prints

Antoine de Saint-ExupĂŠry

2018

LÉON WERTHILE Ma pean laste ees vabandama, et pühendasin selle raamatu ühele suurele inimesele. Mul on selleks tõsiseltvõetav põhjus: see suur inimene on parim sõber, kes mul selles ilmas on. Mul on üks põh­ jus veel: see suur inimene saab kõigest aru, isegi lastele kirjutatud raamatutest. Mul on ka kolmas põhjus: see suur inimene elab Prantsusmaal ja kannatab seal külma ja nälga. Teda on tõesti vaja lohutada. Ja kui kõikidest nendest põhjustest ikka ei piisa, siis tahaksin selle raamatu pühendada sellele lapsele, kes too suur inimene kunagi oli. Kõik suured on kunagi lapsed olnud. (Aga mäle­ tavad seda neist vaid vähesed.) Niisiis parandan oma pühendust:

LÉON WERTHILE, KUI TA OLI VEEL VÄIKE POISS

SISUKORD Esimene peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 Teine peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 Kolmas peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18 Neljas peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 22 Viies peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26 Kuues peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 Seitsmes peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 33 Kaheksas peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 Üheksas peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43 Kümnes peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 Üheteistkümnes peatükk . . . . . . . . . . . . 51 Kaheteistkümnes peatükk . . . . . . . . . . 54 Kolmeteistkümnes peatükk . . . . . . . . . 56 Neljateistkümnes peatükk . . . . . . . . . . . 61

—6—

Viieteistkümnes peatükk . . . . . . . . . . . 66 Kuueteistkümnes peatükk . . . . . . . . . . 70 Seitsmeteistkümnes peatükk . . . . . . . . . 72 Kaheksateistkümnes peatükk . . . . . . . . 76 Üheksateistkümnes peatükk . . . . . . . . 77 Kahekümnes peatükk . . . . . . . . . . . . . . . . 79 Kahekümne esimene peatükk . . . . . . . 81 Kahekümne teine peatükk . . . . . . . . . . 88 Kahekümne kolmas peatükk . . . . . . . 90 Kahekümne neljas peatükk . . . . . . . . . . 91 Kahekümne viies peatükk . . . . . . . . . . 94 Kahekümne kuues peatükk . . . . . . . . . 99 Kahekümne seitsmes peatükk . . . . . 108

—7—

KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK

S

el hetkel ilmus rebane. „Tere,“ ütles rebane. „Tere,“ vastas väike prints viisakalt, kuigi ei näinud ümber pöörates kedagi. „Ma olen siin, õunapuu all,“ ütles hääl. „Kes sa oled?“ küsis väike prints. „Sa oled väga ilus …“ „Ma olen rebane,“ ütles rebane. „Tule minuga mängima,“ kutsus väike prints. „Ma olen nii kurb …“ „Ma ei saa sinuga mängida,“ vastas rebane. „Ma pole taltsutatud.“ „Oih, vabandust!“ ütles väike prints. Kuid lisas pärast pisukest järelemõtlemist: „Mis tähendab taltsutama?“ — 81 —

„Sa pole kohalik,“ märkis rebane, „mida sa otsid?“ „Ma otsin inimesi,“ vastas väike prints. „Mis tähendab taltsutama?“ „Inimestel on püssid,“ ütles rebane, „ja nad peavad jahti. See on äärmiselt tülikas! Nad kasva­ tavad ka kanu. See on nende ainus hea omadus. Sa otsid kanu?“ „Ei,“ ütles väike prints. „Ma otsin sõpru. Mis tähendab taltsutama?“ „Paljud on selle tähenduse unustanud,“ vastas rebane. „See tähendab sidet looma.“ „Sidet looma?“ „Just,“ kinnitas rebane. „Praegu oled sa minu jaoks lihtsalt üks väike poiss, täpselt samasugune nagu sajad tuhanded teised väikesed poisid. Mul ei ole sind vaja. Ja sul pole mind ka vaja. Ma olen sinu jaoks lihtsalt üks saja tuhande teise rebase sarnane rebane. Aga kui sa mu taltsutad, on meil teineteist vaja. Sa oled siis minu jaoks ainuke maailmas. Ja mina olen sinule ainuke …“ „Vist hakkan aru saama,“ ütles väike prints. „Üks lill … ma arvan, et ta on mu taltsutanud …“ „Võimalik,“ vastas rebane. „Maal võib igasugu asju ette tulla …“ „Ei-ei, mitte Maal,“ ütles väike prints. See äratas rebases silmnähtavalt huvi. „Mõnel teisel planeedil?“ „Jah.“ — 82 —

„Kas sellel planeedil on jahimehi?“ „Ei.“ „Oo, kui põnev! Aga kanu?“ „Ei.“ „Miski pole täiuslik,“ ohkas rebane. Siis aga jätkas ta oma mõttekäiku: „Mu elu on üsna üksluine. Mina jahin kanu, inimesed jahivad mind. Kõik kanad on ühe­ sugused ja kõik inimesed sarnased. Pisut igav, kas pole. Aga kui sina mu taltsutaksid, läheks mu elu päikselisemaks. Ma tunneks juba kaugelt ära su sammud, mis erineksid teiste omadest. Teiste sammude peale poen ma maa alla peitu. Sinu omad meelitaksid mu urust välja nagu muusika. Ja vaata! Kas sa näed seda nisupõldu? Ma ei söö saia. Nisu on mu jaoks täiesti kasutu. Nisupõllud ei meenuta mulle mitte midagi. Ja sellest on kahju. — 83 —

Kuid sinul on kullakarva juuksed. Ja see võiks olla imeline, kui sa mu taltsutaksid. Kuldsed nisupead meenutaksid mulle sedamaid sind. Ja ma hakkak­ sin jumaldama tuule kahinat nisuväljal …“ Rebane jäi vakka ja silmitses mõnda aega väikest printsi. „Palun … taltsuta mind!“ ütles rebane. „Hea meelega,“ vastas väike prints, „aga mul pole palju aega. Tahan sõpru leida ja kõiksugu asju tundma õppida.“ „Tunda saab ainult seda, mille oled taltsuta­ nud,“ tähendas rebane. „Inimestel pole enam mahti midagi tõeliselt tundma õppida. Nad osta­ vad kaupmeeste käest juba lõpuni valmis asjad. Aga kuna sõpru kaupmeeste käest ei saa, siis neid ka inimestel enam pole. Kui igatsed sõpra, tuleb sul mind taltsutada!“ „Mida selleks tegema peab?“ uuris väike prints. „Tuleb olla väga kannatlik,“ vastas rebane. „Kõigepealt lähed sa minust veidi kaugemale rohule istuma. Mina piilun sind vargsi silma­ nurgast, kuid sina ei tohi veel midagi öelda. Sõnad loovad arusaamatusi. Iga päevaga võid sa istuda sammukese lähemale …“ Järgmisel päeval tuli väike prints rebase juurde tagasi. „Oleks parem olnud, kui oleksid tulnud samal kellaajal,“ märkis rebane. „Kui sa tuled näiteks kell neli pärastlõunal, olen ma juba alates kella — 84 —

kolmest rõõmus. Mida lähemale su saabumise kellaaeg jõuab, seda rõõmsam ma olen. Kell neli muutun ma juba rahutuks ja hakkan muretsema – nii saan ma teada, kui suur on õnne hind! Aga kui sa tuled ükskõik millal, ei tea ma oma südant valmis panna … On vaja rituaale.“ „Mis on rituaal?“ päris väike prints. „Ka see on paraku liiga unustusse vajunud,“ vastas rebane. „Rituaal muudab ühe päeva teis­ test erilisemaks, ühe kellaaja teistest tähtsamaks. Mu jahimeestel on näiteks üks rituaal. Nelja­ päeviti käivad nad külatüdrukutega tantsimas. See on imeline päev! Ma saan jalutada viina­ marjapõldudeni välja. Kui jahimehed käiksid suvalisel ajal tantsimas, oleksid kõik päevad ühe­ sugused ja ma ei saakski hinge tõmmata.“ Ja nii taltsutaski väike prints rebase. Kui lahkumise hetk kätte jõudis, ohkas rebane: „Ma hakkan nutma …“ „See on su enda süü,“ ütles väike prints. „Ma ei tahtnud sulle kuidagiviisi haiget teha, aga sa ise palusid, et su taltsutaksin ...“ „Nii on,“ vastas rebane. „Aga sa hakkad nutma!“ ütles väike prints. „Jah,“ vastas rebane. „Kuid siis ei ole ju kõigest sellest mitte midagi kasu!“ „On ikka,“ vastas rebane, „kuldkollase nisu­ põllu tõttu.“ — 85 —

Ja lisas siis: „Mine rooside juurde. Küll sa seal taipad, et sinu lill on ainulaadne. Siis tule tagasi ja jäta minuga hüvasti, avaldan lahkumiskingiks sulle ühe saladuse.“ Väike prints läkski roose vaatama. „Te pole põrmugi minu roosi moodi, te pole peaaegu veel midagi,“ ütles ta lilledele. „Mitte keegi pole teid veel taltsutanud ja ka te ise pole kedagi taltsutanud. Te olete praegu sellised, nagu mu rebane enne oli. Teda võis ajada segamini saja tuhande teise rebasega. Aga ma tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta maailmas ainuke.“

Roosid olid rahulolematud. „Te olete kaunid, ent tühjad,“ lisas väike prints. „Keegi ei lähe teie eest surma. Suvaline mööduja võiks muidugi arvata, et mu roos sarnaneb teiega. Aga tema üksi on märksa tähtsam kui teie kõik kokku, sest teda olen ma kastnud. Sest teda olen ma kupliga katnud. Sest teda olen kaitsnud tuule­ varjuga. Sest tema lehtedelt olen röövikuid hävita­ nud (välja arvatud mõned, kellest saavad liblikad). Sest teda olen kuulanud hädaldamas või uhkelda­ mas, vahel isegi vaikimas. Sest see on minu roos.“ Ja väike prints tuli rebase juurde tagasi. „Jumalaga …“ ütles ta. „Jumalaga,“ vastas rebane. „Ja nüüd minu sala­ dus. See on hästi lihtne: üksnes südamega näeb selgelt. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks.“ „Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks,“ kordas väike prints, et hästi meelde jääks. „Aeg, mis sul kulus roosi eest hoolitsemisele, muutiski ta su jaoks nii oluliseks.“ „Aeg, mis mul kulus roosi eest hoolitsemisele …“ ütles väike prints, et hästi meelde jääks. „Inimesed on selle tõe unustanud,“ jätkas rebane. „Aga sina ei tohi seda unustada. Sa vastutad kõigi eest, kelle oled kord taltsutanud. Sa vastutad oma roosi eest …“ „Ma vastutan oma roosi eest …“ kordas väike prints, et hästi meelde jääks.

— 87 —