EVA FRANTZ
„Saladused ja argielu soomerootsi väikelinnas. Ma ei jõua järgmist Anna Gladi romaani ära oodata.“ Vasabladet
EVA FRANTZ
SININE VILLA Rootsi keelest tõlkinud Kadri Okas
Tõlgitud väljaandest: Blå villan Schildts & Söderströms Helsinki 2017 © Eva Frantz 2017 Published originally in Swedish by Schildts & Söderströms Published by agreement with Helsinki Literary Agency
Tõlge eesti keelde © Kadri Okas ja Rahva Raamat, 2022 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud ja küljendanud Liis Karu Kaaneelemendid: © Theeradech Sanin / Shutterstock.com; © andrey_l / Shutterstock.com; © New Africa / Shutterstock.com ISBN 978-9916-14-058-1 ISBN 978-9916-14-059-8 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas Rahva Raamat Tallinn, 2022 www.rahvaraamat.ee
SISUKOR D
Kuninganna 10 Kammerneitsi 55 Kasuisa 102 Väikese linna rahvas 138 Troll 163 Nõid 231 Rüütlid 260 Printsess ja pool kuningriiki 300 Epiloog 319 Autori tänusõnad 328
Mees, kes tahab, et teda isaks kutsutaks, on raevus. Hääl on vihane, silmad hõõguvad, isegi ta hambad näevad ohtlikud välja, nagu oleks need teravamad kui tavaliselt. Ta ei räägi eriti kõvasti, sest teab, et naabrid võivad kuulda. Sellistes vanades korrusmajades kanduvad helid kergesti korterist korterisse. Eriti siis, kui radiaatori lähedal seista. Selle asemel ütleb ta kõige kohutavamaid asju ja koledamaid sõnu, ent vaikselt ja läbi hammaste pressides. Ema ei ütle midagi. Kas ta on ka vihane? Kas ta kardab? Kas ta on ... surnud? Laps võtab julguse kokku ja ligineb ukseavale, et järele vaadata. Ei, ema ei ole surnud, aga ta seisab, selg lastetoa ukse poole. Ta ootab. Laps ootab. Ja siis see tuleb. Rusikas. See tabab ema otse näkku. Kostab raksatus ja ema kukub pikali. Ta variseb otse elutoa põrandale. Pea käib valju kolksatusega vastu parketti. Need helid on nii hirmsad, et laps surub sõrmed kõrva, kuigi juba on liiga hilja. Mis kuuldud, see kuuldud. Nüüd kuuleb laps ainult iseenda südant ja iseenda hingetõmbeid. 7
Mees, kes tahab, et teda isaks kutsutaks, seisab harkisjalu ema kohale. Mida ta täna edasi teeb? Mõnikord hoiab ta emal juustest ning pöörab ja käänab ta pead, et hoobid tabaksid iga kord uut kohta. Siis on tal kombeks ema kõigepealt paksule vaibale vedada, et see helisid summutaks. Enamasti lööb ta jalaga. Kõvasti, sihiteadlikult ja kaua. Seda on naabritele kõige vähem kuulda. Aga täna ta justkui takerdub. Lihtsalt seisab ja lõõtsutab ning vaatab ema, kes lebab liikumatult põrandal ja ootab. „Vittu,“ sisistab ta lõpuks. Siis läheb ta minema. Uks paugatab kinni ja laps kuuleb, kuidas mehe sammud trepikotta kaovad. Laps jookseb akna juurde ja vaatab välja. Seal ta läheb. Pikkade vihaste sammudega marsib ta minema. Üle trammirööbaste, kahe torniga telliskivikirikust mööda, alla liuvälja ja mänguväljaku poole. Nüüd on ta läinud. Selleks korraks on oht möödas. Tavaliselt ei tule ta tagasi enne, kui ema sinikad ja haavad kaduma hakkavad. Laps läheb ettevaatlikult ema juurde. Ta on ärkvel. Pisarad voolavad ta ilusatest sinistest silmadest, ent ta ei lausu sõnagi. Ta põsk on üleni punane. Varsti läheb see halliks. Siis lillaks. Siis kollaseks. Siis jälle roosaks. Ema paneb väga palju puudrit, aga seda on ikkagi näha. Nii et mõnda aega ei lähe ta üldse välja. Laps jookseb kööki, avab sügavkülma ja võtab välja kotitäie külmutatud köögivilju. Mais, hernes ja paprika. 8
Koti mähib laps köögirätikusse ja paneb ettevaatlikult ema põse vastu. Televiisor mängib, ainult ilma helita. Nüüd hakkab „Reederid“. Ilus suur laev liugleb üle sinise mere, samasugused laevad seisavad mõne kvartali kaugusel kai ääres. Nendega saab teistesse riikidesse sõita. Laps ja ema jäävad põrandale lebama ja sarja vaatama, ent kumbki neist ei taha heli sisse lülitada. Nad kuulevad tramme, autosid ja naabreid, kes oma korterites lärmavad, muusikat kuulavad ja räägivad. Nad kuulevad teisi elusid. Paremaid elusid. Ja lõpuks jäävad nad külg külje kõrval külmale parketile magama.
KUNINGANNA
Hea Becca. Sinu mõttetule eksistentsile lõpu peale tegemine saab olema tõeline nauding. Alustan sellega, et peksan sind pähe, kuni su viimanegi ajuraasuke välja valgub. Seejärel eemaldan ma noaga su jääkülma südame ja heidan selle sigadele. Igaks juhuks murran ma ka kõik su sõrmed, välistamaks võimaluse, et sa kirjutad põrgust veel mingeid idiootsusi. Tervitades Forneus
NELJAPÄEV, 20. JUULI
Bruno Stenlund oli missiooniga mees. Kui ta verandale astus ja oma paljaste jalgade vastas juuliöö jahedust tundis, mõistis ta, et see on vist kõige julgem asi, mida ta on kunagi teinud. Ent tal polnud valikut. Ema vedeles köögipõrandal ja oli üleni lägane. Bruno oli proovinud teda üles ajada, aga tema muudkui magas ja magas. See oli superimelik. Ta pidi isa kätte saama, ja kohe. Bruno pani üsna harva täiesti ilma kõrvalise abita riidesse. Ta oli küll juba viieaastane, nii et ta oskas ju 10
küll. Aga tavaliselt ulatas ema või vanaema või keegi teine suur inimene talle rõivad, mis ta pidi endale selga ajama. Praegu oli tal seljas ainult pidžaamasärk ja nii ei kõlvanud ju sugugi. Tegelikult oli Brunol veidi köha ja kui ta pidi nüüd keset ööd linnani välja minema, pidi ta ennast korralikult riidesse panema. Võib-olla ka veidi toidumoona kaasa võtma. Bruno tõttas tagasi eeskotta ja leidis ema kootud kampsuni, mis küll torkis, aga pidi asja ära ajama. Ta pistis jalad erkpunastesse kummikutesse, trampis kööki ja võttis puuviljakausist banaani. Ema lebas ikka veel kaltsuvaibal. Tema juuksed takerdusid vaibanarmastesse ja ta oli endiselt üleni plögane. „Ma tulen kohe tagasi,“ rahustas Bruno teda. Linna kõndimine võis aega võtta, sellest sai ta aru. Tundus siiski parem öelda „kohe“, et ema muretsema ei hakkaks. Bruno aimas, et emale poleks üldse meeldinud, et ta niimoodi kodust ära läks. Aga ise oli süüdi, kui muudkui magas ja magas. Ja ema telefon oli elutoas riiulil, kuid seda ei osanud Bruno kasutada. Väljas oli täiesti vaikne, kui Bruno tee poole kõndis. Kõik inimesed ja loomad vist magasid. Kui Bruno väga tähelepanelikult kuulatas, kuulis ta kusagilt kaugelt muusikat. Aga muusika poole polnud mõtet minna, sest isa oli ju linnas. Vanaema korteris, väljaku ja mänguasjapoe lähedal. Küll Bruno üles leiab. Õnneks oli üsna valge, kuigi oli öö. 11
Nojah, ega ei jäänud vist muud üle kui astuma hakata. Bruno heitis viimase pilgu helesinise maja poole, mille köögiaknas põles tuli. Siis hakkas ta linna poole kõndima. „Ära nüüd põe!“ Kaj hakkas juba korralikult närvi minema. „Sa lubasid mitte juua! Ei saa ju kuhugi pärapõrgusse peole sõita ja siis ennast täis juua!“ Linnea Phan oli maruvihane, aga ilmselt mitte ligilähedaltki nii vihane kui ema. Linnea oleks pidanud kesköö paiku kodus olema, nüüd oli kell juba peaaegu üks. Kõigele krooniks oli Linnea telefoniaku pool tundi varem otsad andnud, kuigi ehk oli nii paremgi. Nagunii saab ta koju jõudes peapesu, nii et oli tore sellest vähemalt autosõidu ajal pääseda. „Täis juua?! Ma jõin mõne õlle, mis nõrgukeseks sa mind pead?“ Kaj vajutas demonstratiivselt gaasipedaali ja mootori röögatus ei kõlanud tervislikult. Kruusa lendas ja Linnea karjus nagu siga aia vahel, kuni Kaj hoogu jälle maha võttis ja muigas. „Ära nüüd mossita. Varsti oled kodus emme juures.“ „Jah. Can’t wait,“ vastas Linnea. Ta proovis range ilme näole manada, ent ei suutnud kerget naeratust alla suruda. Kaj ei olnud ei kõige targem ega kenam kutt, keda Linnea tundis. Aga tal oli häid omadusi. Ta võis olla väga armas ja hooliv, ja mõnikord 12
lõbus, kuigi veidi tobedal viisil. Linnea oli otsustanud, et proovib sel suvel temasse tõeliselt armuda, aga see nõudis vist teatavat pingutust. Sügava ohkega nõjatus ta kõrvalistme seljatoele ja naelutas pilgu kruusateele, mida mööda nad kihutasid. Äkitselt ... „ PI D U R D A , K A J ! PI D U R D A , K U R AT ! PIDURDA!“ Kaj tallas piduri põhja, aga auto libises kruusal edasi väikese inimese poole, kes seisis kivistunult keset teed. Viimasel sekundil käänas Kaj järsult rooli, auto tegi järsu pöörde ja põrkas teelt välja rapsipõllule, jäi seal mütsatusega seisma. Kaj ja Linnea viskusid istmetel ettepoole, nii et turvavööd soonisid tulitavalt nahka, siis tahapoole, nii et silme ees läks mustaks. Ja siis saabus vaikus. Linnea sai esimesena kõnevõime tagasi. „On sinuga kõik ... korras?“ „Mhm. Vist küll.“ „Laps ... on ta ...?“ „Ma ei usu, et ma ... seda oleks ju märganud ...“ Värisevi käsi õnnestus Linneal turvavöö kobades lahti saada, uks avada ja autost välja ronida. Kui ta silmas last, kes seisis ikka veel keset teed nagu väike kuju, punased kummikud jalas, tundis ta kergendusest peaaegu iiveldust. Sandaalides üle porise põllu kõndimine ei olnud just lihtne ülesanne, aga varsti oli ta tagasi tee peal. Tema järel tuli valjult ja ägedalt hingeldav Kaj. 13