FINDING SISU. IN SEARCH OF COURAGE, STRENGTH AND HAPPINESS THE FINNISH WAY Copyright © Katja Pantzar, 2018 Original edition published by Hodder & Stoughton, UK, 2018 Estonian edition published by agreement with Katja Pantzar and Elina Ahlback Literary Agency, Helsinki, Finland Tõlge eesti keelde: © Mario Pulver ja Rahva Raamat AS, 2021 Toimetaja: Reeli Ziius Kujundaja: Mai Grepp Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9916-14-003-1 (köites) ISBN 978-9916-14-004-8 (epub)
Katja Pantzar
LEIDES SISU
Inglise keelest tõlkinud Mario Pulver
Julguse, jõu ja õnne otsimine soome moodi Felixile
Sisukord
Sissejuhatus 9 Hakkame põhjamaiseks: sukeldumine virgutava uue elustiili sisse
21
Otsides sisu: sisuka mõtlemise kultiveerimine
53
Külma vee ravi: kas talisuplus võib leevendada depressiooni, stressi ja väsimuse sümptomeid?
73
Sauna hing: higista end parema terviseni
99
Loodusteraapia: metsas jalutamise hüved
115
Põhjamaine toidulaud: lihtne ja mõistlik lähenemine heale tervisele ja kaalukaotusele
137
Tervislik algus: sisu juurutamine varasest lapsepõlvest peale
161
Vändates õnne ja tervise poole
187
Liikumise hüved ravimina ja spontaanse trennina 213 Põhjamaine minimalism: lihtsama ja kestlikuma eluviisi loomine
241
Kokkuvõte: leides oma sisu
265
Epiloog 271 Lisad 279 Tänusõnad 284 Viited 287
8. peatükk
VÄNDATES ÕNNE (ja tervise) poole
Ühel väga kargel kevadhommikul väntan mööda Helsingi põhjasadamast, kus on ankrus mitmed majesteetlikud puust purjelaevad, ja olen teel uudistetöö vahetusse, kui kuulen tasast heli, mis kõlab tuulekella moodi. On üpris vara, umbes pool seitse hommikul. Tõusva päikese taustal on taevas värvunud marmorjaks. Pole erilist liiklust peale mõne üksiku koerajalutaja ning paari rattasõitja, kes eeldatavasti lähevad tööle. Helist võlutuna aeglustan, et asja uurida. Siis taipan, et meloodia tuleb veest, kus väikesed lained kannavad õrnalt õhukesi jäälaaste, mis põrkuvad üksteisega ja tekitavad maagilist heli. Paar möödujat peatub ja kuulatab hetkeks enne, kui nad naeratavad üksteisele ja jätkavad sõnatult oma teed. 187
Sellised loodushetked linlikus keskkonnas on muutunud minu jaoks üha tavalisemaks. Tegelikult igapäevaseks. Sest lisaks oma kümblusele meres valin võimalusel alati rattaradu, mis jooksevad mööda veepiiri ning lähevad läbi linna parkidest ja metsalappidest. Mu rattasõit mitte ainult ei anna mulle energiat ja kosutust, ma õpin pöörama tee peal nähtule tähelepanu, kuna ma pole autos või bussis. See vaatenurk pakub värsket fookust ja imetluse allikat – vahel peatun, et pildistada valgust või lehti või lund – ning sisendab samas uut tänutunnet: rõõm päikselisest päevast on palju suurem, kui see pole igapäevane sündmus.
Ma õpin tee peal nähtule tähelepanu pöörama. Kuna sõidan rattaga iga päev, kogen omal nahal, kuidas loodus muutub nelja selgelt eristuva aastaajaga. Imetlen loodusjõude nii, nagu pole seda kunagi varem teinud: kuidas külmunud jääkujutised mererannal muutuvad vastavalt sellele, kas rand on kivine või liivane, kuidas lumi võib olla märg ja lörtsine tüütus, ent ka hämmastava ilu allikas, samuti imetlen esimesi lumehelbeid. 188
Mulle meenub professor Rintamäki vastus, kui küsisin temalt, mis talle külma juures meeldib: „Igal aastal on talv ja selle puhas, selge jää alaliselt muutuv ja huvipakkuv asi.“ Tegelikult oligi mu esimestel aastatel mulle arusaamatu see, kuidas päikese välja ilmudes, eriti talvekuudel, läksid kõik õue seda kogemust maksimaalselt kätte saama. Dramaatilisest põhjamaisest valgusest saab minu jaoks inspiratsiooniallikas, kui see moondub pimedate talvekuude hinnalisest varast suveharja lõputuks valgusallikaks. Samuti muutub mu suhe külma ilma. Talv ei ole enam ebamugavus, nagu ma suuresti kogesin seda nii palju aastaid tagasi, kui kolisin Vancouveri pehmemast kliimast Toronto kargusesse, kus kandsin esimesel talvel kahte paksu talvemantlit teineteise peal. Isegi rattasõit märjal, pimedal ja masendaval päeval muutub sisu karastavaks harjutuseks: jah, saan küll hakkama. Ma ei jäta oma ratast koju ainult seepärast, et ilm ei ole optimaalne. Lähenen sellele samamoodi nagu väike laps paneb õhinal jalga kummikud, et minna rõõmsalt lompidesse karglema. Ma tean, et tunnen end palju paremini, õnnelikumalt ja energilisemalt, kui sõidan rattaga –
189
adrenaliinipuhang ja pahvakas karget õhku ning trenni viib mind päeva lõpuni. Ka minu aju saab liikumisest ja värskest õhust tõuke, millega pole võrreldav isegi kangeim tass kohvi. Ilmaolud annavad mulle energiat.
Rattasõidu sisu
Esialgu saan põhjamaise praktilisuse – ja sisu – õppetunni sellest, kui jälgin kolleege oma esimesel töökohal. Märkan, et paljudel aasta läbi rattaga sõitjatel on vastupidavust ja positiivset energiat. Osa sõidab igal päeval tööle ja tagasi kokku kaheksateist kilomeetrit. Ent suhteliselt vähesed näivad kaeblevat sõidu või ilmaolude üle. Selle asemel jagavad nad vapraid lugusid ja kasulikke nippe, nagu näiteks: lörtsis väntamiseks on kõige parem kanda suusaprille, et säilitada head nähtavust. Lisaks kirjeldavad nad tihti elavaloomuliselt oma retki, mis kubisevad eluslooduse märkamisest, kui nende rada viib näiteks läbi metsa. Paljudel on funktsionaalne varustussüsteem, kus nad hoiavad rattakottides või seljakotis vahetusriideid ning tööl on riidekapis rätik ja tualett-tarbed, et saaks enne tööpäeva alustamist end värskendada ja kostüümi vahetada. Tundub, et peaaegu igaühel on isiklik 190