silmapilk

3

S ILMAPILK Kuidas m천elda m천tlemata MALCOLM GLADWELL Inglise keelest t천lkinud Aet S체vari

KU J U ,

M I S EI PAISTNUD EHTNE

9

Sissejuhatus Kuju, mis ei paistnud ehtne 1983. aasta septembris tuli J. Paul Getty muuseumisse Californias kunstikaupmees nimega Gianfranco Becchina. Ta väitis, et talle kuulub marmorkuju, mis pärineb 6. sajandist eKr. Tegemist oli kurosega – see on skulptuur alasti noormehest seismas, vasak jalg ette sirutatud, käed vastu külgi surutud. Kuroseid on alles vaid umbes kakssada tükki ning enamik neist on matmispaikadest või arheoloogilistelt väljakaevamistelt leitud oluliste kahjustustega või tükkidena. Kuid see kuju oli säilinud peaaegu täiuslikult. See oli ligi seitse jalga pikk. Kujul oli justnagu heleda tooniga kuma, mis eristas seda teistest antiiksetest kunstitöödest. See oli erakordne leid.

Becchina küsis selle eest pisut vähem kui kümme miljonit dollarit.

Getty muuseum lähenes pakkumisele ettevaatlikult. Nad võtsid kuju laenule ning alustasid põhjalikku uurimistööd. Kas kuju oli kooskõlas teiste kurostega? Nii see paistis olevat. Skulptuuri stiil meenutas Anavyssose kurost Ateena Rahvuslikust arheoloogiamuuseumist, mis viitas asjaolule, et see pärines samast ajajärgust ja asukohast. Kust ja millal oli kuju leitud? Seda ei teadnud täpselt keegi, kuid Becchina andis Getty muuseumi juriidilisele osakonnale paki dokumente kuju hilisema käekäigu kohta. Paberite järgi oli kuros kuni 1930. aastani kuulunud kellegi Lauffenbergeri-nimelise Šveitsi arsti erakogusse, kes oli selle omakorda saanud tuntud kreeka kunstikaupmehelt Roussoselt.

10

SILMAPILK

California ülikooli geoloog Stanley Margolis tuli muuseumi ning veetis kaks päeva, uurides kuju pinda kõrge resolutsiooniga stereomikroskoobiga. Ta võttis kuju parema põlve alt ühesentimeetrise läbimõõduga kahe sentimeetri pikkuse näidisproovi ning analüüsis seda elektronmikroskoobi ja elektronmikrosondiga ning massspektromeetria-, röntgendifraktsiooni- ja röntgenfluorestsentsmeetoditega. Margolise järelduste kohaselt oli kuju valmistatud dolomiitmarmorist, mis pärines iidsest Vathy neeme kivimurrust Thassose saarel, ning kuju pind oli kaetud õhukese kaltsiidikihiga – ja nagu Margolis Getty muuseumile teatas, oli see tähenduslik, sest dolomiit võib kaltsiidiks muutuda ainult sadade või isegi tuhandete aastate vältel. Ehk teisisõnu: see oli iidne kuju. Tegemist ei olnud mingi kaasaegse võltsinguga.

Getty muuseum jäi rahule. Neliteist kuud pärast kurose uurimistööde algust nõustusid nad kuju ära ostma. 1986. aasta sügisel läks see esimest korda väljapanekule. New York Times tähistas seda sündmust esiküljelooga. Mõned kuud hiljem esines Getty antiikosakonna kuraator Marion True kunstiajakirjas The Burlington Magazine pika kiidulooga muuseumi uue ostu aadressil. “Nüüd seisab kuros sirgelt, ilma välise toeta, käed külgedel tugevalt vastu reisi surutud ja väljendab seega enesekindlat elujõudu, mis on iseloomulik tema parimatele vendadele.” True lõpetab artikli võidukalt: “Kes ta ka poleks, jumal või inimene, igatahes kannab ta endas kogu noorusliku läänemaailma kunsti kiirgavat energiat.”

Sellegipoolest oli kurosega üks probleem. See ei paistnud ehtne.

Esimene, kes sellele tähelepanu juhtis, oli Itaalia kunstiajaloolane Federico Zeri, kes kuulus Getty muuseumi usalduskokku. Kui Zeri viidi 1983. aastal muuseumi restauratsioonistuudiosse kurosega tutvuma, hakkasid talle silma kuju sõrmeküüned. Mingil põhjusel, mida ta ei osanud kohe sõnadesse panna, tundusid need talle võltsid. Järgmine hoiatus tuli Evelyn Harrisonilt. Ta oli üks maailma juhtivamaid kreeka skulptuuri eksperte, ning külastas Los Angeleses Getty muuseumi vahetult enne nende lõplikku lepingut Becchinaga. “Tolleaegne muuseumi kuraator Arthur Houghton viis meid alumisele korrusele kuju vaatama,” meenutab Harrison. “Ta tõmbas kujult riide viuhti maha ja ütles: “Noh, praegu pole see küll

KU J U ,

M I S EI PAISTNUD EHTNE

11

veel meie oma, aga paari nädala pärast on.” Ja mina ütlesin: “Mul on seda kurb kuulda.””

Mida Harrison nägi? Ta ei osanud seda öelda. Sel esimesel hetkel, kui Houghton riide maha tõmbas, oli Harrisonil vaid aimdus, vaistlik tunne, et midagi on valesti. Mõned kuud hiljem viis Houghton Getty säilitusosakonda kuju vaatama ka Thomas Hovingu, New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi endise direktori. Hoving paneb alati tähele, mis on esimene sõna, mis tema peast läbi käib, kui ta midagi uut näeb, ning ta ei unusta kunagi, mis sõna see oli, kui ta esmakordselt kurost vaatas. “See oli “värske” – “värske”,” meenutab Hoving. Ja “värske” pole õige sõna kahe tuhande aasta vanuse kuju kohta. Hiljem sellele hetkele tagasi mõeldes sai Hoving aru, miks see sõna oli talle pähe karanud. “Ma olin osalenud väljakaevamistel Sitsiilias, kus me leidsime selliste kujude tükikesi. Need lihtsalt ei tule maapõuest välja sellise välimusega. See kuros nägi välja sedamoodi, nagu oleks ta Starbucksis kõige parema caffé latte sisse kastetud.”

Hoving vaatas Houghtonile otsa. “Kas te olete selle eest juba maksnud?”

Houghton paistis rabatud, meenutab Hoving.

“Kui jah, siis katsuge oma raha tagasi saada,” ütles Hoving. “Kui ei, siis ärge makskegi.”

Getty muuseumile hakkas see asi muret tekitama, niisiis kutsusid nad Kreekas kokku kuroseteemalise erisümpoosioni. Kuju pakiti sisse, saadeti Ateenasse ja kohale kutsuti maa kõige staažikamad skulptuuriasjatundjad. Seekord oli laidukõnede koor veelgi valjem. Ühel hetkel sattus Harrison kõrvuti seisma George Despinise, Ateena Akropolise muuseumi direktoriga. Despinis heitis kurosele üheainsa pilgu ja kahvatas. “Igaüks, kes on elus näinud skulptuuri maa seest välja kaevatavat, võib öelda, et see kuju pole kunagi maapõues olnud,” ütles ta Harrisonile. Ka Georgios Dontas, Ateena Arheoloogiaühingu juht nägi kuju ja tundis külmavärinaid. “Kui ma kurost esimest korda nägin,” rääkis ta, “siis tundsin, nagu oleks minu ja skulptuuri vahel olnud klaas.” Pärast Dontast kõneles sümpoosionil Angelos Delivorrias, Ateena Benaki muuseumi direktor.

Ta rääkis pikalt vastuoludest skulptuuri stiili ja marmori Thassose

12

SILMAPILK

päritolu vahel. Siis tegi ta lõppjärelduse. Miks ta arvas, et kuju oli võltsing? Sellepärast, et kui ta esimest korda kuju nägi, tundis ta “vaistlikku tülgastust”. Sümpoosioni lõpuks tundus enamiku koosolijate arvamus olevat, et kuros ei olnud üldse see, mida ta endast kujutas. Getty muuseum oma juristide, teadlaste ning kuudepikkuse vaevalise uurimistööga oli jõudnud ühele järeldusele, ning mõned maailma juhtivamad kreeka skulptuuri asjatundjad olid vaid kuju vaadates ja “vaistlikku tülgastust” tundes teinud teise järelduse.

Kellel oli õigus?

Tol hetkel ei olnud see selge. Kuros on kuju, mille üle kunstiasjatundjad on ikka konverentsidel vaielnud. Kuid siis hakkas Getty muuseumi seljatagune tükkhaaval lagunema. Kirjad, millega Getty juristid ettevaatlikult kurose päritolu uurisid ning mis Šveitsi arsti Lauffenbergerini viisid, osutusid võltsinguteks. Ühel 1952. aasta kuupäevaga kirjadest oli peal postikood, mida hakati väljastama alles kakskümmend aastat hiljem. Teine kiri 1955. aastast viitas pangaarvele, mis avati aga alles 1963. aastal. Algselt oli kuudepikkuse uurimistöö järeldus olnud, et Getty kuros oli stiililt Anavyssose kurose sarnane. Kuid ka selles hakati kahtlema: mida põhjalikumalt kreeka skulptuuride asjatundjad kuju uurisid, seda enam hakkas see neile tunduma segapudruna erinevatest stiilidest, mis pärinesid eri paikadest ja ajajärkudest. Noormehe sihvakad liikmed olid väga sarnased Tenea kurosega, mis asub ühes Müncheni muuseumis; tema stiilipäraselt põimitud juuksed nägid aga välja nagu New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi kurosel. Samas, kuju jalgu, kui üldse mingit stiili silmas pidada, võis nimetada modernseteks.

Kõige enam, nagu välja tuli, meenutas kuros üht väiksemat kildudest kokku pandud kuju, mille üks Briti kunstiajaloolane oli leidnud 1990. aastal Šveitsist. Need kaks kuju olid valmistatud samalaadsest marmorist ja vormitud üsna sarnasel viisil. Kuid Šveitsi kuros ei pärinenud Vanast Kreekast. See oli sündinud hoopis 1980ndate alguses Roomas võltsija töökojas. Kuidas aga seletada teaduslikke analüüse, mis kinnitasid, et Getty kurose pind oli tekkinud paljude sadade või tuhandete aastate jooksul? Nagu selgus, polnud asjad nii lihtsad ja labased. Edasiste analüüside tulemusena järeldas üks geoloog, et dolomiitmarmori pinda on võimalik “vanandada”

KU J U ,

M I S EI PAISTNUD EHTNE

13

paari kuuga, kasutades kartulitest valmistatud vajutusvormi. Getty kataloogis seisab kurose pildi juures märge: “Umbes 530 eKr või tänapäevane võltsing.”

Kui Federico Zeri, Evelyn Harrison, Thomas Hoving, Georgios Dontas – ja kõik teised – vaatasid kurost ning tundsid “vaistlikku tülgastust”, siis oli neil täielikult õigus. Esimese kahe sekundiga – üheainsa pilguga – mõistsid nad kuju olemust selgemini kui terve Getty muuseumi uurimismeeskond neljateistkümne kuuga.

“Silmapilk” on raamat, mis räägib neist kahest esimesest sekundist.

1. Napp ja nobe Kujutage ette, et ma palun teil osaleda ühes väga lihtsas kaardimängus. Teie ees on neli kaardipakki – neist kaks punased ja kaks sinised.

Iga kaart neis neljas pakis kas võidab või läheb teile maksma mingi rahasumma, ning teie ülesanne on ükskõik millisest neist neljast pakist pärit kaarte ükshaaval ümber keerates oma võidusummat võimalikult palju kasvatada. Mida te mängu alustades aga ei tea, on see, et punased on konksuga kaardipakid. Võidusummad on küll kõrged, aga kaotus punaste kaartidega on suur. Tegelikult võib raha võita ainult sinise paki kaartidega tasa ja targu 50-dollarilisi kogudes ja tagasihoidlikke kaotusi kandes. Küsimus on vaid selles, kui kiiresti te sellest aru saate. Üks Iowa ülikooli teadlaste rühm tegi sellise katse paar aastat tagasi, ning avastas, et kui umbes viiskümmend kaarti on ümber pööratud, hakkab enamikul meist tekkima aimdus selle kohta, mis toimub. Me ei tea, miks me siniseid pakke eelistame, aga selleks hetkeks oleme me üsna veendunud, et see on kindlam panus. Kui ümber on pööratud umbes kaheksakümmend kaarti, oleme me enamjaolt mängule pihta saanud ja oskame täpselt seletada, miks kaks esimest kaardipakki ei kõlba. See osa mängust on lihtne ja selge. Meil on natuke kogemusi. Me arutleme nende üle. Me loome teooria. Ja lõpuks paneme kaks asja kokku. Sedasi õpitakse.

Kuid Iowa teadlased tegid veel midagi, ning just see muudab selle eksperimendi kummaliseks. Nad kinnitasid iga mängija külge

14

SILMAPILK

masina, mis mõõtis nahaaluste higinäärmete aktiivsust nende peopesades. Nagu enamik higinäärmeid, reageerivad need ka peopesades samamoodi pingele kui temperatuurile – just sellepärast muutuvad käed niiskeks, kui me oleme närvilised. Iowa teadlased tegid kindlaks, et mängijad hakkasid ilmutama pinge tundemärke punaste pakkide kümnenda kaardi juures, nelikümmend kaarti enne seda, kui neil hakkas tekkima aimdus, mis nende kahe paki juures valesti on. Veelgi enam, umbes samal ajal, kui nende pihud higiseks tõmbusid, hakkas muutuma ka nende käitumine. Nad hakkasid eelistama siniseid kaarte ja võtma aina vähem ja vähem kaarte punastest pakkidest. Teisisõnu, mängijad said asjale pihta enne, kui nad aru said, et olid asjale pihta saanud: nad tegid vajalikud otsused tükk aega enne seda, kui nad olid teadlikud sellest, milliseid otsuseid nad peaksid tegema.

Muidugi on see Iowa katse kõigest üks lihtne kaardimäng käputäie katsealuste ja stressianduriga. Kuid see on väga tugev näide sellest, kuidas meie mõistus töötab. See oli olukord, kus panused olid kõrged, asjaolud arenesid kiiresti ja osalejatel tuli väga lühikese aja jooksul korraga vastu võtta hulk uut ja segadust tekitavat informatsiooni. Mida Iowa eksperiment meile näitab? Seda, et sellistel hetkedel kasutab meie aju kaht väga erinevat strateegiat, et olukorrast aru saada. Neist esimene on meile rohkem tuttav. See on teadlik strateegia. Me tuletame meelde, mida oleme õppinud ja lõpuks tuleme lagedale vastusega. See strateegia on lihtne ja loogiline. Kuid selleni jõudmiseks kulub meil kaheksakümmend mängukaarti. See on aeglane ja nõuab palju lisateavet. Ent on ka teine strateegia. Sellega käib kõik palju kiiremini. See strateegia hakkab tööle juba pärast kümmet kaarti ning see on üpris terane, jagades peaaegu kohe ära, et punaste kaartidega on probleem. Sel strateegial on aga ka kitsaskoht: see toimib – vähemalt alguses – täielikult teadlikkuse piiri taga. See annab endast teada veidral kaudsel viisil, nagu näiteks meie peopesade higinäärmete kaudu. See on süsteem, kus meie aju teeb järelduse, ilma meid sellest teavitamata.

Seda teist strateegiat kasutasid Evelyn Harrison, Thomas Hoving ja Kreeka õpetlased. Nad ei kaalunud iga mõeldavat tõendikildu.

Nad arvestasid ainult seda teavet, mida võis koguda ühe silma-

KU J U ,

M I S EI PAISTNUD EHTNE

15

pilguga. Nende mõtlemisviisi nimetab kognitiivpsühholoog Gerd Gigerenzer “napiks ja nobedaks”. Nad lihtsalt heitsid kujule ühe pilgu ja kusagil nende aju kaugemates soppides toimusid otsekohe järjestikkused arvestused, ning veel enne, kui mingi teadlik arusaamine oli sündinud, tundsid nad midagi, just nagu mängijate pihud, mis äkitselt niiskeks tõmbusid. Thomas Hovingu puhul oli see näiteks täiesti sobimatu sõna “värske”, mis talle järsku pähe kargas. Angelos Delivorriase jaoks oli see “vaistlik tülgastus”. Georgios Dontasele jälle tunne, et tema ja kuju vahel on klaas. Kas nad teadsid, miks nad teadsid? Sugugi mitte. Kuid nad teadsid.

2. Sisemine arvuti Seda osa meie ajust, mis sedasi pimesi järeldusi teeb, nimetatakse kohanduvaks alateadvuseks, ning seda tüüpi otsustuste uuringud on psühholoogia üks kõige tähtsamaid uusi suundi. Kohanduvat alateadvust ei tohi segamini ajada Sigmund Freudi kirjeldatud alateadvusega, mis on üks pime ja sünge koht täis himusid, mälestusi ja kujutelmi, millele teadlikult mõtlemine on meie jaoks liiga rahutust tekitav. See uus mõiste, kohanduv alateadvus, on hoopis idee hiiglaslikust arvutist, mis töötleb vaikselt ja kiirelt läbi suure andmehulga, mida meil on inimtegevuseks vaja. Kui te astute tänavale ja näete äkitselt, et teile tagurdab otsa veoauto, siis kas teil on aega, et kõik oma võimalused läbi mõelda? Muidugi mitte. Ainuke seletus, kuidas inimesed on üldse suutnud liigina nii kaua vastu pidada, on selles, et me oleme otsuste tegemiseks välja arendanud veel ühe elundi, mis suudab ka väga väheste teadmistega langetada väga kiireid otsuseid. Psühholoog Timothy D. Wilson kirjutab sellest oma raamatus “Iseenestele võõrad” (Strangers to Ourselves): “Mõistus töötab kõige efektiivsemalt siis, kui ta suunab suure osa tähtsast ja keerukast mõttetööst alateadvusele, just nagu tänapäevane reisilennuk, mis suudab lennata autopiloodil, peaaegu või täiesti ilma “teadliku” inimpiloodi abita. Kohanduv alateadvus oskab suurepäraselt hinnata maailma, hoiatada inimesi ohu eest, seada eesmärke ja ärgitada tegutsema arukalt ja tõhusalt.”

16

SILMAPILK

Wilsoni sõnul sõelub meie mõtlemine sõltuvalt olukorrast teadliku ja alateadliku vahel edasi-tagasi. Otsus kutsuda kolleeg endale külla õhtust sööma on teadlik. Selle te mõtlete läbi. Te otsustate, et see oleks tore. Te palute tal tulla. Spontaanne otsus sama kolleegiga vaidlusse astuda tehakse aga alateadlikult – erinevas aju osas hoopis teiste teie isiksuseomaduste mõjul.

Millal tahes me kedagi esmakordselt kohtame, kedagi töökoha jaoks intervjueerime, mingile uuele ideele reageerime; millal tahes me peame pinge all kiiresti otsuse vastu võtma, kasutame seda teist osa oma ajust. Näiteks – kui kaua kulus teil ülikooli ajal aega, et aru saada, kui hea õppejõud on teie professor? Üks loeng? Kaks loengut?

Terve semester? Psühholoog Nalini Ambady andis kord tudengitele kolm kümnesekundilist videolõiku õppejõududest – ilma helita – ning avastas, et neile ei valmistanud õppejõudude töövõime hindamine mingit raskust. Ambady lõikas videod viiesekundiliseks, ja hinnangud jäid samaks. Need jäid erakordselt sarnasteks isegi siis, kui ta näitas tudengitele ainult kahe sekundi pikkust videolinti.

Seejärel võrdles Ambady neid välkotsuseid õppejõudude töövõime kohta hinnangutega, mida samade professorite õpilased olid neile andnud pärast semestri loengukursust, ning leidis, et needki langesid suures osas kokku. Inimene, kes vaatab tumma kahesekundilist videoklippi õppejõust, keda ta pole kunagi varem kohanud, teeb tema õpetajaoskuste kohta peaaegu sama järelduse mis tudeng, kes on selle õppejõu loengutes käinud terve semestri. Selline jõud on meie kohanduval alateadvusel.

Teiega juhtus ehk sama asi, kui te selle raamatu esimest korda kätte võtsite – ainult te ei pruukinud sellest arugi saada. Kui kaua te raamatut algul käes hoidsite? Kaks sekundit? Ja ometi: raamatukaane kujundus, kõikvõimalikud minu nimega seostuvad mõtted, ja need esimesed laused kurose kohta tekitasid kõik nende lühikeste hetkede jooksul mingi mulje – portsu mõtteid, kujundeid ja eelarvamusi –, mis on vääramatult mõjutanud seda, kuidas te siiani seda sissejuhatust lugenud olete. Kas teis on ärganud huvi teada saada, mis juhtus nende esimese kahe sekundi jooksul?

Ma arvan, et meis kõigis on kaasa sündinud kahtlus sellise kiirtunnetuse suhtes. Me elame maailmas, kus arvatakse, et otsuse kvaliteet

KU J U ,

M I S EI PAISTNUD EHTNE

17

on otseses vastavuses aja ja jõupingutusega, mida selle langetamiseks kulutatakse. Kui arstidel tekib raskusi diagnoosi määramisega, tehakse rohkem uuringuid; ning kui see, mida me kuuleme, ajab meid segadusse, siis me küsime teiste arvamust. Ja mida me oma lastele õpetame? Tasa sõuad, kaugele jõuad. Ära hüppa vette tundmatus kohas. Enne mõtle, siis ütle. Hinda meest tema tegude järgi.

Me usume, et millegi üle arutledes on alati mõistlik koguda võimalikult palju teavet ja kulutada selleks võimalikult palju aega. Kuid on hetki, eriti just pinge all olles, mil tasa sõudmine ei vii kaugele, mil meie välkotsused ja esmamuljed aitavad maailma asjadest paremini aru saada. Raamatu “Silmapilk” esimene ülesanne on teid veenda ühes lihtsas tõsiasjas: otsused, mis tehakse välkkiirelt, võivad olla täpselt sama õiged kui otsused, mis tehakse põhjalikult kaalutledes.

Sellegipoolest ei ülista “Silmapilk” ainult seda jõudu, mis tekib esimesest silmapilgust. Mind huvitavad ka need hetked, kui meie vaist meid alt veab. Näiteks, kui Getty kuros oli nii ilmselge võltsing – või vähemalt küsitava väärtusega –, siis miks muuseum selle üldse ostis? Miks ei tekkinud Getty ekspertidel vaistlikku tülgastustunnet nende neljateistkümne kuu jooksul, mil nad kuju uurisid? Mis Gettys täpselt juhtus, on üks suur mõistatus, mida võib seletada sellega, et sel tundel oli mingil põhjusel ees takistus. Osalt sellepärast, et teaduslikud tõendid olid nii mõjusad. (Geoloog Stanley Margolis oli oma analüüside õigsuses ise nii veendunud, et avaldas oma uurimismeetodi teemal pika artikli ajakirjas Scientific American.)

Kuid peamiselt sellepärast, et Getty soovis nii meeleheitlikult, et see kuju oleks ehtne. Tegemist oli uue muuseumiga, kus taheti õhinal kokku panna maailmatasemel kunstikollektsiooni, ning kuna kuros oli nii erakordne leid, siis see nüristas muuseumi asjatundjate vaistu. Kord küsis üks maailma juhtivamaid antiikskulptuuride asjatundjaid Ernst Langlotz kunstiajaloolaselt George Ortizilt, kas too oleks huvitatud pronkskujukese ostmisest. Ortiz läks tööd vaatama ning oli pahviks löödud: tema arvates oli see täiesti ilmne võltsing, täis vastuolulisi ja lohakaid detaile. Kuidas küll Langlotz, kes teadis kreeka skulptuuridest rohkem kui keegi teine, ära peteti?

Ortiz seletas, et Langlotz oli kuju ostnud väga noore mehena, enne kui ta muljetavaldav asjatundlikkus välja oli arenenud. “Ma arvan,

18

SILMAPILK

et Langlotz kiindus sellesse kujusse,” seletas Ortiz. “Noored mehed armuvad tihti oma esimestesse ostudesse, ja see oli ilmselt tema esimene armastus. Oma tohututele teadmistele vaatamata ei suutnud ta ilmselgelt oma esimest hinnangut kahtluse alla seada.”

Pole just kuigi vaimustav selgitus. See paneb põntsu meie mõttetöö teatud alustõdedele. Meie alateadvuses on peidus tugev jõud.

Kuid ka see võib eksida. Meie sisemine arvuti ei kiirga alati igast olukorrast läbi ega avasta otsekohe, kus “tõde” peidus on. Seda saab tasakaalust välja viia, häirida või hoopis välja lülitada. Meie vaistlikud reaktsioonid peavad tihti võistlema veel ka meie teiste võimalike huvide, tunnete ja aimdustega. Niisiis, millal me võime oma vaistu usaldada ning millal me peaksime ses suhtes olema ettevaatlikud? Sellele küsimusele vastamine on raamatu “Silmapilk” teine ülesanne. Kui miski meie kiirtunnetuse võimes läheb nihu, siis juhtub see väga spetsiifilistel ja kindlatel põhjustel, ning neid põhjuseid on võimalik eristada ja mõista. Seega on võimalik õppida, millal tasub oma võimsat pardaarvutit kuulda võtta ja millal tuleb olla ettevaatlik.

Selle raamatu kolmas ja kõige tähtsam ülesanne on teid veenda, et välkotsuseid ning esmamuljeid võib arendada ja kontrollida. Ma tean, et seda on raske uskuda. Harrisoni, Hovingu ja teiste Getty kurost näinud kunstiekspertide reaktsioonid kujule olid jõulised ja asjatundlikud, kuid kas polnud need nende alateadvusest pinnale ujunud iseenesest? Kas sellist mõistatuslikku reaktsiooni saab kontrollida? Tõtt öeldes, saab küll. Samamoodi nagu me võime õppida mõtlema loogiliselt ja kaalutletult, võime õppida ka hetkeotsuseid paremini tegema. Raamatus “Silmapilk” kohtate arste, kindraleid, treenereid, mööblidisainereid, muusikuid, näitlejaid, automüüjaid ja lugematul hulgal teisi inimesi, kes kõik on oma tegemistes väga edukad, ning kes kõik võlgnevad vähemalt osa oma edust sellele, et nad on võtnud vaevaks kujundada, suunata ja arendada oma alateadlikke reaktsioone. Võime teada ainult selle esimese kahe sekundiga ei ole anne, mis on võluväel kingitud vaid vähestele õnnelikele. See on oskus, mida me kõik võime enestes kasvatada.

KU J U ,

M I S EI PAISTNUD EHTNE

19

3. Teistsugune ja parem maailm On palju raamatuid, mis on käsile võtnud laia temaatika; mis analüüsivad maailma kõrvalt vaadates. See siin ei ole üks neist. “Silmapilk” on raamat, mis tegeleb vaid meie igapäevaelu kõige väiksemate koostisosadega – tuuma ja algallikaga nende silmapilksete muljete ja järelduste juures, mis tekivad iseenesest, kui kohtame mõnda uut inimest või satume keerulisse olukorda või peame pingeolukorras otsuse vastu võtma. Kui asi puudutab arusaamist meist endist ja meie maailmast, siis pöörame minu arvates liiga palju tähelepanu just tähtsatele teemadele ja liiga vähe põgusate hetkede üksikasjadele.

Kuid mis juhtuks, kui me võtaks oma vaistu tõsiselt? Kui õige lõpetaks binokliga silmapiiri jälgimise ja hakkaks selle asemel kõige võimsama mikroskoobiga uurima omaenese otsustusi ja käitumist?

Ma arvan, et see muudaks viisi, kuidas sõdu peetakse; kaupu, mida riiulitel näeme; filme, mida toodetakse; politseikoolitust; paaride nõustamist; tööintervjuude korraldamist ja nii edasi ja nii edasi. Ning kui me kõik need väikesed muutused kokku paneme, siis saaksime lõpuks teistsuguse ja parema maailma. Mina usun – ja loodan, et selle raamatu lõpuks usute ka teie –, et iseendast ja oma käitumisest aru saamiseks tuleb meil tunnistada, et üks silmapilk võib olla sama palju väärt kui kuudepikkune mõistuspärane analüüs. “Ma arvasin alati, et teaduslik arvamus on objektiivsem kui esteetiline hinnang,” ütles Getty muuseumi kuraator Marion True, kui tõde kurose kohta lõpuks selgeks sai. “Nüüd saan ma aru, et eksisin.”