segavereline

HARRY POTTER JA SEGAVERELINE PRINTS

HARRY JAMES POTTER ON SOORITANUD: Astronoomia A Maagiliste olendite hooldamine Ü Nõiasõnad Ü Mustade jõudude vastane kaitse O Ennustamine V Taimeteadus Ü Võlukunsti ajalugu K Nõiajoogid Ü Muundamine Ü

Fleuri sõnad summutas karjatus. Hermione näitas näpuga köögi­akna poole. Taevas oli selgelt näha kolm musta täppi, mis üha suuremaks muutusid. „Need on päris kindlasti öökullid,” ütles Ron kähedalt ja kargas püsti, et Hermione juurde akna alla minna. „Ja neid on kolm,” ütles Harry tüdruku teisele käele kiirustades. „Üks igaühe jaoks,” ütles Hermione hirmunud sosinal. „Oo ei... oo ei... oo ei...” Ta pigistas Roni ja Harryt kõvasti küünarnukkidest. Öökullid lendasid otse Jäneseuru poole – kolm ilusat kodukakku – ja kui nad madalamale laskusid, et üle majani viiva jalgraja lennata, sai selgeks, et igaühel oli kaasas suur kandiline ümbrik. „Oo ei!” kiljus Hermione. Proua Weasley pressis end nendest mööda ja tegi köögiakna lahti. Üks, kaks, kolm öökulli tuhises sellest sisse ja maandus kenas reas lauale. Kõik kolm sirutasid oma parema jala ette. Harry astus ettepoole. Temale adresseeritud kiri oli seotud keskmise öökulli jala külge. Ta sidus selle värisevate sõrmedega lahti. Temast vasakul proovis Ron enda tulemusi lahti harutada; temast paremal värisesid Hermione käed nii kohutavalt, et terve ta öökull vabises. Mitte keegi köögis ei lausunud sõnagi. Viimaks õnnestus Harryl ümbrik kätte saada. Ta libistas selle kiiresti lahti ja voltis seesoleva pärgamendi lahti.

Harry luges pärgamendi mitu korda läbi ja iga korraga hakkas ta üha rahulikumalt hingama. Kõik oli korras, ta oli alati teadnud, et ta kukub ennustamises läbi ja tal ei olnud mingit võimalust teha ära võlukunsti ajalugu, arvestades asjaolu, et ta oli poole eksami peal teadvuse kaotanud, aga ta oli kõikides teistes ainetes läbi saanud! Ta ajas näpuga hindeid... ta oli muundamise ja taimeteaduse hästi ära teinud, ta oli isegi nõiajookides „üle ootuste” saanud! Ja mis kõige parem, ta oli mustade jõudude vastases kaitses saanud „oivalise”! Ta vaatas ringi. Hermione oli tema poole seljaga ja kummargil, aga Ron oli väga rahulolev. „Kukkusin ainult ennustamises ja võlukunsti ajaloos läbi, aga keda need huvitavad?” ütles ta Harryle õnnelikult. „Näe, vahetame...” Harry heitis pilgu Roni hinnetele: seal ei olnud ühtegi „oivalist”... „Ma teadsin, et sa oled mustade jõudude vastases kaitses üks parimaid,” ütles Ron Harry õlale võmmu andes. „Me olime ju tublid, eks ole?” „Tublid!” ütles proua Weasley uhkelt ja sasis Roni juukseid. „Seitse TVT-d, see on rohkem kui Fred ja George kokku said!” „Hermione?” küsis Ginny ebalevalt, kuna Hermione ei olnud veel ikka ringi pööranud. „Kuidas sinul läks?”

TAVALISE VÕLURITASEME TULEMUSED Positiivsed hinded: Negatiivsed hinded: Oivaline (O) Vilets (V) Üle ootuste (Ü) Kohutav (K) Arvestatav (A) Troll (T)

64

HÕBE JA OPAALID Hermione trummeldas sõrmedega vastu lauda, pilk vilksamas kord baari, kord Ronile. Samal hetkel, kui Harry oli joonud viimased tilgad oma pudelist, ütles Hermione: „Kas lõpetame siis ja lähme tagasi kooli?” Teised kaks noogutasid, sest see polnud lõbus matk ning mida kauemaks nad jäid, seda hullemaks läks ilm. Nad tõmbasid taas mantlid tihedalt ümber, sättisid paika sallid, panid kindad kätte ja läksid Katie Belli ja ühe tema sõbra järel kõrtsist välja ja mööda peatänavat tagasi. Kui nad mööda teed läbi jäise lörtsi Sigatüüka poole rühkisid, kandusid Harry mõtted Ginnyle. Nad ei olnud kokku saanud ja Harry mõtles, et põhjus oli kahtlemata selles, et Ginny ja Dean olid mõnusalt proua Puddifooti teemajas, selles õnnelike paarikeste lemmikpaigas. Ta kummardas pea kulmu kortsutades vastu keerlevat jäidet ja rühkis edasi. Harry sai alles natukese aja pärast aru, et Katie Belli ja tema sõbra hääled, mis tuulega temani kandusid, olid läinud kiledamaks ja valjemaks. Harry kõõritas nende ähmaste kogude poole. Tüdrukud vaidlesid millegi pärast, mida Katie käes hoidis. „Sel pole mingit pistmist sinuga, Leanne!” kuulis Harry Katiet ütlemas. Nad jõudsid teekäänaku taha ja jäidet sadas kiiresti ja paksult, nii et Harry prilliklaasid häguseks läksid. Just siis, kui ta tõstis kindas käe, et need puhtaks pühkida, üritas Leanne enda kätte krabada pakki, mida Katie käes hoidis, kuid Katie sikutas omakorda ja pakk kukkus maha. Katie tõusis otsekohe õhku, aga mitte nii, nagu oli tõusnud nalja­kalt pahkluud pidi tolknev Ron, vaid graatsiliselt, käed laiali, nagu hakkaks ta lendama. Ometi oli selles midagi valesti, midagi võigast... tugev tuul sasis ta

juukseid, aga ta silmad olid kinni ja nägu oli täiesti ilmetu. Harry, Ron, Hermione ja Leanne olid kõik tardunult seisma ja vaatama jäänud. Siis laskis Katie kuue jala kõrgusel maapinnast kuuldavale hirm­sa karjatuse. Tema silmad läksid lahti, aga see, mida ta nägi või mida ta tundis, põhjustas talle selgesti kohutavat piina. Ta muudkui karjus ja karjus ja Leanne hakkas ka karjuma, haaras Katiel pahkluudest ja püüdis teda tagasi maa peale tõmmata. Harry, Ron ja Hermione tormasid edasi, et aidata, aga just siis, kui nad Katiel jalgadest haarasid, kukkus ta neile otsa, ning Harryl ja Ronil läks küll korda ta kinni püüda, kuid ta väänles nii tugevasti, et nad suutsid teda vaevu kinni hoida. Nad panid ta hoopis ettevaatlikult maha, kus ta viskles ja kisendas, ilmselt võimetuna neist kedagi ära tundma. Harry vaatas ringi, aga maastik näis olevat mahajäetud. „Jääge siia!” karjus ta teistele üle tuule ulgumise. „Ma lähen abi järele!” Ta hakkas kooli poole jooksma – ta polnud kunagi näinud kedagi käitumas nii, nagu Katie oli just käitunud, ning ta ei osanud mõelda, mis oli seda põhjustanud – ja teekäänaku taga põrkas ta kokku kellegagi, kes näis olevat tohutu taga­käppadele tõusnud karu. „Hagrid!” ähkis ta, päästes ennast lahti hekist, kuhu ta oli kukkunud. „Harry!” hüüatas Hagrid, kelle kulmudesse ja habemesse oli kogunenud jäidet ja kellel oli seljas suur kopranahast kasukas. „Käisin just Mörri vaatamas, ta läheb nii tubliks, et ei...” „Hagrid, üks õpilane on viga saanud või ära neetud või midagi...” „Mida?” küsis Hagrid ja kummardus lähemale, et kuulda möllavas tuules, mida Harry ütles.

159

SECTUMSEMPRA oli tuhandeid ja tuhandeid raamatuid, mis olid kahtlemata keelatud, täis soditud või varastatud. Seal olid tiivulised kadad ja kihvalised lendavad taldrikud, millest mõnes oli veel piisavalt elu­ vaimu, et hõljuda loiult teiste keelatud esemete mägede kohal, täksitud pudelid tardunud nõia­ jookidega, kübarad, kalliskivid, rüüd, midagi, mis nägid välja nagu lohemunade koored, kinni­ korgitud pudelid, mille sisu ikka veel kurja­kuulutavalt kumas, mitu roostetavat mõõ­ ka ja üks raske vereplekiline kirves. Harry tõttas ühele paljudest tänavatest kõigi nende peidetud aarete vahel. Ta keeras tohutust trollitopisest möödudes paremale, jooksis natu­ ke maad edasi, keeras vasakule katkise kaduva konku juures, millesse oli Montague eelmisel aastal eksinud, ja peatus lõpuks suure kapi juu­ res, mis nägi välja nii, nagu oleks selle mullitava värviga pinnale hapet visatud. Ta tegi kapi ühe kriuksuva ukse lahti – seda oli juba kunagi kasu­ tatud, et peita mingit puuri­olevust, kes oli ammu surnud – tema luukerel oli viis jalga. Harry toppis Segaverelise Printsi raamatu puuri taha ja lõi ukse kinni. Ta seisatas hetke, süda meeletult pekslemas, ja vaatas kogu seda koli... kas ta on võimeline sama koha keset seda vanakraami uuesti üles leidma? Ta haaras lähedal asuva kasti pealt ühe vana koleda sortsi täksitud büsti ja ase­ tas selle kapile, kuhu raamat oli nüüd peidetud, pannes kuju pähe veel ka vana tolmuse paruka ja tuhmunud tiaara, et see paremini silma paistaks, seejärel kihutas ta nii kiiresti, nagu ta jaksas, pei­ detud prahi tänavaid mööda tagasi ukse juurde ja uuesti koridori, virutades enda järel kinni ukse, mis kohe jälle kiviseinaks muutus. Harry jooksis seitsmendal korrusel asuva pesuruumi poole, toppides jooksu pealt kotti Roni „Nõiajookide valmistamist edasijõudnu­ tele”. Minuti pärast seisis ta uuesti Snape’i ees,

kes sirutas käe sõnatult Harry koolikoti poole. Harry andis selle hingeldades tema kätte, kõr­ vetav valu rinnus, ja jäi ootama. Snape võttis raamatud ükshaaval välja ja uu­ ris neid. Lõpuks oli jäänud veel vaid nõiajookide õpik, mida Snape enne rääkima hakkamist väga hoolikalt silmitses. „Kas see on sinu „Nõiajookide valmistamine edasijõudnutele”, Potter?” „Jah,” vastas Harry ikka veel hingeldades. „Kas sa oled selles päris kindel, Potter?” „Jah,” ütles Harry natuke trotslikumalt. „See on „Nõiajookide valmistamise edasi­ jõudnutele” eksemplar, mille sa ostsid Flourish ja Blottsist?” „Jah,” kostis Harry kindlalt. „Mispärast siis,” küsis Snape, „on selle kaa­ ne siseküljele kirjutatud nimi „Roonil Wazlib”?” Harry süda jättis löögi vahele. „See on mu hüüdnimi,” ütles ta. „Sinu hüüdnimi,” kordas Snape. „Jah... mu sõbrad kutsuvad mind selle nime­ ga,” ütles Harry. „Ma saan aru, mis asi on hüüdnimi,” sõnas Snape. Külmade tumedate silmade pilk puuris taas Harryt ning ta püüdis sellele vastamist väl­ tida. Sulge oma meel... sulge oma meel... aga ta polnud kunagi õppinud seda õigesti tegema... „Kas tead, mida mina arvan, Potter?” ütles Snape väga vaikselt. „Ma arvan, et sa oled vale­ vorst ja petis ning et sa oled teeninud ära pärast tunde jätmise igal laupäeval poolaasta lõpuni. Mida sa sellest arvad, Potter?” „Ma – ma ei ole teiega nõus, härra,” vastas Harry, keeldudes ikka veel Snape’ile otsa vaata­ mast. „Noh, eks me näe, kuidas sa ennast pärast seda karistust tunned,” ütles Snape. „Kell küm­ me laupäeva hommikul, Potter. Minu kabinet.”

337