Sibullilled

Frank Michael von Berger

Taskuatlas

Sibullilled

Saksa keelest tĂľlkinud Monika Reedik

2

Saatesõna Aianduses käsitletakse sibullilledena taimi, kelle maa-aluseks säilitusorganiks on sibul, mugul, mugulsibul või muguljas risoom. Tegemist on tõenäoliselt ühe mitmekesisema ja värviküllasema rühmaga taime­ maailmas. Sibullilled on kevadel esimeste seas, kes pärast pikka pimedat talve nina mullast välja pistavad ja meid oma õitega üllatavad.

Varajane õitsemine on võimalik tänu eelmisel aastal säilitusorganitesse talletunud taime arenguks vajalikele toitainetele. Et suurem osa sibullilli on vastupidavad ega nõua erilist hoolt, saab nende kasvatamisega hakkama ka päris algaja aiapidaja.

Piisab paarist peotäiest lillesibulatest ja juba näebki aed rõõmsam välja.

Sellest raamatust leiate 196 sibul­lille lühikirjelduse koos fotoga. Tai­mede kirjelduste juures on nimetatud nii laialt levinud sorte kui siiani veel vähetuntud liike ja sorte.

Paljud kirjeldatud taimedest on talvekindlad. Kuid leidub ka selliseid, kes tuleb talveks kinni katta või kes pakast üldse ei talu. Taime külmaõrnuse kohta on kirjeldusse lisatud vastav märge.

Taimed on raamatus esitatud nende ladinakeelsete nimetuste tähestikulises järjekorras. Lisatud on taimede eestikeelsed nimetused ja nende sugukondlik kuuluvus.

Frank Michael von Berger

3

Sisukord Sibullilled aias 5 Sibulilled aiakujunduses 6 Istutamine ja hooldamine 10

Sibullillede lühikirjeldused 15 Taimede loetelu koos lehtede ja õite kirjeldusega, sisaldab ka viiteid sobilikule kasvukohale, lisaks nõuandeid kasutamiseks ja paljundamiseks ning soovitusi sortide kohta.

Lisad 115 Sibullillede aastaring 116 Eestikeelsete taimenimetuste loend 120 Ladinakeelsete taimenimetuste loend 124 Fotod 127

6 Sibullilled aiakujunduses aias

Sibullilled aiakujunduses Sibullillede seas on küll palju kevadisi õitsejaid, kuid leidub rohkesti ka neid, kes avavad oma õied suvel ja isegi sügisel. Valige sibullillede laiast sortimendist välja erineva õitsemisajaga taimed ja värviparaad teie aias ei lakka hilissügiseni.

Värvide koosmõju Sibullillede kasvukuju, õite vorm ja värvus laseb neid hõlpsasti teiste taimedega sobitada. Näiteks nart­sissid, tulbid ja hüatsindid on headeks partneriteks üheaastastele kevad­ lilledele, nagu sarvkannikesed

Tulbid sarvkannikeste keskel.

(Viola cornuta), lõosilmad (Myo­ sotis), harakaladvad (Erysimum) ja piimalilled (Euphorbia), või püsi­kutele, nagu nabaseemnikud (Omphalodes) ja brunnerad (Brunnera), aga ka pinnakatjatele, nagu aubrieetad (Aubrieta), padjand­floksid (Phlox subulata) ja ibeerised (Iberis). Kevadiste sibullillede lehtede kuivades istutage tekkinud tühimikesse erksaõielisi suvelilli ja suvel õitsevaid sibullilli, nagu liiliad, kannad ja gladioolid. Kui soovite, et õisi jätkuks kauemaks, leidke peenras koht daaliatele, nende õite säravat ilu võite nautida suvest kuni sügiseste öökülmadeni.

Sibullilled aiakujunduses 7

Sibullilled püsikupeenras Püsikupeenrasse saab sibullilledega lihtsal viisil rõõmuküllaseid värvi­ efekte lisada.

Kõrgemakasvulisi sibullilli on hea kasvatada koos kõrgete püsi­ kutega. Kevadisse püsikupeenrasse sobivad hästi püvililled (Fritillaria), tulbid (Tulipa) ja varajased laugud (Allium). Kevaditi täidavad nad õitevaest püsikupeenart oma iluga

seni, kuni püsikud õide puhkevad.

Suvel õitsevate püsilillede naabriteks võiksid aga olla gladioolid (Gladiolus), liiliad (Lilium) ja kaeralilled (Crocosmia). Istutage sibullilli püsikute vahele väikeste rühmadena, siis ei jäta nad kuivades peenrasse suuri tühimikke.

Sibullillede seas staariks pee­­ tavaid liiliaid sobitage nende ilu rõhutamiseks kukekannuste (Del­phi­nium) ning samal ajal õitsevate põõsas- ja roniroosidega. Selliste koosluste loomisel veenduge, et taimed ei hakkaks oma­vahel kon­kureerima ega varjutaks üksteise õisi. Igal taimel peab olema are­ nemiseks piisavalt ruumi. Püsiku­ peenar on sibullilledele sobiv kasvupaik ka selle poolest, et nende kuivanud lehed jäävad hiljem tärkavate püsikute lehtede varju.

Kiviktaimlas Madalakasvulisi sibullilli, nagu alpikannid (Cyclamen), kobar­ hüatsindid (Muscari), koerahambad (Erythronium) ja sügislilled (Col­chicum), võib edukalt kasvatada kiviktaimlas. Madalate padjandite vahel pääsevad nad hästi mõjule ning ka nende kasvuvajadused on rahuldatud. Sibul­ lillede rühmad kiviktaimlas olgu pigem väikesed, siis ei torka nende kolletuvad lehed liialt silma.

Nartsissid ja piimalilled.

8 Sibullilled aias aiakujunduses

Murus Paljud väikesed sibullilled hakkavad sobilikus kasvukohas jõudsalt levima, olgu siis seemnete või tütarsibulatega. Mida sarnasem on sort oma metsiku esivanemaga, seda paremini isekülv õnnestub.

Agarad paljunejad on sillad (Scilla), lumikellukesed (Galanthus), lume­kupud (Eranthis), ebahüatsindid (Hyacinthoides) ja kroaatia krooku-



sed (Crocus dalmaticus). Alati pole vaja sekkuda ega taimedele piire seada, sest kuidas muidu saavad puude ja põõsaste alla, peenarde serva ja muru sisse tekkida lummavad õievaibad. Murust jääb loomulik mulje, kui lilled kasvavad selles hajusalt. Visake peotäis lillesibulaid põlvekõrguselt muru sisse ja istu­tage iga sibul sinna, kuhu ta kukkus.

Kui lasete sibullilledel metsikuna muru sees kasvada, ärge niitke muru enne, kui lillede lehed on kuivanud, muidu jäävad sibulad nõrgaks ja õitsemine väheneb või lakkab sootuks.

Potis

Sügislilled murus.

Paljud sibullilled tunnevad end hästi ka potis, rõdukastis või mõnes muus nõus. Anumas saate taimele pakkuda just neid tingimusi, mida ta oma arenguks vajab, näiteks kasvatada lupja halvasti taluvaid liilialiike rododendronitele mõeldud kergelt happelises substraadis.

Kui soovite varajasi õisi, pistke nartsissi-, tulbi- või hüatsindisibulad juba talve lõpul potti mulla sisse. Soojade ilmade saabudes tõstke potid päevaks rõdule või terrassile, et taimed saaksid päikest nautida ja õiepungi paisutada. Õitsvaid anumaid on alati lihtne ümber paigutada ja sättida sinna, kus taimede ilu kõige paremini esile tuleb või kus parasjagu õisi

9

napib, kas või näiteks püsiku­ peenrasse. Anumas kasvatamise poolt räägib ka asjaolu, et äraõitsenud ja inetuks muutunud taimed saab silma eest ära tõsta ja lasta neil aianurgas rahulikult kolletuda.

Soojalembestele liikidele on potis kasvamine elukindlustuse eest. Istutage näiteks tuttliilia (Eucomis), neriine ehk näkilill (Nerine), lilla kroonlauk (Tulbaghia violacea) või harilik kalla (Zante­ deschia aethiopica) potti ja kaevake see kevadel koos taimega aiamulda.

Potis õitsevad kevadlilled.

Sügisel enne öökülmade saabumist kaevake pott välja ja viige taim koos potiga talveks jahedasse hoiuruumi talvituma.

Sibullilled potis Kui valite sibullillede jaoks potti, võtke kindlasti selline, mille põhjas on paraja suurusega auk, siis pääseb üleliigne vesi potist välja. Täitke pott vett hästi läbilaskva kasvusubstraadiga.

10 Sibullilled Istutamineaias ja hooldamine

Istutamine ja hooldamine Botaanilises mõttes on sibullilled püsikud, sest oma kodumaal on nad mitmeaastased rohttaimed. Paljud liigid on pärit piirkondadest, kus talv on jahe ja niiske, suvi aga kuum ja kuiv. Enam-vähem selline kliima valitseb Euroopa Vahemere piirkonnas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, aga ka Californias, Lõuna-Aafrikas

ja mõnel pool Kesk-Aasias. On loo­mulik, et neilt aladelt pärit liigid vajavad veidi teistsugust kohtlemist kui näiteks põhja poolt pärit taimed.

Hea drenaaž Sibullilled on liigniiskuse suhtes väga tundlikud. Erandiks on siin kollane võhumõõk ja kalla, kes edenevad hästi just niiskel mullal.

Enamik taimi vajab aga normaalseks arenguks vett hästi läbilaskvat, kergelt liivakat-savikat ning vege­tat­siooniperioodil parajalt niisket pinnast. Kui teie aiamuld on raske, lisage sellele vee ja õhu läbilaskvuse parandamiseks sõmerat liiva või peent killustikku. Liigniiskuse ennetamiseks on istutusaugu põhja mõistlik puistata õhuke kiht peenkruusa.

Seisva vee suhtes on väga tundlikud näiteks liiliad, kes ei pruugi ilma drenaažikihita kuigi kaua vastu pidada.

Talvekindlus

Kirju püvilill (Fritillaria meleagris).

Sibullillede seas on hulgaliselt taimi, kes suudavad talve peenras kenasti üle elada, kuid ka rohkem või vähem külmaõrnu liike. Näiteks daaliate, gladioolide, kannade ja mugulbegooniate juurikad tuleb sügisel välja kaevata ja hoida neid ületalve jahedas kuivas hoiuruumis.

Kõige parem on üles võetud juuremugulaid säilitada veidi niiskes liivas, turbas või mullas, siis ei

Istutamine ja hooldamine 11

kuiva nad ära. Juurikate kevadise segiajamise vältimiseks pange neile sügisel lipikud juurde.

Väga külmaõrnad taimed, nagu preerialatern (Calochortus), ratsuri­ täht (Hippeastrum) ja kalla (Zante­ deschia), istutage parem potti, siis on lihtne taim sügisel hoiuruumi tõsta. Vähem külmakartlikud liigid, näiteks kaeralill (Crocos­mia), tuttliilia (Eucomis) ja näkilill (Nerine), võivad maheda talve aias üle elada, kuid nad tuleb kindlasti korralikult kinni katta. Praktilisem on neid siiski potis kasvatada, sest poti saab suvel mulda kaevata ja sügisel hoiuruumi viia.

palju päikest. Hiljem varjutavad puude võrad maapinna, kuid selleks ajaks on kevadlilled õitsemise juba lõpetanud. See tähendab, et päikeselist kasvukohta nõudvaid varajasi kevadlilli võib istutada ka lehtpuude alla.

Valgus- ja varjulembesed taimed Taimedel on valguse suhtes eri­ nevad nõudmised. Mõned liigid kasvavad meeleldi valgust läbilaskvate puude ja põõsaste all, kuid on ka selliseid, kes päikesest eriti ei hooli. Näiteks alpikann (Cyclamen), ebahüatsint (Hyacinthoides), kirju liilia (Lilium martagon) ja kolmiklill (Trillium) edenevad hästi poolvarjus. Üldjuhul on päike sibullilledele siiski vajalik, et nende õitsemine oleks külluslik. Näiteks gladioolid ja rohtlaliiliad (Eremurus) soovivad lausa täispäikeselist kasvukohta.

Paljud sibullilled õitsevad kevadel. Nende õied avanevad ajal, kui puud pole veel korralikult lehte läinud ja puude all on seega üsna

Apenniini ülased koos valgete kobarhüatsintidega.

28

III-V

10 cm

6/m2

IX–XI

10 cm

400/m2

Begonia ×tuberhybrida

Bellevalia pycnantha

Mugulbegoonia Begoniaceae, begoonialised

Tihe bellevaalia Hyacinthaceae, hüatsindilised

Kodumaa: liik on pärit Lõuna-Ameerikast, hüb­ riidid on aretatud.

Kasvuvorm: püstine või veidi kaardus lehtedega puhmas.

Lehed: munajad, teritunud tipuga, kuni 15 cm pikkused. Õied: koondunud kimpudeks, üksikõis on 5–15 cm läbimõõduga. Sordid tihti täidis­ õielised, erinevates värvitoonides. V–X. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 15–60 cm.

Kasvukoht: poolvarjuline kuni varjuline; huumusrikas, mitte väga kuiv substraat.

Kasutamine: peenrasse, potti, rõdukasti.

Paljundamine: seemned külvata talvel klaasi alla; juurmiste lehtedega pistikud istutada kevadel.

Sordid: ‘Non-Stop’-seeria: valged, kollased, oranžid, roosad ja punased täidisõied.

Märkus: külmaõrn; mugulad kaevata sügisel maast välja ja hoida kevadeni pimedas ruumis 5–7 °C juures.

Kodumaa: Kaukasus, Türgi idaosa, Iraan.

Kasvuvorm: püstjas puhmik.

Lehed: juurmised, rihmjad, hallikasrohelised, 15–45 cm pikkused. Õied: mustjassinised, 7 mm läbimõõduga, moodustavad kompaktse kobara.

Viljad: kolmekandilised kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 30–40 cm.

Kasvukoht: päikeseline; vett läbilaskev, kevadel mitte liiga kuiv pinnas.

Kasutamine: väikeste kogumikena kivik­ taimlasse või päikeseliste klumpide ääris­ taimeks.

Paljundamine: sügisel seemnetega, suvel tütarsibulatega.

Sort: müüakse ka nime all Muscari paradoxum.

Märkus: levib jõudsalt tütarsibulatega ja isekülvi tehes.

29

IV

5 cm

5–7/m2

IX–XI

7 cm

400/m2

Bletilla striata

Brimeura amethystina

Harilik mikaadolill Orchidaceae, käpalised (orhideelised)

Sinine jaanihüatsint Hyacinthaceae, hüatsindilised

Kodumaa: Hiina, Taiwan, Jaapan.

Kasvuvorm: püstiste või veidi kaardus lehtedega puhmik.

Lehed: juurmised, mõõkjad, rohurohelised, 30–45 cm pikkused. Õied: purpurpunased, kellukjad, 2,5 cm läbimõõduga. Õiekobaras 8–12 õit. VI. Viljad: püstised kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 30–60 cm.

Kasvukoht: poolvarjuline; niiske, kuid vett läbilaskev huumusrikas lubjavaene pinnas.

Kasutamine: rühmadena puude ja põõsaste ääristusse.

Paljundamine: varakevadel jagamise teel.

Sort: B. striata var. alba, valgeõieline.

Märkus: vajab talvekatet. Kindlam on mikaado­ lill talveks siiski üles kaevata ja säilitada pime­ das jahedas hoiuruumis. Taime ümbritsev muld ei tohi läbi kuivada.

Kodumaa: Püreneed.

Kasvuvorm: püstiste või veidi kaardus lehtedega puhmik.

Lehed: kitsaslineaalsed, vaolised, säravrohelised, 10–30 cm pikkused. Õied: sinised torujad kellukad, 1 cm pikkused, moodustavad saleda kobara. V–VI. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 10–20 cm.

Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline; vett läbilaskev huumusrikas pinnas.

Kasutamine: väikeste kogumikena kiviktaim­ lasse, püsikupeenrasse ning puude ja põõsaste ääristusse.

Paljundamine: seemnetega kohe pärast nende valmimist, suvel sibulapesa jagamise teel.

Sort: B. amethystiana var. alba, valgeõieline.

Märkus: võib lasta kasvada ka metsikuna.

30

IX–XI

8 cm

10/m2

IX–XI

5–8 cm

12/m2

Bulbocodium vernum

Camassia cusickii

Kevadine valevlill Colchicaceae, sügislillelised

Oregoni preeriaküünal Hyacinthaceae, hüatsindilised

Kodumaa: Püreneed, Kesk-Alpide lääneosa.

Kasvuvorm: püstine või veidi kaardus puhmik.

Lehed: igal taimel on kaks-kolm kuni 15 cm pikkust kitsaslineaalset juurmist lehte, mis on tumerohelised ja läikivad. Õied: roosakaspurpursed, lailehterjad, 4–8 cm läbimõõduga. IV–V. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 8–10 cm.

Kasvukoht: päikeseline; vett hästi läbilaskev pinnas.

Kasutamine: väikeste kogumikena kiviktaim­ lasse või suuremate rühmadena muru sisse.

Paljundamine: sügisel või kevadel seemnetega, suvel tütarsibulatega.

Sort: müüakse ka nime all Colchicum vernum.

Märkus: lehed ilmuvad veidi enne õitsemist või õitsemise ajal.

Kodumaa: USA lääneosa (Oregon).

Kasvuvorm: püstjas puhmik.

Lehed: juurmised, kitsaslineaalsed, särav­ rohelised, kuni 80 cm pikkused. Õied: kahvatu- kuni sügavsinised, peekrikuju­ lised, lamedad. Umbes 30 cm pikkuse ja 5 cm laiuse hõreda kobarõisiku moodustavad kuni 100 õit. VI. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 80–100 cm.

Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline; niiske, kuid vett hästi läbilaskev huumusrikas pinnas.

Kasutamine: niiske pinnasega päikeseliste alade haljastamiseks, ka peenrale ja potti.

Paljundamine: kevadel seemnetega või suvel sibulapesa jagamise teel.

Sort: ‘Zwanenburg’, väga suurte sügavsiniste õitega.

Märkus: vajab talvekatet.

31

IX–XI

5–8 cm

12/m2

IX–XI

5–8 cm

12/m2

Camassia leichtlinii

Camassia quamash

Leichtlini preeriaküünal Hyacinthaceae, hüatsindilised

Harilik preeriaküünal Hyacinthaceae, hüatsindilised

Kodumaa: USA lääneosa (Oregon).

Kasvuvorm: püstjas puhmik.

Lehed: juurmised, kitsaslineaalsed, särav­ rohelised, kuni 60 cm pikkused. Õied: kreemvalged, tähekujulised, 5–7 cm läbimõõduga, moodustavad kuni 30 cm pikkuse ja 7 cm laiuse hõreda kobarõisiku. VI. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 70–130 cm.

Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline; niiske, kuid vett hästi läbilaskev huumusrikas pinnas.

Kasutamine: niiske pinnasega päikeseliste alade haljastamiseks, ka peenrasse ja potti.

Paljundamine: kevadel seemnetega või suvel sibulapesa jagamise teel.

Sordid: ‘Semiplena’, kreemvalged steriilsed pooltäidisõied on kuni 50 cm pikkustes kobar­ õisikutes; ‘Sacajawea’, valgekirjude lehtedega.

Märkus: vajab talvekatet.

Kodumaa: Kanada, USA. Kasvuvorm: püstjas puhmik.

Lehed: juurmised, kitsaslineaalsed, sinakas­ rohelised, 20–60 cm pikkused. Õied: helesinised kuni tumevioletsed, peekri­ kujulised, lamedad. Kuni 30 cm pikkune ja 5 cm laiune hõre kobarõisik koosneb kuni 100 õiest. VI. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 50–80 cm.

Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline; niiske, kuid vett hästi läbilaskev huumusrikas pinnas.

Kasutamine: niiske pinnasega päikeseliste alade haljastamiseks, ka peenrasse ja potti.

Paljundamine: kevadel seemnetega või suvel sibulapesa jagamise teel.

Sort: ‘Blue Melody’, valgeservaliste lehtede ja tumesiniste õitega, 35 cm kõrgune.

Märkus: vajab talvekatet.

32

III–V

15–20 cm

3/m2

III–IV

2–3 cm

2/m2

Canna indica

Cardiocrinum giganteum

India kanna Cannaceae, kannalised

Himaalaja südaliilia Liliaceae, liilialised

Kodumaa: liik on pärit troopilisest ja subtroopi­ lisest Ameerikast, sordid on aretatud.

Kasvuvorm: lühikeste jämedate risoomidega püstine taim.

Lehed: mõlajad, varreümbrised, 30–60 cm pikkused, rohurohelised, ka punakaspruunid. Õied: varrel asümmeetriliselt paiknevad ereda­ värvilised õied moodustavad pöörise. Aretatud on hulgaliselt sorte nii kollaste, oranžide kui punaste õitega.

Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 50–200 cm.

Kasvukoht: täispäikeseline ja tuulte eest kaitstud; niiske toitaineterikas substraat.

Kasutamine: suvelillepeenrasse ja potti.

Paljundamine: kevadel risoomi jagamise teel.

Sort: ‘Wyoming’, purpurpruuni lehestiku ja oranžide õitega, 180 cm kõrgune.

Märkus: meie kliimas avamaal ei talvitu, risoomid tuleb sügisel üles kaevata ja talveks jahedasse hoiuruumi viia.

Kodumaa: Himaalaja idaosa.

Kasvuvorm: õievars jäigalt püstine, lehed moodustavad roseti.

Lehed: laimunajad kuni südajad, pika raoga, tumerohelised, kuni 30 cm pikkused. Õied: kreemvalged, purpurse neelukohaga, lehterjad, tugeva lõhnaga, umbes 20 cm pik­kused. Õiekobaras kuni 15 õit. VIII. Viljad: püstised kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 150–250 cm.

Kasvukoht: poolvarjuline; niiske, kuid vett läbilaskev toitainete- ja huumusrikas pinnas.

Kasutamine: puude ja põõsaste ääristusse ja klumpi.

Paljundamine: seemnetega kohe pärast nende valmimist, pärast õitsemist tütarsibulatega.

Sort: C. giganteum var. yunnanense, lehestik purpurne, õied rohelise varjundiga.

Märkus: vajab korralikku talvekatet.

33

IX–XI

5–7 cm

400/m2

IX–XI

5–7 cm

400/m2

Chionodoxa forbesii

Chionodoxa luciliae

Forbesi kirgaslill Hyacinthaceae, hüatsindilised

Sinine kirgaslill Hyacinthaceae, hüatsindilised

Kodumaa: Lääne-Türgi.

Kasvuvorm: püstjas puhmik.

Lehed: juurmised, rihmjad, harali, rohurohelised, 7–30 cm pikkused. Õied: sinised, valge keskosaga, tähekujulised, longus, 1–2 cm läbimõõduga. Õiekobaras 8–10 õit. IV–V. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 10–30 cm.

Kasvukoht: päikeseline; vett hästi läbilaskev pinnas.

Kasutamine: väikeste kogumikena kiviktaim­ lasse, murusse lehtpuude alla, sobib ka potti.

Paljundamine: seemnetega kohe pärast nende valmimist, suvel sibulapesa jagamise teel.

Sordid: ‘Pink Giant’, roosade steriilsete õitega; ‘Blue Giant’, siniseõieline, mõlema keskosa valge, kuni 25 cm kõrgused.

Märkus: pärast õitsemist taim kuhtub.

Kodumaa: Lääne-Türgi.

Kasvuvorm: püstine või veidi kaardus puhmik.

Pärast õitsemist taim kuhtub.

Lehed: juurmised, rihmjad, käändunud, rohu­ rohelised, 7–20 cm pikkused. Õied: sinised, valge keskosaga, tähekujulised, 1–2 cm läbimõõduga, moodustavad kuni kolme õiega kobara. IV–V. Viljad: kuprad.

Kasvukõrgus/õievarte kõrgus: 10–15 cm.

Kasvukoht: päikeseline; vett hästi läbilaskev liivakas-savikas pinnas.

Kasutamine: väikeste kogumikena kiviktaim­ lasse, murusse lehtpuude alla, sobib ka potti.

Paljundamine: seemnetega kohe pärast nende valmimist, suvel sibulapesa jagamise teel.

Sort: C. luciliae var. alba, valgeõieline.

Märkus: paljuneb ka isekülvi teel.