I P E AT Ü K K
Aga tema sai hukka ja need on tondid
O
lime kaheksa päeva triivinud, kui nannipunn üritas ahvi
nahka pista. Lamasin kuupaistel paadi vööris, tasapisi janust ja südamevalust hinge heitmas, kui tohutu puupeast poiss Tatt krabas kohmakalt ahvi järele, kes kükitas mu pea taga pukspriidil, kriiskas ja kiskus mu narrimütsi ja helistas lõbusal moel oma kellasid. „Istu maha, Tatt, sa ajad meid ümber.“ „Aint üks pisike limps,“ ütles hiiglane ja krahmas õhku nagu pirakas titt, kes küünitab oma tillukese ahvist ema järele. Paadi nina vajus Tati raskuse all. Merevesi niisutas ahvi tagumikku. Pärdik karjatas ja tegi, nagu tahaks hiidu junniga visata, aga keegi meist polnud kaheksa päeva söönud ja ta ei suutnud loopimise tarbeks pepubeebisid välja punnitada. „Ei mingit ahvilakkumist, kuni mina veel hingan.“ „Äkki ma siis lihtsalt pitsitan teda pisut?“ „Ei,“ keelasin ma. Neljandal päeval, kui vesi otsa sai, hakkas Tatt Jeffi (ahvi) veinilähkrina pigistama, et tema pissi juua, aga nüüd oli ahv ammu kuiv ja ma kartsin, et järgmine pitsitus poleks andnud muud kui veripunast ahvimarmelaadi. „Ma’i tee talle viga,“ lubas juhmard – vale oli nii saamatu, et sama hästi oleks ta võinud tõele kellad sappa siduda ja seda trummi tagudes ümber linnaväljaku taga ajada.