Issuu

See oligi võib-olla lõpp. Furgoon kihutas piki Seine’i kaldapealseid ja mees ei teadnud, kuhu teda viiakse. Midagi tagus ja kolises pidevalt vastu summutit ja sireen huilgas igal ristmikul. Päike helkis vastu käeraudadelt, mis ta randmeid kokku surusid. Tema jutt ei olnud aidanud. Politsei oli ta kinni võtnud, ehkki ta ei olnud midagi halba teinud. Tol päeval oli Samba läinud politseiprefektuuri ette hommikul poole seitsmeks. Ta oli oodanud üle nelja tunni õues püsti seistes, hallide trellide taga, seejärel hoone sees, toetudes hobuse kombel vaheldumisi algul ühele, siis teisele jalale, et jõudu säästa. Tasapisi tõusva päikese all oli koos temaga järjekorras seismas kõikvõimalikest riikidest pärit inimesi: oli tunne, et just nüüd, juulikuus, uue aastatuhande algul, oli kogu maailm tulnud kokkusaamisele sellele Pariisi kesklinna väikesele vanale tänavale. Nad läksid ükshaaval eesuksest sisse ja välja tulemas ei nähtud enam kedagi – justkui oleks hoone nad alla neelanud. Samba liikus sammhaaval edasi ukse poole, kust ta pidi saama vastuse, mida ootas juba viis kuud, kui mitte võtta arvesse eelnenud kümmet aastat – viis kuud ja kümme aastat oli ta lakka matult oodanud ning kõndinud, kümme aastat ja viis kuud seadnud järjekindlalt jalga jala ette, mööda teed, mille lähtepunkt oli olnud ta kodu, kust ta oli lahkunud õrnas koidukumas, kui ta kaks õde veel magasid, ning tundes ema pilku oma seljal, püüdes paista suuremana, kindlamana, väärikamana – see teekond jõuab võib-olla nüüd viimaks siin, Pariisi politseiprefektuuris,

lõpule. Ta oli Prantsusmaal olnud üle kümne aasta ja oli seega taotlenud elamisluba. Ta tuli uurima, kas tema taotlus rahuldati. Ta ei olnud oma ema üle kümne aasta näinud. Ta mõtles nendele kümnele aastale ja viiele kuule ning nendele eelnenud reisinädalatele, mille käigus ta oleks mitu korda peaaegu surma saanud ja kus teised olid tema asemel surnud, Aafrika pinnal, kõrbeliival ja Euroopa linnade asfaldil, ja ta nägi neid justkui vaikset teekonda, mis rajanes lootustel, kus süda vaimustus ning elu muutus järsku kiiremaks ja kergemaks nagu siis, kui jooksed mäest alla ja jalad hakkavad kiirusest vankuma; seejärel tulid järsud pettumused, kuid ta ajas end uuesti püsti ning sirge, tugeva ja kindlana taeva poole sirutudes astus jälle edasi. Ta tegi näo, et unustab ootuse, ning uskus veel, et suudab Prantsusmaal hästi toime tulla, kuni ebaõnn tabas teda taas ning purustas ta lootused; seejärel saabus jälle kord tundmus, et ta suudab siiski oma saatust ise juhtida ja oma elu üle otsustada. Kui ta oli Pariisi oma onu juurde jõudnud, mõtles Samba, et kui ta juba sinnani suutis tulla, siis saab ta ka lõpuks teada, miks ta üldse siia ilma tulnud on. Iga kord, kui ta oma tulevikus kahtles, vangutas onu sõbralikult pead, et teda julgustada, vaadates teda pingsalt, justkui loeks tema mõtteid. Ta ei teadnud veel, et tema kangelaslik reis osutub tegelikult vähem rängaks, kui kõik see, mida ta pärast Prantsusmaale saabumist kogema hakkab. Kui ta koos teistega sammhaaval, üha avaneva ja sulguva ukse rütmis sabas edasi liikus, jäid inimesed korraga ühe Samba ees seisva väikese poisi tõttu toppama. Poiss ei astunud enam edasi. Poisi ema naeratas teistele ootajatele vabandavalt ja heitis siis mureliku pilgu tablool paistvate punaste järjekorranumbrite suunas: ta kartis enda omast ilma jääda. Laps jäi jonnakalt paigale. Ema sosistas talle midagi rahulikult kõrva, aga laps, kes polnud

vast rohkem kui neli aastat vana, hakkas vinguma ja vingerdama oma liiga suure punase kampsuni sees, mida ilmselgelt olid ka mõned teised enne teda kandnud. Ta tahtis pissile minna. Samba ütles emale, et võib nende kohta hoida. Naine naeratas ja läks rahunenult ukse juures oleva valvuriga rääkima. Too aga raputas pead. Siis viis ema kivistunud näol poisikese õue. Kui ta hakkas poisi pükse kõnniteel, päikese käes ja kogu järjekorra ees, jalast võtma, puhkes poiss nutma. Teda vaatas umbes kaheksakümmend inimest. Ta protesteeris ja hoidis oma püksirihmast kõvasti kinni. Poisi ema ärritus, ta oli väsinud ja tal oli kiire ning piinlik kõigi tähelepanu keskpunktis olla, pealegi kartis ta oma korda maha magada, sest kindlasti ootas temagi pingsalt prefekti vastust; ta tõmbas kindlate ja kramplike liigutustega poja püksid keset tänavat maha ja poiss karjatas häbist ja vihast. Ta püüdis nutuseguselt midagi seletada, kuid ema käskis tal rentslisse pissida, ja kõik inimesed vaatasid teda, mõned lõbustatult, teised haletsusega ja mõned ka ärritunult. Samba liikus veidi aeglasemalt selle ukse suunas, mille kaudu mindi sisse, kuid välja ei tuldud. Poisipõnn püüdis oma pükse üles tõmmata, ise heledalt kriisates, et tal ei ole enam häda. Ema näpistas teda nokust, mis nägi välja nagu väike pontsakas sõrm, ja raputas poissi, öeldes, et tehku kiiresti, ning viimaks langes prefektuuri esisele kõnniteele paar pissitilka. Kogu see mitmekesine maailm vaatas seda väikest poissi, kes pissis vastu tahtmist Prantsusmaa pinnale. Samba Cissé ohkas. Ema tuli oma kohale tagasi ja tänas teda. Samba pilgutas poisile silma, kuid too peitis alandatult oma näo küünarnuki varju. Ta tundus nüüd veelgi pisem. Ema sikutas teda käest, sest nende kord oli kätte jõudnud. Ta nägi, kuidas nad kadusid. Ta märkas rahuldusega, et tema järjekorranumber läks põlema, ehkki ta tundis kõhus ka veidike ärevust. Ta astus vastas oleva ukse poole ja koputas. Kellegi hääl käskis tal sisse astuda.

Kontor oli hämar ning lagi oli kaunistatud mingi inetu taevast kujutava pildiga. Ta istus kohmakalt toolile mehe vastas, kes tema poole ei vaadanud, vaid jälgis oma arvutiekraani; mehe selja taga oli vabariigi presidendi portree, mis teda ainiti silmitses. Nõutuna selgitas Samba Cissé, et oli taotlenud esimest korda elamisluba kümme aastat tagasi, kui ta Prantsusmaale saabus. Kõigepealt anti talle ajutine luba: ta näitas uhkelt fotoga papist kaarti, mida ta alati kaasas kandis. Mees ei olnud talle ikka veel otsa vaadanud. Tundus, et ta ei kuulegi, mida Samba räägib. Seejärel ulatas Samba tõendi elamisloa taotlemise kohta, mille oli sisse andnud viis kuud tagasi. Mees võttis selle kätte ja luges: Samba Cissé, sündinud 16. veebruaril 1980 Bamakos Malis. Prantsusmaale saabunud 10. jaanuaril 1999. Taotlus sisse antud 1. veebruaril 2009. Samba selgitas, et lisaks sellele, et ta on viimased kümme aastat Prantsusmaal elanud, on ta siin peaaegu sama pikka aega töötanud ja makse maksnud. Juba selle asjaolu väljaütlemine tugevdas ta veendumust, et talle antakse elamisluba, kuna ta täitis lõpuks kõik nõutavad tingimused. Mees kortsutas kulme, mis olid väga pikad, peaaegu sama pikad kui ta vuntsid ning andsid talle foksterjeri välimuse. Ta köhatas. Kaustadele kogunenud tolmuosakesed tõusid arvutiekraani sinises kumas lendu. Sambal oli palav. Ta ootas vastust juba viis kuud ja oli tulnud lihtsalt selleks, et uurida, kas kellelgi on olnud aega tema taotlusega tutvuda. Lisaks sellele oli ema palunud tal tulla korra Malisse, kuna ta oli haige, ning oli see siis õige või mitte, aga kui ta nii ütles, siis tähendas see, et tal oli tõesti vaja teda näha.

Ta jooksis oma selgitustega ummikusse ning taipas, et ametnikul oli sellest täiesti ükskõik. Ta hakkas otsast peale. Ta tuli, et küsida, kas ta võiks saada elamisloa, et riigist välja minna ja eelkõige et uuesti tagasi tulla. Ta hakkas peaaegu vabandama. Korraga ei teadnud ta enam, miks ta seal on. Tool oli kleepuv, kõht korises ja laused, mida ta kuuldavale tõi, tundusid täiesti mõttetud, kui ta seletas seda kõike rutuga vuntsidega mehele, kes kannatamatult sõrmedega vastu lauda trummeldas, pilk ekraanil, justkui räägiks temaga hoopis arvuti. Tekkis vaikus. Ametnik pöördus tema poole: „Aga ma näen, et te olete vastuse saanud.” Samba vastas üllatunult, et tema ei ole midagi saanud ning toetas korraks selja vastu tooli seljatuge. Ametnik heitis pilgu arvutile ja vaatas talle veidralt otsa. „Olete küll, see on siin näha. Ta saite prefektuurist kaks kuud tagasi vastuse.” „See peab olema mingi eksitus,” ütles Samba toolil niheledes. Ametnik küsis ta passi näha. Samba võttis rinnataskust passi ja ulatas mehele. Esimesel lehel oli ta foto ja veel kord ta nimi: Samba Cissé. Ta oli oma nime üle uhke, isa oli talle selle valinud ja see kõlas nagu vihisev tuuleiil. „Väga hea,” kostis ametnik rahuloleval ilmel. Sel korral vaatas ta talle kenasti tähelepanelikult otsa, võrreldes passipilti tema näoga, ja seejärel palus tal minna ooteruumi istuma. Samba kõndis mööda inimeste rivist, kellest ta oli vaevu viis minutit tagasi lahkunud, imestades endamisi, miks lastakse kõigil neil inimestel püstijalu oodata, kui majas on olemas ka ooteruum. Kardinad olid tolmust ja ebamugavusest räpased. Toonitud klaasist madalale lauale olid välja pandud ajakirjad, mille kaantelt

paistis jälle vabariigi presidendi nägu, kes oli sama ilmega kui väikese vuntsilise mehe laua kohal rippuval pildil. Mees tuli koos ülemusega tagasi. Samba Cissé pööras pead, et talle otse otsa vaadata: ülemusel ei olnud vuntse, kuid näoilme oli tal sama. Neid kõrvuti nähes mõtles ta endamisi, et kui järjekorras seisjatel oli kõigil peas õnnetuse nägu, siis nendel kahel ametnikul oli ärritunud võimuesindaja ilme. Nad panid kõik uksed kinni ning asusid Sambat küsitlema. Ülemus selgitas talle, et ta arreteeritakse, ning teine mees pani tal juba käsi raudu. Ta protesteeris. Algul ta ei saanud üldse millestki aru. Ta oli heas usus prefektuuri tulnud ning oli ebaõiglane seda nüüd ära kasutada – siin oli kindlasti mingi suur eksitus ning ta peab lihtsalt kõike selgitama. Ent tundus, et mehed ei kuulegi, mida ta ütles: nad ei vastanud ning nende näoilmed olid läbitungimatud nagu kurtidel ja pimedatel, samas kui Samba rääkis järjest kiiremini, üha rohkem žestikuleerides, kusjuures tema sõnadel polnud mitte mingit mõju. Justkui ei räägikski nad sama keelt. Käerauad klõpsatasid kinni. Ta püüdis abi paluda, rabeles, tagus vastu ust ja rääkis ja röökis, täiesti ilmaasjata. Vuntsidega mees ja tolle ülemus sidusid Samba kleeplindiga kinni – käed maha surutud, põlv kõril – ja viisid ta ära. Kui ta, käed raudus, inimestest, kes välismaalaste büroo ees järjekorras ootasid ja teda vaatasid, mööda läks, langetas ta pea, justkui oleks ta midagi halba teinud. Sel hetkel nägi ta sedasama väikest poissi, kes enam ei nutnud. Poiss vaatas talle tõsise näoga otsa. Tundus, et ta ei pane tähele, et ema teda käest tirib. Samba pööras pilgu ära. Ta mõistis, kui häbi oli poisil enne olnud. Ka tema oleks tahtnud oma nägu varjata.

Kui Samba kümme aastat tagasi peaaegu 19-aastasena Pariisi saabus, olles ületanud kõrbe, mere ja neli riiki, oli ta astunud sisse hooviväravast kaheksateistkümnendas linnajaos aadressil Labat’ tänav 4 ning jõudnud hämarasse õue, kust viis või kuus trepikoda ülespoole korrustele viisid. Ta ei teadnud, kuhu minna. Esmalt küsis ta teed ühelt vanalt turris hallide juustega pakistanlaselt, kes oli lõpuks osutanud sõrmega mingi tumeda nurga poole. Samba kõhkles, kuid mees noogutas julgustavalt pead, ja ta astus trepikotta, mille seintel paistis krohv püsivat ainult tänu räpasele tapeedile ning kohati siiski tükkidena maha koorus. Ta astus paar astet kõrgemale, kuid trepp lõppes teisel korrusel ära: ukse taga oli roosa ja valge mustriga seinakatte ribadega palistatud ava, mille taga võis kunagi ehk olla mõne naise tuba, kuid millest olid alles jäänud ainult kummituslikud jäänused. See tundus väga kahtlane ja ta läks alla tagasi. All tundus Sambale, et ta märkas ühes ukseavas liikumist, ning ta astus ettevaatlikult edasi – seal oli väike poiss, kes vaatas teda, suu lahti, katkised hambad nähtaval. „Tunned sa meest nimega Lamouna Sow?” Laps pööras ümber ja lippas minema nii kiiresti kui suutis, kadudes ühte teise pimedasse koridori. Ta polnud just palju targemaks saanud. Ta mõtles, kas läheb poisile järele, kui korraga ilmus välja terve perekond – mees, kes kandis pükse, kuid oli palja ülakehaga, kaks naist, kellest nooremal oli imik puusal, ning veel mõned lapsed, kelle seas oli ka hõreda naeratusega poiss. „Kas te otsite kedagi?” „Oma onu. Lamouna Sow’d.” Mees osutas alla minevale trepile. Nad olid esimesel korrusel. „Seal all?”

Kahest naisest vanem, kellel oli veel vähem hambaid kui tema seelikusse varjule pugenud poisikesel, noogutas silmadega märku andes. Mees naeratas. Samba läks keldrisse viivatest astmetest alla. Seal oli muldpõrandaga koridor, kus olid ilmselt mitme sajandi vanused, niiskuse mõjul lagunenud puidust uksed. Ta koputas esimesele uksele ning hetke pärast see avaneski. Kakskümmend seitse sentimeetrit allpool ilmus nähtavale tema onu Lamouna nägu: üllatunud ilme väga tumeda nahaga näol, kus särasid väikesed mustad linnusilmad. Samba ei olnud rohkem kui aasta ühtki oma pereliiget näinud. Onu tundis ta uskumatul kombel kohe ära, ehkki nad polnud aastaid teineteist näinud. Samba tahtis teda emmata, kuid Lamouna oli temaga võrreldes nii väike, et ta pea kadus õepoja rinnale, otse kõhust ülalpool olevasse lohku. Samba mõtles, et ta T-särk lõhnab halvasti. Ta juuksed olid prahti täis, riided kleepusid kehale juba mitu päeva, kogu ta kere oli higine ja mustuse kiht kattis isegi sõrmevahesid. Seetõttu tõmbus Samba tasakesi eemale. Ta lõi pea vastu uksepiita ja pealaele kerkis muhk. „Ettevaatust, Samba,” ütles onu vaikselt. „Pole midagi, ma olen sellega harjunud,” vastas ta pead hõõrudes. Ta arvas, et nad lähevad üles tagasi, jõuavad mingil viisil maa pinnale tagasi, kuid trepp, mida mööda ta alla tuli, viis tõepoolest tema onu elukohani – see oli keldriruum kitsaste, õuega samal tasapinnal olevate horisontaalsete akendega ja koosnes kahest toast, mille mööbli moodustasid lagunenud diivan, televiisor, ahi, vana külmik, punasest plastist kokkupandav laud, kaks punutud istumisosaga tooli ning ebamäärase kujuga madrats. Nööril, mis oli tõmmatud läbi kogu korteri, kuivas pesu, mis lisas veelgi niiskust. Kõik oli hoolikalt puhastatud, kuid siin-seal oli seintel värv hallitanud ning selle alt paistis suurte

rohekate ringide keskel betoon. Sellegipoolest ei tundnud ta pettumust. Tal oli niivõrd hea meel oma pereliiget näha. Lamouna näole ilmus vaevaliselt naeratus. Samba ema piltidega võrreldes oli onu nägu muutunud kortsuliseks, kõhnemaks ja vanemaks. Lamounal oli seljas väsinud särk ning tumedad viigipüksid ja ta kõhn kael tuli liiga suurest kaelusest esile. Lamouna oli häiritud, et ta õepoeg avastab, et ta ei elagi mugavas prantsuse majas, vaid hoopis keldris, kuhu vaevu valgust paistis. Samba tundis tema pilgus kerget värahtust, hirmu küsimuste ees: ta ei soovinud valetada. Ta ei olnud veel taibanud, et õepoeg teadis juba, et elu ei ole nii lihtne, kui ta arvanud oli. Maja hoovist oli kosta summutatud hõikeid ja muusikat. Samba ei teadnud, mida teha, ega julgenud onule otsa vaadata. Ta oli oma väikese spordikoti maha pannud ja ootas sõnagi lausumata, rabatult, segaduses. Keel oli kurgulakke kleepunud. Aastad ja lahusolek olid nende vahele tõmmanud nähtamatu piiri, mida oli raske kõrvaldada, ning nad ei leidnud sobivaid sõnu. Onu astus laua poole. „Hakkame sööma!” ütles ta korraga hoogsalt. Ta võttis sosinataolise heli saatel külmkapist välja kilesse mässitud taldrikuid ning väikesi hõbepaberisse mässitud pakikesi, ning harutas need ükshaaval lahti. Lamouna seisis väga sirgelt, tema keha oli enese alatisest märkamatuks tegemisest jäik, justkui teisi teenindama harjunud inimese püstine diskreetne hoiak, kuid tema nägu ei ilmutanud mitte mingit teenimise märki, vaid pigem loomulikku elegantsi, mida oli ka näha, kui ta mõnd eset ulatas või oma õepoja poole pöördudes tema kätt puudutas. Ta pakkis kõik tasakesi lahti oma peente kätega, mille sõrmeküüned olid triibulised nagu teokarbid. Samba tundis nendes liigutustes ära rahuldustunde, mida talle pakkus teistele rõõmu tegemine: tema ema, Lamouna väike õde, oli samasugune. Otsekui võlur otsis ta välja riisi ja makarone, kala ja liha, viilutatud saia ning

kreemjat ja pehmet võid, mis oli kui noore neiu nahk, ühe biifsteegi, mis pani panni suitsema ning mille praadimise lõhn asendas kuni järgmise hommikuni hallituselõhna. Lamouna töötas Bastille’ väljaku lähedal restoranis ning ülemus lubas tal koju viia söögi, mida järgmisel päeval klientidele enam pakkuda ei saanud. Seal oli toite, mida Samba kunagi näinud ei olnud, lihatooteid, marineeritud kurke, ja kui ta alguses oli olnud veidi umbusklik, hakkas ta tasapisi neid toite maitsma, segades erinevaid maitseid, joobudes kogu sellest küllusest, uskumata oma silmi ja suud. Ta sõi ahnelt: onu jälgis teda tähelepanelikult, sõi koos temaga tagasihoidlikult ning valvas tõsisel ilmel tema taldrikut ja liigutusi, samal ajal kui Samba kugistas keskendunult võisaia, õhukesi tooreid loomalihaviile lõhnavate roheliste lehtede lisandiga, marineeritud köögivilju ja külmi kartuleid, ise vaevu hinge tõmmates. Onu tõstis talle pidevalt toitu juurde ja kordas: „Söö, poiss, söö.” Samba nõjatus mugavamalt toolile, tema kõht paisus naudingust ning ta hingetõmbed muutusid lühemaks nagu pärast füüsilist pingutust. Lamouna andis talle maitsta üht kanget juustu, mis keelel kipitas, öeldes uhkelt: „Meil on sama tarnija mis Troisgros’l.” Samba oleks äärepealt küsinud, kes need paksud* on, aga ta polnud kindel, kas onu talle vastata oskaks, kuna tema hääletoon andis mõista, et see lause oli kellegi teise suust võetud, sestap ei öelnud ta midagi, vaid tõstis endale uuesti juustu, vajutades kumera noa pehmesse ja ihaldusväärsesse ollusesse. Juustu maitse täitis kogu ta suu, juust kleepus igemete külge, selle koorik oli õhukese pulberja kihiga kaetud ja tükk oli sõr* La Maison Troisgros – kuulus restoran Prantsusmaal; trois gros – pr k ‘kolm paksu’. Siin ja edaspidi joonealustes kommentaarides tõlkija märkused.

mede vahel nii pehme, et tundus eriliselt luksuslik. Samba sõi suure naudinguga. See oli päris väsitav. Samba sõi ilmselt rohkem kui tund aega järjest. Ta rääkis Lamounale uudiseid pere kohta, Lamouna kuulas teda, naeris oma kosena valguvat naeru, silmad õnnelikult kissis. Samba hääl hõljus laua kohal ja tõi kuuldavale kõikvõimalikke üksikasju, kuni kõige tühisemateni välja, mis talle pähe tulid, ja kõik need tegid onu ümara näo rõõmsaks. Taldriku kohale kummardunult ahmis ta sisse kõik, mis onu talle ette tõstis, lutsis konte ja lakkus rasva. Onu ütles: „Joo natuke vett.” Karahvinis keerles üks mündileht. Ta tahtis onu tänada, kuid ühtäkki ei olnud tal enam häält: ta märkas korraks üht justkui pimestavat kujutluspilti, mis ta mõttelõnga katkestas. See oli heledast liivast meri – mitte kõrbeliiv, mis oli talle suuri kannatusi põhjustanud, vaid pigem soolataoline mereliiv, niisugust valget tooni, mis ei pimestanud, vaid kiirgas mahedat valgust, pigem kuu- kui päikesevalgust. Ta ei teadnud, kust talle niisugune kujutluspilt tuli. Taamal seisis väga pikk kõhn mees, moodustades selles heledas laotuses ainsa nähtava vertikaalse märgi. Mehe kuju oli unenäolaadsete hägusate piirjoontega ja sammud hääletud. See oli pagev ja tumm heiastus, mis sarnanes mõnevõrra lapsepõlveaegsete unistustega, mida ta oli oma vaimusilma ette mananud, kui vaatas taevas pilvi hõljumas. Pilt kadus hajutatud päevavalgusega keldriruumis sama kiiresti, kui oli ilmunud. Ta vaatas Lamounat silmi pungitades, kuid ei julgenud talle midagi öelda. Oli siin tegu väsimusega või uuele maale omase nõidusega? Tuli see sellest, et tal oli viimaks kõht täis pärast näljaperioodi, mis näis olevat kestnud mitu kuud? Või hoopis

sellest, et pärast kõiki neid aastaid nägi ta oma onu uuesti, ning see tõi esile niisuguseid mälestusi, mille säilimisest ta teadlikki polnud? Ta ei teadnud, kas selles kangastuses oli meri, aga kindlasti oli seal taevas, mida polnud võimalik ühegi paigaga siduda. Nägemus oli kadunud. Ta ei mõelnud sellele enam. Järsku tundis ta end õnnelikuna. Samba ütles viimaks: „Mul on nii hea meel, et sind siit leidsin.” „Kas leidsid mu kergesti üles?” Lamouna vaatas teda uurivalt. „Jah.” Onu nägi, et Samba valetas. Samba ei öelnud, et hoolimata soovitustest ei olnud ta sõitnud metrooga, sest perroonile jõudes oli tal tunne, et kõik vaatavad teda, näiteks üks liikumatute siniste silmadega noor naine, kes samuti rongi ootas. Samba tõmbas selja küüru ja pea õlgade vahele, justkui võiksid tema suur keha, liiga pikad ja liiga kõhnad jalad seda naist häirida. Marokos ja Hispaanias tundis ta end nähtamatuna, sest vaatamata kõnnakule, mis vältimatult temas välismaalase reetis, ja sellele, et tema olemasolu ei olnud võimalik mitte märgata, ei näidanud keegi mitte kuidagi välja, et on tema kohalolust teadlik, aga nüüd tol õhtul Pariisis oli korraga vastupidi: metroos tundus talle, et kõik ainult teda vaatavadki. Ta tundis end erakordselt kohmakalt. Talle oli öeldud, et ta peaks olema kontrollide suhtes ettevaatlik, eriti ühistranspordis, eriti äsja saabununa. Vähimgi liigutus näis ümbritsevate inimeste tähelepanu tõmbavat. Ta mõtles endamisi väga intensiivselt: „Palun ärge vahtige mind,” lootes, et see sõnum jõuab mingil kombel kohale, kuid siis oli ta märganud veel kaht teismelist, kes teda jälgisid. Ta higistas. Ta vaatas oma käsi. Need olid mustad. Poisid läksid ühe punasejuukselise tüdruku juurde ja too andis neile paar münti. Kui rong tema ees peatus, vaatas ta oma peegelpilti aknal ning märkas endast tagapool kaht naist omavahel vestlemas, käed kilekotte täis. Võib-olla rääkisid nad temast. Ta vaatas

vaguni teise otsa ning tundis, kuidas koridorilampide peegeldused teda oma pimedate silmadega vahivad. Üks naistest astus tema ette ja avas kiire liigutusega vaguniukse, ning mõlemad naised astusid vagunisse hetkel, mil uksed uuesti sulguma hakkasid. Teisel pool klaasi, tema vastas, seisis rahulikult keegi mees ning rong eemaldus, jättes Samba perroonile seisma. Ta läks välja värske õhu kätte, püüdes oma hingamist kontrolli alla saada, ning kõndis jalgsi edasi, küsides aeg-ajalt teed, kuid keegi ei saanud temast aru. Üks noor paarike lausa naeris, kui ta oli küsinud Labat’ tänava asukohta, ja Samba ei saanud aru, miks. Siis ei julgenudki ta enam midagi küsida, kõndis ja kõndis, nagu oli juba kuid teinud. Ta sammus põhja poole, kuni lõpuks leidis end 18. linnajaos Labat’ tänaval maja number 4 eest. Samba sisenes katkiste postkastidega labürinti, kus ta liikus edasi nagu korrapäratus rajaleidmismängus, kuni leidis väikese hambutu poisikese ja varjatud keldriukse, kusjuures ta juba arvas, et Lamouna ei elagi enam siin ja ta peab jälle üksi jääma. Hetk hiljem soovis onu talle tere tulemast ja Samba surus ta pea oma kõhule. Tol õhtul, kui nad lõhkemiseni sõid, jutustas ta onule kõik ära. Ta kugistas toidud järjest alla, peatudes vahetevahel ainult rahulolevalt ohkamiseks. Lamouna naeris pead raputades, seejärel pühkis silmi, ohkas veel kord ning ütles: „Me saame koos kenasti hakkama.” See kõlas nende mõlema jaoks justkui uus lootus. Veidi hiljem, kui oli juba pimedaks läinud, pani Lamouna hoolikalt kõik toidud roostes nurkadega külmikusse tagasi, ulatas talle rätiku ja hakkas nõusid pesema. Kui ta oli taldriku puhtaks pesnud, ulatas ta selle õepojale, kes pidi selle ära kuivatama, ning niiviisi nad vaikides jätkasid. Siis võttis onu märja rätiku ning riputas selle sama hoolikalt pesunöörile kuivama. Ta ütles:

„Mina lähen nüüd tööle. Sina puhka. Oled siin oma kodus.” Onu naeratas. Et onule mitte piinlikkust valmistada, ei olnud Samba küsimusi esitanud. Onu voltis diivanile lahti kirjude lilledega froteelina ning läks välja. Samba jäi kohe magama. Ta ärkas alles järgmise päeva pärastlõunal: tema uinakut katkestasid ainult mõned poolunes tehtud söömaajad, et kugistada toitu, mida Lamouna oli talle väikesesse külmikusse jätnud. Ta aimas läbi une Lamouna tulekut ja minekut: vahetevahel astus onu ligi ja heitis talle pilgu, ning Sambal oli tunne, nagu oleks see ema, kes käis teda vaatamas, kui arvas, et Samba magab sügavalt. Onu võttis selle kombe mõnes mõttes üle – võib-olla oli Samba vanaema oma lastega samamoodi teinud. Vahepeal ta virgus, siis vajus jällegi turvalisse magusasse unne. Ta ei tahtnudki ärgata. Tundus, et öö ja päev siiski vaheldusid – horisontaalsed aknad olid niivõrd väikesed, et oli keeruline otsustada, millega parasjagu tegemist on. Ainult toas valitsev temperatuur, mis päeva jooksul veidi tõusis, ning teinekord ka vihma lõhn andsid aimu kellaajast ja ilmast. Esimest korda üle pika aja ärkas ta koduste helide saatel – naised hoovis, ülakorrustelt kostuv muusika, onu, kes laulu ümisedes hommikuti teed valmistas; seni, enam kui aasta jooksul, oli ta ärganud kui võõras rändur, võpatades, tundmatus linnas, ilma tuttavate nägudeta ümberringi, ilma tuttava valguseta. Siin tajus ta onu diskreetset kohalolekut, kes teda ainult kergelt riivas, et ta saaks paremini unne vajuda, väherdes lillelisel froteelinal ning niisutades seda aeg-ajalt õudusunenägudest põhjustatud külma higiga. Need hetked sööbisid talle mällu kui elu ühed kõige meeldivamad. Kümme aastat hiljem, kui politsei teda onu keldrist ja sellest esimesest Pariisi-õhtust kaugele, väga kaugele ära viis, kartis ta ainult üht: et ta saadetakse tagasi, ilma et ta oleks saanud teha

seda, milleks ta tulnud oli. Samba polnud kunagi varem oma eesmärgile nii lähedal olnud, ja nüüd eemaldus ta sellest täiel kiirusel. See oligi võib-olla tema Prantsusmaa seikluse lõpp. Võib-olla viiakse ta otse Roissy lennujaama, suunaga Malisse. Ta nägi läbi trellide mööda vilksatamas sajanditevanuseid hooneid, Pariisi kaldapealsete heledaid kive, jõge, mis voolas sadu kilomeetreid, kuni jõudis sellesama Atlandi ookeanini, mis ka Aafrika kaldaid uhub ja kuhu ta võib-olla saadetakse, tema nii-öelda päritoluriiki. Neil oli põhjust teha vahet tema „päritoluriigil” ja lihtsalt tema riigil, kuna viimased kümme aastat oli tema koduriigiks olnud Prantsusmaa; nad võisid küll otsustada tema edaspidise asukoha üle, kuid minevikku nad muuta ei saanud ja tema kodumaa oli juba enam kui kümme aastat olnud Prantsusmaa, tahavad nad seda või mitte. Ta nägi akende taga Seine’i kaldapealseid mööda libisemas ning meenutas olnut. Pärast nelja ebaõnnestunud katset oli ta lõpuks Euroopasse jõudnud, Hispaanias töötanud ja siis teinud peaaegu puhkamata oma viimase reisi Almeríast Pariisi. Ta oli püüdnud ellu jääda, ta peatus vahel ainult paariks minutiks üksnes maastiku silmitsemiseks, et vaadelda taevast ja pilvi, mis moodustasid siin tema jaoks tundmatuid kujutisi. Kui ta oli viimaks vaba ja üksi, astudes välja bussist, mis tõi ta Lõuna-Hispaaniast PõhjaPrantsusmaale, vaatas ta ringi – see oligi Prantsusmaa, Pariis, ja siis ta kõndis ja kõndis piki minevikust pärit hooneid. Ta kingad olid viletsad ja katki, kuid taevas oli kollane, müürid särasid langeva päikese meelevallas ja ta ise oli maailma keskpunktis. Ta teadis, et see ei kesta võib-olla pikalt, kuid tal oli siiski hea meel seal olla, ning see muutis need hetked veel väärtuslikumaks. Kümme aastat hiljem pimestasid kaldapealsed teda endiselt. Isegi trellide taga, käerauad randmete ümber, armastas ta Prantsusmaad. Ta oli Prantsusmaa patrioot.

Kui politseiauto uksed avanesid, ja võib-olla seetõttu, et ta oli näinud hallide müüride ümber Vincennes’i pargi suuri puid, rohelust, kuhu võib peituda, püüdis ta põgeneda. Ta jooksis väravate, pargi, vabaduse suunas – võib-olla ei saa nad teda kätte ja võib-olla ei proovi nad tulistada, ja seegi oleks olnud viis pakku pääseda –, kuid ta piirati kohe ümber ja viidi ära. Vaevu jõudis ta märgata mõnd kurnatud pilku, mis ei uskunud enam väljapääsemise võimalusse, või kui, siis ainult põrgusse tagasipöördumiseks. Ta pandi ebaõiglaselt kinni Vincennes’i väljasaatmiskeskusse, mis on rohkem tuntud nimetuse CRA 2 all – mis hääldub „kraade”*, ja mitte tema ei mõelnud seda välja. Ta ei olnud ühtki seadust rikkunud. Koridoris, kahe politseiniku vahel istudes, püüdis ta rahuneda – kindlasti leidub kuskil keegi, kes temast aru saab. Ta raputas kergelt pead, nimetades end idioodiks, ja otsustas oodata, kuni saab korralikult selgitusi anda, et sirge seljaga sellest olukorrast välja pääseda. Ta ei öelnud midagi, surus hambad kokku ja ootas hetke, mil võib lõpuks rääkida: ta viimistles lauseid, mida ta enda kaitseks öelda kavatses, need keerlesid tal peas ning paisutasid viha ja enesekindlust. Ent kõhus keeras hirmust. Tal polnud enam passi. Ainus isikut tõendav dokument, mis kandis tema nime, Samba Cissé, oli aegunud ajutine elamisluba. Nüüd, kui politsei käes oli ta pass ja seega kindlalt teada, et ta on Malist, ei takistanud enam miski tema väljasaatmist. Ta viiakse lennujaama ning paari tunni * Originaalis sõnamäng: CRA 2 hääldub nagu sõna crade, pr k 'räpane'.

pärast maandub ta Bamakos, tühjade kätega, ilma rahata, ilma vahetusriieteta ja ühegi kingituseta. Kõik peaksid teda täielikuks hädavareseks. Emal oleks tema pärast häbi. Paaritunnise rüselusega hävis kümme aastat tema elust. Ränk reis ja aastaid tööd haihtusid lihtsalt õhku. Ta viidi mingi direktori kabinetti. Mingi teine direktor. Mille direktor ta oli, kes ta oli, Samba ei teadnud, tal lasti kogu aeg end tutvustada ja oma elulugu jutustada igasugustele vormis tundmatutele isikutele, ent keegi neist ennast ei tutvustanud. Miks neil nime polnud? Ta tundis, kuidas süda rinnus kõvemini peksab. Lõpuks ometi saab ta oma süütuse jalule seada. Nad saavad aru, missuguse arusaamatuse ohvriks ta on langenud. Ta tuli vabatahtlikult politseiprefektuuri, et küsida infot, uurida oma taotluse kohta, kuna arvas, et sel korral antakse talle viimaks elamisluba. Ta ei tahtnud kellelegi halba, tahtis ainult seaduslikult tööd teha. Ta arvas, et saab veel end kaitsta. Ta otsis sõnu, mida öelda. Ta uskus veel sõnade võimu. Ent Vincennes’i mees hakkas enne teda rääkima. Ta oli väga rahulik ning tal oli kurb ilme näol, kui ta püüdis Sambale selgeks teha, miks teda kinni peetakse. Ta kerge, pehme hääl oli vastuolus tema poksija kehaehitusega. Ta ei tundunud eriti enesekindel ega ka väga hästi kõigi seadustega kursis olevat – neid on nii palju ja nad on nii keerulised. Võib-olla ei teadnudki keegi, miks Samba seal oli. Ta surus sõrmed kintsude alla, et käed ei väriseks, ja valis hoolikalt sõnu, mis pidid ta päästma: ta pidi nüüd teistsuguseid sõnu kasutama, kuna need, mida ta hommikust saadik öelnud oli, ei olnud mingit kasu toonud. Keskendumiseks ja samal

päeval juhtunu meenutamiseks vaatas ta aknast välja. Ta nägi end uuesti rahulikult prefektuuri kõndimas, teadmata, et läheb otse õudusunenäo suunas. Mõtles välismaalaste büroo peale, politseiniku peale, kes talle käerauad pani, sellele, kes ta autosse lükkas, nendele, kes tema ümber olid, kui nad Seine’i heledatel kaldapealsetel kihutasid. Ta valmistas mõttes oma juttu ette, kui Vincennes’i mees teatas: „Te kindlasti ütlete mulle, et ei taha koju sõita ...” Seepeale vastas Samba kerge muigega: „Vastupidi. Aga see sõltub sellest, mida te koduks nimetate.” Vincennes’i mees ei reageerinud. Ta ei tundunud üldse range, pigem masendunud. Samba luksatas, kuid surus kiirelt naeru alla. Teine mees kratsis närviliselt käsivart, justkui ise seda märkamata, tehes särginööbi randmel lahti, ja ohkas siis: „Ma tean. Keegi ei taha, et teda sunnitaks. Aga teil pole õigust siia jääda. Me ei saa kõiki vastu võtta, te teate seda küll. Teil ei vedanud. Teid saadetakse riigist välja.” Samba kokutas, et neil pole õigust seda teha, aga mees vastas kohe, et on olemas ringkiri, mis lubab ametnikul isiku kinni pidada, kui välismaalane, kes tema poole pöördub, viibib riigis illegaalselt. Samba Cissé karjus: „Aga ma ei teadnud, et ma olen riigis illegaalselt!” Vincennes’i mees käskis tal maha rahuneda. Ta sõrmenukid muutusid heledamaks, kui ta oma laua serva, mis osaliselt tema olemasolu õigustas, tugevamini surus. Sambal oli kurk kuiv ja laup märg, ta pühkis varrukaga nägu, niisutas keelega huuli, näpistas end, võttis end kokku ja ütles rahulikumalt: „Tõesti, kui ma oleksin teadnud, et mu elamisloa taotlus on tagasi lükatud, poleks ma tulnudki.” Ta võttis välja neljaks murtud paberilehe, mida ta alati rinna

taskus hoidis: kahekümnesentimeetrise servaga papist ruut tema pildiga, millel ta usaldavalt oma korvpallisärgis – võitja särgis – naeratas. Ta ulatas selle hoogsa žestiga mehele: „Vaadake, kui ma saabusin, anti mulle see kuus kuud kehtiv ajutine luba, mida uuendati üks kord ning pärast seda enam ei uuendatud. Ma olen siin kümme aastat elanud, ma töötan, maksan makse, sotsiaalkindlustust.” „Ja mis tööd te täpsemalt tegite?” küsis Vincennes’i mees. Ta rääkis minevikus, sõnu põlastavalt venitades. „Puhastus ja värvieemaldus.” „Puhastustöötaja?” Ta noogutas, teine mees tegi kastikesse risti. „See ei ole nimekirjas,” lisas ta süngel toonil. Samba Cissé teadis, et detsembris 2008 avaldati nimekiri kolme kümnest ametist, millega sai elamisloa. Puhastustöötaja nende hulka ei kuulunud. Prügisorteerija, transporditööline, hooldaja, tehasetööline samuti mitte. Nimekirjas olid ainult kõrget kvalifikatsiooni nõudvad või vähetuntud ametid. Samba Cissél oli häbi. Talle ei meeldinud töötada ametites, milles ta isa teda kunagi ette ei kujutanud, tema, kes oli nii uhke, et ta poeg õppis keskkoolis ja lootis üle kõige, et ta sooritab keskkooli lõpueksamid. Ta ütles: „Ma tean oma õigusi. Minu amet ei ole selles nimekirjas, aga ma olen siin elanud juba enam kui kümme aastat ning minu era- ja perekonnaelu silmas pidades ei tohi mind niiviisi välja saata.” Seepeale tõstis Vincennes’i mees pea oma lehe kohalt ja palus tal jutustada.

Alles õige pisike helesinine merekilpkonn tunneb, et ilm on külmemaks läinud, ja ronib öösel munast välja. Liiv on veel niiske, ehkki mõõn on kestnud juba mitu tundi. Laineharjad, millelt peegelduvad kuu ja tähed, sädeledes nagu kümned silmapaarid, saadavad talle kutsuva ja suunava valgussignaali. Maapinnal on järsku tunda soojust ja liikumist: loivad peatuvad, kael pingestub, pea pöördub paremale ja vasakule. Punakaspruun läbipaistvate tiibade ja udeja kehaga kaerasori on koorumata muna jalgade vahele haaranud. Kilpkonn hakkab jälle tasakesi edasi ukerdama. Teised lähevad tema järel, jättes rannale samasugused jäljed. Väikesed tumedad kujud liiguvad siksakitades heledal liival edasi. Ühtäkki ilmub liiva pritsides välja lõõtsutav koer ning hakkab mängima ühe kilpkonnaga, kes püüab kilbi alla peitu pugeda, kuid liiga hilja – koer juba näksas teda. Teised lisavad kiirust, nad ei saa tagasi pöörduda ning kihutavad ookeani poole nii kiiresti kui jaksavad. Väike merekilpkonn sukeldub silmi pilgutades. Vesi on soolane ja pehme ning libiseb üle tema sinise rüü, millel säravad viis valget vertikaalset joont, mis rõhutavad tema kumerusi ja tähelaadseid luid, nii et ta sarnaneb väikese paadi kerega. Avamerele jõudnud, varjub ta hõljumisse ning laseb end voolul kanda. Ta suudab vältida kaheksajalgu, mõrtsukhaisid, kalavõrke, merelinde, põhjaõngede konkse, triivvõrke. Värvilised kilekotid näevad välja nagu meduusid, aga ta ei pööra neile tähelepanu ja jätkab oma rännakut.

Ta sukeldub sügavasse vette ja näeb endiselt hästi; ta kuuleb hoovuste vilistamist enda ümber, delfiini laulu ja mõnikord vaala puhumist. Vesi on külmem, ent kilpkonna turvis kaitseb teda. Ta lükkab end loibadega üha edasi. Ta neelab vetikaid, väikesi värvilisi kalu, lillakaid merisiilikuid ja punaseid koorikloomi, kes tema teravate hammaste all krõmpsuvad. Sellepärast ta siin ongi – et süüa. Ta läbib tuhandeid kilomeetreid. Ta järgib merehoovuseid ja magnetvälju ning arvutab aega. Tema teekond jätkub. Ta jätkab oma rännakut ida suunas vastuvoolu, suunaga Lääne-Aafrika poole, ujudes piki ekvaatorit, mis jagab maa keskelt pooleks. Tema reis kestab aastaid, ilma et miski teda peataks. Nüüd on ta kaks meetrit pikk ja üks meeter lai ning kaalub mitusada kilo. Ta ujub ning kohtab veidrat väikest laeva, mis kõigub raskelt ja liigub aeglaselt, märksa aeglasemalt kui tema. Ta ujub laevast mööda, sööstab läbi ookeanide põhja suunas ja võtab öised tähed teemärkideks.