Norrland, kevad 1363
kuusemets martini ümber oli pime. Nagu istuks hauas. Pea kohal ei säranud ühtegi tähte. Ainult kuu, ümmargune ja läikiv nagu Martini rüütlikiiver. Kuu hele sihverplaat oli kui väike avaus haua kohal. Võimatu kätte saada. Martin Skarp oli rüütel ja ta valvas oma sõdureid. Neid oli salgas üheksa, kõik temast nooremad. Kõik nad olid pärit Frösö kindlusest ja kõik nad magasid. Martin oli pimeduses üksi ärkvel. Üksi vaenlasega. Viitrid, mäedeemonid, tundsid end pimeduses hästi. Seda Martin teadis. Aga sel aastaajal on ööd lühikesed ja ta aimas, et koit on lähedal. Metsas oli kevad. Päike säras ja lumi oli peaaegu läinud. Lõuna poole liikudes kostis hommikust õhtuni linnulaulu. Kevadpäevad olid päikeselised, aga ööd külmad ja pimedad. Nagu hauas. Külmavärin jooksis läbi keha. Martin puudutas ˜9˜
mõõka vööl ja tõmbas villase keebi tihemini ümber. Ta oleks tahtnud istuda sooja laagritule ääres. See polnud võimalik. Lõkkekuma meelitaks kohale vaenlase. Martin oli viitrite tulekuks valmis. Mõõk oli õlitatud ja kerge tupest haarata. Salga võis igal hetkel üles äratada. Rüütlid saatis välja Georg Borsh, Frösö foogt. Ta oli mehed hästi relvastanud. Sõdurid olid olnud metsas juba üle nädala. Teedest hoidusid nad kaugemale. Vaiksetes orgudes liikusid nad läbi tihedate kuusemetsade, kus luusisid vaid loomad ja lindpriid. Martin teadis, et seal luusivad ringi ka toidujahil viitrid. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et nende poole on teel foogti salakuulaja Gabriel Grau. Samuti ka väike Corl, salakuulaja spioon. Nad hiilisid oma radu pidi, aga varem või hiljem ilmusid alati välja. Tihedate kuuskede all magasid Martini sõdurid neid oodates. Magasid musta järve kaldal. Korraga võpatas üks sõdur pimeduses. See oli nende parim vibukütt Torkel Egg, vibu kaenlas. Tema suust kostis hirmukarjatus: „Ee-eei!“ Kiiresti küünitas Martin ettepoole ja kattis Torkeli suu käega. Karjatus kustus. Järves plartsatas miski. Kala. Torkel avas silmad, aga Martin hoidis kätt ikka ta suul. Ja sosistas: „Kas sa oled üleval, Torkel Egg?“ Rüütel noogutas. „Kas sa kavatsed veel kisada? Ja meid välja anda?“ ˜ 10 ˜
Sõdur raputas pead. Martin võttis käe aeglaselt ära ja küsis: „Torkel, mis sa unes nägid?“ „Oma perekonda lõunas,“ sosistas rüütel. „Ema, väikevendi …“ Martin teadis, et Torkel on pärit Smålandi maakonnast. Tuli Jämtlandi enne esimest lund. Vibu käsitseb osavalt, aga metsamaastikust ei tea midagi. Rüütel vaatas oma sõdurit ja jätkas: „Eks ole, sa nägid ka neid?“ Torkel noogutas. „Nägin unes viitreid … Musti varje, nad neelasid mu pere.“ Järves plartsatas jälle miski. Pimedusest kostis flöödivile. „Need on salakuulajad,“ sõnas Martin. „Aja teised üles.“ Torkel haaras vibu ja puudutas kergelt kaaslaste õlgasid. Sõdurid ärkasid ja ajasid end võimalikult hääletult püsti. Nahksaapad kriuksusid tasa vastu kuuseoksi, mõõgad ja vibud kolisesid vaikselt. Martin astus puude vahel paar sammu edasi. Vast kolmekümne küünra kaugusel läikis järve pind. Miski ujus kalda poole. Hele pea, luust flööt hambus. See oli salakuulaja Gabriel Grau. Järv oli praegu kevadel jääkülm, aga Gabriel ujus rahulikult Martini juurde. Ja muigas. „Sõbrad,“ sosistas ta veest välja ronides. „Me oleme tagasi.“ Martin langetas mõõga. „Tere tulemast, isand Gabriel.“ Öisest külmast hoolimata kandis Gabriel Grau vaid õhukesi pantaloone. Ta väänas püksid kuivaks ja sihtis rüütleid oma säravsiniste silmadega. ˜ 11 ˜
„Kas magasite hästi, isand Martin?“ „Mitte eriti, isand Gabriel. Pidasime vahti.“ „Tore. Me Corliga luurasime.“ „Kas te vaenlast nägite?“ Gabriel noogutas ja torkas flöödi kasetohust seljakotti. „Corl leidis viitrite jälgi. Grinda mäe lähedal.“ Gabrieli selja tagant kostis õhukeste tiibade vihin. Järve musta pinna kohalt lendas lähemale sale kogu. Nagu piklik veeviirg, aga tegelikult haldjas. Corl hõljus Gabriel Grau juurde, pani tiivad kokku ja maandus õlale. Nagu kass oksal püsis Corli keha täpselt tasakaalus. Suurte ja kollastena pilkusid väikese haldja silmad aeglaselt pimeduses. Tema tiivad tõmbusid seljale ja vaikisid. Haldja lai suu naeratas Martinile. „Ta juhatab meid,“ lausus Gabriel. Martin noogutas. Nii hämmastav, kui nähtamatu oli Corl öösel. Päevavalguses on haldjad valkjaskollased ja sädelevad, nagu oleksid peegeldunud neil päikesekiired. Päikese loojudes tõmbuvad haldjad tumedaks. Öösel on nad metsas vaid hägused varjud. Päevalgi olid haldjad pelglikud, nad hoidsid omaette. Neile ei meeldinud ka kõneleda, nad sosistasid ning kasutasid imelikke tiivamärke ja kehakeelt. Gabriel Grau aga mõistis neid. Ta tõstis haldja enda ette, Corl sirutas end ja lehvitas tiibu. Ilmselgelt oli tal palju rääkida. Kui Corl oli lõpetanud, vaatas Gabriel Martini ja tema sõdurite poole. Naeratus oli kadunud. ˜ 12 ˜
„Grinda mäe jalamil on suur talu,“ sõnas ta. „See talu on pime ja vaikne … Aga Corl ütleb, et seal on paha õhk. Haiseb vere järele.“ „Kas inimeste vere? Või viitrite, isand Gabriel?“ Gabriel ulatas Martinile kaks väikest asja. „Need leidsime tolle talu lähedalt.“ Väikesed kepikesed. Sirged ja siledad nagu poleeritud puuoksad, aga särasid nagu puhas hõbe. Martin aimas, mis need on: võlukepikesed. Ta andis kepikesed Torkel Eggile: „Kaitse neid.“ Siis noogutas Gabrielile. „Ratsutame siis sinna. Astume vaenlasele vastu.“ Kui sõjasalk Grinda mäe juurde jõudis, katsid täiskuud pilved. Juba koitis, aga kuuskede vahel valitses ikka pimedus. Hobused lasi Martin siduda nõkku mäe kõrval. Nad kustutasid ka tõrvikud. Martin tõmbas varjuks keebi üle pea. Hobuste juurde jäi vaid üks sõdur. „Valva siin,“ sõnas Martin Torkelile. „Kaitse hobuseid ja hõbekepikesi.“ Martin, Gabriel ja Corl läksid ees, sõdurid järel. Salakuulaja sirutas käe: „Seal.“ Ees laius Orsast jooksev hobutee. Selle ääres paistis hämaruses kolm musta nelinurka. Majad. Elumaja luugid olid suletud. Kõik oli vaikne. See võis tähendada, et perekond magab rahulikult oma soojades voodites. Või siis on talu katku järel maha jäetud. Kuid tõde oli veelgi kohutavam. ˜ 13 ˜
Esimene laip hakkas silma siis, kui salk oli jõudnud üle tee. Vanem mees, võib-olla vanaisa. Ta lamas tee kõrval, silmad taeva poole lahti. Tema silmad olid valged, kuid veri riietel süsimust. Mehe kael oli puruks rebitud. Öösärk rinna pealt ribadeks. Võib-olla oli ta ärganud pimedusest kostnud tundmatu hääle peale. Ta oli ehk välja läinud, et vaadata, mis see on. Mehed olid vait. Martin suunas salga kiiresti kuuskede vahele. Kõik olid mõõga tupest välja tõmmanud. „Me vajame teravat silma,“ sosistas Martin salakuulajatele. Gabriel noogutas ning viipas Corli poole. Väike haldjas lendas öhe nagu suur must herilane. Ta keeras hooga ümber maja nurga. Siis teisele korrusele. Teise korruse ühe akna luugid olid valla. Corl lendas aknast sisse ja vihin katkes. Haldjas oli jõudnud majja. Martin hoidis hinge kinni, mõõk ootel. Siis aknaluugid värisesid ja kostis jälle tiivavihinat. Neli hingetõmmet hiljem maandus haldjas Gabrieli õlal. Corl hakkas kõnelema märkide keeles. Gabriel noogutas. Siis vaatas Martini poole. „Me jäime hiljaks.“ „Mis juhtus?“ küsis Martin. „Mis seal sees on?“ „Ülemisel korrusel ripuvad laibad,“ vastas Gabriel vaikselt. „Viis last, isa ja ema. Siin talus elas terve perekond …, enne kui tulid viitrid.“ Martin hoidis hinge kinni. Nad peavad ründama nüüd kohe, ja rünnakut juhib tema. Ta jagas salga sosinal osadeks. ˜ 14 ˜
„Teie lähete maja taha, teie maja ette … Ja teie kolm tulete minuga küüni.“ Seal oli kuiv hein. Sõdurid jagunesid vaikselt elumaja ümber, Martin aga süütas tõrvikud. Ta jagas need meestele ja kükitas palkseina äärde. Endiselt valitses vaikus. Martin tõstis käe. Ning langetas. Tõrvikud torgati heina sisse, lahvatas leek. Martin ja mehed taganesid. Leegid jõudsid teise korruseni. „Vaenlasel on praegu kõht täis,“ sosistas Martin. „Viitrid sõid täna õhtul kõvasti ja magavad sügavalt … Aga nüüd ajame nad üles.“ Leegid kasvasid kõrgemaks. Need lõõmasid ja praksusid katuse all. Martin vaatas ringi. Gabrieli ei olnud näha. Ta oli jälle minema hiilinud. Salk aga oli valmis, mõõgad ja vibud võitlusasendis. Martin hakkas rünnakukäsku andma, kui aimas selja taga liikumist. Üks oks rapsatas. Kuused õõtsusid. Tuult ei olnud. Miski oli valesti. Martin kahtles, kuid lõpuks tõstis mõõga. „Läks!“ hüüdis ta. Korraga lõikusid öösse karjed. Maja uks ja aknad paiskusid lahti, leekidest lendasid välja olendid. Mustad varjud sõdurite suunas. „Laske!“ kisendas Martin. Lendu läks üheksa noolt, kõik tabasid pehmet sihtmärki. Olendid kisendasid ja paiskusid tagasi. Saabus vaikus, kõrvu hakkas vaid üks heli: sosin. Sõdurite taga kuuskede vahel. ˜ 15 ˜
Martin keeras ringi, mõõk käes. „Nad on seal peidus! Varitsevad!“ Sajad kuuseoksad liikusid. Tule valgel helkisid teravad hambad. Vaenlane ründas igast kandist. „Tagasi!“ hüüdis Martin ja tõmbas keebi ümber. „Põgenege kõik!“ Enne kui pimedus ta endasse mähkis, kuulis ta veel kahte heli: hobuste hirnumist ja Torkeli vibunööri vingatust. Üks nool teise järel kihutas pimedusse.
Elu pärast musta surma
Ärkamine
Ristin laitiib ärkab kiviasemel näljasena. Süüa? Tal on vaja süüa. Maaraviitreid ümbritseb pimedus, aga külje all on sammal. Kui tüdruk uinus, oli see paks ja värske. Nüüd on õhuke ja kuiv. Ta lamab Kõrgkambris oma voodis. Viitrite kindluse ülemisel korrusel Salajaki kalju tipus. Mitu kuud ta on maganud? Ei tea. Liikmed on jäigad ja tal on külm. Nahkrüü on kõva ja kuiv. Tiivad teevad haiget ja kangesti tahaks süüa. Mahlakat rooga. Ristin kergitab pead ning kraaksatab pimedusse laulva küsimuse: „On keegi siin? On keegi ärkvel?“ Laul kajab seintel ja kustub. Vastust ei tule. Talveunne suikudes oli Ristini kõht täis. Nälg hiilis ligi une ajal läbi talve paksu lumevaiba. Kõht on aina tühjem. Mis aastaaeg see väljas võiks olla? Ikka veel külm talv? Või hele kevad? Ta ei tea. Aga tüdruku tumedad juuksed on paksud. Ja küüned kaks korda pikemad kui magama jäädes. Ta tõuseb istuli. Aeglaselt, et mitte vigastada oma kõhnu käsi ega jalgu. Või marrastada tiibu. ˜ 19 ˜
Aknaid torni kaarjates seintes varjavad rasked luugid. Nende ümbert aga immitseb sisse heledat valgust. Päikesejumalanna on ärganud ja hõljub kõrgel taevas. Niisiis on praegu kevad. See saabub Salajakki alati kiiresti ja hoiatamata. Talvel magavad viitrid turvaliselt oma kaljukindluses. All orus laiub paks lumi, kindlust ümbritsev müür on kaetud jääga ja laviinioht hoiab inimesed eemal. Varakevadel ärkavad enne teisi sada sõdalast, kes siirduvad lõunasse. Nad peavad hankima esmase toidu. Värsket saaki tervele kindlusele. Kui nad tagasi on, siis äratatakse kuningapere ja päikesejumalanna ning kevade saabumise auks korraldatakse pidu. Kas sada sõdalast on teele läinud? Kas nad on tagasi? Ristin lingutab oma teravaid kõrvu, et paremini kuulda. Ta kuuleb sama hästi kui enne uinumist. Kindluse katuselt vuliseb vesi. Salajaki kohal laulavad linnud. Orus puhuvad tuuled. Torni ümber on palju hääli, kuid magamiskambris on kõik tasa. Seina ääres seisavad kivivoodid. Igas pikutab üks olend. Viitrite kuninglikust kaitsesalgast on tema siis ärkvel esimesena. Ristin hakkab vaikselt laulma, et häält elustada. Et tugevamaks saada. Keha on hell. Tiivad olid magades seljal koos, nüüd sirutab ta nad välja. Tasa ja ettevaatlikult. Tiivad kahisevad lae poole sirutudes. Pimedusest kostab aga teine hääl: vaikne vastulaul kõrvalvoodist. Ristini käsivart riivab kõhn küünistega käsi. ˜ 20 ˜
„Sõber? Kas tunned end pärast und hästi?“ See on Cari. Nad magavad alati kõrvuti. Ristin paneb oma käe sõbranna käele ja laulab kaasa. Maaraviitrid oskavad rääkida, aga eelistavad laulda. Kõneledes nad nagu kiljuksid ja kraaksuksid, laulmine on teine asi. Ristin paneb tiivad aeglaselt kokku. Ta pöördub Cari poole: „Kas need sada on läinud?“ Cari noogutab. „Ma kuulsin, kuidas nad läksid.“ „Siis hoiame nende tulekul silma peal.“ Viitrite sada sõdalast peavad naasma toiduga. Korvide viisi värske toiduga.
Hullumeelne põllu peal
mõrtsukas! onu on mõrtsukas!“
„
Poisi hüüded kajavad läbi Vaevaoru Ussioosi nõlvadeni välja. Selle peale tõusevad kanad lendu ja hobune nimega Roskil ei söö enam heina. „Tasa, sina putukas!“ lõugab keegi teine. „Mina ei ole kedagi tapnud, sina oleksid esimene!“ Jöran Egg ronib oosi tippu, aga võpatab kisa peale. „Sina tapsid isa!“ hüüab Niklis. Jöran vaatab oru poole. Vastuseks kisendatakse: „Niklis, ma keeran sul kaela kahekorra! Sa läksid mu veini vastu!“ Kisendaja pole mitte troll, vaid poiste ema vend, onu Stein, kes tülitseb Jörani venna Niklisega. Need kaks vihkavad teineteist, on alati vihanud. Sellest ajast peale, kui Stein sõdurina Axvalli kindluse piiramiselt naasis, aga vendade isa mitte. „Mõrtsukas!“ hüüab Niklis jälle. „Sa lõid talle kirve selga! Ja võtsid tema raha!“ Jöran näeb, kuidas suur ja lai ja higine onu Stein põllule astub. Ühes käes kruus võililleveini. Teises kirves. ˜ 22 ˜
Stein. Vendade pidev piin. „Niklis!“ lõugab Stein. „Nüüd ma raiun su pooleks, sa könn!“ Jöran on koos vendadega kogu päeva põldu äestanud ja siis ronis oosile. Sealt vaatab ta, millal tuleb Torkel. Jöran tahab jõuda nii kõrgele kui võimalik, et näeks alla orgu, kui vanim vend põhja poolt läheneb. Nüüd on Torkelit vaja. Tema hoidis Steini ohjes, siis aga väsis ja läks hoopis seikluste jahile. Nüüd ei peata Steini enam keegi. Seal ta trambib, hull ja maani täis. „Sina saatana sigidik! Sina kuradiniru!“ Kui Stein on täis, siis tahab ta alati kellegi ära tappa; siis keerab ta kanadel kaelu kahekorra, loobib linde kividega, raiub jäneseid. Nüüd ajab taga õepoega. „Niklis, ma löön su maha!“ Stein vehib kirvega põllu poole. „Siiasamasse!“ Äkki komistab ta mullavalli otsa. Äärepealt pillab kruusi maha, aga kisendab sellegipoolest: „Ma raiun su surnuks, va vinnipunn!” Niklis seisab keset põldu. Vend on perekond Eggi omatehtud köiega – parimaga kogu maakonnas – veel äkke küljes kinni. Ta vastab: „Seda sa ei suuda, onukene! Joodikud ei suuda midagi raiuda!“ „Lõuad!“ ulub Stein. „Ma raiun su tükkideks!“ Siis kostab üle põllu teine hääl: „Rahune maha, onu! Rahu!“ See on Samuel, Jörani ja Niklise vanem vend. Ta seisab Niklise ja Steini vahel. Samuel saab varsti kaheksateist ja lükkab äket, kuid on liiga habras, et onule vastu astuda. ˜ 23 ˜
„Ära räägi isa mõrtsukaga!“ hüüab Niklis. Jöran liigub tasakesi, ta ei taha, et teised teda näeksid. Ta ronib edasi Kuningakivi tipu poole. Isa ta ei mäleta, ta oli liiga väike, kui isa ja Stein sõtta läksid. Kui onu Stein on mõrtsukas, siis võib-olla on ta oma karistuse kätte saanud, mõtleb Jöran. Steini enda kolm last võttis must surm ja kolm aastat tagasi kustus köhahaiguse kätte tema naine. Steini ainus rõõm on korjata võililli ja teha neist veini. Kui võililled õitsema hakkavad, paneb ta õied päikese kätte likku käärima. Siis täidab ühe kruusi teise järel selle joogiga ja igatseb oma peret. Joob ja pomiseb. Siis hakkab karjuma. Nagu praegu. „Nüüd sina, Niklas!“ lõugab ta. „Sina piibuork!“ Jöran kiirendab sammu. Ta on nüüd Ussioosi seljal. Argpüks, sõimab ta ennast mõttes. Aga ta on vaid neliteist – temast ei ole võitluses asja. Hullu Steini vastu ei suuda ta midagi enamat kui end varju hoida. Ja ronida. Oosi seljalt näeb ta põhja poole. Aga seal on vaid mets, Torkelit ei paista. Vend Torkel on ära olnud sügisest peale. Ta läks õnne otsima põhja poole, kus kaevandatakse rauda ja hõbedat. Torkel oli siis üheksateist ja Steiniga üsna ühte mõõtu. Aga ka tema väsis sellest joodikukaltsust. „Närune lutikas!“ hüüab onu Stein. „Koerapask!“ Jöran vaatab uuesti alla. Steinil on endiselt käes nii kruus kui ka kirves. Mõlemad tõstetud taeva poole. Jöran ei pööra pilku. Kumma relva Stein valib?