Sinukeharaagibsinuganaidis

Sinu keha räägib sinuga M tete ja tunnete m ju tervisele

DEBBIE SHAPIRO

T lkinud Kadri Ülle Masing

NEBADON Ma p hendan selle raamatu kõigile oma kunagistele ja praegustele õpetajatele.

Olgu kõik inimesed kannatusteta.

Originaali ii el: Debbie Shapiro Your Body Speaks Your Mind Understand how your thoughts and emotions affect your health Copyright

by Debbie Shapiro 1996

Tõlge eesti keelde. Kadri Ülle Masing, 2005 Toimetanud Kaire Puumets Kaane kujundanud Jerry Goldie ISBN 9985-852-44-3 Trükikoda Rebellis Kirjastuse Nebadon raamatuid saab kõige soodsamalt osta kodulehelt: www.eestikirjastused.com/nebadon.html

SISUKORD Tänuavaldused 4 Sissejuhatus 5 ESIMENE OSA: M tte leidmine kaoses 1

Meel ületab mateeria

2 Algpõhjused 21 3 Haiguse keel 4 Ravida sümptomeid või tervendada elu?

48

11

35

TEINE OSA: Kehameele tervendav j ud 5 Tervenemine meele kaudu 6 Tervenemine südame kaudu 76 7 Kirg ja loovus 89 8 Keha tasakaalustamine 9 Väljenduslik liikumine 108

57

98

KOLMAS OSA: Avaldunud kehameel 10 Keha ilu: pealae jala allani 115 11 Liikuvad kehaosad: l d, liige ed ja liha ed 135 12 Buddha kõhus: eedeel ndkond

145

13 Elu hingus: hingamiselundkond 164 14 Armastuse rütm: süda, veri ja vereringe 15 Kindluse kaitsja: immuunsüsteem 186 16 Juhtimiskeskus: närvisüsteem 199 17 Tasakaalu säilitajad: erituselundid 209 18 Mees ja naine: paljunemine 215 19 Raamistik: nahk 232 20 Keskendumine ja häälestumine: silmad ja kõrvad 240 21 Kõik, mis on meeles: vaimsed häired 248 22 Energiakeskused: t akrad 254

175

Kirjandus 261 Register 263

SISSEJUHATUS Inimesed on ääretult osavad leiutama tehnoloogiliselt uskumatult keerukaid aparaate ja looma hämmastavalt kauneid taieseid, mõistma üksikasjalikke teaduslikke teooriaid ja komponeerima ülevaid muusikateoseid. Rassina oleme arendanud ja arendame veelgi oma vaimseid ja loovaid võimeid üle igasuguste piiride. Kuid on üks valdkond, kus meie mõistmisvõime takerdub. Kuigi võime sooritada lende kosmosesse ja teha oletusi universumi tekke kohta, ei suuda me üheselt mõista, kuidas toimib meie keha. Viimase tuhande aasta jooksul on tekkinud arvukalt erinevaid käsitlusi keha mõistmiseks, need kõik on oma kontekstis täiesti paikapidavad, ehkki erinevad üksteisest oluliselt.

Läänemaailmas usub enamik inimesi, et keha on asi, masin, mida on vaja varustada kütusega (toidu ja veega) ja treenida lootuses, et see aitab teda töökorras hoida. Me naudime mõnusid, mida keha meile pakub, ja näeme vaeva, et säilitada tema hea väljanägemine. Kui selles masinas midagi takerdub, siis on võimalik seda mehaaniliselt parandada. Hädasid ravitakse kirurgia, kiiritusravi või rohtudega häiriv detail eemaldatakse või lülitatakse kemikaalide abil välja ja elu läheb edasi nagu varem.

Selles mõttes on Lääne meditsiin (allopaatia) teinud imesid. Kui vaadata toimunud läbimurdeid, siis on need tähelepanuväärsed: penitsilliin ja vaktsineerimine, laserkirurgia ja elundite siirdamine, kui nimetada vaid mõnda. Arstiteadus on päästnud miljoneid elusid ja vähendanud oluliselt inimeste kannatusi. Tänapäevane arusaam kehast kui masinast ja selle valesti toimimise võimalustest on vaieldamatult muljetavaldav.

Ometi ei anna allopaatia alati tulemusi. Mõnikord põhjustavad ravimite kõrvalmõjud soovimatuid komplikatsioone; isegi kui esialgne häda on välja ravitud, võivad tekkida muud probleemid; probleem võib jääda ka meditsiini vallast väljapoole ravimid ei pruugi olla lihtsalt kättesaadavad. Palju leidub stressiga seotud haigusi ja nende esinemissagedus kasvab kiiresti.

Otseselt stressist põhjustatud haigused on migreen, haavandid, häiritud soole sündroom, kõrge vererõhk, astma, lihaspinge ja kurnatus; stressi tekitavate haiguste hulka kuuluvad vähk ja sclerosis multiplex. Allopaatia ei paku ravimeid stressi vastu.

Tänapäeva meditsiin ei tunnista patsiendi vaimse ja emotsionaalse seisundi mõju füüsilisele tervisele, nii et ühtki neist stressiga seotud haigustest pole võimalik ravida. Ometi pöördub 70% patsientidest arsti poole just stressiga seotud haiguste pärast.

Hippokratese ajal arvestas arst peale patsiendi füüsiliste sümptomite ka kliima, rassi, soo, elamistingimuste ning sotsiaalse ja poliitilise keskkonnaga. Isegi enne Teist maailmasõda tundis ja ravis perearst kogu perekonda, kasutades võibolla ravimtaimi või soovitades hiljuti avastatud ravimeid. Pärast sõda, kui tehnoloogia hakkas plahvatuslikult arenema, pidid arstid spetsialiseeruma kitsamale erialale. Perearst ei olnud enam psühhoterapeut või nõustaja see töö jäi teistele.

Rahvaarvu ja nõudmiste kasvades ei jäänud arstidel enam aega muuks kui vaid retseptide kirjutamiseks. Isiklike suhete asemel soosib tänapäeva meditsiin umbisikulist tehingut, mis on oma olemuselt masina parandamine.

Selline mehhanistlik suhtumine on tekitanud tühiku meie suhetes kehaga. Me võime läbi viia korrigeerivaid protseduure ja parandada midagi, mis on valesti. Kuid meil pole aimugi selle masina elavast sisemusest ja energiast, mis selle liikuma paneb.

Idamaades, eriti Hiinas ja Jaapanis, on suhtumine täiesti erinev. Keha ei peeta masinaks, selles nähakse energeetilist

süsteemi. See arusaam on palju vanem kui läänelik mudel – see ulatub vähemalt viis tuhat aastat tagasi – ja on tõestanud end ülimalt efektiivse ravimeetodina. Ida meditsiini aluseks on täpselt kaardistatud energia, mis voolab läbi keha. Neil kaartidel on märgitud energia tüüp, samuti see, kus ja kuidas sellele ligi pääseb. Patsientidele diagnoosi panemisel arvestatakse ka algelemente – maad, vett, puud, metalli ja õhku –, kuna arvatakse, et neil on oma eriline mõju, kas positiivne või negatiivne. Haiguses nähakse tasakaalustamatust või energiavoolu blokeeringut, mida põhjustavad halvad harjumused, stress ja negatiivsed emotsioonid; tasakaalu püütakse saavutada energiavoolu reguleerimise kaudu.

Kui allopaatia peab patsienti masinaks, siis akupunktuuri (ja muude samalaadsete ravimeetodite) seisukohalt on patsient elav ja pidevalt muutuv energeetiline süsteem. Selle asemel et näidata näpuga välistele põhjustele, kui miski on valesti, peame vaatama välismõjusid ja patsiendi eluolu, meelelaadi, tundeid ning nende vastastikuseid mõjutusi. Raamatus “Võrk, mida keegi pole kudunud” (The Web That Has No Weaver) rõhutab Ted Kaptchuk allopaadi ja nõelraviarsti vahelist erinevust, selgitades, et esimest huvitab, milline X on Y p hjuseks, kuna teine küsib, millised suhted on X ja Y vahel?”

Läänelikku suhtumist meditsiini aitavad selgitada kultuurilised ja religioossed tegurid. Varane kristlus suhtus kehasse kui millessegi, mis ohustab inimese vooruslikkust. Meelus ja himud olid vastuvõetamatud ja need tuli maha suruda või valla päästa pimedas ning salaja. On suurepäraseid kirjutisi varajastest misjonäridest, kes jälitasid metsikuid ja patuseid havailasi, keda pidid päästma. Kõrvetavas troopikakuumuses eelistasid misjonärid kanda tumedaid villaseid rõivaid, mitte avada oma keha päikesele ja riskida himude äratamisega. Ümbritsetuna tõmmudest naervatest havailastest, kes olid rõõmsalt alasti või vaevalt mõne rõivatükiga kaetud, surid paljud misjonärid kas palavusse või bakterite tõttu, mis nende rõivaste all sigisid.

Sadu aastaid on kirik pidanud inimese hinge enda omandiks ja nii eraldasid arstid keha ja vaimu, et neid ei mõistetaks ketserite ja posijatena hukka. Sellest eraldatusest tekkis uskumus, et keha on vaid masin ning psüühika ja emotsioonid seda ei mõjuta.

Täiesti erinev suhtumine on omane Ameerika pärismaalaste kultuurile, kus arsti peetakse nii hinge kui ka füüsilise keha ravijaks. Siin ei eristata meelt ja keha. Kuigi šamaanil või nõidarstil ei pruugi olla meditsiinilist haridust, oskab ta tõlgendada nii igapäevasündmusi kui ka “teispoolset maailma”, et aru saada haiguse konkreetsetest põhjustest.

Mõnes kultuuris peetakse keha anumaks, mille abil oleme võimelised arenema oma isiklikust piiratusest kaugemale. Nii budismis kui ka hinduismis hinnatakse inimelu väga kõrgelt uskumuse tõttu, et ainult inimkehas on võimalik saavutada tõeline vaimne teostumine. Haigust seostatakse nii vaimu kui ka kehaga, sest lõppude lõpuks on mõlemad piiratud, ebapüsivad, ajutised. Buddha pakutud ravim viib täielikule vabadusele, füüsilistest piiridest kaugemale.

Sellesse pilti kehast kui masinast või kehast kui valgustumise anumast lisandub veel üks mõõde. Viimastel aastatel on Läänemaailmas hakatud tunnistama keha ja meele vahelisi seoseid, nn psühhoneuroimmunoloogiat. See arusaam ei eita haiguse orgaanilisi põhjusi – pisikud, bakterid ja mikroorganismid tekitavad haigusi nagu ka mürgised jäätmed ja radoon, samuti on olemas geneetilise päritoluga haigused. Kuid gripipuhangu ajal ei haigestu kontoris iga töötaja ning haigus ei avaldu kõigil ühtmoodi. Ilmneb, et meie emotsionaalne ja psüühiline seisund mõjutab suurel määral haiguse teket ja kulgu, samuti meie võimet terveneda. “Meditsiin hakkab nägema, et haigusest ei saa rääkida, arvestamata elustiili, toitumist, sotsiaalset miljööd, keskkonda, ja mis kõige huvitavam – ka teadvust ja emotsioone,” kirjutab Marc Ian Barasch oma raamatus “Tervenemise tee” (The Healing Path).

Käesoleva raamatu teemaks on meele ja keha vastastikune mõju, me vaatleme suurt hulka viise, kuidas tervenemise ja arenemise eesmärgil on võimalik mõjutada nii meelt kui ka keha. See on uus uurimisvaldkond, kus iga päevaga saab kättesaadavaks järjest rohkem infot – põnev on näha avaldumas kehameele seoste peensusi. Lõpuks ometi hakkame mõistma inimmasinat kui elavat, hingavat, suhtlevat, mitmetahulist, omavahelistes seostes olevat tervikut.

Kehameel hakkas mind köitma kakskümmend aastat tagasi, kui alustasin tööd toitumise ja massaa i alal. Algul oli mul tunne, nagu avastaksin erinevaid killukesi, mis kokkupandult moodustavad füüsilise keha imepärase kaardi, mille all on teine, hinge ja emotsioonide kaart. Püüan selles raamatus anda teile võimaluse lugeda oma kehameele kaarti.

Kõigepealt tuleks raamatu esimene osa algusest lõpuni läbi lugeda, sest see käsitleb kehameelest arusaamist, kõiki neid loendamatuid viise, kuidas meel ja keha on omavahel seotud. Teises osas on juttu sellest, kuidas me saame kasutada seda arusaamist tervenemiseks – positiivsete meeleseisundite, visualiseerimise, mediteerimise, kunstiteraapia, tantsu või väljendusliku liikumise abil.

Raamatu kolmandat osa tuleks kasutada kui tervendamise käsiraamatut. Kui teil on haigus või mingi probleem, siis lugege kõigepealt vastava peatüki avalõiku. See selgitab antud valdkonna peensusi. Järgmiseks lugege oma konkreetse probleemi kohta. Sel moel saate täpsema ettekujutuse oma kehameele seostest. Probleemiga võivad olla seotud ka teised kehapiirkonnad, sest ükski osa meist ei ole eraldi ja omaette, seepärast pöörake tähelepanu ka teistele probleemiga seotud peatükkidele.

Ma loodan siiralt, et teid haarab oma kehameele avastamisel samasugune vaimustus nagu mind. Mõistes iseenda paljude aspektide omavahelist seost, saab selgemaks side kõigi olendite – kogu elu – vahel. Meie maailm toetub seostele ja suhtlemisele. Toogu selle mõistmine teile tervist ja rõõmu!

Debbie Shapiro Devon, 1996

ESIMENE OSA

M TTE LEIDMINE

KAOSES

1 MEEL ÜLETAB MATEERIA TAVALISELT nähakse keha ja meelt kahe eraldi süsteemina, mis enamasti funktsioneerivad teineteisest sõltumatult. Me anname kehale toitu ja vett, viime ta jalutama või laseme tal harjutusi sooritada ning naudime tema sensoorseid võimeid.

Samamoodi toidame meelt mõtete, ideede ja mõistetega, treenime teda intellektuaalselt ning lõbustame erinevate meelelahutustega.

Me võime olla teadlikud keha ja meele vahelistest lihtsatest seostest, kui oleme närvilised või erutatud ja meil tekib lööve või iiveldus, samuti siis, kui satume harjutusi sooritades ülevasse meeleolusse. Aga kui tegemist on keerukamate emotsioonide või haigustega, ei usu me, et see seos võiks olla olulise tähtsusega. Kui haigusel on täiesti ilmsed füüsilised põhjused, siis miks peaks meie meeleseisund olema sellega seotud? Emotsioonid võivad mõjutada meie närve, aga kuidas puutub see meie haigusesse? Geoffrey Cooley kirjutas sellest ajakirjas Newsweek nii: Inimesi ei llata, et nad kimbatusse sattudes punastavad, et hirmutav mõte võib panna s dame pekslema või ootamatu halb uudis kõik keha elundkonnad ajutiselt rivist välja l a. Kuid neil on raske uskuda, et sellised vaimsed abstraktsioonid nagu ksildus ja kurbus võivad samuti mingil moel keha mõjutada.

Käesoleva raamatu eesmärk on selgitada selle seose tähtsust. Viimase kümne aasta jooksul on läbi viidud palju uuringuid, mis näitavad keha ja meele vastastikuseid seoseid, demonstreerides, et emotsionaalsed ja psüühilised seisundid väljenduvad keha keemilise tasakaalu muutustes, eriti immuunsüsteemis. Seda uut teadusvaldkonda tuntakse psühhoneuroimmunoloogia (PNI) nime all. Nii nagu psüühilis-emotsionaalsed seisundid mõjutavad immuunsüsteemi, satuvad nende mõju alla ka keha teised elundkonnad, näiteks vereringe, seedeelundkond ja närvisüsteem, määrates meie üldise tervisliku seisundi.

M tete m ju See lihtne harjutus näitab, milline on mõtlemise mõju kehale. Harjutuse sooritamiseks on sul vaja partnerit.

Seisa partneri suhtes täisnurga all. Siruta parem käsi (kui oled vasakukäeline, siis vasak käsi) õla kõrgusel otse enda ette.

Partner asetab oma käe sinu randmele. Kasuta oma energiat, et hoida kätt kindlalt, laskmata partneril seda alla suruda. Eesmärk on leida oma loomupärane vastupanutasand – partneril ei ole vaja jõudu rakendada. Seejärel lõdvestu.

Sule silmad ja mõtle hetkeks olukorrale või inimesele, mis sind kurvastab või ärritab. Kui tabad selle tunde, siruta käsi välja ja avalda vastupanu partneri püüdele sinu käsi alla suruda. Seejärel lõdvestu.

Nüüd mõtle millelegi, mis tekitab sinus heaolutunde ja valmistab rõõmu. Kui oled selle õnnetunde tabanud, siruta käsi välja ja avalda veelkord vastupanu, kui su partner püüab kätt alla suruda. Seejärel lõdvestu. Kui soovid, võite partneriga kohad vahetada, et ka partner saaks proovida.

Enamik inimesi märkab kohe erinevust. Nad leiavad, et ärritavate või kurbade mõtete puhul puudub neil vastupanuvõime, justnagu oleks kogu energia käsivarrest kad unud. Kui nad aga keskenduvad rõõmsatele mõtetele ja tunnetele, muutub käsivars tugevaks ja vastupanu avaldada on kerge. Sageli on käsivars tugevam kui harjutuse esimest osa sooritades. Tähelepanuväärne on see, kui kiiresti mõtted ja tunded füüsiliseks reaktsiooniks muunduvad.

Minu perearst, kes praktiseerib ühes väikelinnas, arvab, et rohkem kui viiekümnel protsendil tema patsientidest on füüsilisi hädasid, mille põhjuseks on emotsionaalsed probleemid. Emotsioonidel on oma energia. Ja see energia ei kao, kui seda tagasi hoida või maha suruda. Kui me ei saa või ei tee või ei väljenda toimuvat emotsionaalsel või psüühilisel tasandil, siis see tunne kehastub (me võtame ta sügavamale endasse), kuni hakkab avalduma füüsilise keha kaudu.

Kas on tegelikke erinevusi meie olemuse eri osade vahel? Ainsaks erinevuseks on võib-olla väljendusvahendid. H2 O võib esineda vee, auru, vihma, mere, pilve või jääna, kuid ta on ikka H2 O; samuti väljenduvad meie tunded käitumise ja tegude, hääle või erinevate keha elundkondade kaudu, kuid on ikka needsamad tunded. Kui kahjustust olemuse ühes osas maha suruda või eirata, võib see avalduda kahjustusena mõnes teises osas. Kui armastatu sind maha jätab, marsid sa toast välja ja lööd ukse enda taga kinni, nii et käele tekib sinikas. Kas valu sinu käes väljendab viha või segadusesolekut, et sind on eemale tõugatud? Filmis Manhattan tabab Woody Allen suurepäraselt selle keeruka seose olemuse. Kui tema tüdruksõber, keda mängib Dianne Keaton, teatab, et jätab ta teise mehe pärast maha, ei vasta Allen talle. Keaton tahab teada, miks mees ei vihasta. Allen ütleb: Ma ei saa vihaseks, ma toidan selle asemel kasvajat enda sees.

STRESSIFAKTOR Kõige ilmsemalt näeme meele ebasoodsat mõju kehale stressi puhul. Kujuta näiteks ette, et sa püüad hambapastat tuubist välja pigistada, kuid oled unustanud korgi lahti keerata. Mis toimub? Pasta peab leidma välja pääsemiseks teise tee.

Tavaliselt tähendab see, et hambapasta tungib läbi tuubi põhja või tuubi küljele tekib auk – olenevalt sellest, kus on kõige nõrgem koht.

Nüüd kujuta ette, et see hambapastatuub oled sina. Sa oled surve all ja sul on psüühiline või emotsionaalne stress. Kuid sa ei keera korki lahti, nagu teed siis, kui mõistad toimuvat ja võtad endale aega lõõgastumiseks või lahendad oma sisemise konflikti. Mis toimub sinu sees tekkiva vaimse või emotsionaalse survega? Lõpuks peab see väljapääsu leidma ja kui see ei saa väljuda tuubi avast (väljenduse ja lahenduse leidnult), siis tuleb see välja kusagilt mujalt. See leiab kõige nõrgema koha – sinu seedeelundkonna, närvid, immuunsüsteemi või magamisharjumused. Allasurutuna muutub see haiguseks, depressiooniks, sõltuvuseks või ärevuseks; väljapoole suunatuna muutub see vaenulikkuseks, kuritegevuseks, kahtlustamiseks või agressiivsuseks.

Stress iseenesest pole ei hea ega halb. Kõik sõltub meie reaktsioonist stressifaktoritele. Mõnel inimesel tekitab stress üleva meeleolu ja suurenenud eesmärgitaju, sest ta suhtub situatsiooni jaatavalt. Teistes tekitab stress paanikat, kaost, letargiat, depressiooni ja hirmu. Lõpptähtajaga silmitsi seistes võib üks inimene leida, et see kannustab teda suuremale loomingulisusele, kuna teine võib tegevusetusse tarduda. Viimatinimetatud reageering võib meie tervisele eriti laastav olla.

Just igapäevastress mõjub meile kõige tugevamini, kurnates aeglaselt meie sisemisi jõuvarusid. Võitle-või-põgene reaktsioon võimaldab meil ohule vastu astuda, kuid seda reaktsiooni ei kutsu esile üksnes olulised elu ohustavad olukorrad.

Hirmutavad või ärevad mõtted teevad seda samuti: auto ei lähe käima, sa hilined kokkusaamisele, sul on arved maksmata, vaidlused partneri, laste või ülemusega – kõik see võib kutsuda esile stressireaktsiooni. Joan Borysenko sõnastab selle hästi oma raamatus Süütunne on õpetaja, armastus õppetund (Guilt is the Teacher, Love is the Lesson): Võitle-või-põgene reaktsioon on nagu auto mootori lekoormamine. See on otstarbekas, et meid juhuslikust ohuolukorrast välja aidata, aga pidev mootori lekoormus põhjustab autoosade kulumisega seotud erinevaid mehaanilisi probleeme. Inimeste puhul nimetatakse neid probleeme tavaliselt stressiks või ärevusest tingitud häireteks.

Stressi võivad tekitada näiliselt ebaolulised sündmused, sest keha ei suuda vahet teha tõelistel ja ettekujutatud ohtudel.

Kui keskendume hirmudele, mis kõik võib juhtuda, laastab see meie hormoone ja keemilist tasakaalu sama palju kui tegelikus elus ohtlikku situatsiooni sattumine. Püüa näiteks meenutada mõnd võigast stseeni õudusfilmist ja sa tunned, kuidas selja-, õla- ja kõhulihased pingesse tõmbuvad. Või kujutle, et oled ilusal päikeselisel päeval rannas, ja tunneta, kuidas su keha lõdvestub. Kui kujutled end jooksmas, hakkavad sinu närvid ja lihased vastavalt liikuma. Kujutluspildid on ainult sinu meeles, ometi päästavad nad kohe valla reaktsiooni kehas.

Tunnetel on tugev stressi tekitav mõju, eriti kui nad on maha surutud. Kui sind tõugatakse ja nügitakse tipptunnil, kui halb ilm kestab pikka aega, kui pead hakkama saama haige lapsega, kui tülitsed naabritega – kõigis neis olukordades peab meie reaktsioon olema vaoshoitud, sest ühiskond ei luba meil reageerida karjumise või raevuhooga. Normaalse v itle-v ip gene reaktsiooni mahasurumine sel moel tähendab, et kehas ringlevatel kemikaalidel pole kuskile minna. Kuidas tuleks neid hajutada? Kuidas peaksid nad väljendust leidma?

Mõned füüsilised sümptomid, mis viitavad ülemäärasele stressile, on peavalud, kõrge vererõhk, südame pekslemine, hingeldamine, unehäired, isutus, iiveldus, suu kuivamine, haavandid, kõhulahtisus, seljavalu, ülemäärane higistamine, lööbed ja nahapõletikud. Lisaks võivad esineda muutused psüühikas, näiteks depressioon, raevuhood, tujukus ja ärevus. Samuti võivad esineda keskendumishäired, mälukaotus, otsustusvõimetus, segadusesolek, ebamäärased hirmud, kohmetus, perekonna- ja abieluprobleemid. Muutused käitumises võivad hõlmata lohakat riietumist, nihelemist, ootamatuid nutuhooge, liialdamist suitsetamise või joomisega, foobiaid ja häireid seksuaalelus. See on üsna pikk nimekiri ja paljud neist sümptomeist võivad kergesti viia tõsisemate haigusseisunditeni.

Seost psüühilise stressi ja füüsiliste probleemide vahel illustreerib võib-olla kõige paremini uurimistöö, millest kirjutab dr Larry Dossey oma raamatus “Läbimurded tervendamises” (Healing Breakthroughs), kus väidetakse, et esmaspäeviti tuleb ette rohkem südameatakke kui ühelgi teisel nädalapäeval – ja mitte lihtsalt esmaspäeviti, vaid kõige sagedamini just hommikul kella üheksa paiku. Ühegi teise loomaliigi puhul ei esine suremust mingil kindlal nädalapäeval sagedamini. Kui me eeldame, et meel ja keha ei ole omavahel seotud, siis mis on selle põhjuseks, et nii palju südameatakke esineb just ajal, kui alustame nädala esimest tööpäeva? Muidugi võib olla psüühilisi põhjusi, miks surm leiab suurema tõenäosusega aset hommikul, mitte õhtul, näiteks suurem südamelöökide arv minutis, vererõhk või adrenaliinitaseme kõikumine eelolevaks päevaks ettevalmistusi tehes. Kuid ei ole põhjust, miks peaks surm saabuma just esmaspäeval, mitte mõnel teisel päeval.

Rahulolematus tööga 1972. aastal Massachusettsis tervise-, haridus- ja heaoluameti (the Department of Health, Education and Welfare) läbi viidud uurimistöö näitas, et rahulolematus tööga on üks peamisi südamehaiguste ettekuulutajaid. Edasisi uurimusi teinud dr James E. Muller Harvardi meditsiinikoolist (Harvard Medical School) tõi esile, et mitte ainult südameatakid, vaid ka ajurabandused esinevad tavaliselt kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul, kuna dr Paul Ludmer leidis 1983. aastal Massachusettsis ootamatult surnud inimeste surmakellaaegu uurides, et kella üheksa ajal hommikul oli surnud kaks korda rohkem inimesi kui näiteks kella viie ajal pärastlõunal.

Ilmselt pole tööga rahulolematuse tagajärjeks mitte alati surm! Ometi ei tohi alahinnata tööga rahulolematuse ja füüsiliste probleemide seost – stressi tõttu läheb igal aastal kaduma miljoneid tööpäevi. Ameerikas dr Norman Beale i poolt läbi viidud uurimus näitas, et koondamise (või selle ohu) tõttu suurenes arstilkäikude arv 20% ja haiglapäevade arv 60%.

Padma O Gara lugu näitab, kui halvasti võib stress tervisele mõjuda, kui töö ei sobi: Ma kannatasin palju aastaid ristluuvalude käes, valu kiirgas alla jalgadesse. Arstid ütlesid, et see on kulumisest. Hoidsin valu ohjes joogaga tegeldes ja suutsin isegi poole kohaga joogaõpetajana tegutseda, kuna põhikohaga töötasin tööhõiveameti juhtimissektoris. 1990. aastal tekkisid mul probleemid silmadega, nägemine halvenes ja see oli üsna piinarikas. Kaotasin kolmeks nädalaks nägemise ja mulle öeldi, et mul on glaukoom. Selle kõigeni oli mind viinud tunne, et ma raiskan oma tööd tehes lihtsalt aega, et peaksin tegelema pigem õpetamisega, mitte lõpututel koosolekutel istumisega. Pärast kahte silmaoperatsiooni mõtlesin, et peaksin oma tööst loobuma, kuid kartsin, et ei tule majanduslikult toime. Kui taas tööle asusin, hakkas mu tervis kiiresti halvenema ja mul olid suured valud.

Mõni kuu hiljem sain nii-öelda taganttõuke! Sõitsin parajasti maanteel, kui tundsin tugevat tõuget seljatagant. Ma ei näinud, mis see oli, kuid ei suutnud enam autot kontrollida ja mulle tundus, et mu jalg on gaasipedaali külge kinni jäänud.

Sõitsin üha kiiremini ja kiiremini. Mõtlesin, et suren. Lubasin endalegi ootamatult, et kui jään ellu, siis loobun tööst ja järgin südant, pühendudes jooga õpetamisele. Samal hetkel tajusin, et pedaal kerkib, ja sain auto taas kontrolli alla.

Järgmisel nädalal esitasin lahkumisavalduse. Sellest ajast peale tegelen õpetamisega ja pole õnneks oma majanduslikus seisus muutusi märganud. Küll aga olen märganud, et mul pole enam seljaga probleeme ja silmad on korras. Lõpuks tunnen, et näen, kuhu lähen, ja tean, et suund on õige.

Elumuutused Stress ei avaldu mitte ainult seoses tööga. See võib tekkida väga sageli ja väga erineval moel. Stressi põhjuseks on tihti suured elumuutused, näiteks kolimine, abiellumine või armastatu kaotus. Neil puhkudel tajume suurt ebakindlust ja hirmu, närvilist erutust või kõikehaaravat kurbust. Emotsioonid panevad lihased ja veresooned kokku tõmbuma, see vallandab rohkem hormoone, näiteks adrenaliini, mõjutab seedimist ja hingamist ning nõrgendab immuunsüsteemi, tehes meid vastuvõtlikuks haigustele ja närvivapustustele.

Kaheksa-aastaselt pandi mind internaatkooli – see polnud asi, mis minus vaimustust tekitanuks. Mõne nädalaga tekkis mul kurgumandlipõletik. Tol ajal tähendas kurgumandlite opereerimine nädalast haiglas viibimist. Pärast seda olin nädala kodus ning sõin ainult kartuliputru ja tarretist – hea toit lohutuseks! Tegelikult sidusid need kaks nädalat mind uuesti kodu, turvalisuse ja kuuluvustundega. Kui olin kooli naasnud, kulges mu elu ilma edasiste viperusteta. Tagasi vaadates saan aru, et pidasin oludega toimetulekut liiga raskeks. Haiguse loomus – tursunud mandlid ja haige kurk – viitasid sellele, et mul oli raske leppida internaatkoolis õppimisega kui reaalsusega.

Sajandivahetuse paiku palus dr Adolph Meyer oma patsientidel üles lugeda korrad, mil nende elus on toimunud suuremaid muutusi. Ta viis selle info vastavusse samade patsientide haiguste ja füüsiliste probleemidega. Nii selgus, et liig sagedased elumuutused võivad kaasa tuua nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid traumasid. 1960. aastal jätkasid seda uurimistööd dr Thomas Holmes ja USA mereväepsühhiaater Richard Rahe. Olles läbi vaadanud üle viie tuhande patsiendi, koostasid nad nimekirja stressi tekitavatest sündmustest, järjestades need vastavalt raskusastmele. Mida rohkem raskeid sündmusi lühikeses ajavahemikus läbi elati, seda suurem oli füüsilise haiguse tekkimise tõenäosus. Nimekirja tipus olid partneri surm, lahutus, haigus, õnnetus, elukohavahetus ja töötuks jäämine.

See uurimistöö näitab selgelt, et haigus võib hakata arenema pärast traumat. Kuid siin ei võeta arvesse, et inimesed reageerivad samadele sündmustele erinevalt. Mõnele inimesele annab lahutus (nimekirjas teisel kohal pärast partneri surma) põhjuse pidutsemiseks, kuna teisele tähendab see üksildust ja depressiooni. Samuti võib mõni inimene elukohavahetusest rõõmu tunda, samal ajal kui teine tunneb kaotust ja ebakindlust. Trauma ei võrdsustu tingimata haigusega, kuid traumaga seotud hirmud ja ärevus, mis ei leia väljendust, võivad viia füüsiliste probleemideni. Kriisi vältida me ilmselt ei suuda. Mida me aga saame teha, on teadvustada endale oma tundeid ja püüda neid mitte maha suruda.

Oluline on oma tundeid tunnistada ja neist lahti lasta kohe, kui nad tekivad, või nii ruttu kui võimalik.

Steve Hennessy elus toimusid muutused peaaegu igas valdkonnas ning ta haigestus selle tagajärjel, osaliselt seetõttu, et ei olnud nende muutustega seotud tegelikke tundeid välja elanud: Kaksteist kuud enne haigestumist kolisin ära linnast, kus olin elanud kogu oma elu, jättes maha perekonna, sõbrad, töö ja alkoholi – oma täiskasvanuea kaaslase. Olin oma partnerist lahku läinud ja vahetasin elukohta, et luua uus kodu uue partneriga. Ma muutsin peaaegu kõike oma elus! Kõik oli nüüd teistsugune – ümbrus, töö, seltskonnaelu, armsam, ja ma ise olin ka teine, suhtudes endasse täiesti erineval viisil. Pidasin neid muudatusi positiivseteks, kuigi teadsin, et tegemist on suure pöördega, millel võib minu jaoks olla ka tagasilööke.

Haigus algas ägedate kõhuvaludega. Olin kurnatusest ja energiakaotusest rivist väljas. Lõpuks diagnoositi mul ärritatud soole sündroom. Haiguse ägedas faasis, mis kestis kolm kuud, sõin väga vähe ja võtsin kaalust alla üle kaheteistkümne kilo.

Kui järele mõelda, siis oli see haigus täiesti põhjendatud. Enne elukohavahetust olin tegelnud teiste eest hoolitsemisega (sotsiaalteenustega) ja seadnud alati teised esikohale. Elukohavahetus tähendas võimalust lubada endale midagi head – anda iseendale. Tegelikult leidsin, et seda muutust “on raske seedida”, raske on lubada endale midagi head. Pealtnäha kolisin õnnelikumasse ellu, sügavamal tasandil võitlesin aga ikka veel kõigi nende piirangutega, millega olin enne nii palju aastaid koos elanud. Haigus andis mulle võimaluse näha, mis toimub, heita pilk sügavamale. Tunnen, et olen põhjalikult muutunud, mul on iseendaga parem kontakt.

Sisemine sõjavägi Stress mõjub otseselt meie immuunsüsteemile, vähendades meie võimet hävitada ründavaid viirusi ja baktereid.

Immuunsüsteemi nimetatakse mõnikord sõjaväeks, sest see võitleb, et kaitsta meid haiguste eest. Stress päästab valla erinevaid hormoone, et tekiks lisaenergia, kuid kaks neist hormoonidest – adrenaliin ja kortisoon – mõjuvad ka immuunsüsteemi pärssivalt.

Näiteks võib eksamistress maha suruda immuunreaktsiooni ja see omakorda suurendada gripi- või külmetushaiguse ohtu. “Kas sind ei ole kunagi nooruses tabanud eksamite ajal ebameeldiva üllatusena näärmepõletik?” küsib dr Trisha Greenhalgh The Times is (juuni 1994). “Viimase kolme nädala jooksul olen näinud, kuidas säravaimad ja helgeimad pead jäävad vastu tahtmist voodisse põletikuliste mandlite, tursunud näärmete ja kõikevõitva unisuse tõttu. Ühe kuu pärast oleks neil kõigil olnud haridus omandatud.”

Võib-olla oled ka ise midagi sarnast märganud. Võib-olla oli sul probleeme partneriga, mis ei lasknud lõdvestuda, tekitades unehäireid ja mõjutades söömisharjumusi (võib-olla hakkasid rohkem sööma või sõid ebatervislikku toitu). Ning siis sõitsid tööle rahvast täis rongis, kus kõik hingasid sinu peale pisikuid. Mõni tund hiljem tundsid, et haigus hiilib ligi. Kas selle põhjuseks olid sind rongis ümbritsevad pisikud? Magamatus või ühekülgne toit? Või hoopis kuhjunud emotsionaalne stress, mille tõttu nõrgenes sinu füüsiline seisund? Gripiviiruse ajal ei jää kõik haigeks. Mõned ei haigestu, teised aga peavad voodisse jääma. Millised tegurid mõjutavad veel neid, kes vastu ei pea? Kas stress, ületöötamine, kodused probleemid, depressioon? Kas oled haigena märganud, mis veel nõrgestab seestpoolt sinu immuunsüsteemi ja kahandab võimet nakkustele vastu seista? Kas oled tundnud end haavatavana, kaitsetuna, psüühiliselt või emotsionaalselt nõrgana? (Loe 15. peatükist immuunsüsteemi kohta.)

Kahesuunaline kommunikatsioonis steem Meie psüühilis-emotsionaalne seisund mõjutab ka endokriinsüsteemi. Hormoonid liiguvad edasi-tagasi nagu voolavad kemikaalid, mõjutades meie kehalist aktiivsust, käitumist, tundeid ja emotsioone. Neid eritavad sisesekretsiooninäärmed, mis moodustavad terve omaette süsteemi, mõjutades vastastikku üksteist ja sõltudes üheskoos ajuripatsist, mis on justkui mingi kommunikatsioonikompanii direktor. “Põhiemotsioone, näiteks hirmu, võib kirjeldada abstraktse tunde või reaalse adrenaliinimolekulina,” kirjutab Deepak Chopra raamatus “Eatu keha, ajatu vaim” (Ageless Body, Timeless Mind). “Ilma tunneteta pole hormoone, ilma hormoonideta pole tundeid ... Revolutsioon, mida me nimetame kehameele meditsiiniks, põhineb lihtsal avastusel, et kuhu iganes läheb mõte, sinna lähevad ka kemikaalid.”

Aju, immuunsüsteemi ja närvirakkude eristatud neuropeptiidid – keemiliste sõnumitoojatena toimivad hormoonid – transpordivad emotsioonid ajust kehasse ja tagasi. Nad loovad keeruka ja täpse kahesuunalise kommunikatsioonisüsteemi, mis seob tunded keha erinevate piirkondadega. Neuropeptiidid kannavad meie hirmud, mured, unistused ja lootused keha igasse nurka. “Närviimpulssideks kodeeritud mõtted liiguvad lihaseid ja näärmeid tööle pannes mööda aksoneid umbes samamoodi, nagu telefonisõnumid liiguvad elektriliste signaalidena mööda traate,” kirjutab Buryl Payne, keda tsiteerib

Barbara Hoberman Levine oma raamatus keha usub iga sõna, mis sa ütled (Your Bod Believes Ever Word You Sa ).

Neuropeptiidid on kehas taju ja mõtte, aju ja hormoonierituse, elundite ja rakutegevuse vaheliseks ühenduslüliks.

Hüpotalamuses, väikeses näärmes ajus, muunduvad emotsioonid füüsilisteks reaktsioonideks. Seal asuvad neuropeptiidide kobarad nagu ka kõhupiirkonnas (mõtle hetkedele, mil su kõhutunne sulle midagi ütleb). Hüpotalamus on aju emotsionaalne keskus. Ta pole mitte ainult neuropeptiidide vastuvõtja, vaid kontrollib ka ajuripatsit ja adrenaliini eritust, isu, veresuhkru taset, kehatemperatuuri ning südame, kopsude, seedeelundkonna ja vereringe automaatset tööd. See on nagu apteek, mis jagab keha tasakaalu säilitamiseks vajalikke kemikaale ja hormoone. Kui igale mõttele ja tundele järgneb reaktsioon, siis teeb hüpotalamus oma tööd. Manusta doos stressi ja ahelreaktsioon haarab kogu su keha.

Pole ühtki olulist immuunsüsteemi osa, mida neuropeptiidid ei mõjutaks. Mida rohkem me neuropeptiididest teame, seda raskem on mõelda meelest ja kehast traditsioonilises mõttes. Tundub mõttekamana rääkida ühestainsast komplekssest olemist, kehameelest, kirjutas Candace Pert, USA Rahvusliku Terviseinstituudi ajukeemia osakonna endine direktor oma artiklis Tervise Edendamise Instituudi ajakirjale Advances (1986).

Keha ja meel pole sugugi kaks eraldi funktsioneerivat süsteemi, nad moodustavad ilmselgelt kompleksse terviku, mis reageerib nii sise- kui väliskeskkonnale. Meie mõtetel ja tunnetel on vahetu mõju füüsilisele tervisele, samuti mõjutavad kõik kehalised kogemused meie vaimset ja emotsionaalset seisundit. Nende kahe eraldamine tähendab, et sa ei mõista ega süvendada suhteid oma tervikliku olemusega.