Salapaha issuu

SALAPAHA

i Pi i p e r t s i r K

Salapaha ILLUSTREERINUD GERDA MÄRTENS

Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Toimetanud Anu Rooseniit Kujundanud Villu Koskaru Tekst © Kristi Piiper ja Tänapäev, 2015 Pildid © Gerda Märtens ISBN 978-9949-27-843-5 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

See on raamat üheksakümnendate alguses esimestes klassides käinud Tartu tüdrukust. Lood on tema perest, sõpradest ja naabritest. Eriti aga sellest, kuidas ühel heal lapsel kogemata uskumatult palju pahandusi teha õnnestub. Lugudesse on pikitud mälestusi üheksakümnendate algusest, ajast, mil lapsed olid pisut naiivsemad ja vanemad veidi muretumad. Igas peatükis on peidus väike õpetlik mõte. Raamatu lõpus näeb peategelane pealt päris pahategu ja mõistab, et tema pahandused on siiski lapselikud rumalused, mitte päriselt pahatahtlikud teod, ning et laps ei pea ennast halvasti tundma, kui vahel mõni asi nihu läheb. Peamine on kogemustest õppimine ning hea süda. Lugudes aset leidnud juhtumid on suures enamuses pärit autori elust ja lapsepõlvest.

Sisukord 1. Stinast saab salapaha 7 2. Tikkudega ei mängita 12 3. Munade nali 21 4. Autode nali 31 5. Naabritädi proua Varblane või kuri nõid 39 6. Maitseainemäng 48 7. Koduõues telkimas 58 8. Keiu isa tähtsad paberid 67 9. Ülbed naabritüdrukud ja käekotitrikk 78 10. Stina teeb koos tädipoegadega sikku 93 11. Hiidnälkjad ja seiklused keldris 106 12. Keiul on mure ehk lugu sellest, kuidas segadused tekivad 118 13. Onu Jaan ootab titat ehk seiklused veoautos 134 14. Salapaha ja pärispaha 144

1 . P E AT Ü K K

Stinast saab salapaha Stina kammis peegli ees pikki pruune juukseid. Juuksed olid natuke elektrit täis ja neid oli raske patsi panna. Kuidagi sai ta siiski punase patsikummi ümber hobusesaba keeratud. Ta vaatas ennast esikupeeglist. Täitsa okei. Nii võib kooli minna küll.

Tema suurte siniste silmade all oli väike kollakasroheliseks tõmbunud sinikas. Tüdruk kortsutas seda märgates kulmu, ning talle meenus, kuidas ta eelmisel nädalal sõbrannalt sulgpalliga vastu nägu sai. Õnneks oli sinikat aina vähem ja vähem märgata. Tookord sai Stina sõbranna peale nii pahaseks, et lõi teda reketiga vastu jalga. Tüdrukud leppisid ära mitme päeva pärast, alles siis kui naabripoiss neid lepitada aitas.

Stina parimad sõbrad Keiu ja Margus elasid mõlemad tema kodutänavas, lausa kõrvalmajas. Sõbrad elasid samasuguses suures kahekorruselises puumajas nagu Stinagi.

7

8

Üldiselt oli Stina väga hea laps. Koolis sai häid hindeid.

Teiste lastega oli viisakas ja sõbralik. Alati aitas neid, kes abi vajasid. Kõik kiitsid: „Nii tubli ja arukas tüdruk. Omavanustest nii palju ees, küll teil, Riina ja Tiit, ikka veab!”

Juba kuueaastaselt pandi ta kooli. Ta oli isegi nii tubli laps, et ema ja isa ei pidanud vajalikuks teda peaaegu üldse kontrollida. Ei vaadatud igapäevaselt ei viisi, mis laiutasid tema päevikus, ega uuritud, millega ta täpselt õues tegeleb. See aga, nagu Stina oleks võinud neile juba ammu öelda, oli viga.

Sest tegelikult oli Stina mõnikord natukene paha laps.

Mõnikord tegi ta salapaha asju. Need olid asjad, mida Stina teadis, et teha ei tohi. Ta kuulis vahel, kuidas ema ja isa nendest asjadest rääkisid. Kuidas vanaema ja vanaisa hoiatasid.

Koolis õpetati. Isegi lastesaadetes tädid mõnikord rääkisid, milline on hea ja milline halb käitumine. Stina teadis seda väga hästi.

Aga salapaha ilmus sellest hoolimata aeg-ajalt Stina ellu ja korraldas iga kord mingi ennenägematu jama. Tüdruk mäletas väga hästi, millal ta esimest korda salapaha oli. Ükskord, veel enne kooli algust, mängis Stina sõbrannaga elutoas kulli. Mänguhoos purunes emale ja isale kingitud vaas. See oli toodud Musta mere äärest ja oli kallis pulmakink. Õnnetus juhtus küll kogemata, kuid samas oli ema alati keelanud elutoas joosta.

Stina ehmus väga. Mis nüüd saab? Mis ema ütleb? Ja isa?

Kas nüüd siis pannakse teda ka nurka, nagu teisi lapsi vahel pandi?

Stina istus köögilaua taga ja mõtles. Ema ja isa olid jälle tööl. Nüüd kui kasutusele olid tulnud Eesti kroonid, oli emal

9

ja isal kuidagi eriti palju tööd. Raha ei olnud ka enam kunagi päris nii palju, kui oleks tahtnud. Vähemasti rääkisid sellest peaaegu kõik tuttavad täiskasvanud.

Hoidjatädi oli läinud väikese vennaga staadionile jalutama. Mida küll teha, mõtles Stina. Ema ja isa saavad kindlasti väga pahaseks. Ema ilmselt küsib, mismoodi saab ometi üks esimese klassi tüdruk olla nii lohakas ja rahmeldav. Isa võib-olla ütleb, et tema ei oleks küll uskunud, et nii hea laps sellise jubeda jamaga hakkama võib saada.

Stina mõtles ja otsustas, et ei räägi vanematele, et vaas katki on. Peidab selle hoopis magamistuppa riidekapi taha ära. Mõeldud tehtud. Kõik ju nagunii kogu aeg rääkisid, et ega see Stina ei teeks kunagi midagi halba, Stina on ju ideaalne laps! Stina tundis, et ei saa teistele pettumust valmistada. Ei, tema ei saa olla selline marakratt, keda nurka pannakse ja kellega pahandatakse.

Ema ja isa tulid töölt, päevad läksid, kuid vaasi kadumist ei märganudki keegi. Siis sõideti aga suveks maale.

Kuu aja pärast tagasi tulles leidis ema suurpuhastust tehes vaasi siiski üles. Ta oli väga üllatunud ja pahane ning ei saanud aru, kuidas selline asi juhtuda sai. „Miks see katkine vaas riidekapi taga on?” küsis ta mitu korda. „I-h-i nälis vaa-h-i katti,” pudistas Kristjan oma titekeeles.

Isa siiski vaasi katkinärimist üles ei tunnistanud.

Ei teinud seda ka Stina. „On jah katki, nii kahju, ilus vaas oli,” nentis ta lihtsalt mokaotsast.

Ema eeldas millegipärast, et pahandus oli juhtunud nende kassi söötmas käinud naabritüdrukul. Kuna ema oli

10

väga tänulik lahkele naabritüdrukule suvise kassihoidmise eest, ei tahtnud ta tüdrukuga pahandama hakata. Ja nii kogu see pahandus lõpuks ununeski. End veidi süüdi tundes nimetas Stina aga end mõttes salapahaks.

2 . P E AT Ü K K

Tikkudega ei mängita Stina kool oli kodu lähedal, ainult kahe vähese liiklusega tänava kaugusel. Ema ja isa olid suvel enne kooliminekut mitu korda Stinaga koos selle raja läbi käinud. Rääkinud, mis on tänaval lubatud ja mis mitte. Stina oli sama teed mööda ka lasteaias käinud, muidugi koos vanematega, ning tal oli see kõik juba siis kristallselge.

Jah, kõnnin rahulikult ja ei jookse tänaval. Teed ületades vaatan vasakule ja siis paremale ja siis uuesti vasakule. Kasutan jalakäijatele mõeldud ülekäiguradasid. Silmad kinni ei kõnni.

Linde, liblikaid ja lehti tänaval ei jälita ja üldse käitun nagu normaalne inimene. Selge, täiesti selge. Imelihtne, arvas Stina.

Mõnikord õpetas ta oma kolmeaastast vennakestki, et näe, siin on valgusfoor ja siin sebra. Vahel isegi hoiatas kiirete autode eest, mis siis, et väikevend kärus istus, ning vanemad seda käru lükkasid.

12

Stina jõudis reedel koju varem kui teistel koolipäevadel.

Oli aprillikuu ja päike oli lõuna ajal juba päris kõrgel. Muru oli lume alt välja sulanud ja maikellukesed kasvasid ümber nende kahekordse puidust kortermaja. Kõnniteede ääres vedelesid valgeks tõmbunud koerajunnid. Maa lõhnas mulla, niiskuse, kopitanud muru ja samas ka millegi väga värske järele. Puhus pehme kevadine tuul. Ilm oli päiksesoe, kuid salakavalalt tuuline. Pidi veel mütsiga käima.

Hoidjatädi oli vennaga aias. Aed oli täis raagus õunapuid ja tikripõõsaid. Stina ragistas ennast jõuga läbi raagus põõsaste otseteed tädi Tiina ja Kristjani poole.

Vennal olid jalas kummikud ja ta tuhlas käpuli maas olles kätega mõnuga poris. Fui, mõtles Stina, küll on hea, et mina selliste jälkustega ei tegele.

Kristjan oli aga nii rahul nagu üks kolmeaastane pisike põrsas poris mütates olla saab. Hoidjatädi Tiina samuti, tema istus puust aiatoolil ja kudus. „Tere! Ma nüüd jõudsin! Tunnid said läbi,” andis Stina kojujõudmisest teada, nagu oli kokku lepitud. „Tere-tere! Miks sa niimoodi tormad? Kõnni rahulikult.

Kõik põõsad teed niiviisi katki! Mine tuppa, ma tegin süüa,” noomis Tiina rohmakat tüdrukut. „Ma tahtsin ju otse tulla. Me ükskord Keiuga võtsime aega, ringiga jõuab aia tagumisse otsa 30 sekundit aeglasemalt,” selgitas Stina.

Stina jooksis tuppa, tõstis pardipildiga taldrikule suure portsu friikartuleid ja ühe pihvi. Segas tassis kokku hapukoore ja ketšupi, lisas natuke soola ja kallas saadud kastme samuti taldrikule.

13

Täna oli Stinal plaanis midagi erilist – lõkketuhas kartuleid küpsetada. Ta oli eelmisel nädalal telekas näinud, kuidas matkal tuhas kartuleid küpsetati, ning otsustas selle nüüd ka ise järele proovida.

Teel koju, oli ta kioskist ostnud Donaldi nätsu ja topsi tikke.

Kodus ei näinud ta tikke kunagi kusagil vedelemas. Stina arvas, et ju on neil tikud lihtsalt enamasti otsas. Muidugi oli ta kuulnud ka ütlust, et tulega ei mängita. No aga ta ei kavatsenudki ju mängida, kartulite küpsetamise vastu ju ei saa ometi ühelgi täiemõistuslikult inimesel midagi olla, mõtles Stina.

Stina pistis viimase friikartuli suhu, jõi peale moosivett, mille hoidja oli valmistanud, ja jooksis ukse paukudes koduuksest välja. Oli vaja minna kiiresti naabritüdruk Keiu juurde.

Keiu oli Stinast aasta vanem ja käis juba kolmandas klassis. Tal olid imeilusad punased juuksed. Ta oli julge ja ettevõtlik. Mõnikord kahjuks ka natuke hooletu ja üleannetu. Aga väga hea südamega ning Stina parim sõbranna juba sellest ajast peale, kui nad rääkima õppisid.

Keiu isa Jüri tõi Soomest poodidesse mänguasju müügile.

Stina arust olid Keiul kõik asjad, millest üks laps unistada võis.

Kui värviline ja ilus oli Keiu tuba ja kui ilusad Keiu riided!

Keiu oli üldse üks õnnelik tüdruk, mõtles Stina tihti. Tema ema Reelika oli imeilus. Tumedate lokkis süsimustade juustega, siniseks värvitud ripsmete, kulunud teksapükste ja neoonvärviliste pluusidega. Keiu ema huuled ja küüned olid alati erkroosaks värvitud ning mõnikord lakkis ta ka Keiu küüned hästi ilusaks heleroosaks.

14