SAADA PILTE

Lauren McLaughlin „Tüdrukud on poistest tugevamad. Võib-olla ei jää neil muud üle.“

Jonesville, Massachusetts 2017

Nikki

Ma mäletan esimest korda, mil nägin Suze Tilmani. Möödunud aprilli söögivahetunnis. Ta ei näinud välja kui Jonesville’i tüdruk. Ta oli üksinda parkimisplatsil. Toetudes oma hõbedase Priuse kapotile, luges ta vana pehmete kaantega raamatut. See oli vist „Lõuad“. Iga kord, kui tuul ta juukseid sasis, lükkas ta oma õhukesi helepruune juukseid muudkui näo pealt eemale. Ta kandis Bob Segeri vintagekontserdisärki, kottis Levi’se teksaseid ja vanu musta värvi Chuck Taylori tenniseid. Kõik teised oleks näinud selles riietuses välja nagu kaltsakad, aga tema kandis selle välja. Tal oli ilu ülegi otsekui Disney printsessil, aga alternatiivsemal moel – nagu kui Disney teeks kunagi filmi Frances Bean Cobainist. Praktiliselt terve kool vahtis teda läbi maast laeni akende ja mõistatas, kes ta küll on ja kust tuleb. Mäletan, et pöördusin oma sõbrannade Ani ja Lydia poole ning ütlesin: 9

„Sellel tüdrukul on midagi viga.“ See oli mõeldud komplimendina. Tavalised inimesed on minu jaoks igavad.

Ei kulunud kuigi palju aega, kuni ka Tarkin Shaw teda märkas. Jonesville’i keskkool on spordivendade kool ja tema on spordivendade kuningas. Tema arust kuulub talle kogu kool ja kõik tüdrukud seal, sest ta vanemad on rikkad ning üheteistkümnendas klassis tuli ta maadlemises osariigi parimaks, justkui oleks need märkimisväärsed saavutused. Tegelikkuses muutubki enamik tüdrukuid itsitavaks ja tobedaks, niipea kui Tarkin nähtavale ilmub, justkui muudaks isegi tema seltskonnas viibimine su väikest viisi kuulsuseks. Muidugi, olles koolis uus, ei teadnud Suze tema “staatusest”, nii et kui Tarkin suundus koos oma järelkäijate kambaga tüdrukule külge lööma, ei saanud tüüp kasutada muud kui enda filmistaarile omast välimust ja teatavat šarmi. Ma ei kuulnud midagi, aga olen kindel, et ta pani kõik käiku – meelitamise, blokkimise, oma haletsusväärse püüde olla vaimukas. Mida kõike ta ka ei kasutanud, polnud Suze huvitatud. Isegi ta ilme ei muutunud kordagi.

Ta oleks Tarkinit justkui analüüsinud. Kuid mitte nagu huvitatud tüdruk hindab kuuma kutti, vaid pigem nagu teadlane uurib uriinikolbi. Puhtalt kehakeelest oli näha, et ta tahtis vaid oma raamatu juurde naasta. Tarkin oli nii segaduses.

See oli ilus.

10

Tarkinil ja minul on ühine minevik. Aga mulle ei meeldi sellest rääkida.

Kui ta sai aru, et tema „šarm“ Suze’i peal ei mõju, kõndis ta spordivennaliku kõnnakuga minema, mängitades rinnalihaseid ja irvitades ühes oma maadlussemudega. Selleks ajaks, kui nad tagasi sööklasse jõudsid, lasid nad kuuldavale sõnu nagu „lesbar“ ja „hoor“. Tüüpiline. Nad ütlevad nii ka minu ja mu sõbrannade kohta. Nad kasutavad neid sõnu iga tüdruku kohta, kes neid ei jumalda. Selleks ajaks oli Suze naasnud oma raamatu juurde, nagu poleks kogu vahejuhtum teda mõjutanud karvavõrdki, nagu oleks see olnud lihtsalt mingi lame Netflixi sari, mida ta ei viitsi lõpuni vaadata. Pöördusin Ani ja Lydia poole ning ütlesin: „Me peame selle tüdrukuga tuttavaks saama.“ Nad olid nõus.

Läksime kolmekesi parklasse, samal ajal kui Tarkin ja ta semud meid kogu tee altkulmu põrnitsesid. Küllap eeldas ta, et kuna tema oli tüdruku maha kandnud, peaks kõik teisedki seda tegema. „Hei,“ ütlesin ma. „Sa oled uus. Minu nimi on Nikki.“ „Suze,“ vastas ta, pakkudes mulle surumiseks oma kätt. „Kas sa oled inglane?“ küsis Lydia. „Ei. Aga ma elasin seal mõnda aega. Sealt ka see aktsent.

Tegelikult sündisin ma siin, aga ma pole siin titest saati elanud. Viimased kolm aastat olin ma Münchenis.“ Ta 11

noogutas Tarkini suunas, kes meid läbi akna varjamatult jõllitas. „Kas kõik Ameerika poisid on sellised?“ „Pole aimugi,“ ütlesin ma. „Kas Saksa poisid on teistsugused?“ „Täiega.“ Seejärel rääkis ta meile Müncheni Hansust, kes elas ta kõrvalmajas. „Ta oli tegelikult paras nohik. Aga ta silmad olid tiigivee värvi.“ „Kas ta oli su kutt?“ küsisin ma. „Rohkem nagu sõber. Aga me amelesime mõnikord.

Pjotr aga.“ Ta pani raamatu auto kapotile ja pühendus loo rääkimisele. „Tema oli Poolast pärit tudeng, kes õppis mikrobioloogiat. Tal olid maailma kõige meisterlikumad käed.

Vanemad kutid, teate küll. Nad on palju osavamad.“ „Tõesti,“ imestasin ma, pannes kõrva taha, et romantilises plaanis võib Jonesville’ist kaugemal midagi lootustandvat ees oodata. „Me ei käi kuni ülikoolini kellegagi väljas,“ tähendas Ani. „Jonesville’i poisid on tülgastavad.“ „On või?“ küsis Suze vaadeldes sööklarahvast. Teda ei paistnud heidutavat, et inimesed teda jõllitasid. Ta oleks seda nagu eeldanud. Justkui vahitaks teda kogu aeg. „Ausalt öeldes,“ ütles Lydia, „on ka enamik siinseid tüdrukuid päris tülgastavad.“ „Teie ei tundu tülgastavad,“ ütles Suze.

12

„Oi, oleme küll,“ ütlesin mina, „aga meie oleme heas mõttes tülgastavad.“ Ta kallutas pea küljele ja vaatas mind. Uudishimulikult, hindavalt. Umbes nagu ta uuris Tarkinit. Kas minagi olin uriinikolb? „Tahate täna meie juurde õhtust sööma tulla?“ ütles ta viimaks. „Mu isa on kohutav kokk, aga ta kavatsused on head.“ Söögi osas oli tal õigus. See oli õudne, mingisugune lambavorsti-vormiroog. Ma pidin söömise ajal hinge kinni hoidma. Aga mina ja tüdrukud jäime keskööni kuulama Suze’i lugusid Münchenist ja Londonist, Pariisist ning Madridist. Ta oli seitseteist, üheteistkümnendas klassis nagu meiegi, aga sellega meie sarnasused piirdusid. Tema seiklustega võrreldes tundus elu Jonesville’is tühine ja igav.

Suze oli juba elanud kuues eri riigis ja reisinud rohkemates, kui suutis kokku lugeda. Ta vanemad olid akadeemikud: ajaloolane (ema) ja etnomuusikateadlane (isa). Tema sõnul võtsid nad muudkui akadeemilist puhkust ja töötasid ainult siis, kui raha hakkas otsa saama. Nende peamine huvi oli reisimine. Põhimõtteliselt rändajad. Vanas igavas Jonesville’is olid nad ainult seepärast, et ta isa vanatädi oli ära surnud ning tolle maja jäi tühjaks ja vabaks.

13

Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kelle elukogemused oleks nagu Suze’il. Aga kõige veidram osa, vähemalt minu jaoks, oli, et temas tekitas elu Jonesville’is täpselt sama palju põnevust kui meis tema rännuelu. Tema rääkis meile üüratust turuplatsist Marrakechis, kus nahavabrikud lõhnasid nii halvasti, et ringi kõndides pidi nina all apelsinikoori hoidma, ja meie viisime ta Liberty Tree kaubanduskeskuse restoranialale, mis lõhnas puhastusvahendi ja pitsa järele. Kujuta ette, et sulle avaldab muljet kaubanduskeskuse restoraniala. Kuid Suze oskas iga asja seikluseks muuta. Mäletan, kui ta ühel laupäeval, paar nädalat peale õhtusööki ette teatamata kell 5.30 hommikul minu juurde sõitis, sest oli lugenud paigast nimega Maine’i kõrb. „See on päris kõrb,“ ütles ta hingetult mu välisukse ees, erutusest peaaegu lõdisedes. „Ja see on Maine’is.“ „Okei,“ ütlesin ma.

Aga Suze’i jaoks polnud see lihtsalt okei. See oli hädaolukord. Ta pidi sinna minema. Ja see pidi juhtuma kohe. Olin plaaninud veeta enda päeva koduseid ülesandeid tehes, aga see kõlas palju lõbusamalt, nii et haarasin seljakoti ja hüppasin Suze’i autosse. Võtsime Dunkin’ Donutsist jääkohvid ja seejärel sõitsime otse Freeporti välja.

Tuli välja, et Maine’i kõrb pole päris kõrb, vaid lihtsalt neljakümneaakrine aleuriidilapp, mis tekkis põhimõtteli14

selt ühe vana talupidaja viletsast maahaldusest. Kuid Suze’i jaoks see elamusele põntsu ei pannud. Ta jumaldas ringkäigu iga minutit. Usun, et põhjuseks oli giidi tugev Maine’i aktsent. Pärastpoole peatusime lõunasöögiks maapärases urkas nimega Muddy Rudder ja jagasime homaarirulli. „Mis siis, kui tuleksime koolist ära ja koliksime siia?“ küsis ta. „Võiksime siinsamas söögikohas ettekandjad olla!“ Ütlesin talle, et mul on plaanid tehtud: kooli lõpetamine ja ülikooli minek, aga tema aina naeris ja naeris. „Plaanid,“ ütles ta.

Suze ei uskunud plaanidesse. Ta uskus improvisatsiooni ja õnnelikesse juhustesse. „Lõppude lõpuks,“ selgitas ta, „kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kuidas sa üldse saad olla kunagi üllatunud?“ Eks ta jutus võis olla iva, sest mina polnud absoluutselt kunagi plaaninud temaga kohtuda. Aga peagi tegime kõike koos. Minu pisikesest kolmeliikmelisest kambast sai neljaliikmeline kamp. Ani, Lydia ja mina olime olnud lähedased üheksandast klassist saati, mil seis oli minu jaoks kõige hullem. Ani ja Lydia olid ainsad, kes minust ja Tarkinist teadsid. Mõte Suze’ile rääkimisest tegi mu ärevaks, sest kujutasin ette, et nii muutub see, kuidas ta mind näeb. Kuid ei muutunud ning ma ei unusta iial, mis ta mulle pärast ütles. Rääkisin talle, mis juhtus. Ta sulges minutiks silmad.

15

Parimad sõbrannad Suze, Nikki, Ani ja Lydia lubavad teineteist alati pealetükkivate kuttide eest kaitsta. Ootamatult reedab Suze sõlmitud pakti ning hakkab üleöö käima kooli eliitmaadleja ja suurima ahistaja Tarkin Shaw’ga. Ent asjad pole nii nagu need näivad. Suze on langenud väljapressimise ohvriks ning peab õigluse nimel võitlema maailmas, kus ohver on alati süüdi. „Saada pilte“ on silmiavav noorteromaan, mis heidab terava pilgu psühholoogilise manipuleerimise, seksuaalse ahistamise, küberkiusamise ja toksilise maskuliinsuse teemadele.

L A U R E N M C L A U G H L I N on kirjutanud viis romaani ja kaks lasteraamatut. Enne kirjanikuametisse asumist lõi Lauren laineid filmimaailmas. Muuhulgas aitas ta suurele ekraanile tuua „American Psycho“ ning tegi muusikavideod sellistele artistidele nagu Nas, The B52’s, Spin Doctors ja Monie Love.

kirjastus.postimees.ee ISBN 978-9916-603-90-1