SEIKLEJAD

E s i m e n e p e at ü k k

Tom jõuab kohale

Mõte rongireisist Londonis on tihti tunduvalt meeldivam kui tegelikkus. Ennast liiga suure pagasiga metroosse suruda, olla kiilutud pika mehe kaenla alla, kellegi teise seljakott su rinnale rõhumas – see pole tegelikult mõnus kogemus. Eriti kui püüad mitte mõelda igast suunast ninasõõrmeid ründavate lõhnade turmtulele ja mahaaetud joogile põrandal, mis su tossudele tasapisi lähemale ja lähemale valgub.

Raskustele, millega metroos rinda pistma pidi, lisandus veel kolm koogivormi, mille Tomi ema oli talle kaasa pannud lisaks ta kohvrile ja mida poiss pidi suutma kuidagi tasakaalus hoida. Ometigi oli ta tuju väga hea. See oli tal esimene kord Cornwallist kuhugi mujale reisida ja ta pidi oktoobrikuise koolivaheaja veetma oma parimate sõprade Lara, Rufuse ja nende 9

koera Barneyga. Sellist kogust kehalõhnu, halvatujulisi reisijaid ja segadusse ajavaid jaamaplaane, mis võinuks talle muserdavalt mõjuda, polnud olemas.

Lõpuks ometi jõudis Tom pärale Charing Crossi jaama ning vedas kohvri ja koogivormid Swindlebrooki suunduvale rongile. Kui ta mobiili taskust välja otsis (ema-isa ja vanaonu Herbi kingitus kolmeteistkümnendaks sünni­ päevaks), paiskus temani vastamata kõnede ja sõnumite tulv.

Kuidas sul läheb? Loodan, et kooke pole laiaks istutud. Kallistan! Ema xx (Proua Burt lõpetas oma tekstisõnumid alati, nagu oleks tegemist kirjadega).

Kas oled juba Swindlebrooki rongil? Kallistan!

Ema xx Tom, sa ei vasta mu kõnedele. On sul kõik korras?

Kallistan! Ema xx Hallooo! Kallistan! Ema xx THOMAS BURT! HELISTA MULLE OTSE­ KOHE! Kallistan! Ema xx

Thomas toksis kiiruga emale vastuse ja toetus istme seljatoele, vaadates aknast, kuidas kõrghooned ja ülerahvastatud tänavad põldude ja küladega asendusid. Swindlebrooki

10

jaama väljapääsu juures avanes talle oodatud vaatepilt: Rufus Kexley, tema nõbu Lara Jacobs ja Lara koer Barney.

Niipea kui Tom väravast välja sai, hüppas Barney koogivorme lendu paisates tema najale püsti. Rufus püüdis koogivormid välkkiirelt kinni. „Proua B, temale võib alati loota,“ ütles Rufus ühest vormist juba väikest muffinit võttes ja seda fooliumist välja harutades. „Kas sa, ahnepäits, ei suuda oodata, kuni me koju jõuame,“ pragas Lara silmi pööritades. „Tšau, Tom! Ema ootab autos.“ Nõod juhatasid Tomi – kes hoidis süles teda innukalt lakkuvat Barneyt – auto juurde. „Tere, Tom,“ tervitas proua Jacobs oma pikki musti juukseid näo eest kõrvale lükates ja turvavööd kinni klõpsates. „Kuidas rongisõit läks – Rufus! Enne kui sa veel kasvõi ühe muffini nahka paned, sööme me lõunat.“ Rufus pani ühe muffini tagasi vormi ja poetas teise endale vargsi jakitaskusse.

Teiste täpselt samasuguste seas seisev väike punastest tellistest maja kuulus Tomi silmis täiesti teise maailma – võrreldes laguneva lossiga, kus ta ise ema, isa ja vanaonu Herbiga elas. Suvevaheajal, kui ta oli Rufuse ja Laraga esimest korda kohtunud, olid nad sattunud varandust otsima ja leidnud peidetud Egiptuse aarde. Oli raske ette kujutada, et samasugune seiklus võiks aset leida ka kenas ja viksis Swindlebrooki väikelinnas, aga Tom tahtis lihtsalt sõprade seltsis aega veeta.

11

Kui nad spagette sõid, helises telefon ja proua Jacobs läks vastama. Mõne minuti pärast hakkas Rufus rahutuks muutuma. „Me võiksime šokolaadikoogiga ettevaatlikult algust teha,“ ütles ta, läkitades igatsevat pilku ühele proua Burti koogivormidest tööpinnal. „Oota, kuni ema tagasi jõuab,“ ütles Lara, „ta pole veel söömist lõpetanud.“ Rufus ohkas kogu südamest. Möödus kakskümmend minutit, Lara ja Tom lobisesid koolist ja Cornwallist, aga Rufus niheles toolil ja hõõrus oma kleenukest kõhtu. „Ma ei jaksa enam oodata!“ karjatas ta püsti hüpates ja koogivormi kahmates. Just sel hetkel jõudis proua Jacobs tagasi, näol väsinud ilme. „Noh, homme tuleb veel üks külaline,“ ütles ta napilt naeratades. „Kes?“ küsis Lara ning Rufus poetas koogivormi vargsi tagasi tööpinnale ja istus tagasi laua taha, nagu poleks midagi juhtunud. „Onu Logan, ta on su isa noorem vend.“ „Ma arvasin, et ta on kuskil välismaal ja teeb mingit telesarja?“ imestas Lara. „Ta sari jäi paari aasta eest pooleli,“ vastas proua Jacobs. „Ta filmis Amazonasel ja midagi juhtus … Ma ei tea, mis see oli …“ „Oot …“ üllatus Tom, silmis äratundmisvälgatus. „Sinu onu on Logan Jacobs? Tema tegi „Logani džungli kutset“? Ma vaatasin seda sarja!“ 12

„Kus ta magama hakkab? Minu tuba talle anda ei saa, mul on liiga palju asju,“ torkas Rufus kiiruga, mõeldes tohutule hulgale oma tuppa ladustatud kraamile, mida ta vajas vempude viskamiseks. „Ta saab külalistetoa. Tom, me paneme sinu jaoks Rufuse tuppa välivoodi.“ Proua Jacobs korjas taldrikud kokku ja Rufust valdas piiritu kergendustunne, kui Lara ema koogivormi kätte võttis. Sel hetkel helises telefon uuesti, proua Jacobs läks esikusse kõnele vastama ja võttis hajameelselt koogi kaasa. „Katk ja ikaldus!“ ahastas Rufus rusikaga vastu lauda virutades. Täis otsustavust kook tagasi tuua, marssis ta tädile järele. „Milline see Logan on?“ küsis Tom Laralt. „Ma ei mäleta teda eriti hästi,“ vastas too. „Viimane kord, kui ta siin käis, olin mina nelja- või viieaastane, ta viis mu kohalikku lõbustusparki.“ „Ka suvel algas kõik just nii,“ mõtiskles Tom lõuga silitades, „onust, keda te kuigi hästi ei tundnud.“ „Kõik algas enne seda,“ täpsustas Lara ja naeratas suviseid seiklusi meenutades. „Ema kutsuti välismaale tööle.“ Rufus tuli tagasi ja virutas ukse enda järel pauguga kinni. „Te ei arva ilmaski ära!“ röögatas ta lauaservast haarates. „Keegi helistas su ema töö juurest, ta kutsutakse Egiptusesse!“

Te i n e p e at ü k k

Kohalejõudmine ja teeleasumine

Järgmisel päeval valitses majas täielik kaos. Logan pidi saabuma kell üheksa hommikul, et ta vennanaine saaks paari tunni jooksul edasi anda üksikasjalikud juhised selle kohta, kuidas Lara, Rufuse, Tomi ja Barney eest hoolt kanda, ning siis ise kell üks lennujaama poole teele asuda. Nüüd oli kell veerand kaks ja onust polnud endiselt märkigi. Proua Jacobs oli korduvalt ja vähima eduta helistanud oma mobiilis Logani nime alla salvestatud numbrile. Nüüd kõndis ta edasi-tagasi, kohver eesukse juures ootel. Lara ja Tom istusid trepil ning neil oli Lara muretsevast emast väga kahju. Isegi Rufusel, kes köögi­aknal vahti pidas, hakkas tekkima midagi kaastunde laadset. „Ma pean reisi ära jätma,“ kaebas proua Jacobs. „Ma ei suuda uskuda, et ta võib minuga nii käituda. Kui ma 14

talle eile õhtul üle helistasin, tõotas ta kindlasti varakult kohale jõuda ja teie kõigi eest hoolitseda.“ „Sa ei saa reisi ära jätta,“ ütles Lara, „sa oled selleks väljakaevamistel liiga palju tööd teinud.“ „Ma tean … kui ma koosolekutele ei jõua, siis jääb terve projekt rahastusest ilma,“ muretses proua Jacobs lakke vaadates ja ohates. „Hirmus kahju, proua Jacobs,“ püüdis Tom aidata. „Kas meie saame midagi teha?“ „Ei … suur tänu, Tom. Ma helistan nüüd oma ülemusele.“ Lara ja Tom läksid eest ära, et proua Jacobs saaks trepist üles ronida. „Lähme parem välja,“ pakkus Lara. „Mu sõber Daisy elab üle tänava meie vastas.“ Lara ja Tom hüüdsid Rufust ning kõmpisid koos Barneyga eesuksest õue. Kaugusest mürinat kuuldes peatusid nad järsult kõnniteel. „Kuuled seda?“ küsis Lara. „Muutub valjemaks,“ kinnitas Tom. Möirates ilmus kurvist džiip, ehmatades kõnniteel patseeriva keskealise paarikese peaaegu surnuks. Barney haukus erutunult ja Lara hoidis tal kaelarihmast, et ta tänavale ei jookseks. Auto kihutas nende poole ja peatus pidurite kriginal ning summuti paukus kurdistavalt.

Autost hüppas välja paanitseva olekuga mees. Ta oli pikk ja päevitunud, lihaseliste käsivarte ja lühikeste mustade juustega, seljas beež taskutega särk ja jalas lühikesed pruunid püksid.

15

„Teie olete siis lapsed,“ ütles ta, silmad murest suured. „Mina olen teie onu, Logan. Kus teie ema on, kas ta läks juba lennujaama?“ küsis ta ringi vaadates. „Ei, ta ootas sind!“ hüüatas Lara. „Sa sinine sinder!“ ahastas Logan ja sööstis täis­ kiirusel maja poole. „Üks võimalik viis pauguga saabuda,“ tähendas Rufus. „Mis siis nüüd saab?“ imestas Lara. „Emale ei meeldi põrmugi, et ta niimoodi mitu tundi hilines ega helistanud.“ Lara küsimus sai kohe vastuse, kuna uks lendas lahti ning onu Logan vedas ühe käega edasi proua Jacobsit ja tassis teises ta suurt kohvrit. Lapsed jälgisid seda kolmekesi, olles võrdsel määral lummatud ja üllatunud. „Ma ei saa tõesti kõike nii jätta, meil pole olnud õieti võimalust teineteisele kaht sõnagi öelda,“ protestis proua Jacobs. „Kõik saab korda, Sarah, usu mind.“ „Miks su telefon kutsuvat tooni ei andnud, kui ma sulle helistasin?“ „Mu leping peatati sel hommikul, tibatilluke mure arve tasumisega,“ seletas Logan, näidates pöidla ja nimetissõrme vahel, kui väike see mure on. „Ma klaarin selle kõik täna õhtul ära, enne kui sa kohale jõuad. Usu mind.“ Kuidagi oli Logan proua Jacobsi autovõtmed enda kätte saanud ja surus tema kohvrit pakiruumi.

16

„Kas sa lõpetad ükskord korrutamise, et ma sind usuksin?! Kuidas saaksin ma lapsed sinu hoole alla jätta, kui sa ei saa telefoniarvetki makstud?“ Logan oli lõpuks suutnud kohvri pakiruumi toppida ja virutas luugi kinni. Ta pöördus proua Jacobsi poole ja pani käe talle õlale. „Sarah, ma tean, et ma olen mõned asjad tuksi keeranud, aga ma tõotan, et seda ma tuksi ei keera.

Lapsed elavad oma majas, me saame hakkama. Lapsed, saame ju?“ Nii Logan kui ka proua Jacobs pöördusid Lara, Rufuse ja Tomi poole. „Eee, jah,“ nõustus Lara oma pikki tumedaid juukseid näperdades. „Muidugi,“ kinnitas Tom maha vahtides. „Vähima kahtluseta,“ ütles Rufus, suu kõrvuni.

Rufuse silmis olid parimad täiskasvanud need, kes mitte millegagi hakkama ei saa. Esmamulje lubas arvata, et äpardumiste asjus võib Loganile loota. „Näed,“ jätkas Logan. „Meil on kõik hästi. Hakka nüüd astuma, Sarah, sa oled nii kohutaval kombel hiljaks jäämas.“ Proua Jacobs saatis Loganile välkuva pilgu ja kõndis siis laste juurde. „Olete kindlad, et saate hakkama?“ küsis ta. „Ema, sa peaksid minema,“ kinnitas Lara. „Sa saad meile sealt helistada ja Daisy vanemad elavad otse meie vastas.“

17

Tom naeratas julgustavalt. Rufus, muretsedes, et ta tädi võib meelt muuta või liiga kaua venitada ja lennukist maha jääda, tekitas kiiruga ühise kallipalli. „Nägemist, tädi Sarah!“ hüüdis ta siis ja jooksis auto ust avama.

Proua Jacobs, tundudes ikka veel ebalev, istus rooli. „Logan, ma jätsin sinu toa öökapi sahtlisse natuke sularaha ja krediitkaardi,“ ütles ta. „Võrratu,“ kiitis Logan, silmis süttimas rõõmus pilk, ja võttis ennast siis kokku. „Eeh, tahtsin öelda, et olgu pealegi, aituma.“ „Kui midagi juhtub, ükskõik mis, helista mulle kohe.“ „Heakene küll.“ „Nägemist!“ hüüdis proua Jacobs lastele. „Õhtul hiljem räägime.“ „Nägemist!“ hüüdsid Logan, Tom, Lara ja Rufus kooris. Proua Jacobs hakkas maja sissesõiduteelt liikuma ja kadus varsti silmist.