birgiti hingamist. Publiku viis tagumist rida saavad osa füüsikaõpetaja Tarmo Tugeva kõhu korratust korinast.

Lae alt on kosta kevadise kärbse põrinat, avatud aknast metsvintide laulu. Need, kes istuvad suure lillepoti läheduses, kuulevad, millise siidise sahinaga valge liilia oma õielehed lahti lööb. 4.a klassi Sten kuulatab põnevusega, mismoodi plaksuvad bioloogiaõpetaja Anna Aru võltsripsmed. Direktor kuuleb suust vasaku purihamba loksumist ning otsustab panna end hambaarsti järjekorda. Kõik kuulevad midagi. Isegi need, kes tavaliselt ei kuula kedagi.

Siis saab 5.a klassi laul läbi. Paar sekundit püsib publik veel tasa, seejärel vallandub kõrvulukustav aplaus ning vaimustunud vilekoor. Õpetaja Rudolf tõmbub pensionile.

10

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

inginaabrid Kerttu ja Kärt longivad kinost koju. „Jube äge film oli,” rõõmustab Kerttu. „Mulle meeldis kõige rohkem Mammut.” „Laiskloom oli lahedam,” arvab Kärt. „Ta oli nii naljakas.” „Oli naljakas küll, aga Mammut oli armsam. Mõtle, kui tuleks päriselt ka uus jääaeg. Kogu aeg oleks talv ja lumi. Iga päev saaks kelgutada ja uisutada. Lahe ju?” „Mulle ei meeldiks. Minu meelest on suvi palju mõnusam.” „Ei ole. Lumi on mõnus.” „Aga mulle meeldib, et suvel saab meres ujuda ja rannas olla. Pakse riideid ei pea ka selga toppima.

Ema lubab iga päev jäätist süüa ja päike paistab isegi hilja õhtul. Talvel on õhtud nii vastikult pimedad.” „Ise sa oled vastikult pime,” solvub Kerttu. „Talveõhtud ongi mõnusad. Jõuluvana tuleb ka just talveõhtul. Oled sa näinud, et mõni jõuluvana suvel tuleks?” „Muidugi ei tule jõuluvana suvel. Ega ta loll ei ole!

Aga suviti me oleme suvilas ja ma võin merre ujuma minna kohe hommikul. See on nii äge!” „Õhtud on palju mõnusamad.” „Ei ole, hommikud on paremad.”

Pinginaabrid jõuavad tänavanurgale, üks keerab paremale, teine vasakule.

P

„Õhtud on mõnusamad!” hüüab Kerttu veel järele. „Täitsa napakas,” turtsub Kärt. Öösel maitseb uni mõlemale väsinud tüdrukule.

Hommikul teineteist tuttaval tänavanurgal oodates ja kooli kiirustades leiavad pinginaabrid, et nii totra vaidluse pärast ei tasu küll tülis olla. Hoopis mõistlikum oleks kokku hoida ja vaadata, kuidas loodusõpetuse kontrolltöö tehtud saaks. „Tead, tegelikult on suvi ja talv mõlemad vahvad,” arvab Kerttu. „Minu meelest ka,” nõustub Kärt. „Ja Laiskloom ja Mammut olid ka mõlemad ägedad.”

Loodusõpetuse kontrolltöö saab ühiste pingutustega tehtud. Läbi saavad ka inglise keele, matemaatika ja eesti keele tund. Joonistamistunnis lubab õpetaja maalida pildi vabal teemal. „Ma joonistan sinise mere ja kollase laeva,” on Kärt kohe õhinas.

Kerttu silmitseb värve ja veab pintsliga joone paberile. „Punane laev oleks ilusam,” arvab ta.

12

Hommik on Ăľhtust targem