puudutus

COLLEEN OAKLEY

PUUDUTUSE KAUGUSEL Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots

Rahva Raamat

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 3

4/21/2020 3:30:35 PM

Close Enough to Touch by Colleen Oakley Gallery Books An imprint of Simon & Schuster, Inc. Copyright © 2017 by Colleen Tull Tõlge eesti keelde © Kristina Uluots ja Rahva Raamat 2020 Toimetaja René Tendermann Korrektor Ele Kalda Kaanekujundus © Laywan Kwan/Simon & Schuster Kaane foto © plainpicture/Elektrons 08 Kaane töötlus Jan Garshnek Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9949-693-55-9 ISBN (e-pub) 978-9949-693-56-6

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 4

4/21/2020 3:30:35 PM

Minu suurele õele Meganile, tänuga kõige eest.

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 5

4/21/2020 3:30:35 PM

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 6

4/21/2020 3:30:35 PM

Ma ei soovi tarkust ega väärikust ega lugupidamist. Ma soovin seda muusikat ja seda koidikut ja sinu põse soojust mu põse vastas. – Rumi

7

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 7

4/21/2020 3:30:35 PM

8

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 8

4/21/2020 3:30:35 PM

I osa „Sa võid olla nii vaikselt kui tahes, kuid ühel päeval leiab keegi su ikkagi üles.” Haruki Murakami, „1Q84”

9

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 9

4/21/2020 3:30:35 PM

10

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 10

4/21/2020 3:30:35 PM

(Kakskümmend aastat tagasi) ___________________________________________________ ___________________________________________________ The New York Times TÜDRUK, KEDA EI SAA PUUDUTADA William Colton Esmapilgul paistab Jubilee Jenkins täiesti tavalise kolmanda klassi tüdrukuna. Ta teab kõigi oma tillukese T-särgi rinda ehtiva kolme Powerpuffi tüdruku nimesid, kui vaja, ütleb need ka välja, ja ta paneb täiesti meelega jalga eri paaridest sokid, nagu Griffini algkoolis hetkel moes on. Erksavärvilised juuksekummid hoiavad ta punakaspruune lokke näo ette vajumast. Jenkins sarnaneb ka selles paljude Ameerika kolmanda klassi õpilastega, et tal on allergia. Maailma Allergialiidu andmetel on laste allergiad ja astma olnud 1980ndate aastate keskpaigast alates tõusuteel, sealhulgas ka toiduallergiad, ning see paneb eksperte üha rohkem muretsema. Kuid Jenkinsil pole allergiat pähklivõi vastu. Ega mesilasmürgi vastu. Ega lemmikloomakõõma vastu. Ega ükskõik mis teise levinud allergeeni vastu. Jubilee Jenkinsil on allergia teiste inimeste vastu. Üksikema Victoria Jenkinsi 1989. aastal sündinud tütar Jubilee oli tavaline laps. „Ta oli absoluutselt terve. Seitsmenädalaselt

11

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 11

4/21/2020 3:30:35 PM

magas ta juba terve öö ja hakkas kümnekuuselt käima,” räägib vanem Jenkins. „Probleemid algasid alles siis, kui ta sai kolmeaastaseks.” Just siis hakkaski preili Jenkins, kes oli äsja edutatud Tennessee osariigis Fountain Citys asuva Belki kaupluse juhatajaks, märkama, et Jubilee nahal on lööve. Kuid see ei piirdunud paari vistrikuga. „See oli jube – tohutu suured kõrged vorbid, mis sügelesid hullupööra, kätel ja näol olid suured marrasnaha laigud,” räägib Jenkins. „Tüdruk karjus valu pärast kõigest kõrist.” Kuue kuu jooksul käis preili Jenkins üle kahekümne korra perearsti juures ja ka erakorralise meditsiini vastuvõtus, kuid sellest polnud vähimatki abi. Lisaks tuli Jubileed kolm korda adrenaliiniga elustada anafülaktilise šoki tõttu. Arstid olid nõutud. Olukorras polnud kolm aastat mingeid muutusi, ehkki Jubilee peal katsetati kõiki 20. sajandil kättesaadavaid allergiateste. „Tema väikesed käed olid nagu nõelapadjad,” kurtis Jenkins. „Ja me proovisime ka kõiki koduseid vahendeid. Vahetasime pesuaineid, pidasime toitumispäevikut, eemaldasime kodust vaibad ja värvisime kõik üle. Ma jätsin isegi suitsetamise maha!” Alles pärast kohtumist doktor Gregory Benefieldiga, kes on Atlantas Emory ülikooli allergiauuringute dotsent, hakkasid nad lõpuks mingeid vastuseid saama. (jätkub lk 19B)

___________________________________________________ ___________________________________________________

12

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 12

4/21/2020 3:30:35 PM

üks JUBILEE

Ü

kskord suudles mind üks poiss ja ma oleksin seetõttu peaaegu ära surnud. Ma saan aru, et see kõlab melodramaatilise teismelise jutuna, mida räägitakse kõrge peenikese häälega, mis lõpuks kiljumiseks muutub. Aga ma ei ole teismeline. Ja mu sõnad on täielik tõde. Põhimõtteliselt oli sündmuste käik selline. Üks poiss suudles mind. Mu huuled hakkasid kirvendama. Mu keel paistetas nii suureks, et ei mahtunud suhu. Mu kõri paistetas üles; ma ei saanud hingata. Ma kaotasin teadvuse. Pärast esimest suudlust ära minestada on niigi alandav, kuid veel hullem on see, kui saad pärast teada, et see poiss suudles sind raha eest. Kihlveo võitmiseks. Et sinu huuled on nii silmanähtavalt suudlemiseks kõlbmatud, et selle poisi veenmiseks, et ta oma huuled sinu omade vastu paneks, tuli talle viiskümmend dollarit maksta. Kuid asja uba on selles, et ma teadsin, et see võib mu tappa. Vähemalt teoorias. Kuueaastasena diagnoositi mul IV tüübi kontaktne dermatiit, mis tekib kokkupuutel võõra inimese naharakkudega. See on 13

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 13

4/21/2020 3:30:35 PM

meditsiiniline termin tõsiasjale, et ma olen teiste inimeste vastu allergiline. Jah, inimeste. Ning jah, see on tõesti haruldane, lausa nii haruldane, et ma olen üks mõnest üksikust inimesest maailma ajaloos, kes on seda põdenud. Ühesõnaga tekivad mu nahale paistetusvorbid ja punnid, kui kellegi teise nahk puutub vastu minu oma. Arst, kes mulle lõpuks diagnoosi pani, spekuleeris ka, et kui ma satun teise inimesega huultekontakti (tõlge: suudlen), on mu allergiline reaktsioon märksa tõsisemat, anafülaktilist I tüüpi. Kuid mina olin higistavate pihkude ja võdisevate põlvedega seitsmeteistkümneaastane plika, kõigest mõne sentimeetri kaugusel Donovan Kingsley huultest ning võimalikud tagajärjed polnud sel hetkel mu mõtetes esikohal, mis sellest, et need võisid surmavad olla. Hetke, nende tõeliste hinge kinni hoidmise sekundite vältel, kui ta huuled vastu minu omi puutusid, olin valmis väitma, et asi oli peaaegu riski väärt. Kuni ma kihlveost teada sain. Haiglast koju jõudes läksin otse oma tuppa. Ma ei tulnud sealt enam välja, ehkki mul oli keskkooli lõpetamiseni jäänud kaks nädalat. Lõputunnistus saadeti mulle suvel postiga koju. Kolm kuud hiljem abiellus mu ema Long Islandilt pärit tanklaketi omaniku Lennyga. Ta pakkis oma kraami ainult ühte kohvrisse ja lahkus. See juhtus üheksa aastat tagasi. Ja sestpeale pole ma majast väljas käinud. Ma ei ärganud ühel hommikul mõttega, et nüüd hakkan erakuks. Mulle isegi ei meeldi sõna „erak”. See sõna seostub minu jaoks mürgiämblikuga, kes passib võimalust torgata oma mürk esimesse olendisse, kes temast mööda jalutab. Lihtsalt pärast seda esimest surmalähedast suudluskogemust ei tahtnud ma – minu meelest täiesti mõistetavatel põhjustel – majast 14

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 14

4/21/2020 3:30:35 PM

välja minna, sest kartsin mõne koolikaaslasega kokku sattuda. Nii ma siis ei läinudki. Istusin kogu suve oma toas, kuulasin lõputult Coldplayd ja lugesin. Ma lugesin palju. Ema tavatses sel teemal minu kallal aasida. „Sa oled kogu aeg ninapidi raamatus,” ütles ta silmi pööritades. Kuid ma ei lugenud ainult raamatuid. Ma lugesin ka ajakirju, ajalehti, kasutusjuhendeid – kõike, mida kätte sain. Ja enamik loetust jäi mulle vähimagi pingutuseta meelde. See meeldis emale. Ta laskis mul oma vähestele sõpradele ja liigagi paljudele peikadele ette kanda oma aja jooksul kogutud veidraid teadmisi. Näiteks, et sini-tikksabad on maailma kõige truudusetumad linnud, või et doktor Seussi tõeline hääldus riimub „Joyce’iga”, või et Leonardo da Vinci leiutas maailma esimese kuulipilduja (mis poleks tegelikult pidanud kedagi üllatama, arvestades, et see mees leiutas tuhandeid asju). Sellistel puhkudel lõi ema näost särama, kehitas õlgu ja lausus naeratades: „Mina ei tea, kust see laps pärit on.” Ja mina mõtlesin alati, kas see võiks veidigi tõsi olla, sest iga kord, kui ma võtsin julguse kokku, et küsida oma isa kohta, näiteks, et mis ta nimi oli, nähvas ema mulle vastu midagi sellist, nagu „Mis tähtsust sel on? Teda pole ju siin, eks ole?”. Ühesõnaga oli mul lapsena tunne, nagu esineksin veidrike tsirkuses. Mitte ainult seetõttu, et ma ei teadnud oma isast midagi või et oskasin üles lugeda suvalisi fakte. Olen üpris kindel, et neist asjadest pole kumbki eriti haruldane. Põhjuseks oli minu seisund, nagu inimesed selle kohta ütlesid – seisund. Ja mu seisund oli põhjuseks, miks algkoolis pidi minu pink klassis seisma teistest kahe ja poole meetri kaugusel. Just seepärast pidin ma vahetundides istuma üksinda ja vaatama, kuidas teised lapsed ennast rongideks haakides liumäest alla tuhisesid, ketilõhkumist mängisid ja muretult turnimispuudel kõõlusid. Ja just seepärast oli mu keha varjatud pikkade varrukate, püksisäärte ja labakinnastega, et kaitsta kangaga iga 15

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 15

4/21/2020 3:30:35 PM

ruutsentimeetrit, mida minust nii kaugel hoitud lapsed võisid mu isiklikku mulli sattudes kogemata puudutada. Seepärast vahtisin ma ka ammuli sui emasid, kes laste õblukesi kehasid auto juures hüvasti jättes kallistasid, ning püüdsin meenutada, mis tunne see võis olla. Igatahes, kui kokku panna kõik tõsiasjad nagu minu seisund, napp eluga pääsemine poisi suudlusest, ema minemakolimine, siis – voilà! – täiuslik põhjuste komplekt erakuks hakata. Võib-olla need asjad siiski ei ole põhjuseks. Võib-olla mulle lihtsalt meeldib üksi olla. Igatahes on seis nüüdseks selline. Nüüd ma kardan, et minust võib saada naabruskonna Boo Radley*. Ma pole küll kaame ega haige väljanägemisega, kuid kardan, et meie tänava lapsed on hakanud mu vastu huvi tundma. Võib-olla vahin ma liiga tihti aknast välja, kui nad tõukeratastega ringi kimavad. Ma tellisin mõni kuu tagasi kõikide akende ette helesinised rulood ja püüan nüüd nende varjust välja piiluda, samas aga muretsen, et kui keegi peaks mind seal märkama, võib see veel hirmsam paista. Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib jälgida, kuidas nad mängivad, ehkki niiviisi välja öeldes võib see üsna jubedalt kõlada. Kuid mulle pakub naudingut nende lõbutsemise vaatamine, normaalse lapsepõlve nägemine. Kord vaatas üks laps mulle otse silma, pöördus seejärel oma sõbra poole ja ütles midagi. Mõlemad pahvatasid naerma. Kuna ma öeldut ei kuulnud, siis teesklesin, et öeldi midagi umbes sellist: „Vaata, Jimmy, see ilus preili on jälle seal.” Tegelikult kardan, et pigem öeldi: „Vaata, Jimmy, seal passib jälle see hull mutt, kes sööb kasse.” Tõe huvides täpsustan, et ma ei tee seda. Ei söö kasse. Kuid Boo Radley oli tore mees ja tema kohta ütlesid seda kõik.

* * Arthur „Boo” Radley on tegelane Harper Lee raamatus „Tappa laulurästast”, üksildane eraklik mees, keda lapsed kartsid.

16

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 16

4/21/2020 3:30:35 PM

Telefon heliseb. Tõstan pilgu raamatult ja teesklen, et ma võin kõnet ka mitte vastu võtta. Aga ma tean, et vastan kõnele. Isegi kui see tähendab, et ma pean kulunud sametkattega tugitoolist tõusma ja tervelt seitseteist sammu kõndima (jah, ma lugesin ära) kööki, et tõsta sinepikollase telefoni toru, sest mobiili mul ei ole. Ehkki helistajaks on tõenäoliselt mõni müügiagent, kes regulaarselt helistavad või ema, kes helistab mulle vaid kolm või neli korda aastas. Ehkki ma olen raamatuga jõudnud just selle kohani, kus detektiiv ja mõrtsukas on pärast viimase 274 lehekülje kassi ja hiire mängu jõudnud samasse kirikusse, lähen ma kõnet vastu võtma just sel­­ samal põhjusel, miks ma alati kõne vastu võtan: mulle meeldib kellegi teise häält kuulda. Või siis meeldib mulle enda häält kuulda. Tirrrrrrrr! Tõuse püsti. Pane raamat käest. Seitseteist sammu. „Halloo!” „Jubilee?” Ma ei tunne seda mehehäält ära ja küsin endalt, mida ta võiks müüa. Puhkuseosakuid? Uut internetiteenust kaheksa korda kiirema allalaadimisega? Ta võib ka mingi küsitleja olla. Ükskord ma rääkisin kellegagi kolmveerand tundi oma lemmikjäätistest. „Jah?” „Lenny räägib.” Lenny. Mu ema abikaasa. Ma olen temaga ühe korra kohtunud, hulk aastaid tagasi, nende viie kuu jooksul, kui ema temaga kohtamas käis, enne kui Long Islandile kolis. Kõige selgemini jäid mulle temast meelde vuntsid, mida ta tihti silitas, nagu elaks ta näo peal truu lemmikloom. Ta oli ka sedavõrd viisakas, et asi kippus piinlikuks. Ma mäletan, et tundsin, nagu peaksin tema ees kummardama, ehkki ta oli lühikest kasvu. Nagu ta oleks mingi sinivereline või midagi. 17

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 17

4/21/2020 3:30:35 PM

„Okei.” Ta köhatab. „Kuidas sul läheb?” Mõtlen pingeliselt. Kohe kindlasti ei helistatud mulle selleks, et natuke lobiseda, sest Lenny pole mulle kunagi varem helistanud. „Hästi.” Ta köhatab uuesti. „Noh, ma lihtsalt ütlen selle ära. Victoria… Vicki…” Ta hääl murdub ja ta proovib seda köhatusega varjata, aga sellest tekib terve köhahoog. Hoian kahe käega telefonitoru kõrva juures ja kuulan, kuidas ta köhib. Mõtlen, kas tal on ikka veel vuntsid. Kui köhimise lumm lakkab, hingab Lenny vaikust sügavalt sisse. Ja ütleb siis: „Su ema suri.” Lasen sel lausel oma kõrva sisse ronida ja sinna pidama jääda nagu mustkunstnik, kes hammastega püssikuuli kinni püüab. Ma ei taha lasta sel kaugemale pääseda. Toetan ikka veel telefonitoru hoides selja vastu rõõmsate punaste kirsipaaridega tapeeti ning lasen tagumikul sentimeeterhaaval allapoole vajuda, kuni see jõuab mõrasele ja räbaldunud linoleum­ põrandale istuma, ning meenutan viimast korda, mil ma ema nägin. Tal oli seljas kaks numbrit liiga väike kahvatulilla pluusi ja jakiga komplekt ning kaelas pärlid. Me kohtusime kolm kuud pärast seda, kui too poiss oleks mu äärepealt surnuks suudelnud, ja nagu ma juba mainisin, veetsin ma tolle suve peamiselt oma toas. Kuid päris palju aega veetsin ma ka oma emale mõrvarlikke pilke saates iga kord, kui temast koridoris mööduma juhtusin, sest kui ta poleks meid kolm aastat tagasi kolinud Tennessee Fountain Cityst New Jerseysse Lincolni, poleks minuga seda jama kunagi juhtunud. Kuid tõesõna, see oli tema möödalaskmistest emana veel kõige väiksem. See oli lihtsalt kõige värskem ja mõjukam, mille pärast tigetseda. „Ma olen nüüd uus inimene,” ütles ta end trepijalami juures keerutades. Liikumine lennutas ta imala deodorandi vanillilõhna igale poole laiali. 18

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 18

4/21/2020 3:30:35 PM

Mina istusin sametkattega tugitoolis ja lugesin uuesti „North­­ angeri kloostrit”* üle, sinna kõrvale kilepakendist Thin Mindi küpsiseid pugides. „Kas on miljonäri naise moodi?” Ei olnud. See oli litsaka June Cleaveri moodi. Pöörasin pilgu uuesti raamatule. Kuulsin tuttavat tsellofaanikrabinat, kui ta tagataskust sigaretipaki välja õngitses, ja siis klõpsatas välgumihkel. „Tead, ma lähen paari tunni pärast ära.” Ta puhus suitsu välja ning istus mu vastu diivanile. Tõstsin pilgu ja ta osutas ukse juures seisvale pakitud kohvrile. („Kas sa rohkem midagi kaasa ei võtagi?” küsisin emalt hommikul. „Mida mul veel vaja oleks?” vastas ta. „Lennyl on kõik olemas.” Seejärel hakkas ta itsitama, mida oli sama imelik vaadata nagu pärleid ta kaelas, kostüümi ja keerutamist.) „Ma tean,” vastasin. Me pilgud kohtusid ja ma mõtlesin eelmisele õhtule, mil ma lamasin voodis ja kuulsin oma toa ust vaikse kriiksatusega avanemas. Ma teadsin, et ema tuli, kuid teesklesin vaikselt magamist. Ta seisis seal kaua, lausa nii kaua, et ma vist jäingi enne magama, kui ta ära läks. Ja ma ei tea, kas kujutasin seda ette või kuulsin teda tõesti nuuksumas. Nutmas. Nüüd mõtlesin, kas ehk proovis ta siis julgust koguda millegi ütlemiseks, mingiks ema ja tütre omavaheliseks hetkeks. Või vähemalt tunnistamiseks, et ta on olnud kehv ema, mille peale me oleksime kahekesi naernud ja öelnud midagi banaalset, näiteks: „Noh, vähemalt me jäime mõlemad ellu, eks ole?” Kuid diivanil istudes puhus ta veel sigaretisuitsu välja ning lausus: „Ma leian, et sa ei peaks niisuguse mõrrana käituma.” Oih. Ma ei osanud seepeale midagi kosta, nii et võtsin lihtsalt pakendist järgmise küpsise, pistsin suhu ja püüdsin mitte mõelda sellele, *  „Northanger Abbey” – Jane Austeni gooti romaane parodeeriv teos.

19

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 19

4/21/2020 3:30:35 PM

kui väga ma oma ema vihkan. Ja kuidas vihkamine tekitas minus sellise süütunde, et ma vihkasin ka iseennast. Ta ohkas suitsu välja puhudes. „Kindel, et sa ei taha minuga kaasa tulla?” küsis ta, ehkki teadis vastust ette. Ausalt öelda oli ta viimase paari nädala jooksul seda mitu korda mitmel eri moel küsinud. Lenny juures on küllalt ruumi. Sa saaksid arvatavasti terve külalistemaja enda käsutusse. Kas sa ennast siin üksildasena tundma ei hakka? Viimase küsimuse peale ma naersin – see võis olla mingi teismelise bioloogiline eripära, kuid ma ei suutnud ära oodata, millal emast eemale pääsen. „Päris kindel,” vastasin lehte pöörates. Veetsime oma üleüldse viimase tunni koos vaikides, tema tõmbas ühe sigareti teise järel, mina aga teesklesin raamatusse süvenemist. Kui siis viimaks uksekell helises ja auto saabumisest teada andis, kargas ta püsti, silus juukseid ja heitis mulle viimase pilgu. „Ma siis lähen,” lausus ta. Noogutasin. Tahtsin öelda, et ta näeb kena välja, kuid sõnad takerdusid kurgus. Ema võttis kohvri ja läks ning uks vajus ta selja taga kinni. Mina aga istusin, raamat põlvedel ja küpsiste tühi kilepakend mu kõrval. Diivanilaual tuhatoosis suitses ikka veel poolik sigaret ja mul oli suur kiusatus see sõrmede vahele võtta. Tõsta see huulte vastu, ehkki ma teadsin, et see võib mu tappa. Hingata viimast korda sisse oma ema lõhna. Kuid ma ei teinud seda. Lihtsalt vaatasin, kuidas see hõõgub. Ja nüüd, üheksa aastat hiljem, on mu ema surnud. See uudis ei tulnud küll nagu välk selgest taevast, sest umbes kümme kuud tagasi ta mainis kahtlast laiku peas, mis kuidagi ära ei paranenud ja mis nüüd melanoomiks oli tunnistatud. Ta naeris ja köhis korraga ja ütles: „Ma olen alati arvanud, et need on kopsud, mis mu tapavad.” Kuid emal oli komme kõike üle dramatiseerida – kui sääsk hammustas, oli ta veendunud, et tal on nüüd Lääne-Niiluse viirus, 20

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 20

4/21/2020 3:30:35 PM

ja ta vedeles kolm päeva diivanil nagu laip. Nõnda ei saanud ma kindel olla, kas teadaanne, et ta hakkab nüüd surema, oli päriselt arsti diagnoos või lihtsalt tema järjekordne keeruline skeem endale tähelepanu tõmbamiseks. Nagu selgub, oli õige esimene variant. „Matus on teisipäeval,” jätkab Lenny. „Kas tahad, et saadan sulle autojuhi järele?” Matus. Long Islandil. Tundus, nagu suruks hiiglaslik rusikas mulle vastu rinda. See rõhus kõvemini ja kõvemini, kuni õhku polnud enam üldse. Kas leinamine algabki niiviisi? Kas ma juba leinan oma ema? Või pressib mõte vajadusest majast lahkuda mu sisikonna känkrasse? Ma ei tea. Seda tean ma küll, et ei taha sinna minna – ma pole üheksa aastat tahtnud mitte kuhugi minna –, kuid selle valjusti välja ütlemine näitaks mind hirmsa inimesena. Kes keelduks omaenese ema matusele minemast? Ma tean ka seda, et tõenäoliselt ema üheksa aastat sissesõiduteel konutanud Pontiac selle reisiga hakkama ei saa. Ahmin õhku, lootes, et Lenny kuuleb, millist pingutust hingamine minult nõuab. Lõpuks vastan: „Sa ei pea autojuhti saatma. Ma saan ise kohale.” Tekib hetk vaikust. „Matus algab kell kümme hommikul. Ma saadan sulle meiliga aadressi,” ütleb Lenny. Ja siis ma tajun, kuidas meievaheline kontakt muutub – tema häälde tekib teraskülm noot, nagu viiks ta läbi juhatuse koosolekut, mitte ei räägi surnud abikaasast oma kasutütrega, kelle olemasolu ta iial ei tunnistanud. „Ma tean, et selle arutamiseks võib praegu olla ebasobiv hetk, kuid ma tahtsin sulle teada anda, et ema pärandas sulle oma maja ning et see on laenust prii – ma maksin puuduva osa ära ja saadan dokumendid sulle, samuti jättis ta sulle oma auto, kui see peaks sul veel alles olema. Kuid jah, tšekid, mida ta sulle saatis… Ma mõtlesin, et peaksin sulle võimalikult 21

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 21

4/21/2020 3:30:35 PM

kohe ütlema, et ma ei kavatse seda erilist traditsiooni jätkata, nii et sa pead tegema oma elus teatud… ee… ümberkorraldusi.” Mu põsed löövad õhetama, kui mind vihjamisi priileivasööjaks nimetatakse, ja mul on kiusatus toru hargile panna. Tunnen end luuserina. Nagu need kolmekümneaastased mehed, kes elavad vanemate maja keldris ja kelle emad pesevad ikka veel nende aluspükse ja serveerivad neile äralõigatud koorukestega sooja juustusaia. Ja küllap ma mõnes mõttes olengi seda. Esimene tšekk tuli nädal pärast ema kolimist. Poetasin selle köögilauale ja vahtisin seda kolm päeva järjest iga kord, kui sellest mööda juhtusin minema. Mul oli suur soov see minema visata. Ema võis ju soovida elupäevade lõpuni Lenny kulul elada, kuid mina polnud sellest huvitatud. Kuid siis tuli elektriarve. Ja veearve. Ja pangalaenu arve. Tegin tšeki rahaks. Ma olin kaheksateistkümneaastane töötu ja püüdsin ikka veel välja mõelda, mida oma eluga õieti peale hakata. Kindlasti ootas mind mingit sorti palgatöö ja kolledžiharidus. Niisiis tõotasin endale, et see on ainus kord. Rohkem raha ma vastu ei võta. Kui kolme nädala pärast saabus järgmine tšekk, polnud mul ikka veel tööd, aga polnud ka tahtmist majast välja raha järele minna, seega arvasin, et niiviisi jääbki. Kuid pingelise Bejeweled arvutimängu pausikohal tegin netipäringu ning sain teada, et võin tšeki lihtsalt panka saata ja raha ilmub nagu nõiaväel mu pangakontole. Kui ma siis jätkasin värviliste kivikeste peal klõpsimist ja jälgisin rahulolevalt nende kadumist ekraanilt, hakkasin ühtlasi mõtlema, mida kõike ma veel saaksin kodust lahkumata teha. Selgus, et paljutki. Sellest sai omamoodi mäng, väljakutse näha, mida kõike ma pidžaamat seljast võtmata teha suudan. Toidukraam? Fresh Direct toob kohale. Kolledž? Ma sain internetiõppes inglise keele kraadi kätte poole­­ teise aastaga. Ma ei tea, kui seaduslik see on, aga posti teel saadud 22

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 22

4/21/2020 3:30:35 PM

lõputunnistus näeb piisavalt ehtne välja. Ma tahtsin magistri­­ õppega jätkata, vahest isegi doktorikraadini jõuda, kuid 400 dollarit ainepunkti eest oli minu niigi pingelisele eelarvele liig, mistõttu hakkasin võtma loenguid nende hulgast, mida Harvardi ülikool igal semestril tasuta pakub. Tasuta. Paneb imestama, miks kõik geeniused maksavad sadu tuhandeid dollareid, et saada haridus mõnes Ivy liiga ülikoolis. Hambaarst? Puhasta regulaarselt niidiga hambavahesid ja pese pärast iga toidukorda hambaid. Mul pole hambavaluga muret olnud ja ma pean selle põhjuseks oma häid hambahooldusharjumusi. Ja ma hakkasin mõtlema, et hambaravi on pesueht väljapressimine. Kui naaber kinnitas mu uksele sedeli hoiatusega, et muru kõrgus on ületamas taluvuspiiri ja et talle meeldiks, kui ma oma eesaia eest naabruskonna „üksmeele” väljenduseks hoolitseksin, helistasin ma lihtsalt haljastusfirmasse ja sõlmisin lepingu, et nad käivad kord kuus minu juures ja et ma jätan tšeki uksemati alla. Prügi oli juba tõsisem väljakutse. Ma ei suutnud välja mõelda, kuidas seda majast väljumata tänavaserva toimetada. Asi polnud selles, et ma poleks prügi viimisega hakkama saanud, ma olin hoopis võtnud nõuks, et ei pea seda ise tegema. Oli vaja veel see viimane asi ära lahendada. Mul on piinlik seda tunnistada, kuid ma helistasin linna prügiveofirmasse ja rääkisin, et olen invaliid. Nad ütlesid, et kui ma suudaksin oma prügi viia tagaukse kõrvale prügi­­ tünni, tuleksid töölised teisipäevahommikuti seda tühjendama. Ja ma tundsin oma valeliku nutikuse üle mõningast uhkust. Möödus kuus kuud. Seejärel aasta. Mõnikord mõtlesin, kas niiviisi nüüd jääbki. Kas ma elangi niiviisi oma elupäevade lõpuni, teise inimhingega suhtlemata. Enamasti aga ärkasin hommikuti üles ja elasin oma elu nagu kõik teised inimesed, laiemat pilti vaatamata, koolitöid tehes, õhtusööki valmistades, uudiseid vaadates ning järgmisel päeval kõike sedasama korrates. Ma ei arva, et mu elu teiste inimeste omast väga palju erines. 23

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 23

4/21/2020 3:30:35 PM

Kuigi ema vahepealsetel aastatel mõnikord juhuslikult helistas, et kaevelda ilma, matsliku kelneri või telesarja õnnetu lõpu üle, või et hoobelda mõne oma paljudest koos Lennyga ette võetud ­reisiga või kutsuda mind enda poole puhkust veetma – ehkki ta teadis, et ma ei lähe sinna –, aga tema saadetavast rahast ei rääkinud me kunagi. Minul oli häbi seda vastu võtta, kuid ma kinnitasin endale, et olen selle toetuse ära teeninud. Et ta võlgneb selle mulle, kuna oli isekas ja vilets ema. Kuid ma ei arvanud iial, et see nii pikalt kestab. „Ma tean sellest su seisundist,” sõnab Lenny, „kuid me pole seda kunagi päriselt näinud…” „Ma mõistan,” vastan, alandusest iga hetkega üha rohkem punastades. Kuid selles on nüüd ka hõõguvat viha, tigedust selle pärast, et ema ei jätnud peale maja ja auto mulle mingit raha (ma saan aru küll, kui tänamatu see minust on), ehkki ta tegelikult saatis mulle Lenny raha. Võib-olla olen ma hoopis enda peale vihane, et ma igakuistest tšekkidest sõltuma jäin. Või siis pole asi tegelikult üldse rahas. Äkki olen ma hoopis selle pärast vihane, et ei võtnud vastu ta ainsatki küllakutset. Ega kutsunud teda endale külla. Naljakas, kuidas kõik inimeste vead unustatakse kohe, kui nad ära surevad, kas või see, et ema telefonikõned olid emotsionaalselt nii kurnavad, et ma ei suutnud temaga näost näkku kohtuda. Kuid nüüd… nojah, nüüd on hilja. „Hea küll siis,” ütleb Lenny. Meil pole rohkem millestki rääkida, mistõttu ootan ta hüvasti­­ jätusõnu. Kuid telefonitorus on nii pikk vaikus, et hakkan juba mõtlema, kas ta lõpetas kõne ära nii, et ma ei märganudki. „Lenny?” küsin täpselt samal hetkel, kui ta rääkima hakkab. „Jubilee, su ema tõesti…” alustab ta. Kuid ta hääl hääbub taas. „Noh, tead küll.” Ei tea. Mida mu ema tõesti? Armastas liibuvaid pluuse? Suitsetas ülemäära palju? Oli täiesti võimatu elukaaslane? Hoian telefonitoru peos veel tükk aega pärast seda, kui ta kõne lõpetas, 24

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 24

4/21/2020 3:30:35 PM

lootes kuulda, mida ta öelda tahtis. Sest see jäi meie vahele kuidagi õhku rippuma ja võib iga hetk materialiseeruda. Kui viimaks lepin teadmisega, et see ei materialiseeru, lasen telefonitorul enda kõrvale põrandale kukkuda. Mööduvad minutid. Võib-olla isegi tunnid. Ma ei liigu paigast, ehkki telefonitoru katkendlikult tuututab, nõudes, et see hargile pandaks. Mu ema on surnud. Vaatan köögis ringi, otsides silmanähtavaid erinevusi, võrreldes aega enne ja pärast. Kui ma midagi leian, oleks see tõendiks, et sattusin mingisse paralleelmaailma. Et ema elab ehk edasi selles teises, päris maailmas. Või siis olen ma „1Q84” liiga palju kordi lugenud. Hingan sügavalt sisse ja pisarad tulevad silma. Mul pole kombeks emotsioone välja näidata, kuid täna ma lihtsalt istun ja lasen need vabaks. Erakuelul on oma plussid. Mul kulub oma üheainsa taldriku, tassi ja kahvli pesemiseks vaid kuus minutit. Jah, ma mõõtsin selle aja ära. Ja ma ei pea kunagi tühjast-tähjast lobisema. Ma ei pea naeratades noogutama, kui keegi teatab: „Kuulsin, et täna hakkab sadama”, ega pea midagi tobedat vastu pomisema nagu „Murule kuluks see hädasti ära, mis?”. Tõesti, ma ei pea ilma pärast muretsema. Sajab? Keda huvitab? Ma ei lähe nagunii välja. Kuid sel on ka oma varjuküljed. Näiteks kui ma laman hilja õhtul voodis, kuulan haudvaikset tänavat ja mõtlen, et äkki, võib-olla olen ma ainus ellu jäänud inimene Maal. Või kui tuleb kodusõda või superviiruse epideemia või zombiapokalüpsis ja mulle unustatakse sellest teatada, sest minu olemasolu on unustatud. Sellistel öödel ma mõtlen ema peale. Tema helistaks mulle. Tema teataks mulle. Tema mäletaks mind. Ja mind valdab seepeale õnnis kergendus. Aga nüüd on ema surnud. Ja mina laman voodis, kuulan öö hääli ja küsin endalt: kes mind nüüd enam mäletab? 25

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 25

4/21/2020 3:30:35 PM

* Neljapäev algab nagu iga teine: lähen allkorrusele ja teen endale kaks härjasilma, söömiseks röstsaiaga, mille pärast nelja aasta tagust kurkutõmbamisjuhtumit väikesteks kuubikuteks hakin, ja loen söömise ajal netist uudiseid. Kuid selle asemel, et oma järgmine Harvardi loeng käima lülitada (sel nädalal on teema „Shakespeare’i hilisemad näidendid”), pean seisma silmitsi tõsiasjaga, et tänane päev ei ole tavaline. Ma pean majast välja minema. See mõte paneb mu südame kloppima, nii et katsun sellest jagu saada ning mõelda esimesena lahendust ootavast probleemist: mul pole ema matusele midagi selga panna. Ainsad musta värvi riietus­­ esemed on mul dressipüksid ja kapuutsiga dressipluus. Pole just sobilik kostüüm, millega matusele minna. Lähen ülakorrusel mööda koridori ema toani ja seisatan lävel. Jätsin selle üheksaks aastaks just selliseks, nagu see tema lahkumise hetkel oli. Muidugi mitte kõhedas preili Havishami stiilis. Lauale ei jäänud poolikut pulmatorti ega midagi. Kinnitasin endale, et tegin nõnda, sest ei osanud ema asjadega midagi peale hakata, kuid tegelikult mulle mõnevõrra meeldis, et ta kraam seisis seal, kus alati. Just nagu vihje, et ta tuleb ühel päeval tagasi. Aga ma arvan, et nüüd ta enam ei tule. Seisan ema riidekapi ees ja silmitsen tema kontorikostüümide kollektsiooni umbes 1990ndatest, kui ta veel kaubamajas müüjana töötas. Mäletan, kuidas ma ema tööloleku ajal ta riideid selga proovisin, lasksin ta rõivad oma keha ümber voogama ja hingasin sisse ta magusat lõhna. Ma ronisin isegi ema voodisse ja mässisin ennast ta teki sisse teeseldes, et ema kallistab mind. See oli reeglite rikkumine, sest arstide hoiatuse järgi pidin ma eemale hoidma esemetest, mis on teiste inimeste vastu puutunud, nagu näiteks voodilinad ja käterätid, ehkki allergiahoogu tundus tekitavat vaid 26

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 26

4/21/2020 3:30:35 PM

otsene nahakontakt. Allergiad on riuklikud, ütlesid arstid. Kuid mina riskisin ja õnneks ei tekkinud kordagi allergilist reaktsiooni. See oli minu tilluke vastuhakk, aga ka midagi muud – ainus viis, kuidas ma sain end emaga lähedasena tunda. Võtan traadist riidepuult musta kostüümijaki ja tõmban selle valge topi peale, mis mul magades seljas oli. Pöördun ja vaatan ema kummuti kohal rippuvasse nikerdatud raamis peeglisse, uurides end esimest korda mitme aasta jooksul. Mõistmine, et teised inimesed vaatavad mind ja näevad just seda, mida mina näen peegelpildis, paneb mul kõhu keerama. Ma pole juba aastaid korralikult juukseid lõiganud, ainult siit-sealt natuke küünekääridega näksinud, ja see paistab silma. Mu juuksed pole kunagi kergesti talitsetavad olnud, kuid vabaduses elades on need eriti metsikuteks muutunud ja sassi kasvanud, nii et pruunid lokkis, küünarnukkideni ulatuvad kiharad vonklevad pealaelt igasse ilmakaarde laiali. Püüan neid peopesaga siluda, kuid sellest pole abi. Siis meenub mulle kostüümijakk mu seljas ning mu pilk jääb polsterdatud õlgadel pidama. Just nagu oleks keegi minult midagi küsinud ja mina kehitan vastust teadmata õlgu. Ülejäänud osa kostüümist ei istu eriti hästi. Mu ema oli pisike ja õbluke, aga suurte rindadega. Kuigi ma pole temast eriti palju suurem, on varrukad silmanähtavalt napid ja seelik pigistab värvlist. Kuid sellega tuleb mul läbi ajada. Kummardudes ema riidekapi põhjast kingi otsima, võin vanduda, et tunnen vanillilõhnalise deodorandi hõngu ning mul kisub kõht krampi. Istun põrandale, tõstan jakihõlma nina ette ja nuusutan. Kuid mu ninna jõuab vaid kopitava kanga lõhn. Võtan allkorrusel ukse juurest lauakeselt oma käekoti. Tuhnin selles ja põrnitsen koti põhjas vedelevat kaht erekollast Epipeni süstalt. 27

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 27

4/21/2020 3:30:35 PM

Nende kasutustähtaeg on juba aastaid möödas, kuid ma kinnitan endale, et need on ikka veel kõlbulikud. Hädaolukorraks. Siis võtan kindad pihku. Mõtlen, kas peaksin need kätte panema. Lapsena pidasin neid alati ilmselgeks liialduseks, algkoolis kandsin ma kollaseid kootud sõrmikuid ja hiljem täiskasvanulikumaid kindaid, kuid keskkoolis nahkkindaid kanda oli ikkagi veider. Mul pole vähimatki kavatsust inimesi puudutada ega ka neil mind. Pole ju nii raske oma käsi paigal hoida, eriti kui sind koheldakse paariana. Aga siis mõtlen igasugustele kontaktidele, mis võivad inimeste vahel täiesti juhuslikult tekkida – poekassas raha tagasi saamine, käepigistused, keegi võib sinust kiiruga mööda trügida, nii et käsivars su kätt riivab… Tõmban kindad kätte. Enne, kui jõuan meelt muuta, haaran välisukse kõrvalt laualt autovõtmed, vajutan lingi alla ja astun üle läve õue. Eresinine septembritaevas ründab mind kohe ja ma tõmban silmad neid käega kiirte eest varjates kissi. Kell on 7.34 hommikul ja ma olen majast väljas. Eesverandal. Ma olen küll öö varjus kiiruga ust avanud, et postiljoni jäetud pakke ning nädala toidukraami tuppa tuua, kuid ma ei mäleta, millal siin viimati pikemalt seisin. Eredas päikesesäras. Veri tõuseb mulle pähe ja haaran peapööritust tundes uksepiidast. Tunnen end ihualasti. Otsekui vaataksid mind tuhanded silmad. Õhk mu ümber on liiga vaba ja liikuv. Otsekui võiks õhuhoovus mu kaasa haarata ja vastu mu tahtmist mind maailma kanda. Sunnin jalga liikuma. Edasi astuma. Kuid see ei liigu. Ma seisaksin nagu ohtliku kuristiku serval ning ainuski samm kukutaks mu põhjatusse sügavikku. Maailm neelaks mu kõige naha ja karvadega alla. Ja siis ma kuulen seda. Meie tänavale pöörava prügiauto kolinat ja kriiksumist. Tardun. 28

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 28

4/21/2020 3:30:35 PM

Täna on teisipäev. Prügipäev. Süda peksleb meeletult rinnus, nagu tahaks mu kehast välja söösta. Koban selja taga ukselinki, vajutan seda ja taganen tuppa, kiiruga ust enda järel sulgedes. Seejärel toetan selja vastu ust ja keskendun hingamise aeglustamisele, et südame töö saaks uuesti normaalseks muutuda. Normaalseks. Normaalseks. Hakkan oma kinnastatud käsi vaadates itsitama. Siis aga pahvatan kõigest kõrist naerma ja tõstan heli summutamiseks nahka peidetud sõrmed suu ette. Mida ma ometi mõtlesin? Et ma lihtsalt astun majast välja ja lähen ema matusele nagu normaalne inimene? Kui ma oleksin normaalne, siis lehvitaksin prügivedajatele. Või tervitaksin neid. Või ei teeks nendest üldse välja ja istuksin autosse, nagu teised inimesed minu meelest kindlasti sada korda aastas selle peale vähimatki mõtlemata teevad. Mu õlad hakkavad vappuma, kui naerust saab nutt. Ma ei lähe ema matusele. Lenny muidugi imestab, kuhu ma jäin. Kõik, mida ema talle aastate jooksul on minust kui halvast tütrest rääkinud, saab kinnitust. Ja läbi kogu mure ujub veel üks mõte mu kaugemast ajusopist pinnale ning nõuab tegelemist. See on hirmutav mõte. Selline mõte, mida ilmselt olen sügaval südamepõhjas teadnud, kuid mille olemasolu pole tahtnud tunnistada. Aga seda maha salata on raske, kui ma oma kodus toetun seljaga vastu ust ega suuda ei pekslevat südant vaigistada ega pisaravoolu talitseda ega värisevat keha ohjeldada. See mõte kõlab: äkki on olemas veel üks põhjus, miks ma pole üheksa aastat majast väljas käinud? Äkki ma lihtsalt ei suuda seda teha.

29

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 29

4/21/2020 3:30:35 PM

kaks ERIC

K

ala on suremas. Minu meelest pole ta veel päris surnud, sest kui ma teda pliiatsi kustukummi otsaga puudutan, liigutab ta uimi ja ujub umbes kümme sekundit väikeses klaasanumas paaniliselt ringi, enne kui alla annab ja taas veepinnale kerkib. Tõsi, ta ei uju, kõht ülespidi, nii et kas see pole siis märk? Mu pilk vilab mööda kaste täis korterit ringi, nagu lootes, et kala elu päästev lahendus ilmutab end kusagil. Kuid beežid seinad on loomulikult tühjad. Ülejäänud osa väikesest elutoast sisustavad vaid mu diivan, klaasplaadiga diivanilaud ja mõned kastid, mille küljele on musta markeriga kirjutatud „ELUTUBA”. Pliiats on mu ainus lootus. Toksan uuesti kala ja piilun sealjuures üle õla, nagu seisaks looma­­kaitseseltsi esindaja näppu vibutades mu selja taga. Olen kindel, et mu tegevus loetaks loomapiinamiseks, kuid see kala peab elus püsima. Vähemalt järgmised viisteist minutit. Ja pliiats on mu ainus lootus. Kala lõpetab oma pöörase ringisahmimise ja jääb hulpima. Issand jumal. „Mida sa teed?” Vaikne hääl paneb mu võpatama. 30

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 30

4/21/2020 3:30:35 PM

„Ei midagi,” vastan kala veel kord toksates ja siis pliiatsit käest pannes. „Toidan Kalmaaripoissi.” „Ma juba toitsin teda. Eile õhtul. Ma toidan teda igal õhtul.” Pöördun ja vaatan Aja suurtesse tumedatesse teadva pilguga silmadesse traatraamis prillide taga ja imestan – üldse mitte esimest korda –, kuidas see poisiklutt suudab nii tihti minus tekitada tunde, et mina olen laps ja tema täiskasvanu. Isegi kui ta on väliselt oma isa, Dineshi täpne koopia – tammetõrupruun nahk, siidised mustad juuksed, nii pikad ripsmed, et need sobiksid ripsmetuši reklaamfotole –, siis sisult on ta risti vastupidi elutark. Kui Dinesh oli impulsiivne, võluv ja nägus, siis Aja on ettevaatlik, vaikne ja endasse­­tõmbunud. Pigem minu moodi. „Ma tean,” vastan kehaga väikest klaasanumat varjates. Aja elu on olnud viimasel kahel aastal niigi pea peale pööratud – kõigepealt surid ta vanemad, siis adopteerisin ta mina ja nüüd me kolisime New Hampshire’ist, ainsast linnast, mida ta iial näinud oli, New Jersey osariiki Lincolni. Kui ma suudan surevat kala vähemalt täna tema eest varjata, siis tähendab see, et saan hakkama. „Aga ta paistis näljane. Mina olen samuti näljane. Läki hommikust sööma.” Aja pilk on endiselt kahtlustav, kuid ta pöördub siiski ja longib köögi poole, käed taskus ja õlad pisut kühmus, nii et ta niigi õbluke kümneaastase keha paistab veel tillemana. „Oled esimeseks koolipäevaks valmis?” uurin kraanikausi poole suundudes, et seal eilne kohvikruus kuuma veega üle loputada. Ehk on täna see õnnepäev, mil ma juhuslikult mõnest kastist kohvi­­ kruuse juurde leian, sest mul on kõik sildiga „KÖÖK” kastid lahti pakitud, kuid kruuse polnud neist üheski. Kolimine on ainus aeg, mil ma olen nõus oma usu loodusseadustesse alla suruma, mõistes, et tegutsema on hakanud mingi muu seletamatu jõud. Must maagia? Teleportatsioon? See on ainus selgitus asjade kaotsiminekule. Kohvikruusid peaksid olema köögiasjade kastis. Seal, kuhu ma need pakkisin. Ja ometi… 31

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 31

4/21/2020 3:30:35 PM

Haaran kohvikannu sanga pihku ja kallan tumepruuni vedeliku kruusi. Ma poleks tohtinud tervet kannutäit teha, sest lubasin endale pärast nähtud uudistelõiku liigse kohvitarbimise ebatervislikkuse kohta, et New Jerseys uut elu alustades joon vaid ühe kruusi päevas. Ma ei mäleta enam, mis moel kohv täpselt tervist kahjustas, aga tõenäoliselt olid märksõnadeks „vähk” ja „surm”. Tänapäeval paistavad kõik terviseuuringud just nendeni välja jõudvat. Pöördun uuesti Aja poole, sest ta ei vastanud mu küsimusele. „Sõbrake?” Ta täidab ettevaatlikult tassi riisihelvestega, et need oma kaussi kallata, sest pakil soovitatakse just sellist kogust. Ma tean, et järgmiseks mõõdab ta endale välja pool tassitäit piima. Pedantselt täpsed hommikusöögi ettevalmistused lõpetatud, võtab ta lusika. Katsetan uuesti. „Aja?” Ma saan ise ka aru, et mu häälest kostab mõningane meeleheide, aga ma olengi selline. Isegi nelja osariigi kauguselt kuulen naisehäält nii selgelt, nagu räägiks see mulle otse kõrva. Sa ei oska isegi oma kuradima lapsega rääkida. See on üks meeldivamaid lauseid, mida Stephanie mulle pärast lahutust ütles. Abielu ajal kaebles ta pidevalt, et ma ei oska vihjetest ja toonivarjunditest aru saada ega tabada sõnade või tegude tagamõtet (ja võib-olla oli tal õigus; kas tõesti on nii raske inimestelt nõuda, et nad oma mõtted välja ütleksid?), kuid tema selle õhtu vihjetest sain ma vähimagi vaevata aru. Sa ei ole hea isa. Ma ei hakanud Stephaniega vaidlema. Hea isa on raske olla, kui sa näed tütart kahel nädalavahetusel kuus ja terve selle aja on tal valged nupud kõrvas ja sõrmed tipivad telefonis valguskiirusel jumal teab mis sõnumeid jumal teab kellele. Proovin mõnikord üle Ellie õla piiluda, veendumaks, et ta ei jaga endast alastipilte, nagu ma Washington Posti artiklist lugesin. Ta võiks seda vabalt minu nina all teha, ilma et ma asjast midagi teaksin, sest ma nägin vaid 32

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 32

4/21/2020 3:30:35 PM

hulka trükitähti, mis ei moodustanud sõnu. See oli nagu mingi kood ja ma ajasin mõttes rinna ette, kujutledes, kuidas tüdruk tulevikus Silicon Valleys HTML-koodi kirjutab. Igatahes, kui meil Elliega neli kuud tagasi oli suur võõrandumine, taipasin veel üht tagamõtet, ilma et Stephanie oleks sõnagi lausunud – hoidsin keele vaevaga hammaste taga, et seda mitte välja öelda, arvates, et talle oleks mu taibukuse areng muljet avaldanud – et kõik on minu süü. Ma oleksin pidanud rohkem pingutama. Ma oleksin pidanud rohkem kohal olema. Ma oleksin pidanud oma neljateistaastast tütart kuidagi sundima klapid kõrvast võtma ja minuga päriselt rääkima. Sest nüüd ta enam isegi ei räägi minuga. Isegi mitte kodeeritult. Võib-olla just sellepärast ma püüangi Ajalt nii meeleheitlikult igale küsimusele vastust saada. Ma olen ametlikult ta isa olnud kaks aastat. Kaks aastat? Kas Dineshi surmast on tõesti juba nii kaua möödas? Kuid ma tean, et vanema ja lapse vaheline suhe on ülihabras, õrn kui seebimull, ja selle lõhkumiseks pole palju vaja. „Eric?” Aja pilk püsib riisihelveste karbil. „Jah, sõbrake?” vastan, pahandades endaga liiga kiire vastamise pärast. „Kas sa juba leidsid ratastooli?” Rüüpan suure sõõmu kohvi, sest ei taha selleteemalise vestlusega nii vara hommikul alustada. Või siis üldse. Aja võttis eelmisel nädalal pähe, et ta tahab halloween’i ajal olla X-meeste professor X (siinkohal pean ma rõhutama, et halloween’ini on aega veel kaks kuud. Aja armastab asju pikalt planeerida.). Ma olin sellega kohe päri, kuid mulle ei tulnud siis pähegi, et kostüümi juurde on ka ratastooli vaja. Ütlesin Ajale, et seda võidakse ebasündsaks pidada, sest tegelikult ta ju pole invaliid ja päris invaliidid võivad solvuda. „Aga professor X-il on ratastool,” teatas poiss enesekindlalt. Jätsin asja sinnapaika, sest ei jaksanud vaielda. 33

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 33

4/21/2020 3:30:35 PM

„Veel mitte,” vastan ja enne, kui ta jõuab järgmise küsimuse esitada, astun ta juurde, kummardun nii, et me silmad on samal kõrgusel, ja me mõlemad põrnitseme riisihelveste karpi. „Kuidas sul täna läks?” uurin. See on täpselt vastupidi psühholoogi soovitatule, kui ma Aja pärast ta vanemate surma enda juurde võtsin. Ärge õhutage tema fantaasiaid tagant, õpetas psühholoogiproua vastikult iniseva häälega. Kuid see tundus liialdusena. Võibolla tundus liialdusena see rohi, Risperdal, mida poisile anti ja mis tegi nii uimaseks, et ta magas seitseteist tundi päevas ega söönud peaaegu midagi. Lõpetasin talle tablettide söötmise. Ajal on kujutlusvõime. No ja siis? Mis selles halba on? Poiss raputab pead. „Ma ei saa isegi sädet kätte, leegist rääkimata.” „Leegist?” See teeb mu pisut ärevaks. „Ma arvasin, et sa proovid seda mõttejõul liigutada?” „Ei, sel nädalal ma töötan kõrgemal tasemel, täpsemalt telekineetilise hävitamisega.” Ta vaatab vilksamisi minu poole. „See tähendab asjade õhkulaskmist.” Ah nii. Sügan põske, ajan end sirgu ja vaatan meie väikeses köögis ringi. Mu pilk peatub telefoniraamatul, mis meie sissekolimise ajal köögikapil vedeles. Imestan, kas tõesti keegi kasutab veel telefoniraamatut. Ja seejärel mõtlen, kuhu ma psühholoogi telefoni­­ numbri võisin panna. Võib-olla on see seal, kus kohvikruusidki. Kuni Aja hambaid peseb ja kooliminekuks valmistub, käin mina Kalmaaripoissi vaatamas. Ta on nüüd kindlameelselt kõhu taeva poole pööranud. Katsun teda veel kord pliiatsiga, et tal oleks võimalus mu kahtlusi kummutada, kuid midagi ei juhtu. Ohkan. Ehk ei vaata Aja enne meie kodust lahkumist akvaariumisse. Siis oleks mul aega minna lemmikloomapoodi, osta sealt Kalmaaripoisi koopia ja loota, et ta ei märka vahetust. 34

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 34

4/21/2020 3:30:35 PM

Telefon heliseb taskus. Asetan pliiatsi riiulile akvaariumi kõrvale ja võtan telefoni. „Tere, Connie,” ütlen oma õele tervituseks. Tema pärast ma kolisingi sellesse vaiksesse kanti Manhattanist kaheteistkümne kilomeetri kaugusel. New York ei tulnud kõne alla kohutavalt kõrge üüri ja veel kohutavamate riigikoolide tõttu, aga ma ise oleksin ilmselt valinud populaarsema ja rahvarohkema linna nagu Hoboken või Elizabeth, kui Connie poleks juba kaheksa aastat Lincolnis elanud. See koht on nagu mingist teisest ajastust, rääkis mu õde. Kesklinn on mõnusalt vanamoeline, seal on väikesed armsad poed ja imeilus vaade jõele. Ja seal on väga head koolid. Jõest polnud mul sooja ega külma, kuid koolid otsustasid asja, lisaks veel see, et ta elaks meist ainult mõne kilomeetri kaugusel ja saaks appi tulla, kui mul peaks lapsehoidjat vaja minema. „Esimene koolipäev,” teatas ta juristi otsekohesusega tervitust vahele jättes ja asja kallale asudes. Jah, mu vanemad kasvatasid üles raamatupidaja ja advokaadi ja ehkki nad tihti parimate anglosaksi protestantlike traditsioonide vaimus veedetud puhkustel kiitsid, kui uhked nad meie üle on, mõtlen mõnikord ikkagi, kas nad polnud tegelikult pisut pettunud, et nende lastest said nii igavad inimesed. „Kas ta on valmis?” Vaatan esiku poole. Aja on ikka veel vannitoas. „Enam-vähem. Aga ma kahtlustan, et tal on tekkinud potentsiaalselt ohtlik uus huvi asjade õhku laskmise vastu.” „Nagu kõigil poistel?” Püüan meenutada omaenese lapsepõlvest plahvatuste vaimustust. „Minul seda küll ei olnud.” Ta turtsatab. „Ei, sina ei võta tõesti vähimaidki riske.” „Oh, kas tõesti?” küsin. „Kuule, kui see juba jutuks tuli, siis kuidas eelmisel nädalavahetusel su langevarjuhüpe läks? Ja lõgis­­ madude farmi külastamine? Kas sa riputasid neid terve puntra endale kaela?” 35

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 35

4/21/2020 3:30:35 PM

„Hahaa, väga naljakas.” „Niisama ütlen. Pada ja katel.” „Jah, kuid me ei rääkinud praegu minust.” „Ei,” nõustun. „Viimasel ajal ei räägi me mitte kunagi sinust.” Otsin pilguga Kalmaaripoisi akvaariumi kõrvalt oma kohvikruusi ja taipan siis, et unustasin selle kööki. „Noh, ega minu elu pauguga kokku kukkunud.” „Aitäh. See aitab mind kõvasti.” „Pole tänu väärt,” vastab tema. „Aga tõsiselt – kuidas sa vastu pead?” „Kenasti,” kostan kööki minnes ja laual seisvat kohvikruusi ­märgates. Rüüpan paar viimast lonksu ära ja sirutan käe kannu järele, et uut kruusitäit valada. (Täna piirdun kahega. Sammhaaval ennast piirata on kergem, kui järsult elu muuta.) „Ma ei leia oma ülejäänud kohvikruuse üles,” kurdan Conniele. Ja siis ma pahvatan naerma. Just nagu oleksid kadunud kohvikruusid praegu mu elu suurim mure. Ma kolisin nelja osariigi kaugusele oma eksabikaasast ja tütrest, kes minuga ei räägi. Ma tirisin oma poja, kes ei ole hea muutustega kohaneja, minema ainsast linnast, mida ta tundis, eemale ainsatest sõpradest, keda ta iial on tundnud, linnast, kuhu, jumal küll, on maetud tema vanemad. Ja nüüd sunnin ma teda minema täiesti võõrasse kooli, kus ta ei tunne ühtegi last. Oh, ja ta tahab asju õhku lasta. Ja kala suri ka ära. „See on ainult kuueks kuuks,” lohutab Connie mu kohvikruusi­­ hala eirates ja nagu alati, otse kümnesse tabades. „Sa käitusid õigesti.” Õigesti. Ma oleksin nagu kogu elu proovinud ojast paljaste kätega libedat lõhekala kätte saada. Õigesti käitusime me Stepha­­niega siis, kui abiellusime kohe pärast keskkooli lõpetamist, kui saime teada, et ta ootas Elliet. Õigesti käitusin ma Ajat adopteerides, kui Dinesh 36

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 36

4/21/2020 3:30:35 PM

ja Kate lennuõnnetuses surma said, ehkki Stephanie oli adopteerimise vastu. Õigesti käitusin ma Elliet pärast lahutust ema juurde elama jättes, ehkki ma ei tahtnud temata päevagi olla. Kuid New Jerseysse Lincolni kolimine, et saaksin töötada firma New Yorgi kontoris ja asendada vanemfinantsanalüütikut lapsepuhkuse ajal – isegi kui ma kinnitasin endale, et see on ühtaegu samm osanikuks saamise poole, tore uus algus, seiklus Aja jaoks ning ka suurema läheduse saavutamine oma õega –, hakkab ikkagi aina rohkem tunduma isekusena, millel on põgenemise maitse juures ning peale minu ei ole selles kellegi jaoks midagi õiget. „Ellie,” ütlen, ja kohe ilmub mu silme ette kujutluspilt ta püstisest ninast, ümarat nägu raamivatest karamellipruunidest lokkidest ja suurtest nukusilmadest. Kuid ei, ma ju kujutlen teda lapsena. Mitte praeguse neljateistkümneaastasena, kelle kõhnunud näol on kõrged põsesarnad ja lokid on sirgeks silutud – vähimgi vihje lokkide olemasolule on kuuma rauaga kustutatud, nagu ilmselt mood nõuab. Millal temast küll selline inimene sai, selline noor naine? Kuidas ma selle muutuse maha magasin? Ma isegi ei märganud, et ta nime ütlesin, enne kui Connie hääle­­toon leebub. „Oh, Eric,” sõnab ta. „Ma ei usu, et Elliele praegu eriti korda läheb, kus sa elad.” Ehkki tean, et see on tõsi, ei suuda ma sellegipoolest aru saada, miks selle valjusti välja ütlemine nii haiget teeb. Septembrihommik on vaikne ja lämbe, meenutades pigem augusti­ kuu umbset kuumust kui kooliaasta algusele sobilikku karget lehtede kolletumise ilma. Lincolni algkooli juures autot peatades jätan ütlemata kõik stampväljendid, millega mu isa mind aastate jooksul tagant utsitas. Näita neile, tiiger! Ära iial oma hirmu välja näita! Jää iseendaks! 37

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 37

4/21/2020 3:30:35 PM

Nii ehk naa ei tea ma, mida oleks praegu kõige õigem öelda. Jää iseendaks pole kohe kindlasti sobiv. Ma armastan seda poissi, aga tõele au andes pean tunnistama, et mõnikord, kui Aja on täiesti tema ise, muutub ta mõnevõrra üleolevaks, antisotsiaalseks ja… ütleme, et veidraks. Ja see pole viienda klassi poisile, kellega sa sõbraks tahad saada, just parim algus. Mu pihud hakkavad üha rohkem higistama sedamööda, kuidas auto nihkub aeglaselt lähemale kohale, kus Aja peaks väljuma. Vaatan vilksamisi tema poole. Poiss istub kui kivikuju, pilk otse ette suunatud. „Ma tulen sulle täna järele,” ütlen, lihtsalt et vaikust lõhkuda, ehkki me juba rääkisime sellest eile õhtul. „Kuid järgmisest nädalast hakkad koju bussiga sõitma.” Ta ei tee minust väljagi ja ma tean selle põhjust – ta ei salli, kui ma juhiseid üle kordan. Kooli väljumisala turvanaine, vanaemalik silmanurgakortsude ja ümara kõhu ümber sikutatud oranži särbiga naine avab meie ees peatunud auto ukse ja tagaistmelt astub seljakotti õlale riputades kõnniteele täiskasvanud mees. Mul tekib kerge paanika – kas ma peaksin Aja majja saatma? Infolehtedel polnud seda poole sõnagagi mainitud. Mees sulgeb autoukse ja ma imestan, kus ta laps võiks olla. Siis aga lähevad mul vilksamisi „mehe” inglinäokest nähes silmad pungi. See on tegelikult laps. Tohutu suur, hiiglasekasvu laps. Kas tänapäeval näevadki viienda klassi õpilased sellised välja? Vaatan Ajat, kes paistab turvatoolis veel kleenukesem. Ta on habras. Mõtlen, kas oleks juba hilja rooli pöörata ja parklast välja kihutada. Võimalik, et ma ei peatuks enne New Hampshire’i. Küsin endalt, kas Aja mõtleb praegu sedasama. „Kuule, Eric,” ütleb ta vaikselt ja mu süda hakkab pitsitama. „Jah, sõbrake?” Ta vaatab mulle suurte silmadega otsa ja ma teen südame kõvaks, kasutades selleks ära kogu oma olematu enesekindluse, kinnita38

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 38

4/21/2020 3:30:35 PM

maks poisile, et me teeme õiget asja. Et tal tuleb väga tore päev. Et see tohutu mürakas viiendast klassist, kes ilmselt Aja-suguste laste üle valitseb, võttes neilt mänguväljakul lõunasöögiraha ära ning jagades neile võmme kuklasse, on tegelikult tore poiss, kes huvitub X-meestest nagu minu lapski. „Kas me võime koera võtta?” „Mida?” küsin, kiskudes pilgu lahti hirmsalt mees-lapselt, kes sissepääsu poole suundudes on peatunud, et direktoril kätt suruda. Nad on peaaegu ühepikkused. Mul jookseb judin üle selja ja loodan, et Aja ei pane seda tähele. „Koera. Kas me võiksime koera võtta?” „Mida? Ei.” Peatan auto kooli ees kõnniteeservas. Turvanaine sirutab käe, et Aja ust avada, kuid uks on lukus. „Sa lubasid,” teatab poiss ootavalt aknast sisse vaatavat turvanaist eirates. „Millal? Tee uks lukust lahti.” „Sa ütlesid, et kui kala ära sureb, võtame koera,” vastab poiss. „Ja kala suri ära.” „Suri või?” Loodan, et mul õnnestub üllatust teeselda. Avan juhipaneelilt esiukse ja eakas naine proovib uuesti seda lahti tõmmata, kuid Aja vajutab nupu kiiresti alla tagasi. Sunnin end naeratama ja tõstan sõrme püsti. „Jah. Huvitav, kuidas sa seda ei märganud, kui teda täna hommikul söötsid?” „Eh,” ütlen. Meie taga peatunud auto juht vajutab signaali. Tahavaatepeeglisse kiigates näen vihaselt põrnitsevat ema. Mu süda hakkab kloppima. „Me räägime sellest hiljem. Sa pead kooli minema.” Aja kohendab prille ja tõstab käed vaheliti. „Mitte enne, kui sa ütled, et me võtame koera.” Auto tuututab uuesti. „Aja! Meil pole selle jaoks aega.” 39

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 39

4/21/2020 3:30:35 PM

Vajutan uuesti nupule ja avan luku, Aja aga vajutab selle kohe kinni. Turvanaine paistab hämmingus olevat, nagu poleks ta varem kohanud last, kes keeldub autost väljumast. Vaatan temast mööda ja märkan, et direktor on hakanud meie auto poole tulema. Mul veereb higipiisk mööda laupa alla. Siis meenub mulle ratastool ja leian endas inspiratsiooni. Või vähemalt midagi, millega kaubelda. „Äkki ma otsin sulle ratastooli ja mõtlen koera võtmise üle?” Tuut-tuut-TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT. Talitsen soovi aken alla keerata ja signaalitava juhi peale karjuda ning pigistan rooliratast nii kõvasti, et sõrmenukid valgeks lähevad. Aja nägu lööb särama ja ma arvan juba, et olen võitnud. Kuid siis tõstab ta käed uuesti vaheliti ja sätib oma tagumiku mugavamalt istmele. „Ratastool ja koer,” kuulutab ta üle nüüdseks katkematult huilgava autopasuna. Mul polnud aimugi, et äärelinna peatuskohtades käitutakse nii agressiivselt. „Aja! Roni. Autost. Välja.” Mu hambad on nii kõvasti kokku pigistatud, nagu oleks mu suu kinni keevitatud. Ta ei liigutagi ennast – lihtsalt vahib mulle otsa, hoolimata sellest, et iga viimane kui lapsevanem selles autoderivis vannub meid maa põhja. Ma tean, et ka mina ei tohiks paigast liikuda. Hea vanem peab oma seisukohale kindlaks jääma, mitte premeerima sellist manipuleerimist lapse tahtele järele andes. Teisedki signaalid kukuvad üürgama. TUUUUUUUUUUUUU UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT! Põrgusse see kasvatusteadus, praegu ei taha ma muud, kui et need kuradima signaalid vait jääksid. „Olgu!” ütlen. „Ratastool ja see koeraraisk!” Samal hetkel avab Aja luku ja lükkab ukse valla, lastes viimasel sõnal vabalt kooliõhku paiskuda. Direktor peatub poolelt sammult ja turvanaise paksud hallid kulmud kerkivad lauba keskele. 40

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 40

4/21/2020 3:30:35 PM

Autopasun on vait, õhk seisab paigal ja kogu kooli sissepääsu ette kogunenud rahvas vahib mind. Aja hopsab häirimatult autost välja, riputab koolikoti õlale ja longib ukse poole. Hingan sügavalt, nägu häbist punane. „Näita neile, tiiger!” hõikan Ajale järele. Seejärel küünitan üle istme, haaran käepidemest, tõmban ukse mürtsuga kinni ja annan gaasi. Koju tagasi jõudnud, kallan endale kolmanda kruusitäie kohvi ja istun köögilaua taha, millel seisvat riisihelveste pakki üritas Aja tund aega tagasi pilguga põlema süüdata. Olen täiesti surmväsinud, ehkki kell pole veel pool üheksagi, ja hõõrun karedat lõuga, tundes, kuidas tüügas juba kasvab. Keskpäevaks on see juba nähtav ja mul tuleb veel habemeajamisriistad üles leida ja sellest lahingust terve nahaga pääseda, ükskõik, kui vinge tehnoloogia alusel lõiketerad reklaami väitel ka valmistatud pole. (No tõepoolest? Lõiketerade tehnoloogia? Kes neid asju õieti leiutavad, NASA teadlased?) Tööl käima pean ma alles järgmisest nädalast, kuid ma peaaegu tahan juba kontorisse minna, et end vähemalt milleski kompetentsena tunda. Hommikusi sündmusi arvestades ei ole kasvatusteadus minu ala. Kuna elu praegusest vaevalt hullemaks saab minna, võtan telefoni ja toksin Elliele sõnumi. Ta pole küll juba neli kuud ühelegi vastanud, kuid ega ma seepärast proovimist jäta. Ütlesin just kogemata sõimusõna, jahmatasin Aja koolidirektorit ning vanaemalikku turvanaist. Mõtlesin, et see lõbustaks sind. Armastan sind, lilleke. Paps

Ma tean, et ei pea sõnumitele alla kirjutama, sest Ellie õpetas mulle seda kaks aastat tagasi, kui ta piilus üle mu õla saadetavat sõnumit, 41

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 41

4/21/2020 3:30:35 PM

mille lõppu olin kirjutanud Eric. „Isss-si,” venitas ta selle uue sa oled maailma kõige lollim inimene tooniga, mida ta minu poole pöördumisel oli hakanud kasutama. „Tead, kui sa sõnumi saadad, siis ilmub sinu kontaktiinfo automaatselt nähtavale. Kõik teavad, et sina kirjutasid.” Umbes sel ajal hakkas ta ka lauselõppudes häält tõstma, nagu oleks iga lihtlause miskitmoodi ka küsimus. Taipasin peagi ta sõprade kõnelemist kuulates, et selline ongi tüüpiline teismeliste tüdrukute kõnepruuk, ja mõtlesin, kas põhikoolis alustanutele antakse õpikud selle kohta, kuidas rääkida ja riietuda ja vanematega ülbitseda. Igatahes ei teadnud ma midagi allkirja mittevajalikkusest ja olin õpetuse eest tänulik, isegi kui seda jagati alandaval toonil. Elliele saadetavatele sõnumitele kirjutan ma ikka veel alla, sest nüüd mulle juba meeldib kujutleda, kuidas ta isa juhmuse peale silmi pööritab. Loodetavasti ajab see teda isegi pisut itsitama. Ja võib-olla mulle meeldib talle meelde tuletada, et ma olen olemas. Et ma olen tema isa. Isegi kui ta ei taha minuga rääkida. Saadan sõnumi ära. Ja seejärel kallan endale veel ühe kruusitäie kohvi. Homme. Homme hakkan oma kohvitarbimist piirama.

42

RR_Oakley_Puudutus_SISU.indd 42

4/21/2020 3:30:35 PM