ESIMENE PEATÜKK

Pohjameri

„Heeringaparv pakpoordis!“ teatas vahikajakas, ning

Punaliiva Majaka parv tervitas seda teadet kergenduskriisetega.

Nad olid kuus päeva vahetpidamata lennanud, ning kuigi tüürikajakad olid juhtinud nad läbi sooja õhu hoovuste, kus oli meeldiv lainete kohal liuelda, oli vahepeal tarvis jõudu koguda – ja mis sobiks selleks paremini kui üks tubli kõhutäis heeringat?

Nad lendasid üle Elbe jõe Põhjamere suudme. Kõrgelt ülevalt võis näha laevu, mis joondusid üksteise taha ritta nagu mingid õpetatud veeloomad, oodates oma korda, et ujuda kaugele avamerele ning seal hargnedes võtta suund kõigi maailma sadamate poole.

Kengah, hõbedase sulestikuga emakajakas, armastas üle kõige vaadelda laevade lippe, kuna teadis, et igaüks neist esindab üht kõnelemisviisi paljude seas, nõnda et ühtesid ja samu asju saab väljendada eri sõnadega.

„Inimesed on asjalood enda jaoks ikka keeruliseks ajanud,“ oli Kengah kord ühele oma sookaaslasele maininud. „Mitte nagu meie, kajakad, kes kriiskavad igal pool maailmas ühtemoodi.“

„Sul on õigus. Ja kõige hämmastavam on see, et mõnikord õnnestub neil isegi üksteisest aru saada,“ oli sõbranna vastuseks krääksatanud.

Eemal rannajoone kohal tõmbus taevas ereroheliseks. Seal võis näha tohutut poldriniitu, mida kaldavalli kaitsvas rüpes kirjasid lambakarjad, taamal laisalt pöörlemas tuuleveskite tiivikud.

Tüürikajakate juhtnööre järgides viskus Punaliiva Majaka parv ühte külma õhu voogu ning sukeldus vette heeringaparve järele. Sada kakskümmend lindu sööstsid merepinda nagu nooled, ning pinnale kerkides oli igal neist üks heeringas noka vahel.

Maitsev heeringas. Maitsev ja rammus. Just see, mis vaja, et jõudu koguda, enne kui jätkub teekond Den

Helderisse, kus pidi ühinetama Friisi saartelt saabuva parvega.

Plaani järgi pidi sealt koos edasi lennatama Calais’ poole, piki Doveri väina ja üle Inglise kanali, kus ootas ees ühinemine Seine’i lahe ja Saint-Malo lahe parvedega.

Sealt pidi suur parv kulgema juba taevalaotusse Biskaia lahe kohal.

Selleks ajaks on koos lausa tuhandeid kajakaid –hõbedane vilgas linnupilv, mis ootab veelgi täiendust Belle-Île’i saare, Oléroni saare, Machichaco neeme, Ajo neeme ja Peñase neeme parvedelt. Kui kõik mere ja tuulte seadustest juhinduvad kajakad on Biskaia lahte kokku kogunenud, võibki Läänemere ja Põhjamere ning Atlandi ookeani parvede suurkogu alata.

Sellest kujuneb suursündmus. Just sellised mõtted keerlesid Kengah’ peas, kui ta oma kolmandat heeringat kugistas. Nagu igal aastal, saavad nad kuulda põnevaid lugusid, eriti Peñase neeme kajakatelt, väsimatutelt ränduritelt, kes mõnikord käisid isegi nii kaugel kui

Roheneemesaartel.

Temasugused emakajakad võivad lasta hea maitsta sardiinidel ja kalmaaridel, sellal kui isalinnud rannakaljude äärde pesa ehitavad. Seal võivad emakajakad kõigi ohtude eest kaitstult muneda ja haududa, ning kui tibud on udusulgedest välja sirgunud ja kasvatanud endale esimese korraliku sulestiku, järgneb teekonna kõige kaunim osa: nüüd võib asuda neid Biskaia lahe kohal lendama õpetama.

Kengah pistis pea vette, et neljaski heeringas kinni püüda, ja just seetõttu jäi tal kuulmata õhus leviv häirehüüd: „Oht pakpoordis! Otsekohe lahkuda!“

Kui Kengah viimaks pea veest tõstis, leidis ta end ääretul merel täiesti ihuüksi.