ESIMENE RAAMAT
Kõrkjalootsik 1 Mina, Sinuhe, Senmuti ja tema naise Kipa poeg, kirjutan seda. Mitte selleks, et ülistada Kemimaa jumalaid, sest olen jumalatest tüdinenud. Mitte selleks, et ülistada vaaraosid, sest olen nende tegudest tüdinenud. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Mitte selleks, et jumalaid meelitada, mitte selleks, et kuningaid meelitada, mitte hirmu või tulevikulootuste pärast. Sest olen oma elu jooksul nii palju kogenud ja kaotanud, et mind ei vaeva asjata hirm, ja surematuselootusest olen ma tüdinenud, nii nagu ma olen tüdinenud jumalatest ja kuningatest. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Ja ma arvan, et selle poolest erinen ma kõikidest teistest kirjutajatest nii minevikus kui ka tulevikus. Sest mis kõikidel aegadel on kirjutatud, on kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast. Tahan nimelt ka vaaraod inimesteks arvata, sest meiesugused nad on, vihas ja hirmus, himudes ja pettumustes. Ja nad ei erine meist mitte millegi poolest, kirjutatagu neid ka tuhat korda jumalate hulka. Kui neid ka tuhat korda jumalate hulka kirjutataks, ikka on nad inimesed, teiste inimeste sarnased. Neil on võim rahuldada oma viha ja põgeneda oma hirmu eest, kuid himu ja pettumuse eest võim neid ei kaitse. Aga mis on kirjutatud, see on kirjutatud kuningate käsul ja jumalate meelitamiseks või et petta inimesi uskuma midagi niisugust, mida ei ole tegelikult toimunud. Või et kõik on toimunud teisiti, kui on toimunud tegelikult. Või et ühe või teise osa selles, mis on toimunud, on olnud suurem või väiksem, kui see tõepoolest on. Seda pean silmas, kui ütlen, et hallist muistsest ajast kuni tänase päevani on kõik, mis kirjutatud, olnud kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast. Kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all ja inimene 7
ei muutu, kuigi muutuvad tema rõivad ja ka sõnad tema keeles. Seepärast usun, et kirjutamine ei muutu ka tulevastel aegadel, võrreldes sellega, mida on kirjutatud tänini, sest et inimene ise ei muutu. Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad. Mina, Sinuhe, Senmuti poeg, olen oma vanaduse ja pettumuse päevadel siiski valest tüdinenud. Nõnda kirjutan ma ainult iseenese pärast ja kirjutan ainult seda, mida olen oma silmaga näinud ja kuuldu põhjal tõeks tean. Selle poolest erinen kõigist, kes on elanud enne mind, ja kõigist, kes elavad pärast mind. Sest mees, kes kirjutab paberile sõnu, ja veel rohkem mees, kes laseb oma nime ja teod kivisse raiuda, elab lootuses, et tema sõnu loetakse ja järeltulevad põlved loevad tema sõnu ning ülistavad tema tegusid ja tarkust. Aga minu sõnades ei ole midagi ülistada ja ka mu teod ei vääri kiitust ja mu tarkus on mu südames mõru ja ei meeldi kellelegi. Minu sõnu ei kirjuta lapsed kirjutamiskunsti õppides savitahvlitele. Minu sõnu ei korda inimesed, et minu tarkuse abil oma tarkust näidata. Seda kirjutades loobun hoopis lootusest, et mind kunagi loetakse või mõistetakse. Sest inimene oma kurjuses on julmem ja panetunum kui krokodill jões. Tema süda on kalgim kui kivi. Tema tühisus on tolmust viletsam. Kasta ta jõkke, ja ta on pärast rõivaste kuivamist sama, mis enne. Kasta ta mure ja pettumuse sisse, ja kui ta pinnale tõuseb, tõuseb ta samasugusena nagu enne. Palju muutusi olen mina, Sinuhe, oma elupäevadel näinud, aga kõik on jälle samaviisi nagu enne ja inimene ei ole muutunud. On ka neid, kes ütlevad, et seda, mis on toimunud, ei ole kunagi enne toimunud, aga see on tühi jutt. Mina, Sinuhe, nägin, kuidas poeg isa tänavanurgal surnuks peksis. Nägin, kuidas vaesed tõusid rikaste vastu ja jumalad jumalate vastu. Nägin meest, kes oli joonud veini kuldsetest karikatest, oma armetuses kummardumas, et peoga jõest vett ammutada. Need, kes olid kaalunud kulda, kerjasid tänavanurkadel ja nende naised müüsid end kirjuks võõbatud neegritele vaskkäevõru eest, et oma lastele leiba osta. Aga nii on olnud ka varemalt. Ka karjuskuningate ajal lamas bal dahhiini all mees, kes oli veetnud oma ööd savipõrandal. Ka siis tulid võõrad ja purustasid laste pead majalävedel ja tegid orjadeks naised, 8
kes olid rõivastatud kuninglikku linasesse. Ka siis löödi surnuks mehi, kes olid ehitanud endale haudu Lääne mägedesse, ja nende surnukehad heideti jõkke. Niisiis ei ole toimunud midagi silmanähtavalt uut, vaid see, mis on toimunud varem, toimub ka edaspidi. Nii nagu ei muutunud inimene varemalt, ei muutu ta ka edaspidi. Need, kes tulevad pärast mind, on needsamad, kes elasid enne mind. Kuidas võiksid nad siis minu tarkusest aru saada? Miks peaksin lootma, et nad mu sõnu loevad? Aga mina, Sinuhe, kirjutan seda iseenese pärast, sest teadmine söövitab mu südant nagu leelis ja ma olen kaotanud kogu elurõõmu. Ma alustan seda raamatut oma maapaguluse kolmandal aastal, idapoolse mere kaldal, kust laevad purjetavad Puntimaale, kõrbe lähedal, mägede lähedal, millest kuningad muiste oma raidkujude tarvis kive murdsid. Kirjutan seda, sest vein maitseb mu suulaele mõru. Kirjutan seda, sest olen kaotanud rõõmu naistega lõbutseda ning iluaed ja kalatiik ei paita enam mu silmi. Külmadel talveöödel soojendab mu sängi mustanahaline tüdruk, aga minul ei ole temast rõõmu. Olen lauljad minema saatnud ning keel- ja vilepillide helid ärritavad mu kõrvu. Seepärast kirjutan ma seda, mina, Sinuhe, kes ma ei tee enam midagi ei rikkuse ega kuldsete karikatega, ei mürri, eebenipuu ega elevandiluuga. Sest seda kõike mul on ja minult pole midagi ära võetud. Ikka veel kardavad orjad mu keppi ning valvurid kummardavad minu ees, langetades käed põlvedeni. Kuid mu sammude ulatus on piiratud ja kaldaäärsetesse murdlainetesse ei tohi randuda ükski laev. Nii ei saa mina, Sinuhe, enam iial tunda musta mulla lõhna kevadöös, ja seepärast ma kirjutan seda. Ja ometi oli mu nimi kord kantud vaarao kuldsesse raamatusse ja ma elasin Kuldses majas kuninga paremal käel. Minu sõnal oli rohkem kaalu kui Kemimaa vägevate sõnal, kõrgestisündinud saatsid mulle kingitusi ja mu kaelas rippusid kuldkeed. Mul oli kõik, mida inimene tahab, kuid inimesena tahtsin rohkem, kui inimene saavutada võib. Seepärast olen siin, kus ma olen. Vaarao Horemhebi kuuendal valitsemisaastal saadeti mind Teebast välja, et mind maha löödaks nagu koera, kui tagasi tulen, et mind kivide vahel lömastataks nagu konna, kui astun sammu kõrvale alalt, mis oli mulle elamiseks määratud. See oli kuninga, vaarao käsk, kes kunagi oli mu sõber. Aga mida muud võiski oodata alamalsündinult, kes käskis valitsejate 9
loetelust kuningate nimed maha kustutada ja laskis kirjutajatel oma vanemad kuningate loetelus suursugusteks märkida. Mina nägin tema kroonimist, mina nägin, kuidas talle pandi pähe punane ja valge kroon. Sellest arvates kuuendal valitsemisaastal saatis ta mu maalt välja. Aga kirjutajate arvestuse järgi oli see tema kolmekümne teine valitsemisaasta. Eks ole siis kõik kirjutamine enne ja praegu vale. Meest, kes elas tões, põlgasin ma tema eluajal tema nõrkuse pärast ja tundsin õudust hävituse pärast, mida ta tõe nimel Kemimaale külvas. Nüüd on see tema kättemaks mulle, sest et ma tahan ise tões elada, mitte küll tema jumala pärast, vaid iseenese pärast. Tõde on vahe nuga, tõde on paranematu haav inimeses, tõde on leelis, mis kibedana südant söövitab. Seepärast põgeneb mees oma nooruse ja jõu aegadel tõe eest lõbumajadesse, pimestab oma silmi tööga ja kõiksugu toimetustega, reiside ja ajaviitega, võimu ja ehitistega. Aga saabub päev, kui tõde pistab ta läbi nagu oda ning pärast seda ei ole tal enam rõõmu oma mõtetest ega oma kätetööst, vaid ta on üksi, ta on inimeste seas üksi ja ka jumalad ei too talle tema üksinduses abi. Seda kirjutan mina, Sinuhe, teades hästi, et mu teod on olnud halvad ja mu teed väärad, aga teades hästi ka seda, et ükski, kes seda lugema juhtub, ei võta sellest õppust. Seepärast kirjutan seda vaid iseenese pärast. Pesku teised Amoni püha veega oma patud maha, mina, Sinuhe, saan puhtaks, kirjutades üles oma teod. Jätku teised oma südame valed Osirise kaalule kaaluda, mina, Sinuhe, kaalun oma südant pilliroost sulega. Kuid enne, kui ma oma raamatut alustan, luban südamel kurta oma kurtmised, sest nii kurdab oma muret mu must maapagulasesüda. Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi. Tema janu ei kustuta ükski teine maine vesi. Kes on Teebas sündinud, see igatseb Teebasse tagasi, sest maa peal ei ole teist Teebaga võrdset linna. Kes on tänavaservas sündinud, see igatseb tänavale tagasi, ta igatseb seedripuupaleest tagasi savionni, mürri ja heade võiete lõhnast igatseb ta sõnnikutule ja õlis praetud kalade vingu sisse. Ma vahetaksin kuldse karika vaese mehe savikannu vastu, kui saaksin veel korra tunda oma jala all Kemimaa pehmet mulda. Vahetaksin oma linased rõivad orja päikeses kõrbenud naha vastu, kui saaksin veel kordki kuulda jõeäärsete kõrkjate kahinat kevadtuules. 10
Niilusel on üleujutus, nagu vääriskivid kerkivad rohelisest veest linnad, pääsukesed tulevad tagasi, kured kahlavad mudas, aga mina olen ära. Miks ei ole ma pääsuke, miks ei ole ma võimsate tiibadega kurg, et valvuritest mööda tagasi Kemimaale lennata. Ma ehitaksin oma pesa Amoni värviliste sammaste vahele, kus obeliskid suitsu ja priskete ohvriloomade lõhnas tuld ja kulda lõõmavad. Ma ehitaksin oma pesa vaestetänava savionni katusele. Härjad veavad regesid, käsitöölised kleebivad kõrkjast paberit, kaupmehed pakuvad hõikudes müüa oma kaupu, sitikas veeretab kivisillutisega tänaval sõnnikupalli. Selge oli mu nooruse vesi, armas oli mu sõgedus. Mõru ja hapu on vanaduse vein ja ka kõige parem meekook ei saa mu vaesuse koreda leivatüki vastu. Pöörduge, möödunud aastad, veerege mulle vastu, purjeta, Amon, taevas läänest itta, et saaksin veel kord tagasi oma nooruse. Ma ei muuda sõnagi, ka kõige väiksemat tegu ei vaheta teiseks. Oh, sale pilliroost sulg, oh, sile kõrkjapaber, andke mulle tagasi mu tühised teod, mu noorus ja mu sõgedus. Selle kirjutas Sinuhe, maapagulane, vaesem Kemimaa kõikidest vaestest. 2 Senmut, keda nimetasin oma isaks, oli Teebas vaestearst. Kipa, kelle nimetasin oma emaks, oli tema naine. Ja neil ei olnud last. Mina tulin nende juurde alles nende vanaduspõlves. Oma lihtsuses nimetasid nad mind jumalate kingituseks, aimamata halba, mida see kingitus neile ükskord toob. Mu ema Kipa andis mulle muinasjutu järgi nimeks Sinuhe, sest talle meeldisid muinasjutud, ja ka mina olin tema ettekujutust mööda tulnud ohtude eest ära tema juurde, nii nagu muinasjutu Sinuhe, kui ta vaarao telgis kohutava saladuse kogemata teada sai, ära jooksis ja põgenes, elas võõrastes maades palju aastaid ja tegi läbi igasuguseid seiklusi. Kuid see oli vaid lihtsameelne jutt, ema lapselikule hingele kohane, ja ta lootis, et ka mina õnnetuste vältimiseks hädaohtude eest alati ära põgenen. Seepärast andis ta mulle nimeks Sinuhe. Kuid Amoni preestrid ütlesid, et inimese nimi on endeline. Nii saatis võib-olla just 11
nimi mind hädaohtudesse ja seiklustesse ja võõrastesse maadesse. Küllap oli see nimi, mis tegi mind osaliseks kohutavates saladustes, kuningate ja nende naiste saladustes, mis võivad surma tuua. Lõpuks tegi mu nimi minust väljasaadetu ja maapagulase. Kuid niisama lapselik, nagu oli vaese Kipa mõte, kui ta mulle selle nime andis, niisama lapselik oleks kujutleda, et nimel oleks inimese saatusele mingit tähtsust. Ma usun, et minuga oleks läinud samuti, kui mu nimi ka oleks olnud Kepru või Kafran või Mose. Ometi ei saa eitada, et Sinuhest sai maapagulane, samal ajal kui Heb, pistriku poeg, krooniti Horemhebi nime all punase ja valge krooniga ülamaa ja alamaa valitsejaks. Nõnda et nimest kui endest uskugu igaüks, mida vaid soovib. Annab ju usk igaühele tröösti elu äpardustes ja armetuses. Mina sündisin suure kuninga, vaarao Amenhotep III valitsemisajal ja samal aastal sündis tema, kes tahtis elada tões ja kelle nime ei tohi enam nimetada, sest see on neetud nimi, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Seetõttu valitses palees tema sündides suur rõõm ja kuningas tõi rohkeid ohvreid Amoni suures templis, mille ta oli ise ehitada lasknud, ja ka rahvas oli rõõmus, teadmata, mis oli tulemas. Suur kuninglik abikaasa Teje oli nimelt asjata oodanud poisslast, kuigi ta oli olnud suur kuninglik abikaasa juba kakskümmend kaks aastat ja tema nimi oli kirjutatud templites ja raidkujudel kuninga nime kõrvale. Seepärast kuulutati tema, kelle nime ei tohi nimetada, pidulike talitustega kuningliku võimu pärijaks, niipea kui preestrid olid jõudnud toimetada ümberlõikamise. Aga tema sündis alles kevadel külviajal, sel ajal kui mina, Sinuhe, saabusin juba eelmisel sügisel, kui tulvavesi oli kõige kõrgem. Kuid oma sündimise päeva ma ei tea, sest tulin mööda Niilust väikeses kõrkjalootsikus, mis oli pigiga tihitud, ja mu ema Kipa leidis mu kaldalt roostikust oma maja läve lähedalt, nii kõrgele oli vesi tookord tõusnud. Pääsukesed olid äsja tulnud ja vidistasid mu pea ümber, aga mina olin vait ja Kipa arvas mind surnuks. Ta viis mu majja, soojendas mind söetule ääres ja puhus mulle suhu hingeõhku, kuni ma hakkasin vaikselt häälitsema. Mu isa Senmut jõudis oma haigetekülastuselt koju, kandes kaht parti ja vakatäit jahu. Ta kuulis minu viginat ja arvas, et mu ema on kassipoja võtnud, ning hakkas teda noomima. Aga mu ema ütles: „Ei, 12
see ei ole kass, ma olen hoopis poja saanud! Rõõmusta, mu mees Senmut, meile on poeg sündinud.” Isa vihastas ja ütles, et naine on peast põrunud, aga Kipa näitas mind oma mehele ja minu abitus liigutas isa hinge. Nii võtsid nad mu oma lapseks ja lasksid ka naabritel uskuda, et ma olin sündinud Kipast. See oli tema edevus ja ma ei tea, kui paljud teda uskusid. Kuid kõrkjalootsiku, milles ma olin tulnud, hoidis Kipa alles ja riputas selle toa lakke voodi kohale. Mu isa võttis oma parima vasknõu ja viis selle templisse, lastes mind sündinute raamatusse kirja panna kui oma poja ja Kipa sünnitatu. Kuid ümberlõikamise toimetas ta ise, sest ta oli arst ja kartis preestrite nuge, mis panid haavad mädanema. Seepärast ei lasknud ta preestritel minusse puutuda. Kuid võib-olla tegi ta seda ka kokkuhoidlikkusest, sest vaestearstina ei olnud ta jõukas mees. Muidugi ei mäleta ma seda ise, aga mu ema ja isa on mulle sellest jutustanud nii palju kordi ja samade sõnadega, et ma seda usun, ja ei ma tea põhjust, miks nad oleksid pidanud mulle valetama. Kuid kogu lapsepõlve uskusin ma, et nad on mu pärisvanemad, ja minu lapsepõlve ei tumestanud ükski mure. Tõtt rääkisid nad mulle alles siis, kui mu poisilokid maha lõigati ja minust sai nooruk. Nad tegid seda, sest kartsid ja austasid jumalaid, ja mu isa ei tahtnud, et ma eluaeg vales elaksin. Kuid kes ja kust ma olin ja kes olid mu vanemad, seda ma ei saanudki teada. Arvan seda siiski teadvat põhjustel, millest jutustan hiljem, kuigi see on vaid minu arvamus. Tean kindlalt üksnes seda, et mina ei olnud ainus, kes pigitatud kõrkjalootsikus allavoolu tuli. Teeba oma templite ja paleedega on ju suur linn ning templite ja paleede ümber oli lõputult vaeste savionne. Suurte vaaraode ajal oli Egiptus palju maid alistanud ja koos suuruse ja rikkusega muutusid kombed ning Teebasse saabus võõramaa kaupmehi ja ametimehi, kes ehitasid linna oma jumalatele templeid. Niisama suur kui oli luksus, rikkus ja hiilgus templites ja paleedes, oli vaesus väljaspool müüre. Paljud vaesed jätsid oma lapsed saatuse hooleks, aga ka paljud rikkad naised, kelle mees oli reisil, saatsid oma abielurikkumise märgi kõrkjalootsikus allavoolu. Vahest oli mind hüljanud laevamehe naine, kes oli oma meest petnud Süüria kaupmehega. Vahest olin ma võõramaalase laps, sest mind ei olnud ümber lõigatud. Kui mu poisi13
lokid olid maha aetud ja ema Kipa oli selle väikesesse puukirstu minu esimese sandaali kõrvale tallele pannud, vaatasin kaua kõrkjalootsikut, mida ta mulle näitas. Kõrkjad olid kollased ja murdunud ja söenõu suitsust tahmased. Paat oli kokku seotud linnupüüdja sõlmedega, aga midagi muud see minu tõelistest vanematest jutustada ei osanud. Nõnda sain ma oma südamesse esimese haava. 3 Vanaduse saabudes põgeneb hing nagu lind tagasi lapsepõlve. Vanaduspäevil särab lapsepõlv mälestustes kirkana ja helgena, otsekui oleks siis kõik olnud parem ja kaunim kui nüüdses maailmas. Ja selles ei ole küllap vahet rikka ja vaese vahel, sest kindlasti ei ole olemas nii vaest, et tema lapsepõlves ei oleks kübetki valgust või rõõmu, kui ta seda meenutab. Minu isa Senmut elas templimüüridest ülesvoolu lärmakas ja vaeses linnaosas. Tema maja lähedal olid ülemjooksu suured kivist sadamasillad, kuhu Niiluse laevad oma lasti maha panid. Kitsaste tänavate ääres olid meremeeste ja kaupmeeste õlle- ja veinitoad, aga ka lõbumajad, kuhu tulid oma kandetoolides kesklinna jõukadki. Meie naabruses elasid maksunõudjad, allohvitserid, lodjakaptenid ja paar viienda astme preestrit. Nemad moodustasid, nagu ka minu isa, vaestelinnaosa väärikama elanikkonna, nii nagu müür kerkib veepinnast kõrgemale. Nõnda oli meie maja ruumikas ja avar, võrreldes vaeste savionnidega, mis sein vastu seina seisid piki kitsaid tänavaid lohutult lõpmata pikas reas. Meie maja ees oli koguni mõne sammu mõõtu aed, kus kasvas mu isa istutatud sükomooripuu. Akaatsiapõõsad eraldasid aeda tänavast, ja tiigiks oli müüritud kivist veesilm, kus oli vett küll ainult üleujutuse ajal. Majas oli neli tuba, millest ühes mu ema süüa tegi. Me sõime terrassil, kust pääses ka isa vastuvõtutuppa. Kaks korda nädalas käis koristaja emal abiks, sest ema armastas puhtust. Kord nädalas võttis pesunaine meie rõivad pesta oma pesutuppa jõekaldal. Keset vaest, rahutut, üha rohkemate sisserändajate linnaosa, mille rikutus selgus mulle alles noorukieas, esindas mu isa koos naabritega traditsioone ja vanu häid kombeid. Ajal, mil linnas endas, rikaste ja kõrgestisündinute seas kombed alla käisid, esindasid isa ja tema seisus 14
kaljukindlalt vana Egiptust, austust jumalate vastu, hingepuhtust ja omakasupüüdmatust. Nad oleksid nagu tahtnud olla vastandiks inimestele, kelle seas nad pidid elama ja oma ametit pidama, rõhutada kommete ja käitumisega, et nemad ei kuulu nende hulka. Kuid miks ma jutustan siin seda, mida olen mõistnud alles hiljem? Miks ma ei meenuta pigem sükomoori koredat tüve ja lehtede kahinat, kui ma puu all puhkasin, varjus kõrvetava päikesepaiste eest? Miks ma ei meenuta oma parimat mänguasja, mida ma mööda sillutatud tänavat nööri otsas järele vedasin ja mis järgnes mulle, klobistades oma puist lõuga ja avades punaseks värvitud suud? Naabrilapsed jooksid imestunult kokku seda vaatama. Palju meemaiustusi, palju läikivaid kive ja vasktraadijuppe sain, kui lubasin teistel oma krokodilli järel vedada ja sellega mängida. Niisuguseid mänguasju oli ainult kõrgestisündinute lastel, kuid minu isa oli saanud selle kuninglikult puusepalt, kui oli mähistega terveks ravinud paise, mis ei lasknud mehel istuda. Hommikuti viis ema mu käekõrval aedviljaturule. Tal ei olnud küll palju sisseoste teha, aga ta võis sibulakimpu valides kulutada veemõõdu aega ja terve nädala hommikupoolikud, kui oli tarvis uued jalatsid osta. Tema jutust võis arvata, et ta on rikas ja tahab ainult kõige paremat. Kui ta ka ei ostnud kõike, mida hing ihaldas, siis tuli see vaid sellest, et ta tahtis kasvatada mind kokkuhoidlikuks. Nii ta ütles: „Mitte see ei ole rikas, kellel on kulda ja hõbedat, vaid rikas on see, kes lepib vähesega.” Nii kinnitas ta mulle, kuid ühtaegu imetlesid tema vaesed vanad silmad Siidoni ja Büblose villakangaid, õhukesi ja kergeid nagu udusulg. Tema pruunid, tööst pargitud käed silitasid elevandiluust ehteid ja jaanalinnusulgi. Kõik see on tühine ja tarbetu, kinnitas ta mulle ja küllap ka endale. Aga minu lapsehing tõstis nende õpetuste vastu mässu ja ma oleksin väga tahtnud osta määrkassi, kes kätega omaniku kaela ümbert kinni hoidis, või värvilise linnu, kes hüüdis süüria- ja egiptusekeelseid sõnu. Ja mul ei oleks olnud midagi mõne kaelakee või kuldsete sandaalide vastu. Alles palju hiljem mõistsin, et vaene vana Kipa oleks äraütlemata meelsasti olnud rikas. Kuid et ta oli ainult vaestearsti naine, siis toitis ta oma unistusi muinasjuttudega. Õhtuti enne uinumist jutustas ta mulle vaikse häälega kõiki talle teada muinasjutte. Ta rääkis Sinuhest ja merehädalisest, kes tuli ussikuninga juurest tagasi, kaasas tohutud rikkused. Ta jutus15
tas jumalatest ja nõidadest, loitsijatest ja muistsetest vaaraodest. Isa torises ühtelugu ja ütles, et ema istutab nõnda mu meelde rumalusi ja tühje mõtteid, kuid õhtuti, kui isa norskama hakkas, jätkas ema oma pajatamist kindlasti niisama palju omaenda rõõmuks kui minu lõbustamiseks. Mul on tänini meeles lõõskavalt kuumad suveõhtud, kui säng kõrvetas paljast keha ja uni ei tulnud, ma kuulen tänini tema vaikset, uinutavat häält ja olen jälle kaitstud ja tema lähedal. Vaevalt oleks lihane ema olnud minu vastu parem ja hellem kui lihtne ebausklik Kipa, kelle majas pimedad ja vigased muinasjutuvestjad võisid alati kindlad olla, et neid ootab hea söömaaeg. Muinasjutud lahutasid mu meelt, kuid neile oli vastukaaluks elav tänav, kärbeste pesapaik, lugematutest lõhnadest ja haisudest küllastatud tänav. Vahel kandus tuulega sadamast tänavale seedripuu ja lõhnavaigu erutavat hõngu. Või kukkus kandetoolist tilgake kõrgestisündinud naise lõhnavat võiet, kui ta tänavapoisse noomima küünitas. Õhtuti, kui Amoni kuldne lootsik läände mägedesse keeras, kerkis tänava kõikidelt terrassidelt ja savionnidest õlis praetud kala vingu, mis segunes värske leiva lõhnaga. Seda Teeba vaestelinnaosa lehka õppisin armastama ja ei unustanud seda enam iial. Terrassil einet võttes sain isalt ka esimesed õpetused. Ta tuli väsinud sammul tänavalt aeda või ilmus vastuvõtutoast, rõivastes arstirohtude ja võiete kirbe lõhn. Ema valas tema kätele vett, me istusime järidele sööma ja ema tõi meile toitu ette. Vahel tormas tänaval mööda lärmakas, õllest purjus meremeeste jõuk, hõisates ja keppidega majaseinu kolkides ja meie akaatsiapõõsaste juures oma asja õiendama peatudes. Ettevaatliku mehena ei öelnud isa midagi, kuni nad olid mööda läinud. Alles siis õpetas ta: „Üksnes vilets neeger või kasimata süürlane käib tänaval asjal. Egiptlane teeb seda seinte vahel.” Või ta ütles: „Vein on jumalate kingitus, et see mõistlikult pruugituna südant rõõmustaks. Üks karikas ei tee kellelegi kurja, kaks teevad keele jutukaks, aga see, kes võtab terve kannutäie, see ärkab kraavis, paljaksröövituna ja läbipekstuna.” Mõnikord levis ka terrassile lõhnavõiete hõngu, kui möödus ilus naine, jalgsi, läbipaistvad rõivad üll, põsed, huuled ja kulmukarvad 16
eredaks värvitud, niisketes silmades läik, mille sarnast korralike naiste silmis iial ei olnud. Kui ma teda lummatult vaatasin, ütles isa: „Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb „kena poiss” ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli.” Mis siis imestada, kui hakkasin pärast neid õpetusi oma lapsehinges pelgama veinikannusid ja ilusaid naisi, kes ei olnud tavaliste naiste moodi. Kuid ühtaegu seostus mõlemaga mu hinges kõige hirmsa ohtlik veetlus. Juba lapsena lubas isa mul haigete vastuvõtu juures olla. Ta näitas mulle tööriistu, nuge ja rohuanumaid ning jutustas, kuidas neid kasutatakse. Kui ta haigeid läbi vaatas, tohtisin ma kõrval seista ja ulatada talle veenõu, sidemeid, õli ja veini. Ema ei talunud, nagu naised ikka, haavu ja paiseid vaadata ja ei suutnudki mõista mu lapselikku huvi haiguste vastu. Laps ei kujuta valu ja haigust ette, kuni ta ise neid kogenud ei ole. Paise läbitorkamine oli minu arvates põnev tegevus ja ma rääkisin uhkelt teistele poistele kõigest, mida olin näinud, et neis aukartust äratada. Iga uue haige saabudes jälgisin teraselt, kuidas isa teda läbi vaatas ja küsimusi esitas, kuni isa lõpuks ütles: „Tõbe saab ravida.” Või: „Võtan selle asja käsitleda.” Kuid oli ka haigeid, kellest ta leidis, et ta neid ravida ei saa, vaid kirjutas papüüruseribale mõne rea ja saatis nad templi „Elu majja”. Pärast niisuguse haige lahkumist ta tavaliselt ohkas, vangutas pead ja ütles: „Vaeseke.” Kõik mu isa haiged ei olnud vaesed. Lõbumajast toodi talle siduda mehi, kelle rõivad olid kõige peenemast linasest, ja vahel tuli läbivaatusele Süüria laevamehi, kes olid saanud koeranaela või kellel valutas hammas. Nii ma ei imestanudki, kui kord tuli läbivaatusele ka vürtsikaupmehe naine kõigi oma ehete ja vääriskivides kaelusega. Ta ohkis ja kaebles ja kurtis rohkeid hädasid, sel ajal kui isa teda tähelepanelikult kuulas. Olin väga pettunud, kui isa lõpuks kirjutamiseks paberipoogna võttis, sest olin lootnud, et ta võib selle haige terveks ravida, mis oleks tähendanud arstile tasuks mitmesuguseid maiuspalu. Nii ma ohkasin, vangutasin pead ja pomisesin endamisi: „Vaeseke!” Tõbine naine võpatas kohkunult ja vaatas isale hirmunult otsa. Kuid isa kopeeris vanalt kulunud papüüruserullilt rea vanaaegseid kirjamärke ja pilte maha, kallas segamisnõusse õli ja veini, leotas paberit seal, 17
kuni tint oli veini sisse ära sulanud, valas vedeliku savikannu ja andis selle vürtsikaupmehe naisele arstirohuks, soovitades seda peavalu või maohädade korral viivitamatult sisse võtta. Kui naine oli lahkunud, vaatasin isale küsivalt otsa. Ta sattus segadusse, köhatas mõne korra ja ütles: „On rohkesti hädasid, mida kange loitsu kirjapanekuks kasutatud tint ravida võib.” Midagi muud ta ei öelnud, pomises vaid mõne aja pärast endale nina alla: „Igatahes ei tee see rohi haigele halba.” Kui ma sain seitse täis, pandi mulle ülle poisi niuderõivas ja ema viis mind templisse ohverdamist vaatama. Amoni tempel Teebas oli tollal Egiptuse võimsaim tempel. Sinna viis Kuujumalanna templi ja tiigi juurest läbi linna puiestee, mida ääristasid kivist raiutud, oinapeaga sfinksid. Templi maa-ala ümbritsesid võimsad kivimüürid ja tempel kõigi oma ehitistega moodustas linnas omaette linna. Mäekõrguse pülooni harjal lehvisid kirevad tuulelipud ja kahel pool vaskväravaid valvasid templit kuningate hiigelsuured kujud. Me astusime väravast sisse ja surmaraamatutega kaubitsejad hakkasid mu ema hõlmast sikutama ning sosinal või läbilõikavalt karjudes talle oma kaupa pakkuma. Ema viis mind vaatama puuseppade töötubasid ja seal välja pandud puukujusid orjadest ja teenritest, kes preestrite manatuna teispoolses maailmas oma omaniku eest vastutasid ja tööd tegid, nii et peremees sõrmegi liigutama ei pidanud. Kuid miks jutustan sellest, mida kõik teavad, sest kõik on jälle endine ja inimese süda ju ei muutu? Ema maksis nõutud tasu, et võiksime ohvritalitust pealt vaadata, ja ma nägin, kuidas valges rõivas preestrid nobedalt tapsid ja tükeldasid härja, kelle sarvede vahel oli kõrkjapunutisest kontrollpitser, mis kinnitas, et veis on veatu ja ilma ainsagi musta karvata. Preestrid oli prisked ja pühad ja nende paljaksaetud pead läikisid õlist. Ohverdamisest võttis osa paarsada pealtvaatajat ja preestrid ei pööranud neile suuremat tähelepanu, vaid rääkisid kogu talituse aja ükskõikselt oma asjadest. Mina aga vaatasin sõjapilte templi seintel ja imetlesin selle hiigelsuuri sambaid. Ja ei saanud sugugi aru ema hingeliigutusest, kui ta, pisarad silmis, mind käe kõrval jälle koju viis. Kodus võttis ta mul jalast lapsekingad ja ma sain uued sandaalid, mis olid ebamugavad ja hõõrusid jalgu, kuni ma nendega ära harjusin. 18
Kui ma selle üle kurtsin, naeris isa heatahtlikult ja ütles, et heast perekonnast poiss ei tohi enam paljajalu linnas ringi käia, sedavõrd on ajad muutunud. Ta jutustas, et veel tema isaisa ajal võisid kõrgestisündinud käskijad sandaalid kaela riputada ja paljajalu käia. Kombed olid neil aegadel lihtsamad ja tervemad kui praegu. Naise rüüks piisas varrukateta, kitsast rõivast, nüüd aga nõudis iga endast lugupidav naine laiu rõivaid ja kirjatud kaeluseid. Varem oleks naerdud meeste üle, kes kandsid tärgeldatud ja volditud eesrõivaid ja laiu varrukaid. Tõepoolest, vanaisa ei oleks enam Teeba linna ära tundnud, kui ta oleks tõusnud hauast üles seda vaatama, vaevalt oleks ta ka igapäevasest jutust aru saanud, nii rohkesti oli keelde segunenud süüriapäraste esemete nimetusi ja sõnu. Mida rohkem inimene võõrapäraseid sõnu kasutab, seda peenemaks ta end peab, ütles isa. Kuid pärast söömaaega muutus isa tõsiseks, pani oma suure, osava käe mu pea peale ja sõrmitses häbelikult hellitades pehmet poisikiharat mu paremal oimul. „Sa oled seitsmeaastane, Sinuhe,” ütles ta, „sa pead otsustama, kelleks tahad saada.” „Sõduriks,” ütlesin mina ega mõistnud pettunud ilmet isa heasoovlikul näol. Olid ju parimad poistemängud tänaval sõjamängud ja ma olin näinud, kuidas sõdurid sõjameeste maja ees maadlesid ja relvade käsitsemist harjutasid, ja ma olin näinud sõjavankreid tuttide lehvides ja rataste kolinal linnast välja õppustele sõitmas. Ei saanud olla uhkemat ja auväärsemat ametit kui sõduri amet. Ja sõdur ei pidanud kirjutada oskama, see oli minu jaoks tähtsaim põhjus, sest vanemad poisid olid jutustanud heidutavaid lugusid sellest, kui raske on kirjutamisekunst ja kui jõhkralt õpetajad õpilasi laubalokkidest sikutavad kui savitahvel kogemata katki läheb või pilliroosulg oskamatus käes murdub. Küllap ei olnud mu isa noorest peast kuigi andekas, sest muidu oleks ta jõudnud elus kaugemale kui vaestearstiks. Aga ta oli oma töös kohusetundlik ja ei teinud haigetele kahju ning aastatega oli talle korjunud palju kogemusi. Ta teadis, kui tundlik ja kangekaelne ma olin, ja ei öelnud mu otsuse kohta midagi. Kuid natukese aja pärast palus ta emalt anuma, läks oma töötuppa ja valas anuma kannust odavat veini täis. „Tule, Sinuhe,” ütles ta mulle ja viis mu käekõrval jõe äärde. Läksin temaga nõutult kaasa. Jõe ääressadamasillal ta peatus, et vaadata lotja, kust higised kandjad, 19
selg küürus, vaipadesse nõelutud kaupu sadamasillale lastisid. Päev oli loojumas läänepoolsetesse mägedesse, surnute linna taha. Me olime juba õhtust söönud, kuid lastijad töötasid edasi, nii et kopsud vilisesid ja higi külgi mööda alla voolas. Ülevaataja sundis neid piitsaga tagant ja varikatuse all istus rahulikult kirjutaja, kes pilliroosulega kõik kaubakandamid üles märkis. „Kas tahad siis nendesarnaseks saada?” küsis isa. Küsimus oli minu arvates rumal ja ma ei vastanud, vaid vaatasin mõistmatult isale otsa, sest kandjate sarnaseks ei tahtnud ometi keegi saada. „Nad rügavad varahommikust hilisõhtuni,” ütles mu isa Senmut. „Nende nahk on krobeliseks parkunud nagu krokodilli nahk, nende pihud on krobelised nagu krokodilli käpad. Alles pimeduse saabudes võivad nad minna oma armetutesse savionnidesse ja nende toiduks on tükk leiba, sibul ja lonks haput kalja. Niisugune on kandjate elu. Niisugune on maakündja elu. Niisugune on kõikide elu, kes teevad tööd oma kätega. Sa ometi ei kadesta neid?” Raputasin pead ja vaatasin segaduses oma isa. Mina tahtsin ju saada sõduriks ja hoopiski mitte kandjaks või mudasonkijaks, põldude kastjaks või sõnnikuseks karjapoisiks. „Nad ei või oma saatust kunagi muuta,” ütles isa tõsiselt. „Kui nad surevad, siis pannakse nende kehad parimal juhul soola ja kaevatakse liiva sisse. Ja neid ei oota surematus ja rõõmus elu Lääne maal, nagu kõiki neid, kes suudavad ehitada endale alatise haua ja kellel on jõukust lasta oma surnukeha töödelda, nii et see kestaks igavesti. Millest see tuleb, kas sa tead, Sinuhe?” Vaatasin, lõug värisemas, surnutelinna poole, kus loojuv päike värvis vaaraode valendavad templid veripunaseks, sest nüüd ma teadsin, mida isa tahtis öelda. „Nad ei oska kirjutada,” ütles isa tõsiselt. „Elus ja ka mitte surmas ei ole edu kellelgi, kes ei oska kirjutada.” Ta kergitas mõtlikult veinianumat, heitis pilgu üle õla, otsekui kartes, et Kipa meid tänavanurga taga varitseb, maitses siis lonksu veini, pühkis suud ja haaras jälle mul käest, et mind edasi juhatada. Läksin temaga kaasa, süda murest raske, kuid ikka veel kindel, et minust saab sõjamees. 20
„Isa,” ütlesin edasi minnes, „sõdurite elu on tore. Nad elavad sõjameeste majas ja söövad head toitu, õhtuti joovad nad lõbumajades veini ja naised vaatavad neid lahkelt. Parimatel neist on kaelas kuldne kee, kuigi nad ei oska kirjutada. Nad toovad sõjaretkedelt kaasa sõjasaaki ja orje, kes teevad tööd ja peavad oma ametit nende kasuks. Miks ma ei peaks sõduriks tahtma?” Kuid isa ei vastanud midagi, lisas ainult sammu. Suure prügihunniku lähedal, kus kärbsed meie ümber sumisesid, kummardus ta, et madalasse savionni sisse vaadata. „Inteb, mu sõber, kas sa oled seal?” küsis ta, ja välja astus kepi toel lonkav vana, söödikutest puretud mees, kelle parem käsi oli kunagi õlast saati maha lõigatud ja kelle niuderõivas oli mustusest paakunud. Ta nägu oli vanadusest kuiv ja kortsus ja tal puudusid hambad. „Kas see on – kas Inteb ise?” küsisin sosinal isalt ja vaatasin vanameest kohkunult. Sest Inteb oli kangelane, kes oli võidelnud suurima vaarao, Thutmosis III sõjakäikudel Süürias ja temast, tema vägitegudest ja vaaraolt saadud autasudest räägiti ikka veel lugusid. Vanake tõstis sõduritervituseks käe ja isa ulatas talle veinianuma. Nad istusid maha, sest taadil ei olnud onni ees isegi pinki, ja Inteb tõstis värisevi käsi anuma huultele ja jõi ahnelt veini, hoolitsedes, et tilkagi maha ei pudeneks. „Minu poeg Sinuhe tahab sõduriks hakata,” ütles isa naeratades. „Tõin ta sinu juurde, Inteb, sest sina oled ainus elus olev suurte sõdade kangelane, et jutustaksid talle sõjamehe toredast elust ja vägitegudest.” „Sethi ja Baali ja kõigi teiste kurjade vaimude nimel,” ütles vanake, naeris kiledalt ja keeras end, et mulle lühinägelikult otsa vaadata. „Kas poiss on hull?” Tema hambutu suu, tema tuhmunud silmad, vehkiv käsivarrekönt ja kortsuline, räpane rind olid nii hirmuäratavad, et ma pugesin isa selja taha ja haarasin tal varrukast kinni. „Poiss, poiss,” ütles Inteb ja itsitas. „Kui mul oleks lonks veini iga needuse kohta, millega olen neednud oma elupäevi ja armetut saatust, mis tegi minust sõduri, võiksin täita veiniga järve, mille vaarao olevat oma naise rõõmuks kaevata lasknud. Ma küll ei ole seda näinud, sest ei ole küllalt jõukas, et lasta end üle jõe sõuda, aga mul pole kahtlustki, 21
et järv saaks täis ja üle jääks veel nii palju kannutäisi, et terve sõjavägi saaks end sellest purju juua.” Ta rüüpas jälle ahnelt veini. „Aga,” ütlesin mina, lõug vabisemas, „sõduriamet on ometi kõigist ametitest kõige auväärsem.” „Au ja kuulsus,” ütles Thutmosise kangelane Inteb, „need on pask, tühi pask, mis ainult kärbseid toidab. Olen oma elu jooksul sõjast ja vägitegudest palju valesid jutustanud, et ammuli sui kuulavad kõlupead mulle veini pakuksid, aga sinu isa on aus mees ja teda ma petta ei taha. Seepärast ütlen sulle, poiss, et sõduri amet on kõikidest ametitest kõige viimane ja kõige viletsam.” Vein silus kortse vanamehe näos ja pani tema silmad ägedalt hõõguma. Ta tõusis püsti ja võttis oma ainsa käega endal kõri ümbert kinni. „Vaata, poiss,” ütles ta, „seda kõhna kaela on kaunistanud viiekordsed kuldkeed. Omaenese kätega on vaarao nad mulle kaela pannud. Kes loeks kokku maharaiutud käed, mis ma olen tema telgi ette kokku kandnud? Kes tõusis esimesena Kadeši müürile? Kes tormas nagu kisendav elevant vaenlaste ridadesse? See olin mina, kangelane Inteb! Kuid kes mind selle eest enam tänab? Mu kuld läks kõige liha teed, orjad, kelle sõjasaagiks sain, põgenesid või surid viletsusse. Mu parem käsi jäi Mitannimaale ja ma oleksin juba ammu kerjus tänavanurgal, kui head inimesed ei tooks mulle aeg-ajalt kuivatatud kalu ja õlut, et räägiksin nende lastele sõjast tõtt. Ma olen Inteb, suur kangelane, aga sa vaata mind, poiss. Mu noorus jäi kõrbesse, nälga, vaevadesse ja raskustesse. Seal sulas liha liikmetelt, seal pargiti nahk, seal kalestati süda kõvemaks kui kivi. Ja mis kõige hullem, veeta kõrbetes kuivas ära mu keel ja ma sain igavese janu, nii nagu iga sõdur, kes kaugetelt sõjakäikudelt elusalt tagasi tuleb. Nii on elu olnud mulle kui kuristik surmaorus sellest ajast, kui ma oma käe kaotasin. Ma ei taha isegi mitte nimetada valutavaid haavu ja lihalõikajate toodud kannatusi, kui nad mu käekönti keevas õlis kõrvetasid, kui nad olid käe maha lõiganud, nagu su isa hästi teab. Olgu õnnistatud sinu nimi, Senmut, õilis ja hea, aga vein on otsas!” Vanake jäi vait, tõmbas hinge, istus maha ja keeras savianuma nukralt kummuli. Metsik lõõm tema silmis kustus ja taas oli ta vana, õnnetu mees. 22
„Kuid sõdur ei pea kirjutada oskama,” julgesin kartlikult sosistada. „Hm,” pomises Inteb ja vaatas isale otsa. Isa võttis kähku randmelt vaskvõru ja ulatas selle vanakesele. See hõikas midagi valjul häälel ja varsti jooksis meie juurde räpane poisike, kes võttis võru ja anuma ning läks veinituppa veini juurde ostma. „Ära sa kõige paremat võta,” hüüdis Inteb rutuga poisile järele. „Võta kas või haput, seda saab kõige rohkem!” Jälle vaatas ta mulle mõtlikult otsa. „Sul on õigus,” ütles ta, „sõdur ei pea kirjutada oskama, tema peab ainult võidelda oskama. Kui ta oskaks kirjutada, siis ta oleks pealik ja käsutaks ka kõige vapramat sõdurit ja saadaks teised ette võitlusse. Sest iga viimanegi kirjaoskaja kõlbab sõdureid kamandama, ja sajagi mehe pealikuks ei võeta meest, kes ei oska kärbsemusta papüürusele sodida. Mis rõõmu on aumärkidest ja kuldkeedest, kui käske jagab see, kes oskab peos hoida pilliroosulge. Aga nii on ja nii see jääb. Seepärast, poiss, kui tahad sõdureid käsutada ja neid juhtida, siis õpi kõigepealt kirjutama. Siis kummardavad su ees kuldkeedega mehed ja orjad kannavad su toolis võitlusväljale.” Räpane poisike tuli tagasi ja tõi peale anumatäie ka kannutäie veini. Vanakese nägu lõi rõõmust särama. „Sinu isa Senmut on hea inimene,” ütles ta sõbralikult. „Ta oskab kirjutada ja ta on mind ravinud, kui hakkasin oma jõu ja õnne päevadel krokodille ja jõehobusid nägema, kui mul veinist puudust ei tulnud. Ta on hea mees, kuigi ta on ainult arst ega suuda vibunööri pingutada. Tänu talle!” Vaatasin ehmunult veinikannu, mille Inteb käsile võtta kavatses, ja hakkasin kannatamatult sikutama isa laia, arstirohtudest plekilist varrukat, sest mind vaevas hirm, et tänu veinile ärkame varsti läbipekstuna mõnel tänavanurgal. Ka mu isa Senmut vaatas veinikannu, ohkas kergelt, keeras ringi ja hakkas mul käest kinni hoides minema. Inteb hakkas kileda vanainimesehäälega laulma Süüria sõjalaulu ja alasti, päikesest tumedaks põlenud tänavapoiss naeris. Mina, Sinuhe, matsin maha oma unistuse sõdurikarjäärist ja ei hakanud enam vastu, kui isa ja ema mu järgmisel päeval kooli viisid.
23