naabri

PHOEBE MORGAN TÜDRUK NAABERMAJAST Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann

Rahva Raamat

3

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 3

4/21/2020 3:33:25 PM

Originaal: The Girl Next Door

by Phoebe Morgan HQ, an imprint of HarperCollinsPublishers Ltd. Copyright © Phoebe Morgan 2019 Tõlge eesti keelde © Pilleke Laarmann ja Rahva Raamat 2020 Toimetaja Aidi Vallik Kaanekujundus © Jan Garshnek Kaanefoto © Alexander Krivitskiy/unsplash Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9949-693-76-4 ISBN (e-pub) 978-9949-693-77-1

4

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 4

4/21/2020 3:33:25 PM

Minu perekonnale ja Alexile

5

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 5

4/21/2020 3:33:25 PM

6

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 6

4/21/2020 3:33:25 PM

Proloog Clare Esmaspäev, 4. veebruar kell 7.00

T

äna õhtul ma koju ei tule. See mõte haarab mind otsekohe pärast ärkamist, see visiseb peas ärevalt nagu šerbett, mida ema hädisest Ruby nurgapoest ostab. Ma ei maga täna oma voodis.

Ei kanna punase-valgekirjut pidžaamat, ei ole mina ise.

Väljas on külm; aknad on udused ja toas valitseb kergelt niiske jahedus, sest Ian on küttega nii neetult kitsi. Liigutan teki all varbaid, et sooja saada, ja sirutan käe oma iPhone’i järele, mis voodi kõrval laeb nagu ikka. Kolm uut sõnumit – kaks Laurenilt ja üks temalt. Seda lugedes venib mu näole naeratus ja mind läbib kerge ootusevärin. Täna on see päev. Olen oma saladust terve nädala­ vahetuse endale pidanud, aga täna õhtul räägin talle ära. Ta on piisavalt kaua oodanud. „Clare? Kas oled juba voodist väljas?”

Ema hüüab allkorruselt, ma kuulen Ianit ringi koperdamas, ta teeb liiga palju lärmi nagu alati. Nende magamistuba on koridori lõpus, minu omast edasi. Kuulen, et dušš keeratakse jooksma, vesi pladiseb plaatidel ja siis hakkab Ian vilistama – viisist mööda nagu alati. See jätkub, kuni mees viimaks eesukse pauguga kinni lööb ja tööle läheb; sinnamaani on maja täis valju lärmi ja ema ärevat sah7

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 7

4/21/2020 3:33:25 PM

merdamist. Muidugi on mul äratuskell, aga ta lihtsalt tahab mind igal hommikul hüüda, nagu oleksin kuue-, mitte kuueteistkümne­ aastane. Heidan jalad vastumeelselt üle voodiääre, krimpsutan nägu, kui need vastu jäiseid põrandalaudu puutuvad. Mul on telefon endiselt käes, see vibreerib veel kord ja sügavast kõhukoopast kerkib uus erutuselaine. Vaja vaid päev mööda saata ja siis on see käes. Ma ei jõua seda ära oodata.

8

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 8

4/21/2020 3:33:25 PM

Esimene peatükk Jane Teisipäev, 4. veebruar kell 19.45

I

stun klaasi valge veiniga akna all ja vaatan, kuidas naabermajas tuled üksteise järel põlema süttivad. Väljas on pime, veebruariõhtus ei ole mitte midagi näha ja Edwardsite maja helendab pimeduses. Majaseinad on kreemid – mina seda värvi ei valiks – ja eesaed ulatub meie omaga paralleelselt teeni välja.

Kujutan ette, et seest on nende maja meie oma peegelpilt: neli suurt magamistuba, ruumikas särav köök ja trepi kohal viieteistkümnendast sajandist pärit laetalad. Ma pole seal kunagi sees käinud, tähendab, mitte päriselt, aga kõik teavad, et sellist kinnisvara aetakse kõige rohkem taga – need majad on kõige suuremad ja kallimad, sellised, mida kõik ihaldavad. Ülakorruselt kostab kriuksumist – mu abikaasa Jack käib toas ringi, võtab lipsu eest ja kingad maanduvad mürtsuga garderoobi­­põrandal. Ta on täna õhtul joonud – köögiletil seisab kleepuvatest pritsmetest ümbritsetud avatud viskipudel.

Tõusen vaikselt püsti, et lapsi mitte äratada, astun akna juurest eemale ja hakkan koristama, panen pudeli kappi tagasi, pühin plekiringi marmorist tööpinnalt ära. Pühin ära tõendid tänase õhtu kohta, asjade kohta, mida mees mulle ütles ja mida 9

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 9

4/21/2020 3:33:25 PM

ma soovin unustada. Unustamises olen ma tugev. Uuesti alustamises. Harjutamine teeb meistriks.

Maja on puhas ja vaikne. Liiliakimp, mille Jack mulle eelmisel nädalal tõi, seisab kangelt aknalaual, lillede suured roosad õisikud silmitsevad tuba. Andekspalumise lilled. Võiksin lillepoe avada, kui see mõte nii imal ei oleks. Õuest kostab mingi heli, astun uudishimulikult taas akna juurde ja lükkan paksu tuvihalli kardina kõrvale, näen Edwardsite majaesist. Nende verandal on süttinud tuli, mis valgustab kruusatatud sissesõiduteed, kaugemal asuva garaaži seina ja veebruaripakases külmunud linnubasseini maja ees. Minu arvates on linnubassein teatav liialdus, aga maitse üle ei vaielda.

Rachel Edwardsi maitse pole minu omaga kunagi päriselt klappinud.

Me pole Racheliga kunagi lähedased olnud. Vähemalt mitte eriti. Loomulikult ma üritasin. Kui ta oma esimese abikaasa Markiga mõne aasta eest siia kolis, läksin külla, pudel veini kaasas – valget, kallist. Oli palav juulikuu päev, kujutlesin, et istume koos tagaaias, ma annan talle ülevaate, kes on kes meie linnas, ja tema noogutab imetlevalt, kui näitan meie tagumist aiamüüri katvat rippuba ja suures sillutatud sisehoovis ümber kimääri kuju ringis seisvat ilusat aiamööblit. Lootsin, et lisaks naabritele saavad meist sõbrad. Kujutlesin teda mind ja Jacki igatsuse, isegi kadedusega vaatamas – õhtusöögile tulemas, väljendamas vaimustust meie särava köögi üle ja peoga kauneid hõbeküünlajalgu silitamas, kui arvab, et ma ei vaata. Naeraksime koos koolis toimuva, linnakese himurate abikaasade ja laste üle. Ta astuks meie raamatuklubisse, võib-olla isegi lapsevanemate ühendusse.

Vahetaksime retsepte, lapsehoidjate telefoninumbreid, äärmise vajaduse korral ka kingi.

10

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 10

4/21/2020 3:33:25 PM

Aga me ei teinud mitte midagi sellist. Rachel võttis veini sundimatult vastu, aga tema ilme jäi kinniseks, suisa külmaks. Mu esimene mõte oli, et ta on väga ilus, lumekuninganna naaber­­ majast. „Mu abikaasa on kodus,” ütles ta, „hakkasime just õhtust sööma, seepärast … võin ehk mõni teine kord sisse astuda?”

Naise selja taga vilksatas ta tütar Clare – paistis umbes sama vana kui mu vanem poeg Harry. Nägin heledat juukselakka ja pikki jalgu, kui tüdruk vaikselt ema silmitsedes trepil seisis. Muidugi ei astunud Rachel kunagi meile sisse. Esimesed nädalad olin solvunud ja siis ärritatud. Kas ta kujutab ette, et on meist kuidagi parem? Teised naised lohutasid, et pole vaja muretseda, et meil pole teda oma väikeses emade seltskonnas nagunii vaja. „Ega sundida saa,” ütles mu sõbranna Sandra. Ajapikku sain sellest üle. Noh, enam-vähem.

Kui Mark suri, läksin uuesti Racheli juurde, proovisin taas.

Mõtlesin, et ta peab end kohutavalt üksildaselt tundma, kahekesi Clare’iga nii suures majas. Aga isegi siis jäi meie vahele distants, sild, mida ma päriselt ületada ei suutnud, midagi kummalist tema naeratuses.

Ja siis kohtusin muidugi Ianiga. Tema abikaasaga number kaks. Pärast seda loobusin isegi üritamast.

Clare’i ma ikka vahetevahel näen. Tüdruk on viimase paari aastaga isegi kaunimaks muutunud. Jack arvab, et ma ei märka, millise pilguga ta Clare’ile järele vaatab, kui tüdruk mööda kõnnib, aga ma näen. Ma märkan kõike.

Kuulen kruusal samme ja taganen aknast eemale, kui nähtavale ilmub siluett, kes otsustavalt meie välisukse poole sammub.

Avan ukse enne, kui ta koputada jõuab, mõeldes oma noorematele lastele Sophiele ja Finnile, kes üleval oma voodites und näevad.

11

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 11

4/21/2020 3:33:25 PM

Meie ukselävel seisab Rachel, aga ta ei näe Racheli moodi välja. Ta silmad on pärani ja tuulest sasitud juuksed üle näo laiali. „Jane,” alustab ta, „vabanda, et tülitan, ma lihtsalt …” Ta vaatab minust mööda, piilub esikusse, kus meie üleriided korralikult dekoratiivsete mustade nagide otsas ripuvad. Minu Barbour, Jacki talvemantel, Harry räpane dressikas, mille võiks minema visata. Finni ja Sophie väikesed duffelmantlid, punane ja sinine, eest puupööradega. Meie tilluke täiuslik pere. See mõte ajab naeru peale. Asi on tõest väga kaugel. „Kas sa Clare’i oled näinud? Ega teda siin ei ole?”

Silmitsen teda hämmastusega. Clare on kuueteistkümneaastane, Ashdoni keskkooli õpilane. Ta käib Harryst aasta tagapool, kümnendas klassis. Näen teda hommikuti kooli minemas, äärmiselt ebapraktiliste peenikeste rihmadega must siidjas seljakott seljas. Kõik raamatud sinna küll ei mahu.

Nagu öeldud, me Edwardsitega eriti ei suhtle. Ma peaaegu ei tunnegi Clare’i. „Jane?” Racheli toon on meeleheitlik, paaniline. „Ei,” vastan, „ei, Rachel, kahjuks ei ole. Miks ta peaks siin olema?”

Rachel oigab peaaegu nagu loom. Ta silmi kerkivad pisarad, mis ähvardavad mööda põski alla veereda. Tunnen kerget rahuloluvälgatust ta jäist maski pragunemas nähes, kuid surun mõtte maha. Ainult sellepärast, et tema pole kunagi heanaaberlikult käitunud, ei pea mina ju samasugune olema. „Ega ta Harryga koos pole või midagi?”

Silmitsen teda. Mu poeg on väljas, jalgpallimeeskonna poistega pärast mängu pitsat söömas. Hommikul viis ta minu asemel Sophie ja Finni kooli, lõbus õhtu väljas on tasuks selle eest. Ausalt öeldes olen alati arvanud, et Harry on Clare’ist veidi 12

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 12

4/21/2020 3:33:25 PM

sisse võetud – käbi ei kuku kännust kaugele –, aga minu teadmist mööda pole Clare talle iial tähelepanu pööranud. Mitte et ta mulle ütleks, kui oleks, ilmselgelt. Hetkel suhtleb Harry peamiselt mühatuste teel. „Ei,” vastan, „ei, Harryga koos ta ei ole.”

Ta hingab kiiresti, paaniliselt, õhku ahmides. „Astud ehk sisse?” küsin kiiresti. „Pakun sulle midagi juua ja räägi, mis juhtus.”

Rachel raputab pead, tunnen otsekohe, et mind tõugatakse eemale. Enamik Ashdoni elanikke oleksid valmis tapma, et meie kodu seest näha – kallist mööblit, kunstiteoseid, pingutusteta saavutatud stiili, mis on raha abil väga lihtne. Päris pingutusteta see muidugi ei tule. Midagi ohverdamata. „Me ei suuda teda leida,” ütleb Rachel, „ta ei tulnud koolist koju. Issake, Jane, ta on kadunud. Läinud.”

Silmitsen teda, püüdes mõista, millest ta räägib. „Mida?

Kindlasti on mõne sõbranna juures,” ütlen ja panen peopesa ta käsivarrele, kui ta niimoodi uksel seisab. Tunnen, et teine väriseb mu sõrmede all. „Ei,” vastab ta, „ei, me helistasime kõikidele. Ian on peatänava teda otsides risti-põiki läbi käinud. Tavaliselt tuleb ta poole viieks koju, kool lõpeb veidi pärast nelja. Me pole teda ka mobiiliga kätte saanud, muudkui proovime ja proovime, aga kõne läheb iga kord postkasti. Kell on juba peaaegu kaheksa.”

Püüdes paanikat kontrolli alla saada, surub Rachel käed rusikasse ja laseb uuesti lahti, pilgutab liiga tihedasti silmi. Ma ei tea, mida peale hakata. „Kas tulen sinu juurde?” uurin. „Lapsed magavad nagunii, Harryt pole kodus ja Jack on üleval.” Kui ta isegi peab kumma­­ liseks, et mu mees alla pole tulnud, ei lausu ta sõnagi.

13

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 13

4/21/2020 3:33:25 PM

„Rachel!” Hüüdja on Ian – eelpool mainitud abikaasa number kaks. Mees ilmub mu uksele, peos suur, liiga suur iPhone. Ta nägu punetab, tundub, et tal on hing veidi kinni. Ian on suur mees, endine sõjaväelane – vähemalt niimoodi inimesed räägivad. Töötab Citys, sõidab enamasti hommikul rongiga Liverpool Streetile. Ma tean, sest näen teda aknast. Tal on oma firma, midagi seoses ehitusega. Alati joviaalse olemisega. Olen kuulnud, kui ta õhtuti Clare’i peale karjub, aga ei saa kunagi aru, mida ta ütleb. Ilmselt on teisejärguline päris raske olla. Tean, et mulle see küll ei meeldiks. „Politsei on teel,” teatab ta ja selle peale Rachel murdub, surub end mehe vastu ja viimane silitab naise selga. „Kui ma saan midagi teha,” ütlen, ja Ian noogutab mulle tänulikult üle naise pea. Näen ta silmis hirmu ja üllatun hetkeks. Sõjaväelase rivist väljalöömine ei tohiks lihtne olla. Kui ta just rohkem ei tea, kui laseb välja paista. Ta ei saanud kunagi ­Clare’iga hästi läbi.

14

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 14

4/21/2020 3:33:25 PM

Teine peatükk Seersant Madeline Shaw Esmaspäev, 4. veebruar kell 19.45

„H

elistan oma kasutütre Clare’i pärast. Ta ei ole koolist koju tulnud.”

Chelmsfordi politseijaoskonnas heliseb telefon esmaspäeva õhtul veidi pärast kolmveerand kaheksat. Meeskond tühjendab parasjagu jõuludest üle jäänud Quality Streeti küpsisekarpi, seersant Ben Moore hävitab maasikakreemiga küpsiseid, seersant Madeline Shaw sihib karamelle. Peainspektor ise võtab telefoni vastu, tõstab käe, et ruumi melu vaigistada.

Rob Sturgeoni näoilmet nähes haarab Madeline telefonitoru ja surub selle vastu kõrva. Ian Edwardsi hääl on kähe, aga Madeline tajub paanikat, mida mees püüab kontrollida. Ta taipab otsekohe, kellest jutt – Edwardsite pere elab Ashdonis, ühes neist suurtest eramajadest Ash Roadil. Tema naine Rachel töötab Saffron Waldenis kinnisvarabüroos. Tal on esimesest abielust üks laps: Clare. Madeline elab neist kolme tänavavahe kaugusel, nad on praktiliselt naabrid. „Tavaliselt on ta selleks ajaks ammu kodus, kool lõpeb kümme pärast nelja,” räägib Ian kiirustades. „Mu abikaasa hakkab juba murelikuks muutuma.” Paus. „Me mõlemad hakkame.”

15

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 15

4/21/2020 3:33:25 PM

Seersant Moore teeb grimassi ja süveneb uuesti šokolaadi, aga Madeline kuulab hoolega. Peainspektor esitab rahulikul toonil küsimusi – kui vana Clare on, millal nad teda viimati nägid, millal temast viimati kuulsid. „Nüüdseks oleme lõputult püüdnud talle helistada,” ütleb Ian. „Kogu aeg läheb kõneposti. Tavaliselt ta niimoodi ei tee …”

Mees vakatab.

Madeline kavatseb sekkuda, öelda Edwardsile, et ta võib nende juurde minna – ta pidi nagunii koju minema –, aga meeskonnaruumi uks paiskub valla ja Lorna Campbell pistab pea sisse, mantel seljas, kuigi tavaliselt töötab ta kella üheteistkümneni. „Uurija Shaw?”

Madeline laseb telefonitorul alla vajuda. „Kõik korras?”

Lorna kergitab meeskonna poole kulmu. „Äsja teatati, et Ashdonis leiti surnukeha, niidult, Acre Lane’i taga. Ohver on naissoost. Teatas Nathan Warreni nimeline isik, ütleb, et leidis jalutuskäigu ajal. Olete valmis?”

Peainspektori ilme muutub. Madeline läheb Lorna järel sõna lausumata ruumist välja.

Tüdruk lamab selili Sorrow’s Meadow’l*. Õnnetust nimest hoolimata on väli suviti võilillede päikeses säravaid erkkollaseid õisi täis, aga talvel tume ja paljas. Clare Edwardsi kuldsed juuksed on pea ümber halona laiali, veri on tüdruku kolpa ümbritseva härmatanud rohu läbi leotanud. Madeline’i taskulambi valgusvihk langeb kohtadele, kus veri on juba tumenenud, valgustab tüdruku põsele külmunud hõbedast süljetriipu. Väljas külmetab, temperatuur on miinus kaks. Tüdruk on koolivormis: sviiter ja seelik, lühike sinine sulejope peal. * Sorrow tähendab ingl k mure, häda; meadow on niit, heinamaa. – Tõlkija märkus.

16

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 16

4/21/2020 3:33:25 PM

„Helista kriminalistidele,” ütleb Madeline Lornale, tema hinge­­õhu pahvakad moodustaksid surnukeha kohale nagu väikesi valgeid vaime. „Nad on juba teel,” vastab Lorna, „peainspektor samuti.” „Clare,” ütleb Madeline valjult, kuid see on mõttetu; kui ta kummardub tüdruku kaela katsuma, puudutavad sõrmed jääkülma nahka, pulsist pole jälgegi. Naispolitseinik pöörab korraks pilgu kõrvale. Ta pole kunagi varem ühtegi ohvrit tundnud, kuigi ka kokkupuude Clare Edwardsiga oli väga põgus: eelmisel aastal kooliüritusel, kuhu direktor kutsus Madeline’i rääkima tava­­ pärastest turvameetmetest. Clare oli pärast tema poole pöördunud, tahtnud teada rohkem tema tööst ja karjäärivõimalustest politseis. Tol hetkel oli see Madeline’i üllatanud. Nüüd ajas see iiveldama. Clare’il ei ole enam tulevikku, see lõppes enne, kui jõudis alata.

Saabuvad kriminalistid ja hakkavad kuriteopaika lintidega eraldama, nende valged kostüümid helendavad pimedas.

Madeline tõstab õrnalt tüdruku blondid juuksed üles, paljastab haava ta kuklas. „Ta paistab nii noor,” pomiseb Lorna tasakesi ja Madeline noogutab.

Taskulamp valgustab tüdruku musta, peente õlarihmadega kunstnahast seljakotti. Kotis on hunnik õpikuid, tüdruku nimi kõikidele peale kirjutatud, sinise tindi ja korraliku käekirjaga, mis rõhutab veelgi Clare’i noorust. „Mobiiltelefoni ei ole.” Lorna ulatab talle Clare’i rahakoti – lilla lukuga Accessorize’i. Ettevaatlikult sõrmitseb Madeline tüdruku kaarte: esmane juhiluba, Nando kliendikaart, lisaks vana, ammu aegunud Waterstone’i kviitung. „Shaw. Ma helistasin ohvri emale. Mida leidnud oled?”

17

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 17

4/21/2020 3:33:25 PM

Madeline’i kõrvale ilmub peainspektor Rob Sturgeon, naine hakkab hoolega õpikuid tõendite kottidesse toppima ja pöördub peainspektorile otsa vaatama. „Ütlesid juba?”

Mees raputab pead. „Ei, mitte enne kui isik on ametlikult tuvastatud.” Ta libistab peoga läbi juuste. „Kas Alex on siin?”

Mõlemad vaatavad ringi ja märkavad paari meetri kaugusel seersant Alex Faulknerit ühe kriminalistide meeskonna liikmega rääkimas. „Paistab nii, nagu oleks keegi ta pead järjepidevalt vastu maad tampinud,” ütleb mees Madeline’i suunas noogates. „Kukal ei näe sugugi hea välja.”

Clare’i vasakul käel on suur sinine tindiplekk ja lakkimata sõrmeküünte alused on mustad, ilmselt kraapis ta küüntega maapinda. „Arvad, et relva ei olnud?” küsib peainspektor ja Alex raputab pead. „Paistab, et mitte.” „Sel juhul ette kavatsemata,” märgib Madeline ja mees noogutab. „Tõenäoliselt. Vahest vihahoos. Kiremõrv.” Kõik vaikivad hetkeks. „Me muidugi kontrollime vägistamist.” Mees neelatab ja ajab poolpimeduses käed laiali. „Või, juhul kui oli ette kavatsetud, siis otsustas meie tapja lihtsalt vahemehe välja jätta. Vähem tõendeid.” „Sel juhul on see keegi, kes usaldab omaenese jõudu,” nendib Rob. Kriminalistid asetavad külmunud maale märgistused, näitamaks kohti, kuhu Clare’i veri voolas. Usaldab omaenese jõudu, mõtleb Madeline. Üheksal juhul kümnest on see mees. „Ütlesid, et Nathan Warren teatas surnukehast?” küsib Madeline kulmu kortsutades Lornalt.

18

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 18

4/21/2020 3:33:25 PM

„Jah, õigus,” vastab Lorna ja küsib kolleegi ilmet nähes: „Tundsid teda?” „Jah,” venitab Madeline kõrvale astudes, kui kriminalistid hakkavad surnukeha väikese valge telgiga katma, ja silmitseb astmeid, mis viivad jalgrajalt alla kesklinna. „Ma tunnen teda.

Tean täpselt, kes ta on.”

Clare Edwards kuulutatakse surnuks kell 20.45. Madeline suleb silmad, meenutades lühidalt päeva, mil Clare koolis tema poole pöördus, uurides, mida politseiniku elu endast tegelikult kujutab. Kuidas saab seesama tüdruk nüüd kahvatu ja elutuna maas lebada? Need kaks kujutluspilti ei klapi kuidagi kokku. „Ma tahan, et sa kaasa tuleksid, Shaw,” ütleb peainspektor mälestuspilte katkestades. „Jumala pärast, teeme selle ära. Las telk jääb püsti,” haugatab ta pilguga niitu mõõtes, „me ei taha, et keegi seda näeks.” Kinnastatud käed otsivad rohust telefoni, valgusvihud püüavad lehtede vahelt vereplekke. Veri surnud tüdruku peas on nüüd tumedam, see kuivab ja muutub mustjaks.

Madeline mõtleb juba perekond Edwardsi peale, kuidas nad nende uksele koputavad, et maailma kõige hullemaid uudiseid edastada. „Võime jala minna,” ütleb Madeline viimaks, „ainult kümme minutit.” „Õigus,” vastab Rob, „Campbell, Faulkner – andke mulle teavet niipea, kui midagi on. Saatke auto meie järel maja juurde, vajame perekonnaga sidet pidavat ametnikku. Kõik peavad sellega tegelema. Jumal küll, kuusteist. Pressil tuleb neetult tihe tööpäev.”

Madeline juhatab teed Sorrow’s Meadow’lt tagasi, läbi metsa­­tuka ja mööda Acre Lane’i sinnapoole, kus Ashdon High 19

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 19

4/21/2020 3:33:25 PM

Street jõe äärde jõuab. Linnake on vaikne – esmaspäeva õhtu.

Läbi sõites ei oleks midagi kuulnud ega näinud. Edwardsite maja kõrgub nende ees, üks kahest teest veidi kaugemal paiknevast hoonest; kruusatatud, külmunud priimulatega kahelt poolt ümbritsetud sissesõiduteeni jõudes asetab peainspektor peopesa Madeline’i käsivarrele. Sissesõidutee otsas on veebruarikülmas jäätunud linnubassein. Madeline uurib naabermaja, mida eraldab Edwardsitest kitsas mururiba. Tuled ei põle, välja arvatud üks. Goodwinite kodu. Madeline’i majaga võrreldes on mõlemad hooned hiiglaslikud; turvasüsteemid helgivad pimedas.

Garaažiuste taga kükitavad vaiksed kallid autod. „Praegu ainult elementaarne,” teatab Rob, „kuni pildi selgeks saame.” „Kas Nathan Warrenit nimetame?”

Madeline’i küsimus jääb vastuseta, uks avaneb, enne kui kumbki neist jõuab koputada, ja seal nad ongi – Rachel Edwards ja tema abikaasa Ian majast paistva erksa valguse raamis, ukseavas politseiga silmitsi. Rachel on Clare’i moodi – seesama silma­­torkav nägu, ilma pingutamata ilus. Edwardsid tunnevad ta välimuse järgi ära, Madeline näeb nende nägudel lootusekübet vilksatamas. Ta astub ette. „Härra ja proua Edwards. See on peainspektor Rob Sturgeon, minu kolleeg Chelmsfordi politseijaoskonnast. Meil on uudiseid teie tütre kohta. Kas tohime sisse astuda?”

20

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 20

4/21/2020 3:33:25 PM

Kolmas peatükk Jane Esmaspäev, 4. veebruar kell 21.00

K

ardin, mida oma vaatluspunktis elutoa akna all sõrmitsen, on sõrmede vahel paks ja soe. Samal hetkel kui ukse Racheli selja taga sulgesin, saatsin Harryle värisevate sõrmedega kiirustades sõnumi, et ta koju tuleks. Soovisin, et poleks enne seda klaasikest veini joonud, et mu mõistus oleks selgem ja vahedam, valmis naabreid aitama. Politseist pole mingit märki. Miks neil nii kaua läheb?

Mis juhtus, vastab Harry, miks ma koju pean tulema? Palun tal tulla tagauksest ja teha nii kiiresti kui võimalik. Tahan, et kõik mu lapsed oleksid ühe katuse all, et ma neid näeksin.

Kui akna all poega ootan, langeb kõnniteele korraga sinine valgus, valgustades morbiidse kumaga ka meie maja. Mu süda peksab. Need võivad olla head uudised, mõtlen. Aga otsinguid pole alustatud, ma ei kuule helikopterite propellerite vihinat. Maja poole astuvad vaid kaks politseinikku, nende järel kolmas, kiiresti politseiautost väljunud naine. Järgneb Edwardsite välisukse paugatus, elutoas vilksatab valgus. Ikkagi, mõtlen omaette, ei või iial teada. Korrutan seda endale, kuigi sees tõmbub külmaks.

Lõpuks, kui mingit liikumist näha pole, tõmban kardinad ette, 21

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 21

4/21/2020 3:33:25 PM

varjan vaateväljast politseiauto ja lähen oma voodites magavaid Sophiet ja Finni vaatama, kuulatan terve minuti nende hingamist. Minu lapsukesed. Meie magamistuppa ma ei lähe, Jack on ukse kinni tõmmanud. Ma ei taha teda praegu häirida, sel pole mingit mõtet. Mu abikaasa ei rõõmusta, kui teda segatakse. „Ema?” Võpatan Harry häält kuuldes; poja jäme hääl üllatab mind viimasel ajal alati. Kui kiirelt kadus ta häälest lapsepõlve poisilikkus. Alles seitsmeteistaastane, aga juba ta kõrgub koridoris nagu mast mu vastas. Ilmselt tuli poiss minu järel paksu valge vaibaga kaetud trepist hääletult sokkides üles. „Ma ei kuulnud sind sisse tulemas,” ütlen ja annan märku, et ta taas alla, ülejäänud magavast perest kaugemale tuleks.

All panen kõik uksed ja aknad lukku ja kontrollin teist korda üle, samal ajal kui Harry laseb klaasi vett täis ja selle aplalt alla kallab, täpselt nagu kümneaastasena. „Mis toimub?” pärib ta. „Ma nägin väljas politseiautot.” „Ei midagi,” vastan kiirelt, „valeväljakutse naabrite juures.

Midagi turvasüsteemiga.” Pole mingit vajadust poissi muret­­sema panna, mitte praegu, mitte veel, kuni lugu pole selge. Siin linna­­ osas ollakse selliste asjadega harjunud; meil on ülikaasaeg­­sed turvasüsteemid, mis paraku hinnast hoolimata sageli põhjuseta tööle hakkavad. Rikaste väike probleem. Poeg ei arva sellest midagi.

Jälgin hoolega Harryt, kui ta külmikuukse avab ja riiuleid uurib. „Kas sa ei käinud just pitsat söömas?” küsin hooletult kätt poja kuklale asetades, ta pöördub ja vaatab mind harvaesineva naeratusega. „Nojah. Aga sa tahtsid, et koju tuleksin, enne kui teise ära jõudsin süüa. Mis toimub?”

22

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 22

4/21/2020 3:33:26 PM

„Oeh,” vastan, „kui häiresüsteem esimest korda üürgama hakkas, arvasin, et see on päriselt. Ei tahtnud lihtsalt üksinda olla.” Ühte vastasmajja murti eelmisel aastal sisse. Kaks sukkmütsides meest. See on ainuke kuritegu, millest Ashdonis kuulnud olen.

Siin ei juhtu enamasti midagi halba.

Harry kortsutab kulmu. „Isa pole kodus või?”

Vaikin sekundi murdosaks. „Ta magab, tuli peavaluga koju, vaene mees.”

Poeg mühatab, juba on ta huvi äratanud järelejäänud pastaroog külmkapis. Minu pilk peatub poolikul valge veini pudelil selle kõrval, aga sunnin end kõrvale pöörama ja ütlen Harryle, et lähen üles magama. Väldin akna poole vaatamist, soovimata näha, mis naabrite juures toimub või ei toimu.

Jack magab, kui magamistuppa astun, tuttavlik figuur S-täheks keerdunud, tumedad juuksed padjal laiali. Enne voodisse ronimist silmitsen oma abikaasat tubli kaks minutit. Mehe hinge­­õhust kerkiv viskihais ajab südame pahaks. Ta ei mõelnud seda nii, kinnitan endale, lihtsalt juhtus, kogemata. Muud ei midagi.

Veidi aja pärast panen kõrvatropid kõrva ja peidan näo teki sisse.

Ma ei saa Rachel Edwardsit millegagi aidata. Politsei on seal, nad teevad oma tööd. Meenutan Jacki sõnu, kui Ashdonisse kolisime.

Sulle hakkab seal meeldima. Imeilus linnake Essexi maakonnas.

Koht, kus midagi paha ei juhtu. Koht, kus oma abielu taas korda seada.

Uinudes hoian Clare’i pärast mõlemat pöialt.

23

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 23

4/21/2020 3:33:26 PM

Neljas peatükk Jane Teisipäev, 5. veebruar

H

ommik koidab halli ja külmana, hetkeks olen kõik eelmise õhtu sündmused unustanud ja mõtlen vaid pehmest padjast pea all ja siledatest puuvillastest linadest külje all. Ainult parim minu abikaasale, ütles Jack neid mulle kolimispäeval ­kinkides, nagu suudaks Egiptuse kangas heastada murtud ribi, mille ta mulle meie vanas kodus tekitas. Sel korral ta suisa anus mind ja ma teadsin, miks – kui see ta karistusregistrisse kirja läheks, ei saaks ta enam kunagi arstina töötada. Ei läinud, ja siin me nüüd oleme. Mina olen jätkuvalt arsti abikaasa. Mu lastel on kaks vanemat ja õnnelik kodu. Me kõik toome ohvreid, pealegi on linad ilusad. Silitan neid peoga, linad on sõrmede all pehmed ja jahedad. Toas on väga vaikne, Jack on juba tõusnud.

Siis aga meenub järsult: Clare ei tulnud eile õhtul koolist koju.

Hüppan otsekohe voodist välja, torman laste magamistubadesse, panen tuled põlema. Harry möriseb vastuseks ja tõmbab teki üle pea; tuba on tulvil teismelise poisi lõhna. Finn ja Sophie on aga juba ärkvel ja rõõmustavad mind nähes, sirutavad oma pisikesed sõrmed hommikumusiks.

24

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 24

4/21/2020 3:33:26 PM

Otsustan, et lähen hommikul Edwardsite juurde kohe, kui olen lapsed kooli viinud. Harryle meeldib praegu omaette jalutada, tavaliselt läheb ta enne meid ära, vahetult pärast Jacki.

Seitsmeteistaastasel pole tõepoolest vaja ema käest kinni hoida.

Ma ei suuda hommikusöögile keskenduda, käed värisevad, kui laste müslile piima valan, vaatan pidevalt akna poole, nagu lootes näha Clare’i läbi klaasi lehvitamas. Aga tänaval on vaikne nagu ikka. Luban endale väikese lootusekiire. Ilmselt helistab peagi Rachel – kuigi ma ei usu, et ta kunagi oleks telefoni vastu võtnud, kui mina helistanuks –, aga ta helistab, ütleb, et kõik oli lihtsalt valehäire ja me naerame koos selle üle, kui kohutavad võivad teismelised olla ja kuidas nad meid enneaegselt halliks ajavad.

Jack oli tööle minnes unine. Ta pöörles ja keerles öösel palju, mina lebasin liikumatult nagu plank. Korraks lõin enne naabrite juurde minekut kõhklema, aga ma ei saa ju pärast eilset asja niisama jätta? Minu meelest peaks Clare nüüd turvaliselt oma voodis pohmelli välja magama. Kõrvatroppidega ei kuulnud ma midagi. Nagu öeldud, mõtlesin ikka veel, et kõik võib korras olla. Õhk Edwardsite verandal tundub veider – šokist paks. Märkan eesukse kõrval kingariiulil Clare’i botaseid – mustad roosade triipudega. Hetkeks arvan, et tüdruk on elusa ja tervena kodus ning tunnen suurt kergendust, pinge haihtub sekundiks mu kehast. Ian tuleb minuga vaiksel häälel rääkima. „Rachel ei ole jutuajamiseks vormis, Jane,” teatab ta. „Meie Clare leiti eile õhtul.” Leiti.

Ta pole tegelikult tema Clare, vaid Marki tütar. Kui Rachel uuesti abiellus, sosistati palju, räägiti, et see on kohatu ja liiga vara. Mark suri umbes kolm aastat tagasi kopsuvähki.

25

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 25

4/21/2020 3:33:26 PM

Tunnen, kuidas mu ilme muutub, kui Ian räägib, vapustus ronib naha vahele. „Tunnen kaasa,” ütlen, „mul on nii kahju, Ian.” Sõnadest ei piisa, need ei väljenda midagi.

Mees vaatab mind. Paistab, et ta pole maganud, ja ta hingeõhk lõhnab alkoholist – mitte et seda talle ette heidaksin. „Kas on teada, mis juhtus?” küsin huulde hammustades ja Ian räägib, sõnad voolavad temast välja nagu mürk. Clare’i leidis Nathan Warren, mees, kes elab jõe ääres. Tal oli koolivorm seljas, räägib Ian. Arvatakse, et teda rünnati ja peksti korduvalt peaga vastu maad. Clare oli üksi. Väljas oli kaks kraadi külma. Politsei on sulgenud pääsu Sorrow’s Meadow’le. Samal ajal kui me räägime, istub köögis tugiisik.

Judisen, püüan teha nii, et see välja ei paistaks. Sorrow’s Meadow laiub Ashdoni piiril, see ümbritseb meid kõiki, hoiab lõksus.

Olen seal vahel Sophiega käinud, lasknud tal lillede sees mängida. Ma ei kujuta ette, et seda veel kunagi teeksin. Ja Nathan Warren – juba see nimi ajab kuklakarvad turri. Kõik tunnevad Nathan Warrenit – ta elab üksi oma ema majas, oli varem koolis majahoidja. Ilmselt lasti paar aastat tagasi lahti, kui üks ema tema peale kaebas. Ütles, et mees oli tema tütart koduteel jälitanud. Niipalju kui mina tean, ei juhtunud seal rohkem midagi.

Kuulujutt. Ja kuulujutt võib olla ohtlik, hävitav.

Huvitav, kas Ian ja Rachel teavad? Kas politseil on selle kohta midagi? Mul hakkab iiveldama ja hetkeks tabab mind paanika, et oksendan siinsamas nende ukselävel. Kujutan ette, kuidas okse Clare’i ketsidele pritsib. „Palun,” pöördun Iani poole, „anna teada, kui kuidagi kasulik saan olla. Teile mõlemale. Oleme ju kohe naabermajas. Me oleme teie jaoks olemas.”

26

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 26

4/21/2020 3:33:26 PM

Mees noogutab, huuled kriipsuks pigistatud. Tema selja taha ilmub üks naine – noor, lühikeste pruunide juustega. Mitte just ilus, aga lahke pilguga. „Tema on Theresa,” tutvustab Ian, „meie tugiisik.” „Peretoetus,” ütleb Theresa mulle kätt sirutades. „Ja teie olete?”

Mulle ei meeldi tema toon. „Mina olen Jane Goodwin,” vastan, „elan naabermajas.”

Naine naeratab ja mulle tundub otsekohe, et ilmselt vaid kujutasin ette, et ta toonis oli midagi imelikku. „Edwardsitel veab, et neil on head naabrid,” pöördub ta vaiksel häälel minu poole. „Just niisugustel hetkedel on kogukonna tuge vaja.” „Loomulikult,” vastan, „meie abikaasaga aitame alati, kuidas saame.”

Meenub, kuidas eile õhtul voodis lamasin ja vaesele Clare’ile pöidlaid hoidsin. Loomulikult polnud sellest abi. Selleks ajaks oli tüdruk juba surnud.

Politsei pole meiega veel rääkinud, aga kujutan ette, et mingil hetkel tulevad nad koputama. Uudis levis kulutulena – kooli juures räägiti ainult sellest. Keegi ei kasuta sõna mõrv, veel mitte, aga keegi ka ei arva, et see oli õnnetus. „Kuulsin, et Nathan Warren leidis ta,” sisistas Tricia mulle, kui pärastlõunal kooli väravate taga seisime. „Huvitav, mida politsei sellest arvab? Mäletad seda paari aasta tagust asja, kui ta töökohast ilma jäi?”

Noogutan. Mul on Nathanist alati veidi kahju olnud; räägitakse, et temaga juhtus mõne aasta eest õnnetus, mille järel on ta veidi omamoodi. Ta värvis ema maja katust, rääkis Sandra, kukkus redelilt maha ja lõi pea vastu kivi. Aga räägitakse ka, et ta mõistus pole kunagi päris korras olnud, et temas on midagi 27

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 27

4/21/2020 3:33:26 PM

hoopis pahelisemat. See, kuidas ta sind vaatab, oli keegi emadest kunagi öelnud, ütleme nii, et mulle ei meeldiks, kui ta mu tütrega kahekesi jääks.

Ma ei tahtnud lapsi täna silmist lasta, tahtsin neil ümbert kinni hoida ja mitte iialgi lahti lasta. Aga Jack ütles, et peame tegutsema nii, nagu midagi poleks juhtunud, ei mingit paanikat enne, kui oleme rohkem teada saanud. Mulle ei meeldinud, kuidas ta mind seda öeldes vaatas, nagu oleksin mingi paranoik, liigkaitsev ema.

Jumal tänatud sellegi eest, et ta kiiresti üles leiti, ütlesin Jackile, kui ta pärastlõunal koju tuli, aga mees ei vastanud. Ütles, et tööl oli raske päev. Vastasin, et kõik on korras, ma mõistsin, et ta oli väsinud ega mõelnud tõsiselt seda, mida eile õhtul ütles. Mõtlesin, et äkki on ta eilse hoopis unustanud, kogu selle Clare’i draama käigus.

Harry oli uudistest pööraselt šokeeritud, rääkisin temaga kohe, kui ta koolist koju jõudis. „Mul on nii kahju, kullake,” ütlesin, „kujutan ette, milline vapustus see on, ta oli ju sinuvanune. Politsei annab endast parima.” Poiss läks näost üleni valgeks, andsin talle köögikapist šokolaadiküpsise, mida hoidsin erijuhtudeks. Lõputud hamba­­ arstikülastused on viimane asi, mida ma vajan. Puudutasin poja käsivart, aga ta raputas mu käe maha ja läks trepist üles. „Las ta natuke olla,” ütles Jack mulle, „küll ta hakkama saab.”

Vaatasin küsivalt Harryle järele. Viimastel kuudel oli poeg minu suhtes väga kinniseks muutunud, nimetas koolikaaslastest sõpru, aga mitte iialgi tüdrukuid. See on normaalne, et teismelised poisid endasse tõmbuvad, ütles Tricia mõne nädala eest, sa ilmselt ei taha nagunii teada, mis ta peas toimub! Ja hakkas naerma, nagu oleks nalja teinud. Aga mina tahan teada. Ma tahan kõike teada.

28

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 28

4/21/2020 3:33:26 PM

Viies peatükk Jane Teisipäev, 5. veebruar

I

stume mu sõbranna Sandra köögis, kõigil kolmas veiniklaas ees, nendel punane, mul valge. Lihtsam puhastada. Ma hoolin sellistest asjadest. Sandra saatis mulle ja Triciale sõnumi, nõudes kiireloomulist veiniõhtut. Usun, et oleme kõik šokis, seisis seal, kell seitse minu pool? „Olete ju issile head lapsed?” ütlesin lastele enne kodust lahkumist nende pisikesi kehasid kõvasti vastu rinda surudes. Ma ei tahtnud neist lahkuda, aga Jack käskis minna ja midagi mehe pilgus sundis mind mantli selga tõmbama, käekoti haarama ja ukse enda järel kõvasti kinni lööma. Nende kümne minuti jooksul, mis Sandra poole kõndisin, tegi roie pisut haiget. Sandra elab ridaelamus, eesukseni viivat teed ääristavad lavendlipõõsad.

Suvel lõhnavad need imeliselt, aga praegu on vaid haledad, lõhnatud ja surnud aganad.

Sandra haaras jutustades mul käest nagu lohutust otsides, kuigi tean, et osa temast naudib olukorda selle süngusest hoolimata, ja nüüd lebab ta pihk minu omas. Meie abielusõrmused kõlksuvad vastamisi. Tricia kallab klaasid täis, kuigi oleme juba liiga palju joonud. Praegu joovad kõik rohkem, isegi lapsevanemate ühenduse liikmed. See võtab ärevust maha.

29

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 29

4/21/2020 3:33:26 PM

„Siin oli turvaline,” teatab Sandra joobnult, huuled veinist tumedad. Veel üks põhjus valget veini eelistada. Peopesa mu käe alt välja tõmmates surub ta selle oma kondisele rinnale, keskele, sinna, kus inimesed arvavad südant paiknevat. Enamasti eksivad nad hea hulga sentimeetritega. Vähemalt Jack ütleb nii. „Mu süda,” kuulutab ta, „on selle väikese tüdruku pärast murtud. Kas pole rumal? Aga on.” „Ma tean,” vastan. Mõtlen, et linnake oli kunagi turvaline, kena koht, heategijate kogukond. Nende sõnadega tutvustas seda mu abikaasa. Meie kodu, meie pisikese pere kodu. Sulle hakkab seal meeldima, ütles ta, huuled minu omade vastu puutumas.

Meenub juhtum vanas kodus, vahetult enne kolimist: laman selili, roie murdunud ja keha sinikatega kaetud, mu pea kohal kaarduvad lae ornamendid. Kuidas mind haiglas vaadati, enne kui kõik ära silusin. „Rääkige veel kord, mis juhtus, proua Goodwin,” öeldi mulle ja ma märkasin, millise pilguga õed mu abikaasat põrnitsesid, silmad vidukil ja pastakas ploki kohal ootel. „Ehk tunneksite end vabamalt, kui härra Goodwin ruumist lahkuks?” pakkus üks, aga Jack seisis otse tema kõrval, seepärast raputasin pead ja vastasin eitavalt, kõik oli korras. „Ma libastusin,” kinnitasin, „libastusin ja kukkusin, kui laste pesu trepist üles viisin. Saabuks ometi see aeg, kui nad ise oma pesu pesevad!” Selle peale hakkas kõige noorem õde naerma, naeratas mulle ja kohendas patja. Ma peaaegu tundsin temast õhkavat headust ja puhtust. Tahtsin ka selline olla. Põgusa hetke jooksul, kui Jack tualetti läks, tahtnuksin tal käsivarrest haarata, talle tõtt rääkida. Aga mõtlesin lastele, minu poole pööratud väikestele pilkuvatele silmadele, ega lausunud sõnagi.

Uus algus, oli Jack haiglast koju sõites öelnud, meile mõlemale.

Varsti pärast seda kolisime siia.

30

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 30

4/21/2020 3:33:26 PM

Sandra võtab veel lonksu veini ja topib suhu peotäie Kettle’i krõpse. Sellega ajab ta veidike huulepulka laiali, aga keegi ei ütle midagi. „Ma ei kujuta ette, mis tunne sul võib olla, Jane,” ütleb ta, „ikkagi teie naabrid.” Ta judiseb kergelt. „Sa ei suuda seda uskuda, ega?” Sandra tasandab häält, vaatab mulle ja Triciale otsa, ta silmad tumenevad pisut. „Ega sa ei arva – noh, sa ei arva ju seda, mida ikka arvatakse?” Sõbranna on peaaegu sosistama hakanud ja ma tean, mida ta öelda tahab, veel enne, kui jõuab suu avada ja köögivalguses valgeid hambaid välgutada. Ta kasutab valgendusplaastreid, olen neid tema vannitoas näinud. 19.99 maksab pakk, säravvalged hambad kogu eluks. „Ega sa ei arva, et teda vägistati?” Üks sõna muudab täielikult ruumis valitsevat õhkkonda, seinad tõmbuvad kokku, suruvad meile peale. Tõstan käe kurgule, mõtlen Clare’i pikkadele jalgadele ja pilgule, millega mu poeg ta kuldseid juukseid imetles. „Laseme parem politseil selle üle otsustada,” märgin, „aga jumala nimel, loodan, et seda ei juhtunud.” „Aga see oleks motiiviks küll,” käib Sandra peale, märkamata mu ebamugavust. Vastamise asemel rüüpan veel sõõmu veini, surun käe kõhule ja tunnen, kuidas see näljast koriseb. Me pole õhtust söönud. Vedelad kalorid. „Ma mõistan, mida sa mõtled,” pistab Tricia vahele, silmad järjekordset klatši aimates hiilgamas. „Oleks imelik, kui keegi oleks teda lihtsalt niisama, ilma põhjuseta rünnanud.” Sõbranna judiseb. „Ja et just Nathan Warren ta leidis – ega see ka mingit erilist usaldust ärata. Vaene, vaene Rachel. Marki ta juba kaotas.” Tricia vakatab. „Ma loodan, et ta midagi rumalat ei kavatse.”

31

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 31

4/21/2020 3:33:26 PM

„Viisin talle täna lõunaks lasanjet, kui politsei ära oli läinud,” ütlen ja naised noogutavad heakskiitvalt. Nojah, ma mõtlesin viia, mis teeb peaaegu sama välja. Racheli ja Iani magamistoa kardinad olid tihedalt ette tõmmatud, kui Sandra juurde minema hakkasin – sisse ma ei näinud. Nende magamistoa aken on meie vannitoa aknaga vastamisi; duši alt näen tervet nende voodit ja mõlema abikaasa riidekappe, ülikonda, mille Ian enne linnas toimuvat olulist koosolekut üles riputab. Nemad ilmselt mind ei näe. Samas oleks lasanje viimine neid hoopis häirinud. Ehk oleksin liiga kaugele läinud. „Sa oled väga hea naaber, Jane,” märgib Sandra luksudes ja uut veinilonksu rüübates ning ma vaatan naeratades kõrvale.

Sandra maja on segamini, põrandal vedelevad mänguasjad. „Küll me sellest üle saame,” ütleb Tricia otsustavalt noogutades, vaid veidike rikub lause mõju klaasist välja, naise kallile kreemikale pluusile loksuv veinilärakas. „Meie kõik saame. Siin linnas tuleb kokku hoida. Me ajame ühist asja.”

Kaminasimsil lööb kell – vanamoodne, mu vanaemal võinuks selline olla. Sandral pole kunagi erilist stiilitunnet olnud. „Hakkan parem minema,” teatan. „Jack ootab.” Heidan pilgu käekellale ja ärevuselaine voogab minust üle, kujutan ette, kuidas mees sõnumit oodates pidevalt telefoni vaatab, ärritatud, et lubatust kauemaks jään. Teeb õlle lahti, kork plumpsatab vaikselt.

Jackil on sinuga vedanud, ütles mulle kunagi üks vana sõber. Oi, kui täppi need sõnad praegu lähevad. „Tervita meie poolt,” ütlevad naised peaaegu kooris, noogutan ja hakkan kotti kokku korjama. „Ooh!” hüüatab Tricia, kui peaaegu ukse juures olen, „­Clare’i tõttu läks peaaegu meelest ära. Aga kas te Lindsay Stevensi kohta kuulsite, Close’ist?” Sõbratar tasandab häält, ehkki oleme majas 32

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 32

4/21/2020 3:33:26 PM

omapäi, kui Sandra ülakorrusel magavad lapsed välja arvata. „Paistab, et ta sai oma lahutuspaberid kätte. Pidi täitsa masenduses olema.” „Jumaluke,” ütlen, püüdes näida rabatud, ja manan näole kusagile kaastunde ja kurbuse vahele jääva ilme. „Kui kohutav.”

Tricia noogutab. „Mõtlesin, et küpsetan talle midagi ja hüppan järgmisel nädalal läbi.” Ta vaatab ootavalt minu poole. „Ma aitan,” teatan just õigel ajal ning Tricia vaatab mulle naeratades otsa ja pigistab kergelt mu käsivart. „Aitäh, Jane, sa oled parim. Homme kooli juures näeme! Jõua ilusti koju. Saada sõnum, kui kodus oled. Issake, ega ma ei saa enne korralikult magada, kui teada saame, kes Clare’i tappis.”

Tricia paistab murelik, hetkeks tunnen kõhedust, kuid surun selle maha. Koju on kümme minutit kõndida, pealegi olen hoopis hullemat kogenud.

Lindsayle mõeldes panen ukse vaikselt enda järel kinni. Ma ei oska öelda, mis tunne mul tema lahutuse suhtes tegelikult on. Ma ei saa neile veel öelda, et kusagil sügaval sisimas on osa minust tema peale kade. On veel vara neile tõtt rääkida.

Kõnnin mööda vaikset tänavat kodu poole, valgustades maapinda oma jalge ees uue iPhone’i taskulambiga, kuigi tunnen neid väikseid kõnniteid nagu oma viit sõrme. Minust paremale jäävad koolid, alg- ja keskkool sõbralikult kõrvuti, andes lastele võimaluse veeta kogu oma noor elu kodust vaid paari meetri kaugusel; mu tasku­­lambi valgus langeb koolimaja ees kollasele lindile, mis täna kiirustades heki külge kinnitati, kui uudised Clare’i kohta olid välja tulnud. Kurbus levib kiiresti. Pööran valgus­­vihu lindilt kõrvale ja koperdan natuke. Olen rohkem purjus, kui arvasin.

33

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 33

4/21/2020 3:33:26 PM

Edwardsite maja on valge, särab tuledes. Lähemale jõudes hakkab mu süda rinnus kloppima. Maja ees seisavad autod: kaks politseimasinat ja üks must. Seda enam Harry ees vigase turvasüsteemi kaela ajada ei saa. Varsti on ajakirjanikud kohal. See mõte paneb mind judisema ja eelmise öö õudusi meenutama.

Mõtlen Sophiele, oma tütrele, ta armsatele roosadele pruntis huultele, sellele, kuidas ta pisikesed valged sokid pahkluult maha libisevad. Ma suren, kui temaga midagi peaks juhtuma. Ta on meie ainuke tüdruk, kuigi soovisin neid alati rohkem. Minul õde ei ole ja Jack ei räägi oma vanema õe Katherine’iga – aga me saime kaks poega. Mitte et sooviksin Harryt ja Finni nüüd välja vahetada, mitte mingil juhul. Hüva. Muudaksin Harry vast kübekese sotsiaalsemaks. Ja sooviksin, et ta veidi vähem blondiinide vastu huvi tunneks.

Lähen Edwardsite majast langetatud päi kiiresti mööda, vaatamata, kas seal seisvates autodes ka kedagi istub. Võtmed on peos külmad. Surun metalli üha tugevamalt peopessa, kuni see teeb haiget. Meie eesuks on raske, roomatt puidust raamis. Tulekahju korral ärkaksime kõik suitsu peale. Vahest on see hea. Jack on seda mitu korda maininud. Tegelikult röökinud. Õnneks kuulasid lapsed parasjagu „Harry Potteri” audioraamatut, mis nende pisikesed kõrvad kurdistas. Ei lasknud neil issi kisa kuulda. Tegelikult ma arvan, et Harry võis kuulda.

Majas sees toetun seljaga vastu ust, sunnin end sügavalt sisse hingama. Harry on täna õhtul kodus, poisi hiiglaslikud mustad ketsid vedelevad esimeses koridoris. Kummardun, et need üles korjata ja korralikult kingariiulile asetada; soovin oma segamini meeltes korda luua. Loodan, et poiss tunneb end paremini.

Loomulikult on rahu röövitud, kui kodule nii lähedal selline asi juhtub. Ma tean, et see on kohutav, tean, et peaksin keskenduma 34

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 34

4/21/2020 3:33:26 PM

naabritele ja nende leinale, aga isekalt ei soovi ma, et politsei mu perekonna ümber nuuskima hakkaks, mu abielu pragusid rohkem lahti kangutaks. Asjad võivad veel muutuda iga hetk.

Enamasti ta kahetseb. Kahetseb väga. Pealegi paranevad sinikad kiiresti. Kunagi pole olnud põhjust kedagi kolmandat asjasse segada. Mitte selles staadiumis.

Jack istub elutoas, täpselt nagu ette kujutasin, jalad välja sirutatud suurel hallil diivanil, mis läks meile üle kolme tonni maksma. Kolm tonni, tahtnuksin talle öelda, kolme tonniga oleks võinud Sophie panna Saffron Waldenisse erakooli. Mehe ees plingib 52-tollise ekraaniga televiisor, heli on maha keeratud. Mind nähes tõstab ta sõrme huulile. Mu kõhukoobas tõmbub krampi. „Lapsed magavad. Noh, ma arvan, et Harry mängib oma toas Xboxi. Aga Sophie ja Finn läksid juba rohkem kui tund aega tagasi magama.” Mees silmitseb mind. Silmi pilgutamata. „Aitäh,” lausun automaatselt, lähen läbi toa kööki, ruume ühendab omavahel tumedatest taladest võlvkaar. Seisan valamu ääres ja lasen klaasi külma vett. Sügava valamu kohal kõrgub kullavärvi kraan. Moodne. Trendikas. Köögist avaneb vaade Edwardsite majale. Huvitav, kas Jack on ka neid vaadanud? „Oli lastega kõik korras?” uurin. „Jah,” vastab mees. „Sophie tahtis unejuttu, Finn tahtis veel mahla. Harry urahtas mu peale. Ei midagi erakordset.”

Ma ei suuda mõistatada, mis tujus ta on. Meie vahel ripuvad sõnad, kõik need välja ütlemata asjad.

Jack viipab mulle, astun tema poole, sõrmed veeklaasi ümber pigistatud. Ta vaatab mulle naeratades otsa, ajab huuled suud­­ luseks prunti – liigutus, mis tavaliselt tähendab, et ta tahab seksi, pigistan klaasi veel kõvemini pihku ja prunditan talle vastuseks huuli, üritades korraks kunagist keemiat taaselustada.

35

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 35

4/21/2020 3:33:26 PM

* Hiljem. Olen purunenud klaasi killud kokku pühkinud, ühe köögipaberisse pakitud killu hoian alles, üleval kapis, kus tikud seisavad, et lapsed neid kätte ei saaks. Igaks juhuks. Mul on selliseid väikseid relvi igale poole majja peidetud – hädaolukordadeks. Nuga meie magamistoa pehmekaaneliste raamatute riiulis, vasakult kolmanda raamatu, „Wolf Halli” vahel. Kahekümnenaelaseid täis ümbrik kokaraamatute vahel. Minu pääseteed, nagu need hetkel on. Ma ei usu, et Jack teab.

Voodis pöörame näoga teineteise poole; minul on hambad pestud, temal ei ole. Tunnen keelel jätkuvalt kergelt läppunud alkoholimaitset, kuulen südant kõrvus peksmas. Kujutlen Rachelit ja Ianit naabermajas voodis lebamas; ma ei suuda uskuda, et nemadki magaksid. Äkki neid polegi seal, äkki on nad juba politseijaoskonnas. Võib-olla otsib politsei parasjagu maja läbi.

Kujutlen, kuidas nad Clare’i asjades sobravad, silmadega pisimaidki detaile otsides. Olen liiga palju „CSI-d” vaadanud. „Kuidas lapsevanemate ühenduse tüdrukutel läheb?” küsib Jack, pean tahtmatult naeratama. Tüdrukud. Oleme neljakümne viiesed. „Lindsay sai lahutuspaberid kätte,” räägin talle, „Tricia ajas endale veini peale. Sandra ütleb, et tal on südames valu.” „See on võimatu,” vastab mees ja ma pööritan pimedas silmi.

Arst igas olukorras. „Miks ta lahutab?”

Keeran selili. Pimedas tontlikult mõjuv valge kardin riivab mu käsivart. Me üritame nii pööraselt normaalsed olla, et see teeb suisa haiget. „Mul ei tekkinud võimalust küsida.”

Ma peaaegu tunnetan ta kõverat muiet, kuigi mehe suu piirjoon on pimedas vaevu nähtav.

36

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 36

4/21/2020 3:33:26 PM

„Veab tal.”

Järgneb vaikus. „Jane,” alustab ta, „eilse õhtu kohta …”

Ootan. Arvatavasti vabandust, aga sel korral seda ei tule.

Soovin, et võiksin sulgpehmed padjad meie vahele barrikaadiks kuhjata, oma und kaitsta. Tahaksin rohkem Clare’ist rääkida, aga ei saa; põrnitsen selle asemel seina ja mõtlen oma lastest, nende väikestest armsatest pontsakatest nägudest, pikkadest tumedatest ripsmetest ja pehmest ühtlasest hingamisest kõrvaltoas. Mõtlen Harryst, tema teki all kägarasse tõmmatud teismelisekehast, kergest värskest habemetüükast lõual. Minu pisikesed.

Ma ei uinu enne, kui Jack on magama jäänud. Olen liiga hirmul.

37

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 37

4/21/2020 3:33:26 PM

Kuues peatükk Seersant Madeline Shaw Teisipäev, 5. veebruar

A

shdon on väike linn, rahvaarv 3193. Linnamärk asub keskuses, alg- ja keskkooli vastas ning Bourne’i jõe kõrval. Märgil on kolm talunikku, lammas ja veider üleelusuuruses maisitõlvik. Linnakeses on arstikabinet, kõrts ja kirik, lehekiosk, keraamikatööstus ja palju keskklassi emasid. See ei ole linn, kus juhtuksid halvad asjad, ja Clare’i surm tabab kõiki kohutava šokina.

Madeline on linnakeses elanud veidi üle pooleteise aasta. Kui peainspektor ta ametlikult Clare Edwardsi juhtumi peale enda alluvusse määrab, joob Madeline oma laua ääres kohvi, musta – et kaloritarbimist vähendada –, ja kuulab salvestust Nathan Warreni kõnest Lornale pärast Clare’i leidmist. Ta on kursis mehe kohta mõne aasta eest tehtud vihjetega, kaebusega, et mees oli koolist koju minevale tüdrukule järgnenud, ja oli selle kohta juba ka Ben Moore’ilt küsinud. Seersant Moore kehitas vaid õlgu ja rehmas käega. „Kui sa mu ausat arvamust kuulda tahad, siis minu meelest oli see üks suur lollus,” vastas ta. „Ashdoni elanikele ei meeldi mitte keegi, kes ei ole selline nagu nemad – vähemalt mulle on 38

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 38

4/21/2020 3:33:26 PM

selline mulje jäänud. Naine, kelle tütar see oli, ei esitanud kunagi süüdistust; räägiti, et ta mõtles asja lihtsalt välja, sest oli mingi asja pärast kooli peale tige. Nad kolisid ka varsti ära Saffron ­Waldenisse.”

Madeline oli noogutanud ja kõik kirja pannud, igaks juhuks. „Ma tahan, et sina sellega töötaksid, Shaw,” ütleb peainspektor nüüd, „sa tunned linna ja inimesi. Sul on teatavad eelised.”

Vidukil silmadega vaatab peainspektor talle otsa. „Madeline, ära vea mind alt.”

Madeline surub hambad kokku – tõenäoliselt ta ei vea. Ta mõtles kogu öö Racheli ilmele, kui nad uudise talle teatavaks tegid; helile, mis kõlas, kui ta põlvili põrandale vajus, kuidas mees ta peene piha ümbert kinni hoidis. Tema kogemuste põhjal pole perekond iialgi nii süütu, kui välja paistab, aga neil kahel on siiamaani õnnestunud teda vastupidises veenda. „Tunnen teile südamest kaasa,” ütles ta neile mõlemale puise keelega. Ulatas neile Clare’i isiklike esemete loetelu, mida politsei tõendusmaterjaliks vajas. Clare’i kell, juuksekumm, mis tal randme ümber oli, kooliasjad ja rahakott. „Me otsime ikka veel Clare’i telefoni,” rääkis Madeline vanematele. „Töötame versiooniga, et ründaja võttis selle kaasa.” „Kas te telefoni jälitada ei saa?” küsis Rachel raginal hingates ja tatistades. „Minu meeskond tegeleb sellega,” vastas peainspektor, „ja me uurime ka kõnede väljavõtteid – vaatame, kellega Clare viimasel ajal rääkis, elimineerime inimesi kahtluse alt.”

Mõlemad vanemad heitsid pilgu nimekirjale. „Aga tema kaelakee?” küsis Rachel, puudutades käega iseenda kurgualust, haarates oma kaelast, nagu tahaks seda kaheks rebida.

Ian sirutas käe välja, haaras naise käe oma pihku ja asetas õrnalt lauale tagasi.

39

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 39

4/21/2020 3:33:26 PM

Politseinikud vahetasid pilke. „Kaelakee?” „Me kinkisime selle talle kuueteistkümnendaks sünnipäevaks,” selgitas Ian. „Ainult kaks nädalat tagasi, 14. jaanuaril.

Kuldkett medal­­joniga, milles on tema nimi.”

Madeline’ile meenus taas nende tütar, see, kuidas ta maapinnal lamas, heledad juuksed taskulambi valgel helkimas. Kuidas ta Clare’i kaelalt pulssi otsis. Kaelakeed ei olnud. „Kas see võis teil kuidagi kahe silma vahele jääda?” uuris Ian ühelt teisele vaadates, mehe nägu hakkas punetama. „Ei,” vastas Madeline, „see on äärmiselt ebatõenäoline. Kõik, mis kuriteopaigalt leiti, on siin nimekirjas.” „Aga me kontrollime veel kord üle,” lisas Rob samal hetkel, kui Rachel uuesti nuuksuma hakkas ja see terves köögis vastu kajas. „Ta on hea tüdruk,” korrutas kasuisa ikka ja jälle, kui politseinikud tõusid, et minema hakata; hommikusööginõud seisid endiselt valamu kõrval hunnikus ja ühel toolil olid Clare’i värskelt pestud riided. „Meie Clare on hea tüdruk.” „Me võtame ühendust,” oli Madeline öelnud, „niipea kui võimalik, proua ja härra Edwards. Kohe homme hommikul.”

Aga ta oli juba hommikul nimekirja kontrollinud, helistanud patoloogile, uurimaks, ega surnukeha juurest midagi muud leitud. Ei kaelakeed. Ei telefoni.

Koos Robiga otsisid nad Edwardsite maja keldrist pööninguni läbi. Vanemad ei näinud sugugi paremad välja kui eelmisel päeval – välisukse juures seisis tühi veinipudel ja aknalaual teine, poolik. Keegi oli juba jätnud majaesisele muruplatsile närbunud lilled, punased roosid ilma kaardita.

Rob ja Madeline läksid üles, jättes Racheli ja Iani alla koos Theresa, perekonnale määratud tugiisikuga, kes oli eile just siis 40

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 40

4/21/2020 3:33:26 PM

saabunud, kui nemad minekule asutasid. See Theresa on tore, ta meeldib Madeline’ile. Uus, aga tore, oskab hästi teed teha.

Madeline oli talle öelnud, et ta hoiaks politseid kursis, kuidas Edwardsid omavahel käituvad, millest nad oma kodu privaatsuses räägivad. Theresa vaatas Madeline’i, nagu oleks too midagi kohutavat öelnud. „Te ei kahtlusta ju neid?” „Theresa,” oli Madeline selgitanud, „selliste juhtumite puhul me kahtlustame kõiki.”

Ian Edwards oli öelnud, et nii tema kui ka ta naine olid sel õhtupoolikul kodus, ta oli varakult töölt lahkunud, sest tahtis Racheli välja õhtustama viia. Rachel kinnitas, et jõudis töölt Saffroni kinnisvarabüroost kella neljaks tagasi, olnud eelnevalt näidanud üht maja Little Chesterfordis, kaheksa miili Ashdonist lääne pool. Nad kohtusid kodus. „Perekond, kes maja näha tahtis, ei olnud huvitatud,” ütles Rachel nuuksete vahel. „Nad ei olnud kaua, võite kontrollida.”

Clare’i magamistuba on korras, iga asi omal kohal – roosa päevatekk, kapitäis riideid. Madeline libistab käega üle riidepuude, kinnastatud käed silitavad Clare’i kleite ja kampsuneid.

Ta uurib raamaturiiuleid, pöörab pilgu öökapile, millel seisavad juuksekummid ja rulldeodorant. Seal on ka hunnik ehteid, keermega kõrvarõngaid ja hõbedane amulettkäevõru, aga kullast medaljoniga kaelakeest pole jälgegi. Peegli ees nööri küljes ripub rida fotosid – mustvalgetel polaroidpiltidel on kaks tüdrukut, keeled suust väljas. Üks neist on Clare. Teist tüdrukut Madeline ei tunne, ta sikutab pildi õrnalt nööri küljest lahti ja võtab selle oma kinnastatud kätte. Talle vaatab otsa kaks paari säravaid silmi. „Ta oli alles laps,” lausub Madeline valjult. Peainspektor ei vasta.

41

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 41

4/21/2020 3:33:26 PM

„Tüdruku isast pole ühtegi pilti,” ütleb Madeline kogu tuba hõlmava žestiga. Ka alumisel korrusel pole temast ühtegi fotot – Marki lihtsalt ei eksisteeri siin majas. Tema asemel vaatab neile vastu Iani särav nägu, käed Racheli ja Clare’i õlgadel. Asen­­daja. „Imelik,” nendib Rob, „et mitte ühtegi ei ole.”

Clare’i magamistoas pole midagi ebaharilikku, aga igaks juhuks pildistavad nad seda ikkagi ja pistavad tüdruku endiselt plinkiva hõbedase sülearvuti tõendite kotti. Alumisel korrusel pakub Theresa värsket teed.

Madeline näitab vanematele Clare’i ja teise tüdruku pilti. „Lauren,” teatab Rachel otsekohe, „Clare’i parim sõbranna.”

Madeline noogutab. „Aitäh – peame ka temaga rääkima, uurima, kas ta teadis midagi rohkemat Clare’i liikumisest neljandal kuupäeval. Kuidas ta perekonnanimi on, palun?” „Oldbury, Lauren Oldbury,” vastab ema veidi katkeval häälel.

Naise nägu on väga kahvatu ja huuled peaaegu veretud. „Ega teil midagi selle vastu ole, kui selle enda kätte jätan?” küsib Madeline tüdrukute pilti sõrmede vahel hoides. Mõlemad vanemad raputavad pead, pilk tütre näole kinnitatud. „Härra ja proua Edwards,” ütleb peainspektor, „mul on väga kahju, aga te peate ametlikult Clare’i tuvastama.” Ta heidab pilgu Madeline’ile. „Keegi minu alluvatest saadab teid täna pärastlõunal.”

Rachel oiatab. Naise õhukesed juuksed langevad elutult ­­kraele, tal on seljas samad riided, mis eelmisel päeval. Ian noogutab ja surub huuled kõvasti kriipsuks. Endine sõjaväelane – Lorna uuris toimikuid. Mehes on midagi, mis sellesse majja ei sobi, ta on nagu viies ratas vankri all, käopoeg võõras pesas, teine abikaasa, hoolimata sellest, mis mulje piltidelt jääb. Madeline 42

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 42

4/21/2020 3:33:26 PM

mõtleb, mida Clare nende abielust võis arvata. Oli tal mingit sõnaõigust? „Aitäh,” ütleb Ian ja peainspektor noogutab. „Me saadame auto.”

Madeline köhatab kurgu puhtaks. „Härra ja proua Edwards, nagu te teate, on meil põhjust kahtlustada, et teie tütar tapeti ja seetõttu pean teilt küsima, kas teate, kas kellelgi, siitkandist ja kuskilt kaugemalt, oli põhjust Clare’ile halba soovida?”

Racheli ilme on ahastav, pisarad hakkavad mööda põski voolama, libisevad eelmiste jälgedesse ja näivad päevavanuse meigi taustal valged. Madeline vaatab teda. Ema ilma lapseta. Leinav. „Ei,” sosistab Rachel, „ei ole kedagi. Mu kullake on ainult kuusteist, ta pole kunagi midagi halba teinud, mitte iial …”

Naine murdub ja Ian võtab tal kaitsva liigutusega ümbert kinni.

Politseinikud vaatavad neid, märkavad nendevahelist dünaamikat. „Aga teie, härra Edwards?” pärib Madeline. „Tuleb ehk teile midagi pähe? Midagi ta viimaste päevade või ebatavalise käitumise kohta?”

Politseinikud vahetavad omavahel kiire pilgu, peainspektori silmad tõmbuvad pilukile ja Madeline kallutab pea veidi ühele küljele. „Ei,” vastab Ian, „ei, mitte midagi. Ta oli hea tüdruk, uurija.

Nagu ma eile õhtul ütlesin – ta meeldis kõikidele.”

Nad ootavad hetke, aga Rachel nutab edasi ja Theresa asetab lauale salvrätikarbi. „Hüva,” sõnab peainspektor, „tänan teid mõlemat teie aja eest.” Nad tõu­sevad püsti, Madeline sorib taskus ja ulatab Rachelile oma nime­­kaardi.

43

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 43

4/21/2020 3:33:26 PM

„Helistage mulle, kui meenub midagi, millest teie arvates abi võiks olla,” ütleb ta, „ükskõik millal. Päeval või öösel. See on minu otsenumber.” Rachel tõstab pisaraist klaasistunud pilgu, neelatab kõvasti ja noogutab. Nad vaatavad, kuidas Iani pihk katab Racheli käe ja Madeline’i nimekaart vaateväljast kaob.

Sissesõiduteel kruusa kriginal auto poole astudes vaatab Rob Madeline’ile otsa. „Mis sa arvad?”

Naine tõmbab sügavalt hinge. Ta ei tunne Edwardseid hästi – Ashdonis eelistab ta niipalju kui võimalik omaette hoida. Rachel ei kuulu emade seltskonda – nagu Jane Goodwin ja teised temasugused –, aga Madeline on teda paar korda koos Ianiga pühapäeval Roosi ja Krooni pubis Chardonnayd joomas näinud.

Päeval müüb ta keskmiselt jõukatele klientidele ülesvuntsitud maju Saffron Waldenis ja ta kaotas paari aasta eest abikaasa – Mark suri kopsuvähki. Kuskil on neil selle kohta vana lahkamis­ aruanne. Naine abiellus peagi uuesti. „Ma ei tea,” vastab Madeline viimaks, „aga ma tahaks mõlemale taustakontrolli teha ja lasta nende selle õhtupooliku alibisid kontrollida. Ja ma tahan Lauren Oldburyga rääkida. Clare oli kuusteist – selles vanuses räägitakse sõpradele hoopis rohkem kui vanematele.”

Peainspektor heidab pilgu kellale. „Kiire võileib, enne kui Nathan Warreniga juttu lähme ajama?”

Madeline krimpsutab nägu. „Ainus koht, kust siinkandis võikut saab, on Walkeri nurgapood, aga usu mind, seda sa pigem ei sööks.”

*

44

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 44

4/21/2020 3:33:26 PM

Nathan Warren istub Chelmsfordi politseijaoskonna kolmandas ülekuulamisruumis, ta käed on laual laiali ja suured pruunid silmad vilavad mööda tuba nagu lõksu püütud loomal.

Madeline istub tema vastu toolile, ulatab mehele tassi filtrikohvi ja valab kummalegi klaasi vett. Peainspektor võpatab, kui Nathan plasttassi liiga jõuliselt pihku haarab ja vedelik hallika kattega lauale loksub. „Vabandust,” ütleb mees rutakalt, kergelt kokutades, ja Madeline toob toanurgast paar paberkäterätti ning pühib laua kuivaks.

Viimased poolteist aastat on Nathan Warren peaaegu iga päev Ashdon High Streeti nurgal seisnud. Igavesest ajast igavesti on ta olnud linnakese osa – oli kooli majahoidja, enne seda postimees, toppis Essex Gazette’i elanike postkastidesse (enamasti liiga hilja, aga keegi ei kaevanud kunagi). Praegusel ajal ei tea enam keegi, millega ta tegeleb. Madeline on näinud teda muruväljakutel lonkimas, vahetevahel turvavest seljas. Ta tõstab kunagisest liiklusõnnetusest jäänud ohutuskoonust ühest kohast teise, aga kohalik omavalitsus pigistab selle koha pealt silma kinni, sest see pakub mehele mingitki tegevust. Hoiab ta jamadest eemal ja politsei ei vaevu ka kunagi sekkuma. Tähendab, kuni tänaseni. „Aitäh tulemast, Nathan,” alustab Madeline mehele naeratades. Linnakese õelamad naised ütlevad, et Nathan on lihtsameelne, mitte päris tema ise, aga Madeline jätab hinnangu andmise hiljemaks, kuni kogu lugu selgemaks saab. Soovi korral suudavad inimesed suurepäraseid etendusi anda. „Nathan, ma tean, et sa andsid juba esmaspäeval seersant Campbellile tunnistuse, aga me tahaksime mõne asja veel kord üle küsida, kui sulle sobib.”

45

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 45

4/21/2020 3:33:26 PM

Mees ei räägi, ainult vaatab neid, surub üht kätt närviliselt rusikasse ja laseb taas vabaks. „Kus sa olid esmaspäeva, 4. veebruari pärastlõunal, Nathan?” pahvatab peainspektor ja Nathan kahvatab nähtavalt. „Ma olin kodus,” pomiseb ta, „lihtsalt kodus.” „Kas keegi saab seda tõestada?”

Politseinikud juba teavad, et ei saa – Nathan elab üksi, ta ema suri viis aastat tagasi ja jättis maja pojale. Teadaolevalt tal rohkem sugulasi ei ole. „Nathan,” lausub Madeline sõbralikult, Robile pilku heites, „meile oleks abiks, kui sa räägiksid sellest õhtupoolikust – mida sa kuni Clare Edwardsi leidmiseni ja pärast seda Sorrow’s Meadow’l tegid?”

Mees kratsib kiire ja terava liigutusega üht kõrvatagust. „Kodus olin,” kordab ta, „ja läksin siis jalutama.” „Ja mis kell see oli?”

Mees paistab paanikas olevat ja Madeline nihutab natuke oma rannet, nii et kella sihverplaat jääb Nathani poole, mõeldes, kas mees maadleb kellaaja määramisega. Patoloog arvab, et Clare suri kuskil viie ja seitsme vahel. „Umbes seitsme paiku,” teatab Nathan noogutades, rahul, et meelde tuli, „pärast uudiste lõppu. Ma käin alati seal jalutamas, mulle meeldivad lilled.” „Veebruaris ei ole lilli, härra Warren,” märgib peainspektor.

Madeline surub huuled kriipsuks ja hingab sügavalt sisse. Ta ei saa lahti tundest, et tuleks sellega üksi hoopis paremini toime. „Hüva, Nathan,” teatab ta, „läksid jalutama. Ja kas sa jalutades kedagi teist ka nägid?”

Mees raputab pead.

46

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 46

4/21/2020 3:33:26 PM

„Ainult mina.” „Ja märkasid Clare’i maas lamamas?”

Nathan noogutab, pöörab pilgu kõrvale, ta vasak jalg hakkab laua all võdisema. Ta on suur mees, labakäed nagu labidad. Nad teavad, et Clare kaalus umbes viiskümmend kilo – selline mees võinuks ta nagu udusule kaenlasse haarata. „Ja mis sa siis tegid, kui teda nägid?”

Mees vaatab uuesti politseinikele otsa, hiigelsuured silmad pärani ja kurvad. Ta nahk on väga kahvatu, aga huuled täidlased nagu lapsel. „Ma ütlesin talle, et ta üles ärkaks,” pomiseb ta, „aga ta ei ärganud.” „Kas sa puudutasid teda?” „Ei, ei, ei,” korrutab ta ja hakkab väga kiiresti pead ühelt küljelt teisele raputama. „Nathan, pole vaja muretseda,” lausub Madeline kindlalt, „püüame lihtsalt taastada Clare’i surmaga seonduvaid sündmusi.

Sinust on palju abi.”

Peainspektor hingab välja. „Oled kindel, Nathan, et sa teda ei puudutanud?” küsib ta toolil kergelt ette kummardudes ja põimib sõrmed laual kokku.

Tema abielusõrmus helgib laelambi valgel ja Madeline tunneb teatavat vastumeelsust. Nad ei tohi juhtumit Nathanile kaela määrida lihtsalt sellepärast, et Rob Sturgeon uurimisega võimalikult kiiresti ühele poole tahab saada.

Nathan ei vasta. „Las ma räägin, mida mina arvan, Nathan,” ütleb peainspektor vaikselt. „Mina arvan, et sa läksid Clare Edwardsile järele, kui ta koolimajast väljus. Ma arvan, et püüdsid temaga rääkida. Ma 47

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 47

4/21/2020 3:33:26 PM

arvan ka, et sulle ei meeldinud, et ta ei pakkunud sulle seda, mida sa tahtsid. Ja sa tõukasid teda. Ja sattusid siis paanikasse.” Vaikus. „See pole sul ju esimene kord koolist koju minevat tüdrukut jälitada, või kuidas?”

Madeline’i tabab vihasööst – peainspektoril pole mingit õigust kaevata välja vana ja tõenäoliselt valet süüdistust. Nad peavad Nathan Warrenile näitama, et on tema poolt. Tema kogemus ütleb, et vastasel korral ei kaldu inimesed eriti midagi rääkima.

Nathan raputab veelgi kiiremini pead ja katab kõrvad kätega, nagu tekitaks niisugune väide temas õudust. „Ei,” ütleb ta, „ei! Mina teda ei puutunud, mina teda ei puutunud.” Ta paistab ehmunud ja pomiseb omaette veel midagi.

Madeline kummardub lähemale. „Mida sa ütlesid, Nathan?” „Ta oli kena,” vastab mees neile otsa vaatamata ja Madeline võpatab ootamatusest.

Peainspektor põrnitseb teda. „Jah,” kinnitab ta, „ilus tüdruk oli, eks ole, Nathan? Kas ta sellepärast meeldiski sulle?”

Nathan oiatab. Ta vaatab abiotsivalt Madeline’i poole ja viimane asetab peopesa Robi käsivarrele, soovides, et mees rahuneks. „Kas võis olla, Nathan, et olid Sorrrow’s Meadow’l juba veidi varem, kui ütlesid?” küsib naine. „Kui sa meile räägid, saame sind aidata. Kui ei, võib asi hoopis hullemaks minna.” Vaikus. Nathan raputab üha pead ette-taha, nagu need mänguasjad, mida autode tagaaknale pannakse. Madeline surub alla äkilise tungi talle pliiatsiga otsaette koputada, et näha, kas mehe pea hakkaks vastupidises suunas kõlkuma. „Räägime sellest teine kord, söör?” teeb Madeline vaikselt ettepaneku.

48

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 48

4/21/2020 3:33:26 PM

Rob põrnitseb teda, aga Madeline vaatab kindlameelselt vastu. Ruumist väljudes meenub talle taas Ian, kuidas ta käega naise peopesa kattis ja tal piha ümbert kinni hoidis. Inimesed oskavad suurepäraseid etendusi anda. Praegu on veel vara otsustada, keda usaldada.

49

RR_Morgan_Naabritydruk_SISU.indd 49

4/21/2020 3:33:26 PM