terapeut

HELENE FLOOD

Terapeut Norra keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Rahva Raamat

3

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 3

4/21/2020 3:32:03 PM

Terapeuten © Helene Flood First published by H. Aschehoug & Co. (W. Nygaard) AS, 2019.

Published in agreement with Oslo Literary Agency. © Kadi-Riin Haasma ja Rahva Raamat 2020 Toimetaja Mari Klein Kaanekujundus © Lukas Möllersten Kaane töötlus Jan Garshnek Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9949-693-57-3 ISBN (e-pub) 978-9949-693-58-0

4

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 4

4/21/2020 3:32:03 PM

Reede, 6. märts. Sõnum Kui ta ära läks, oli väljas pime. Ärkasin selle peale, et ta kummardus mu kohale ja suudles mu laupa.

Ma lähen nüüd, sosistas ta.

Endiselt poolunes, pöörasin end ringi. Tal oli jope seljas. Kott rippus õlal.

Mine-mine, pomisesin.

Maga edasi, ütles ta.

Kuulsin samme trepil, aga uinusin veel enne, kui uks ta selja taga kinni langes. ‒‒‒ Kui ärkan, olen voodis üksi. Ruloo ja aknalaua vahel on pragu, kust pääseb sisse õrn päikesekiir, see liigub mulle silma ja äratab mu. Kell on pool kaheksa. Päris mõistlik aeg, et üles tõusta.

Tipin paljajalu vannituppa, laskmata end segada koridori saepurusel põrandakattel ja märgadel puualustel, mis katavad vannitoa savipõrandat. Meil pole seal laelampi, aga Sigurd paigaldas töövalgusti, kui plaadid välja lõhkus, ja see on ikka veel seal, liigagi vankumatult. Nüüd on õnneks piisavalt valge, nii et 5

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 5

4/21/2020 3:32:03 PM

ma ei pea tuld põlema panemagi. See on tõhus, nagu töövalgustid ikka, halastamatult heleda valgusega, mille paistel duši all käimine meenutab pesemist põhikooli duširuumis, kõigi silme all. Keeran dušivee jooksma ja lasen sel soojeneda, kuni end paljaks võtan. Boiler tuleks välja vahetada, aga Sigurd käib duši all lühidalt ja ka mina ei pese täna pead, nii et saab hakkama.

Dušikabiin on plastist. Ka see pidi olema ajutine. Sigurd on meile dušinurga valmis joonistanud, kiviseintega eraldatud ruumi, millel on klaasuks ja väikesed siniste vuukidega valged plaadid. Kõikidest selle maja poolikutest ruumidest on just vanni­­toas vaikelu kõige selgemalt tajutav. Vanad kahhelkivid on ära võetud, uusi pole pandud. Meil pole lampe, pole korralikku kardinat. Käime mööda reste, et põrandat ei kahjustaks, seinas vee sissetulemise kohas on auk, lisaks ajutine kapp, Sigurdi vanaisa iidvana pärandus. Kunagi nägin ma siin hüljatud ehitusplatsil kõndides vaimusilmas maja sellisena, nagu see kord olema hakkab: siniste vuukidega plaadid, siledad seinad, süvistatud lambid, tundsin sooje plaate taldade all, sooja vett langemas täiusliku joana moodsast dušiotsikust, mida saab mitut moodi seadistada.

Nüüd näen ainult kogu seda aega, mis veel kulub. Kui ma käe sirutan ja tunnen, kuidas vesi aegamisi soojaks läheb, torkab mulle pähe, et mingis mõttes olen kaotanud usu, et see maja kunagi üldse valmis saab.

Sooja vee all ärkan üles. Maja on külm. Magamistoas on veel enam-vähem, aga vannituba on jäine. Talv on olnud pikk ning igal hommikul olen ma siin alasti seisnud ja lõdisenud, üks käsi veejoa all. Nüüd vähemalt kevad juba paistab. Dušš mõjub hästi, ladiseb vastu mu külma kananahka, ning ma kogun vett pihkudesse ja kastan näo sellesse, tunnen, kuidas see mind korralikult ööst välja kisub, päeva sisse juhatab.

6

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 6

4/21/2020 3:32:03 PM

Reede. Kolm patsienti, minu tavapärane reedene seltskond.

Kõigepealt Vera, seejärel Christoffer ja viimasena Trygve. Rumal on Trygvet reedesel päeval viimaseks jätta, aga iga nädal, kui kohtumine temaga läbi saab, tundub see kuidagi ahvatlev. Kogun uue peotäie vett, kastan nägu ja hõõrun kätega põski. Sigurd on pühapäevani koos sõpradega Norefjellis suusatamas. Olen terve nädalavahetuse üksi.

Lähen tagasi magamistuppa, et riided selga panna, suutmata olla külma duši all hetkegi kauem kui hädavajalik. Toas voodis on meie tekid sassis. Tunda on magamise lõhna, vähemasti minust, võib-olla ka temast. Ma ei vaadanud kella, kui ta ära läks, võib-olla oli see juba mitu tundi tagasi. Riidekappi meil pole, aga Sigurd on paigaldanud korstnajala ja seina vahele metalltoru, sinna oleme riputanud kleidid ja särgid ja pintsakud.

Tema omad ripuvad läbisegi, minu omad on värvi järgi ritta seatud. Vaatan ta riideid, midagi ei paista puudu olevat, aga eks ta pidigi otse mägedesse sõitma. Põrandal seisnud kott on kadunud ja mulle meenub nüüd, et see oli tal lahkudes õlal. Panen särgi selga ja püksid jalga, algavaks päevaks kenasti ja neutraalselt riidesse, ja mõtlen, valides välja helesinise taljesse töödeldud särgi, et on ainult tundide küsimus, kuni ma tulen taas siia üles ja võtan trenni­­riided, kui otsustan spordiklubisse minna, või panen jalga pidžaamapüksid ja lohvaka T-särgi, kui otsustan koju jääda.

Ainult kolm patsienti tuleb enne vastu võtta.

Kolm patsienti on tegelikult liiga vähe. Mul peaks neid iga päev olema neli, ühel või kahel päeval nädalas suisa viis. Sellise arvutuse ma tegin, kui päris oma vastuvõtu avasin. Erapraksises on vähem paberitööd, ütlesin Sigurdile, kui me plaane tegime, kui istusime oma vana korteri köögis Torshovparkeni lähedal ja visandasime eelarvet Exceli-tabelisse, neli patsienti ­päevas võiks 7

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 7

4/21/2020 3:32:03 PM

olla, pigem viis. Enamasti viis. Vähemalt ühel päeval nädalas, aga no mis mõttes, kellele siis lisaraha vaja poleks. Me naersime. „Ära ennast surnuks tööta,” ütles Sigurd. „Ja seda ütled sina,” vastasin.

Tema alustas oma firmaga samal ajal, tema arvutused olid samas dokumendis. Vähemalt kaheksa klienti korraga, veel parem kui kümme. Teiste partnerite aitamine, kui neil seda tarvis läheb, iga tund loeb. „Natuke tuleb ületunde,” ütlesime teineteisele, „aga see tasub ära, raha tuleb ühisesse kassasse.”

Nüüd on enamik päevi kolme patsiendiga ja ainult erand­­ korras mõni viiega. Kuidas see niimoodi läks? Patsiente on ras­­kem leida, kui ma oleksin arvanud, ja noored jätavad sageli tule­­mata, kuid see on kõigest pool põhjust. Panen viimased särgi­nööbid kinni, ontlikult kurguni. Unustasin arvesse võtta üht olulist tegurit, kui seal Torshovi köögis istusin, Sigurdi vana laualamp arvutile ja paberitele valgust heitmas. Inimlikku faktorit. Ka minul, kellele väga meeldib üksi olla, on vajadus teiste järele. Tõmbasin kolleegid ühe pastakatõmbega maha ja ma poleks iial arvanud, et end nii üksildaselt tundma hakkan. Et see muudab mu passiivseks. Oleks keegi mulle aasta eest öelnud, kui raske on teha endale uute patsientide leidmiseks reklaami, kui väga see mulle ei meeldi, poleks ma teda uskunud.

Minu jaoks on hommikusöök päeva parim söögikord. Istun ajalehega köögisaare ääres, laual võileib ja kohvitass. Sööngi kõige parema meelega üksi. Sigurd läheb alati vara ära, valab endale köögikapi ääres seistes kohvi sisse. Minule meeldib selleks aega

8

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 8

4/21/2020 3:32:03 PM

võtta. Lugeda Aftenposteni arvamuskülgi, filmiarvustusi. Päeva mõttes läbi käia.

Ta on kohvitassi kapi peale jätnud. See seisab seal, kraani­ kausi kõrval. Köögimööbel on siin majas üks väheseid asju, mis on peaaegu valmis, ja tööpind on nii puhas, et näen oma kohalt kohvipoolkaart tema tassi all. Muidugi. See on vist meeste ja naiste bioloogiline erinevus, meie suudame näha pruuni ringi tassi all, puru röstri all, veetilku tööpinnal. Sigurd tahab, et kõik oleks ilus, planeerib maja väga hoolikalt, muudkui joonistab ja teeb muljetavaldava graafikaga presentatsioone, aga pisiasjad jäävad unarusse. Tassi panemine nõudepesumasinasse. Tööpinna pühkimine. Arvuti õhtul kinni panemine. Need on kõigest pisiasjad, miks ma selle pärast vingun, miks ma lasen sel ennast ärritada, aga teisest küljest, miks ei võiks ta lihtsalt võtta kolm sekundit, et need ära teha?

Mõtetes nii kaugele jõudnud, vaatan ma nagi poole seinal, kus tavaliselt ripub Sigurdi jooniste vutlar. Ta veab sellega jooniseid töö ja kodu vahet, see on tugevast plastist hall toru, mille kumbagi otsa on kinnitatud kandeaas, ja mis ripub alati sama konksu otsas, kui tal see kodus on. Kibrutan laupa, silmitsedes tühja nagi. Kas ta ei pidanud mitte otse Thomase juurde sõitma, et poisid peale võtta? Kas ta ei öelnud seda veel eraldi? Ja kas see vutlar ei rippunud seal eile õhtul?

Minu jaoks on alati olnud uskumatult raske kehitada ükskõikselt õlgu millegi peale, mis pole nii nagu alati. Ma näen, kuidas inimesed seda teevad, ja kadestan neid. Ei lähe töölt läbi, nojaa, võib-olla sain valesti aru. Lähen otse Thomase juurde, ütles ta, no võib-olla kuulsin valesti, võib-olla pidi ta tööl veel midagi kiiresti tegema. Võib-olla jättis ta vutlari tööle ja kui mina justkui mäletan, et see oli eile siin, võis see tegelikult olla 9

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 9

4/21/2020 3:32:03 PM

ka üleeile. Kõik võiks olla palju lihtsam. Need, kellel on kehvem mälu, paistavad olevat maailma suhtes palju vähem kahtlustavad, ei tee asju keeruliseks. Võtame või praeguse näite: mul on ilma igasuguse kahtluseta meeles, et me rääkisime sellest eile, kui ma tõusin meie ajutises sohvanurgas diivanilt ja tulin siia kööginurka, et tassipõhjast viimane teetilk ära valada, kasutatud teepakk prügikasti visata ja tass masinasse panna, mul on meeles, et ma pöörasin end ringi ehk meetri kaugusel sellest köögisaarest, mille taga ma praegu istun, ja küsisin Sigurdilt, et mis kell te siis homme lähete? Ja ma mäletan Sigurdit täiesti selgesti, nagu ma näeksin tema pilti, eriti hea resolutsiooniga, miljardite megapikslite suurust pilti, kus on naha iga väikseimgi ebapuhtus detailselt välja joonistunud, mäletan vana džemprit ja auklikke pükse, mida ta õhtuti sageli kannab, et ta tõmbas käega läbi sakris lokkide, vaatas mind väsinult silmi pilutades, nagu ma oleksin ta üles äratanud, ja ütles: „Aa. Ma lähen vara. Üritan poole seitsmeks Thomase juurde jõuda.”

Ja mina küsisin: „Poole seitsmeks?”

Ja tema vastas: „Jah. Siis saame juba hommikul kohale ja terve päeva mäel olla.”

Aga siis ta ehk unustas ja võttis vutlari kaasa. Kavatses ehk seal majakeses natuke tööd teha. Või siis mõtles ringi ja läks ikkagi töölt läbi.

Minu mälestus on liiga detailne. Ma mäletan liigagi selgesti, milline ta välja nägi, kui me sellest rääkisime, et tal oli seljas see kehva lõikega, musta kraega beež džemper, mille oleks nagu ema talle ostnud, ja nii see tegelikult ongi, ema ostiski selle, enne kui me kohtusime, teatas Sigurd mulle, kui ma söandasin märkida, kui jube see on. See on täiesti ebaoluline detail, ma ei 10

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 10

4/21/2020 3:32:03 PM

peaks seda mäletama. Vähemalt pole oluline mäletada, et ma vastasin, et okei, ja pöörasin ringi, ja kui ma olin pannud teetassi masinasse ja diivani poole vaatasin, istus ta juba, arvuti süles ja silmad pingsalt ekraani poole, kulmud kipras koos, suu paokil, ning ma surusin alla impulsi öelda, et pane tuli põlema, rikud silmad ära, ja arvutit ei tasu süles hoida, see ei mõju su seemnerakkude kvaliteedile hästi ja võib juhtuda, et mingil hetkel peab see kvaliteet olema meie jaoks parim võimalik, ja ära istu seal diivanil, kael köökus, sul hakkab selg valutama, ja ainus, mida ma ütlesin, oli: „Ma lähen üles magama. Head ööd.”

Kõik see on ebaoluline. Tuleb osata eristada olulist ebaolulisest. Kui kõik jääb meelde, on raskem üles leida tähendusrikast, seda, mida peab mäletama.

Vannitoa aknast näen päeva esimest patsienti mööda teerada minu garaažipealse kabineti poole minemas. Vera hoiab pead kõndides pisut kummargil, tänu sellele on tema kõnnak eriline ja äratuntav, teismelise tüdruku kõnnak, kes pole veel päris täiskasvanu kehasse kasvanud. Hingan kõhuga, jälgin teda pilguga, kuni ta uksest sisse läheb. Veel kõigest kolm patsienti, seejärel nädalavahetus. Tunnen väsimust, kuigi olen just ärganud.

Pesen hambaid, kõõludes puust alusel, mille Sigurd kusagilt ehitusplatsilt kaasa tõi ja meie vannitoa põrandale pani. Kraanikauss kuulus vanaisa Torpile, nii nagu ka dušikabiin, mis tähendab, et need paigaldati enne aastat 1970 ja neid pole pärast seda uuendanud ega värskendanud keegi teine peale vana Torpi enda.

Kraanil on külma ja sooja vee jaoks eraldi regulaatorid ja kui ma neid vaatan, näen sõna otseses mõttes vana Torpi kõveraid, jooksvast räsitud käsi neid keeramas. Sigurdi vanaisa ei uskunud 11

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 11

4/21/2020 3:32:03 PM

maisesse varasse. Tema hinnangul oli kommunistide saabumine Norrasse vältimatu. Kindlasti oli ta pettunud, et see nii kaua aega võttis, tema ootas neid juba viiekümnendatest saadik. Enne, kui ta tegi lõpuks pööningul staabis oma viimase hingetõmbe, oli tema veendumus püsinud vankumatuna ka pärast Nõukogude Liidu kokku kukkumist ja teda polnud heidutanud Hiina esile­­ tõus globaalse majandusriigina, aga vana võitleja läks siiski pisut tujust ära, kui tema tervis hakkas allamäge minema, samal ajal kui maailma kommunistlikud riigid end kapitalistlike ideede ikke alla painutasid. Tema hiilgeaeg oli külma sõja periood ja ta rääkis silmatorkava uhkusega kõikidele, kes tal külas käisid, see tähendab peamiselt Sigurdi emale või mulle ja Sigurdile, et politsei luureteenistusel oli tema kohta seitsmekümnendatel toimik. Kuid mullu sai kõik läbi ja nüüd on selle maja suveniirid ainsad, mis temast järele on jäänud, vanad ahjud ja kraanid ja seni veel puutumatult seisev staap, kus on riiulite kaupa kirjandust, kommunistliku partei ajalehti, kaarte väikeste märkidega, mis tähistavad objekte, mida vana Torp pidas strateegiliselt olulisteks sihtmärkideks, ja vana roostes revolver, mis tema jutu järgi oli kuulnud kellelegi, kes oli võidelnud Vene revolutsiooni keerises, ja mille ta oli soetanud seitsmekümnendatel enda kaitsmiseks, või siis andmaks luureteenistusele põhjust teda lähemalt uurida.

Vana Torpi surm andis Sigurdile ja mulle võimaluse teoks teha unistus oma majast. Viiekümnendatel oli Nordberg piirkond nagu iga teinegi, kuid aastatega on selle staatus tõusnud ja 2014. aastal oli meiesugustel noortel lootusrikastel paaridel vaat et võimatu käia välja piisav omafinantseering, et siia elama saada. Teel metroopeatusse pärast selle vana pässi külastamist õhkasime ja ütlesime, et aga vaata vaadet, ja Marka metsad on nii lähedal, ja kesklinnast metrooga ainult paar peatust, ja järve 12

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 12

4/21/2020 3:32:03 PM

näeb ka. Rohkem polnud mõtet rääkida. Meile oli ette nähtud ridamaja kusagil eeslinnas, mis pole millegi lähedal ja kust ei avane ühtki vaadet. Kuid kaks päeva päevast seda, kui vana mees leiti, surnuks tunnistati ja edasisteks ettevalmistusteks matusebüroosse saadeti, helistas Sigurdi ema Sigurdile ja ütles: „Kuulge. Kas vanaisa Kongleveieni maja ei sobiks teile nagu valatult?”

Margrethe on üksik laps ja elab Røas moodsas eramajas.

Sigurdi vend Harald elab San Diegos ning maja Oslos ei vaja.

Sigurdi surnud isa suvemaja Krokskogenis kirjutati Haraldi nimele, kes lubas seda mitte maha müüa enne, kui ema on juba nii vana, et ei jaksa seal käia, lisaks saab ta raha siis, kui Margrethe maja kunagi maha müüakse. Vana Torpi maja sai meile.

Ebameeldiv fakt seoses vana Torpi surmaga on see, et kulus ligi kolm nädalat, enne kui ta leiti. Ta surigi oma staabis, pööningul, mille all on nüüd minu ja Sigurdi magamistuba, kus ta istus, kohv termoses, ja uuris üht kaarti sellest ajast, kui eksisteerisid veel eraldi Ida- ja Lääne-Saksamaa. Ilmselt jäi ta süda seisma.

Pole ka ime, vanamees oli peaaegu üheksakümmend. Ta polnud kuigi sotsiaalne ja peale lähema pereringi ei käinud tal keegi külas. Margrethe oli ühel oma kahekuisel reisil soojale maale, kui see juhtus, ning Sigurd ja mina olime võtnud endale kohustuse käia teda iga nädal vaatamas ja kontrollimas, kas kõik on korras.

Aga meil oli kiire, tööl ja eraelus, aeg-ajalt jäi mõni nädal vahele ning kui jõudsime kohale, pärast kahenädalast pausi, tundsime vaikust, kui Sigurd lukuaugus võtit keeras. „Vanaisa?” hõikas Sigurd.

Mäletan, et vaatasime teineteisele vabandava naeratusega otsa, tundes süümepiinu, et vana kommunist oli nii kaua üksi olnud, ja kui ma meenutan praegu Sigurdi toonast naeratust, 13

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 13

4/21/2020 3:32:03 PM

näen selles pinget, otsekui oleks ta kinnitanud knopkad suu­­ nurkadesse, et need üleval püsiksid. Mul on tahtmine öelda, et me juba teadsime, kuid tean, et see kõlab liiga dramaatiliselt. Aga võib-olla pani süütunne meid aimama, et miski ei klapi. Vanaisa?

Mina leidsin ta. Ta oli näoli maakaardil. Nahk oli hall ja krimpsus, kuiv nagu pärgament ja elutu, ja sellel olid verevalumid, mis tekivad inimese kehale, kui ta on liiga kaua surnud olnud.

Selle pildi tahaksin oma mälestustest hea meelega ära kustutada.

Kollased küüned, mis nägid välja sellised, nagu võiksid kohe ära tulla. Kondid kuklas, mis hakkasid surnud pärgamentnahast läbi tungima. Raske ja sumbunud roiskunud liha lõhn. Ma pole staabis pärast seda peaaegu käinudki. Võib-olla see üleelamine viiski Margrethe mõttele maja meile pakkuda.

Tahtsime remondi ruttu ära teha, tahtsime vana mehe seintest välja ajada, tahtsime maja temast tühjaks ja enda omaks teha.

Sigurd tegi kohe joonised, mina koostasin eelarve. Äsja saavutatud majanduslik vabadus andis meile ka võimaluse. Üks Sigurdi kunagine ülikoolikaaslane tahtis avada oma arhitektuuribürood ja oli teda sinna kutsunud. Enam polnud vaja maksta mingeid ühistumakse ega eluasemelaenu ja meie korteri müük andis talle võimaluse end partneriks osta. Mulle ei meeldinud mu töö riiklikus noortekliinikus. Nüüd oli meil koht, kuhu kontor sisse seada.

Maja oli meie jaoks uus algus. Neli päeva pärast sissekolimist läksime Oslo kohtumajja ja abiellusime. Pärast sõime koos mu õe ning Sigurdi kahe parima sõbra ja nende kallimatega Halvorseni kohvikus napooleonikooki. See ei muutnud midagi, oleme edasi ikka samasugused, aga tahtsime, et ametlik pool oleks korras.

Oma esimesel õhtul siin majas magasime elutoas õhkmadratsil.

Lõime prosecco-klaase kokku ja ütlesime teineteisele, et nüüd see algab.

14

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 14

4/21/2020 3:32:03 PM

Kuid selgus, et vanast Torpist lahti saada on keerulisem, kui olime ette kujutanud. Remont võttis aega. Niisamuti meie mõlema uue töökoha käimatõmbamine. Eriti Sigurd tegi palju ületunde, samas kui remont eeldas ennekõike tema olemas­olu, tema teadmisi, tema osavaid käsi. Me olime alustanud innukatena ja täis teotahet. Me olime tapeedi maha kiskunud, vannitoaplaadid välja lõhkunud. Me olime ka midagi ära teinud, olime sisustanud uue köögi, seadnud minule garaaži kohale sisse kontori. Aga siis hakkas hoog raugema. Sigurdil tekkis kliente juurde, päevad venisid pikemaks. Ta istus kummargil joonestamis­laua kohal.

Tuli talv, külm, pime, ja energia voolas meist välja. Kui töö tehtud sai, ei jaksanud me enam värvida, ei jaksanud Maxbosse sõita, et vaadata dušiotsikuid või kraane, või kahhelplaatide poodi või värvipoodi, me ei seganud pahtlit, ei tõmmanud rohkem tapeeti maha, vaid vajusime koos vanale diivanile, mille Torshovist kaasa olime toonud, ja panime teleka mängima. Sageli tuli Sigurd koju alles hilja õhtul, kael kange, jooniste vutlar õlal kõlkumas.

Suvel, ütlesime. Suvepuhkuse kulutame majale. Sinna on veel kolm kuud ja mind hirmutab, et ma olen usu kaotanud. Juhtub midagi muud. Siis ütleme, et sügisel, ja siis läheb külmaks, ja siis tuleb veel üks pikk talv, kus ma tipin paljajalu, jalad kanged ja tuimad nagu jäätükid mööda vannitoa põrandareste.

Minu vastuvõtt asub garaaži kohal. Seal on mul tilluke eesruum, kus on kingariiul, korvtool ja pisike ajakirjadega lauake, ning uks, mis viib minu kabinetti. Vera istub juba korvtoolis. Tal on ajakiri käes, aga ma aiman, et ta ei loe. Kui ma sisse astun, tõstab ta pilgu. „Tere, doktor,” ütleb ta.

Tal on hommikuselt värske, sätitud soenguga nägu.

15

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 15

4/21/2020 3:32:03 PM

„Tere,” ütlen ma. „Oota natuke, ma … kohe kutsun sind.” „Muidugi,” ütleb ta teenistusvalmilt, üks kulm kõverdunud, nii nagu mind nähes ikka, ilmes kröömike irooniat, mida ta enamasti oma sõnadele lisab.

Lähen kabinetti ja sulen enda järel ukse, et Vera pilk ei jälitaks mind sinna ega jälgiks kõike, mida ma teen.

Kabineti kui sellise lahendas Sigurd ilusasti. See pole suur, ja kaldus lae tõttu on tõhus ruumikasutus esmatähtis. Ta võttis maha ühe otsaseina, selle, mis jääb sissesõidutee poole, ja pani asemele klaasi. Seal asuvad mu toolid, kaks ilusat Arne Jacobseni tugitooli, väike laud nende vahel. Kui me seal istume, minu patsiendid ja mina, istume ruumi kõige valgemas kohas. Meie kohale lakke on Sigurd paigaldanud katuseakna, nii et ka sealt tuleb valgust, ja paar lihtsat laelampi muudavad toa sõbralikuks ja meeldivaks sügistormide või hämara sügavkülmatalve kiuste.

Teise otsaseina äärde, mis eraldab kontorit eesruumist, on ta paigutanud mu väikese valge kirjutuslaua. Kummalegi poole ust on ta pannud maast laeni riiulid, nii et mul on küllalt ruumi raamatutele ja kaustadele. Otsasein ja põrand on heledast rõõmsast puidust, pikiseinad on valgeks värvitud ja kõik on nii moodne, nii sõbralik. Olen pannud paar toataime sinna, kus viilkatus pikikülgedel põrandaga kokku saab, ja kuigi ausalt öeldes on neil keeruline elu sees hoida, sest siin läheb külmaks, kui ma õhtuti soojuskiirguri välja keeran, lisavad nad meeleolu. Siin saad sa hingata, ütleb tuba. Siin saad olla sina ise. Midagi, mida sa siin sees ütled, ei mõisteta hukka, ei räägita edasi ega naeruvääristata.

Seda ma tahtsingi, kabinetti, mis kutsub. Selle ma ka sain. Selle peab saama ka Sigurd.

Kuid nüüd istub Vera eesruumis ja ootab mind, ning mu kõri hakkab nöörima väsimus. Mul pole tahtmist teda sisse kutsuda.

16

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 16

4/21/2020 3:32:03 PM

Istun kirjutuslaua taha ja lülitan arvuti tööle. Loen ta eelmise korra märkmeid, kuigi tegelikult pole selle järele tarvidust, ma mäletan, millest me viimati rääkisime. Ma tahan aega, tahan edasi lükata hetke, kui pean minema ja ta sisse kutsuma. Ma ei tea, miks ma nii teen, või ei taha sellele mõelda. Terapeut hoolib oma patsientidest ja mina hoolin Verast, kuid pean siiski tunnistama, et temaga veedetud tunnid on rasked.

Vastuolud vanematega, on eelmise korra märkmetes kirjas, vastuolud kallimaga. Vera probleemid on inimsuhetes. Ta hakkas minu juures käima pärast jõule. Eesmärgiks oli saada abi depressiivse reaktsiooni puhul. Ta on üle keskmise intelligentne, võib-olla isegi andekas, ja kõik tüütab teda. Ma tunnen, et mul on kõigest nii kõrini, ütles Vera meie esimesel kohtumisel, kui ma palusin tal rääkida, miks ta minu juurde tuli, mitte miski pole nagu oluline. Selgus, et tema kutt on abielumees. Vera vanemad on teadlased, üritavad tõestada matemaatilist teoreemi, mida mõistab kõigest käputäis inimesi kogu maailmas, nad on alati tööl ja sageli reisil. Õed-vennad on täiskasvanud ja ammu välja kolinud ning Vera, kes on kaheksateist ja oma vanusest tegelikult küpsem, ütleb, et perekond oli valmis juba siis, kui tema tuli.

Vanemad ei tahtnud rohkem lapsi. Ta oli tööõnnetus.

Seal on palju, millest kinni hakata. Ega selles polegi asi. Asi on Vera eluvalus. See sitke materjal avaldab aga vastupanu.

Kontrollin oma meile, viivitan tema sisse kutsumisega. Ainult reklaamid, ei midagi isiklikku. Hetkeks tekib mul tahtmine Sigurdile helistada, aga see on loomulikult rumal, kell on viie minuti pärast üheksa, võib-olla on ta veel poistega autos. Hingan sisse. Kolm patsienti, siis nädalavahetus. Terve õhtu üksi. Laupäeval õe juurde lõunale, muid plaane pole. Võib-olla trenni. „Valmis, doktor?” küsib ta, kui lähen teda sisse laskma.

17

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 17

4/21/2020 3:32:03 PM

Selle doktori-asja peale tuli ta meie teisel kohtumisel. Ta küsis minult, mis vahet on psühholoogil ja psühhiaatril, ma rääkisin, et mina olen psühholoog, mitte arst, et mulle on õpetatud inimese kui terviku toimimist, mitte ainult patoloogiaid, aga ta võttis selle esimese asja kohe hambusse ja küsis, nii et sa polegi siis õige arst? Ärritaval kombel lasin sel ennast piinata, surkida alaväärsuskompleksis, mille olemasolust ma isegi ei teadnud, sest ma vastasin pisut kaitsval toonil, et sellest, mis inimeste peas toimub, tean ma ikka üsna sama palju kui arst, mille peale ta naeratas ja ütles, et tore küll, eks ma ütlen sulle siis doktor. Iga kord, kui ta seda ütleb, läbistab mind väike ebameeldivusjudin, kusagil kurgus kõdistav tunne, et ma olen end liigselt avanud.

Vahetevahel küsin endalt, kas ta mõistab, et see mind painab, kas see on tema poolt passiiv-agressiivne käik, aga ausalt öeldes tundub ta pigem lihtsalt naljatavat.

Lasen ta enda ees sisse. Vera on pisut üle keskmise pikk, kõhn, kitsaste puusadega. Käed on suurevõitu, need pendeldavad külgedel, ning ma vaatan teda ja küsin endalt, nagu naised ikka, kui nad teisi naisi kohtavad, kas ta on ilus?

Jah, igati kena. Noor. Aga samas on temas midagi omapärast, tema väikeses ümmarguses näos, pikas kehas. „No nii,” ütleb ta istet võttes, „läksin jälle ema ja isaga tülli.

Ja Larsiga.” „Ah soo,” ütlen ma ja istun oma tooli, „räägi siis.”

Tõusev päike jõuab tema rääkimise ajal väikese katuseaknani, lööb ta juuksed aupaistena särama, kõik need sajad väikesed juuksekarvad, mis on muidu nii siledast soengust välja murdnud. Kõikidel tüdrukutel on selliseid allumatuid juuksekarvu, mõtlen ma. Mul endal on hulganisti, rohkem kui Veral.

18

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 18

4/21/2020 3:32:03 PM

Tema jutt järgib mustrit, mis on ilmselge. Vera tunneb, et vanemad tõrjuvad teda, et neil on nii palju muud tähtsamat teha, et tema jaoks ei jää aega. Kuna ta ei suuda neile rääkida, et see teda kurvastab, ei muuda nendevahelised tülid midagi paremaks, ja Vera, kes tunneb end nüüd veelgi rohkem tõrjutuna, helistab oma peigmehele ja alustab uut tüli. Kui nad kõne lõpetavad, läheb abielumehest peigmees koju naise juurde, juhtugu mis iganes, seega pole kahtlustki, et Vera jääb provotseeritud tülis alla, ja nii valdabki teda võimetusetunne, et ta ei ole oma vanemate jaoks prioriteet, ning kõne peigmehele on nagu kirss tordil. Kui olen teda pool tundi kuulanud, jagan seda tähelepanekut. „Ma tegelikult ei tea,” ütleb Vera nina kirtsutades. „Kas see pole liiga lihtne? Natuke liiga Freud?” „Kas sellest peaks niimoodi aru saama, et sinu meelest ei vasta see tõele?”

Ta vaatab raamaturiiuli poole, otsekui vaeks mu tõlgendust.

Näperdab sõrmedega käevõru oma randme ümber, see on lihtsa pärliga õhuke hõbekäevõru, ta keerab pärlit nimetissõrme ja pöidla vahel. Ehe on tema kohta minu meelest pisut liiga täiskasvanulik. Tüdrukutel, kes minu juurde tulevad, on sageli ehted, mille peal on tähed, nad ehivad end selliste sõnadega nagu LOVE või TRUST või ETERNITY. See käevõru võiks kuuluda täiskasvanud naisele. „Ma ei tea. Ma loodan, et ei vasta. Ma tegelikult ei usu, et ma helistasin Larsile seetõttu, et tahtsin end halvasti tunda. Ma arvan, et mul oli halb olla ja ma tahtsin end paremini tunda.” „Saan aru,” ütlen ma. „Ja siis lõpuks tundsid end veel halvemini kui enne.” „Jah,” ütleb ta sügavalt ohates. „Nii et võib öelda, et tegu oli halva strateegiaga.”

19

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 19

4/21/2020 3:32:03 PM

„Mis oleks võinud sinu meelest olla hea strateegia?” „Et end paremini tunda? Ma ei tea. Mulle tulevad pähe ainult halvad strateegiad.” „Nagu näiteks?” „Enesevigastamine,” ütleb ta. „Kas see pole mitte klassikaline variant? Üks mu klassi tüdruk tegeleb sellega. Blogib sellest, teeb pilte ja näitab haavu, täiesti haige. Aga see pole minu stiil. Kui sa just Larsi enesevigastamiseks ei pea.”

Viimane mõte on kutse ja ma ei haara sellest kinni. Ta tahab mehest rääkida, tal on vaja arutada oma suhet kellegagi ja tal pole kedagi teist, keda usaldada, aga see pole tegelikult tema valu põhjus. Nii nagu mina seda näen, on peigmees sümptom, samal ajal kui depressioonipõhjused asuvad sügavamal, selles, millest Vera ei taha rääkida. Sinna peamegi suunduma. Mul on tunne, nagu oleks mu keha endiselt unine, võitlen sooviga end toolil sirutada. Vera selja taga näen udu hajumas. Täna tõotab tulla ilus ilm. „Sa olid kurb, sest tülitsesid oma vanematega,” ütlen ma. „Soovisid end paremini tunda ja enesevigastamise või mingi muu rumaluse asemel valisid võimaluse, mis oleks võinud hästi toimida, nimelt selle, et otsida tuge teiselt inimeselt. Probleem oli ainult selles, et sa valisid inimese, kes niikuinii oleks sind tõrjunud. Aga mina mõtlen hoopis seda, kas sa oleksid võinud pöörduda kellegi teise poole?” „Näiteks kelle?” „Ma ei tea. Kellegi poole, keda sa saad usaldada. Näiteks mõne sõbranna.” „Sõbranna,” kordab ta raskelt. „Kas sul on sõbrannasid, Vera?”

Ta vaatab mulle otsa. Kas ta uurib mu reaktsiooni? Tema pilgus välgatab väljakutse ja ta ütleb: „Mul on palju sõbrannasid.

20

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 20

4/21/2020 3:32:03 PM

Issand jumal, mul on neid lademes, rohkem kui tarvis oleks. Aga tead, milles on probleem?” „Ei,” vastan. „Milles on probleem?” „Nad on idioodid. Kõik viimseni.” „Ahah,” ütlen ma, mõtlen hetke ja peegeldan. „Samas ei kosta sedamoodi, nagu nad oleksid just väga head sõbrannad.”

Vera hingab sisse. Ta nägu pehmeneb. „Hea küll, võib-olla mitte päris idioodid. Aga nad ei taipa pooli asjugi. Minu klassi tüdrukud, sa ei kujuta ette. Loevad mingeid roosasid blogisid ja planeerivad kooli lõppu ja leiavad, et maailma kõige olulisem oskus on oma kulmud just täpselt niimoodi kujundada. Saad aru? Kui nende käest armastuse kohta küsida, hakkavad nad rääkima sellest, kuidas nad mingil peol mingi paralleelklassi poisiga nahistasid. Mis abi nendelt võiks saada?” „Kõlab nii, nagu su ümber oleks piisavalt inimesi, aga tegelikult pole palju neid, kellelt tuge otsida,” ütlen ma. „Mul on Lars.” „Jah. Aga Lars on midagi muud kui sõber. Näib, nagu sa oleksid pisut üksildane, kas pole?”

See vaatenurk talle ei meeldi, näen seda kohe. Vera soovib, et Larsist piisaks. Ta peab end oma klassiõdedest paremaks, aga ei taha, et temast sellepärast kahju peaks olema. „Aga kas siis peab kogu aeg kellelegi südant puistama?” küsib ta. „Ma arvan, et kõikidel on vaja kedagi, kellele nad saaksid südant puistata.”

Talle ei meeldi ka see. „Aga kas sinul on sõpru, kellega avameelselt rääkida?” küsib ta, ja nüüd on tema hääles mingi karm mürgine toon, see tabab 21

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 21

4/21/2020 3:32:03 PM

mind valusasti, tunnen seda kõhusopis, ebameeldivat tunnet, et mind rünnatakse. „Kas sul on üleüldse sõpru?”

Ta kergitab taas kulmu. Nii paljud tüdrukud, kes minu juurde tulevad, räägivad olelusvõitlusest koolihoovis, jõhkratest strateegiatest, et end karjas maksma panna, söö ise või sind süüakse.

Vera silmitseb mind nii, nagu klassi kuninganna silmitseb kõige vaiksemat tagumise rea halli hiirekest. „Jah, on küll,” ütlen ma, pisut liiga kiiresti. „Mitte et me kogu aeg südamest südamesse räägiksime, aga mul on südamesõpru.

Minu meelest on neid vaja.”

Vaatame teineteisele otsa, kumbki uurib teist ja ma juba tunnen, et ei suutnud ta rünnakule vääriliselt vastata. „Ja selle saavutamiseks on võimalik midagi ära teha,” ütlen ma, üritades vestlust konstruktiivsemaks pöörata.

Tema pilgus on midagi, mida ma ei suuda tõlgendada, ta silmitseb mind hindavalt. Seejärel ta nagu kaotaks huvi. „Ah nii,” ütleb ta ja vaatab pärlit, mida ta käevõru küljes krutib. „Jah, sul võib-olla on seda vaja, aga minul küll pole.”

See läks nüüd valesti. Ta pani pahaks. Pööras oma pahameele minu peale, nagu noortel ikka kombeks. Ma ei saanud hakkama, ma ei andnud talle seda, mida ta vajas. Lõpetasin hoopis iseenese kaitsmisega. Vera tõmbab väsinult kätega läbi juuste, see on täiskasvanulik žest, aga laseb siis juustel langeda ja mulle uuesti otsa vaadates näeb ta oma kaheksateistkümnest eluaastast noorem välja. „Mul ei ole tarvis usaldusalust,” ütleb ta. „Mul on tarvis ainult armastust.”

Ta räägib trotsliku lapse hääletooniga, mul tekib peaaegu kiusatus ta põske silitada. See on Vera nõrk koht. Ta on ülimalt kindel, et ta on nii arukas, nii palju vanem ja targem kui ta sõb22

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 22

4/21/2020 3:32:03 PM

rannad, et ta ei aimagi selle kõige ulatust, mida ta veel kogenud pole. Võib-olla on minu töö aidata tal seda mõista. Aga ma olen nii väsinud. On reede ja meie kokkusaamine on pealegi kohe läbi.

Vaatan kella ja Vera märkab seda. „Kas on aeg lahkuda, doktor?” küsib ta.

Teen haiguslukku kiired märkmed, mida pärast lahti kirjutada, märksõnad. Probleem vanematega, kirjutan, probleem mehega.

Tunneb end vanemate poolt tõrjutuna, provotseerib tüli mehega.

Teen väikese pausi, loen. Tõmban maha provotseerib. Mõtlen.

Kirjutan alustab tüli mehega. Hinnang, kirjutan ma ja mõtlen.

Kuidas Verat hinnata? Hirm tõrjutuse ees, üksinduse teemal haavatav. Sekkumine: tõlgendamine, üritan laiendada mõtteid tema enda reaktsioonide kohta. Jätkata teemaga, et tal pole midagi ühist teistega enda ümber. Õue vaadates näen juba Christofferi ema BMW-d teeservas seismas, ohutuled vilkumas. Panen punkti ning sirutan ja väänan end toolis, nagu oleksin nõudepesulapp.

Kui ma välja tulen, istub Christoffer eesruumis. Ta on ühe jala üle teise tõstnud, ühe pahkluu toetub teisele põlvele, ta istub korvtoolis väga sundimatult. „Tere, Sara, kuidas läheb?” küsib ta püsti tõustes ja loivab kabinetti sisse.

Kõhklematult läheb ta otse selle tooli juurde, mille endale välja valis. See on igal esimesel kohtumisel isevärki lakmustest, enamasti seetõttu, et mul on kõikide uute patsientidega sama rutiin. Lasen nad enda ees kabinetti. Enamik noori ootab, kuni ma palun neil istuda, ootab, et ma annaksin märku, kumb tool 23

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 23

4/21/2020 3:32:03 PM

on neile mõeldud. See on igati loomulik. See on minu tuba, nemad on külalised. Mõni küsib eraldi, kumma tooli peale ma istun? Mõni, nagu Christoffer, valib ise tooli välja. Meie esimesel kokkusaamisel peatus ta hetkeks ja silmitses mõlemat tooli hindavalt, valis siis vasakpoolse, vajus istuma, heitis ühe jala üle teise ja nägi välja nii, nagu kuuluks see ruum talle.

Istun teisele toolile. Juhuse tahtel istuvad Christoffer ja Vera eri toolidel, nii et nüüd istun ma toolis, mis on Verast ikka veel veidi soe. „No nii,” ütleb Christoffer ja irvitab nii laialt, et kõik valged hambad on näha, ühe poole purihammastest teise poole purihammasteni, „ma olen valmis. Lase tulla.”

Ta oleks peaaegu võinud mulle silma pilgutada, seda ta siiski ei tee, aga mind poleks sugugi üllatanud, kui oleks teinud. „Kuidas läheb, Christoffer?” küsin. Üritan rääkida neutraalselt, sõbralikult, aga vaoshoitult. Ega lase end tema irvitamisest kaasa tõmmata. „Läheb küll,” vastab ta. „Mul on kõik hästi.”

Tuleks mainida, et nägu, mis ümbritseb tema hambaridu, on kergelt habemes, tukk on keskelt lahku kammitud ja langeb peaaegu lõuani, juuksed on mustaks värvitud ja kaela ümber on ogadega pael, mida ma ei oska kirjeldada muud moodi kui koera kaelarihmana. Christoffer on nahkjaki ära võtnud ja istub T-särgi väel, nii et tätoveeringud ta käsivartel on näha, ning ta randmete ja vöökoha ümber on samasugused ogadega rihmad.

Mõtlen, kas on kedagi, kes võiks teda vahel kallistada. Ta on kena, ligitõmbav poiss, kui välja arvata see autsaideri positsioon, mille ta on endale ise valinud, ja ma oletan, et kui tüdrukud ta ümber just ei tiirle, siis vähemalt huvitatud on nad küll. Aga 24

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 24

4/21/2020 3:32:03 PM

teda kallistada, kõikide nende ogadega? Kas see pole nagu vajutaks põse siili vastu? „Koolis?” küsin ta käest. „Pole viga. Tahtejõuga, hahaa. Aga saan hakkama. Pöial püsti, eks ole, Sara?” „Ja kodus?”

Nüüd muutub Christofferi irve veelgi laiemaks, paljastuvad kohad, kust ilmuvad mõne aasta pärast tarkusehambad, ja ta ütleb: „Imeliselt. Isa on Brasiilias ega taha koju tulla. Ema väriseb hirmust selle pärast.”

Ta puudutab sõrmenukiga üht kaelarihma oga. „Oleksid pidanud teda kuulma.”

Ta muudab hääle peenikeseks ja manab näole lollaka ilme, suunurgad koomiliselt alla surutud: „Christoffer Alexander, kas sa tõesti lähed kooli, See Asi kaela ümber? Sa näed välja nagu odav lits.”

Hoian naeratust tagasi. Christoffer ajab pea kuklasse ja naerab südamest. „Ja see lõbustab sind?” küsin ta käest. „Muidugi,” vastab ta rahulolevalt. „Kuule nüüd,” ütlen ma. „Asi pole selles, nagu ma ei hindaks kogu seda panust, mis sa oma välimuse kujundamisse annad. Aga kas sa poleks võinud leida oma ema ärritamiseks mõnda muud moodust, mis oleks pisut vähem seotud, tead küll, enesevigastamisega?”

Taas kostab Christofferi kõrist naeru. „See mulle sinu juures meeldib, Sara, ausalt. Panus, mis ma sellesse annan, nii sa ütlesidki. Jah, eks ma võiksin muidugi. Aga ma pole ennast ju kunagi vigastanud.”

25

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 25

4/21/2020 3:32:03 PM

„Ma tean,” ütlen ma. Vaatan teda nüüd tõsiselt ja ta irve kahaneb kolmandiku võrra. „Aga su stiilis kui sellises on ju otsene vihje.” „Siinkohal võime vist kokku leppida, et jääme eriarvamu­­sele,” ütleb ta.

Aeg-ajalt kostab tema suust selliseid täiskasvanulikke fraase.

Kõik need kuus kuud, mis ma teda tundnud olen, on ­Christoffer näinud välja nagu satanist, aga otse pealispinna all varitseb viisakas Bærumi poiss. Kui me esimest korda kohtusime, andis ta mulle kätt, ütles oma nime ja et tal on meeldiv minuga kohtuda. ­Christoffer käib teraapias, sest tema ema meelest on see häda­­ vajalik. Vanemad lahutasid paari aasta eest pisararohke, uksipaugutava ja valjuhäälse draama saatel ning see riietus- ja muusika­­stiil koos pisut jultunud oleku ja hinnete järsu kukkumisega ehmatas ema pauguga lahutusjärgsest apaatiast välja. Ta helistas mulle ja selgitas kiledal häälel, et pojal on jalamaid abi vaja.

See on variatsioonidega tõde. Esimesest korrast alates olen olnud teadlik, et Christofferiga läheb kõik hästi. Ta jätkab mässu seni, kuni see ema ärritab, ja võib-olla lootuses, et paneb isa sedavõrd muretsema, et too sõidab hämmeldunult Brasiiliast koju.

Kuid ühel päeval mitte kuigi kauges tulevikus ja piisavalt aegsasti enne kooli lõpetamist pakib Christoffer mustad riided ja ogavööd ja ketid kokku, paneb tavalised riided selga ja läheb kooli, nagu poleks midagi juhtunud, ning teeb kaotatu tasa. Tema lõputunnistusele tulevad hinded, mis on piisavalt head selleks, et ta saaks teha elus seda, mida soovib, ja ta tuleb kenasti toime. Seda tean mina ja seda teab ka Christoffer.

Ainus, kes seda ei tea, on Christofferi ema, ja siin peitubki eetiline dilemma. Sest kui Christofferil pole teraapiat vaja, siis on minust ju ebaeetiline talle seda pakkuda, nädalast nädalasse?

26

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 26

4/21/2020 3:32:03 PM

Teisest küljest: mul on vaja neid patsiente, kes mul on. Christoffer omakorda tuleb hea meelega. Meil on hea suhe ja ma pakun, et talle meeldib mõte teraapias käimisest, see kinnitab mingis mõttes stiili, mida ta katsetab. Christofferi ema, kes istub praegu oma ohutuledega BMW-s ja ootab, magab öösiti kahtlemata paremini, kui teab, et ma tegelen ta pojaga, nagu ta seda nimetab. Kas selline asjakorraldus pole mitte hea kõikidele osapooltele?

Olen üritanud teraapiat lõpetada, kuid ehk mitte nii kindlameelselt, nagu oleksin pidanud. Siis helistas mulle õhtul Christofferi ema, pisarais. „Sara,” halises ta, „sa ei tohi temast loobuda. Sa oled meie ainus lootus.”

See oli kohe enne jõule, väljas sadas lund ja mina istusin selles toolis, kus praegu istub Christoffer, ja vaatasin lumesadu seal väljas pimeduses ja mõtlesin: aga kui jätaks ta alles. Kellele sellest kahju sünniks? Sõnastasin selle erialaterminites, iseendale, kuna polnud kedagi teist, kelle ees otsust õigustada. Ma pakun talle emotsionaalset korrektsiooni, ütlesin endale. Olen turvaline täiskasvanu, kellega ta saab uurida oma identiteeti. Selliseid asju kirjutasin ta haiguslukku. Lohutan end sellega, et pärast erafirma loomist, ei kulu sellele maksumaksja raha, küll aga Christofferi jõuka isa oma. Ja paras sellele lurjusele, nagu ma olen telefonivestlustest Christofferi emaga aru saanud.

Sigurd on mulle helistanud. Ta on jätnud telefonivastajale teate, sest mul oli parajasti pooleli Veraga kokkusaamine. Nüüd istun köögis ja söön lõunat, tuunikalavõileiba apelsinimahlaga. Lülitan ta sõnumi kõlarisse, panen telefoni enda kõrvale köögikapile ja kuulan süües.

27

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 27

4/21/2020 3:32:03 PM

„Tere, kallis,” ütleb ta Sigurdi-häälel, oma sooja meloodilise tooniga. „Jõudsime Thomase majja. Siin on, oi kui mõnus siin on olla, ma …”

Telefon ragiseb, siis kuulen teda naeru pugistamas, hääles paar ülevoolavat jõnksatust. „Ah, lihtsalt Jan Erik mässab siin puudega, näeb välja nagu idioot, ma … Ma pean vist nüüd minema. Tahtsin ainult öelda, et me oleme kohal ja, noh, ma helistan siis pärast. Sa meeldid mulle. Okei. Kuulmiseni.”

Mul on võileib peaaegu söödud. Istun seal, viimane tükike veel käes, samal ajal kui mu mees räägib, ja tunnen jõnksatust kõhusopis, ma igatsen ta järele. Rumal mõte. Ta on paar tundi ära olnud. Tegelikult mulle ju meeldib üksi olla. Trenni teha.

Süüa sellist toitu, mis talle ei meeldi. Vaadata filme, mis on tema meelest tobedad. Juua valget veini, mis sobib tema meelest pruutneitsitele ja vanaprouadele. Vara magama minna. Nende päevadega midagi ära teha.

Ainult tema hääl vastajal. Ma helistan talle pärast tööd. Söön viimase saiatüki ära, loputan selle veega alla. Järgmine patsient on Trygve. Kuni tema haiguslugu loen, jõuan juua tassi kohvi.

Trygve tuleb täpselt kell kaks, alati minutipealt, mitte sekunditki varem. Erinevalt Christofferist teeb tema vägagi selgeks, et tal pole mingit soovi siin olla. Ta ei võta ooteruumis istet, seisab seljaga ukse poole ja käed rinnal vaheliti, kui ma ukse avan, et teda sisse lasta. „Tule sisse,” ütlen ma. Ja ta läheb mõrul ilmel minust mööda kabinetti, huuled nii kokku surutud, et need peaaegu ei paistagi.

Ta istub samasse tooli kuhu Vera, aga ei tee seda kunagi enne, kui ma olen palunud. Kui ta siis istub, ei istu ta toolile 28

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 28

4/21/2020 3:32:03 PM

korralikult, vaid jääb servale, valmis vähimagi märguande peale püsti tõusma. „Nii,” alustan, „kuidas su nädal oli?” „Hea,” ütleb Trygve mittemidagiütleval häälel. „Koolis?” „Hästi.” „Kas tegid, mis pidid tegema?” „Jah.” „Kas mängisid?” „Natuke. „Kas mängisid rohkem kui nendel aegadel, mis me kokku leppisime?”

Nüüd vaatab ta mulle otsa. Tal on liivakarva juuksed ja pruunid silmad, korrapärased näojooned, ei midagi erilist, ta näeb ausalt öeldes silmatorkavalt silmatorkamatu välja, kui nii võib öelda. Miimika on väga kontrollitud ja vaid erandjuhtudel, ­näiteks kui ta piisavalt ärritub, tungib mõni juhuslik liigutus kestast läbi. Kui ma temaga esimest korda kohtusin, mõtlesin, et mind ei üllataks, kui selguks, et ta on sarimõrvar.

Aga Trygve ei käi minu juures sellepärast, et ta tahaks kedagi tappa, ka mitte sellepärast, et ta on liiga kontrollitud või ei leia elu mõtet. Ta käib ravil sellepärast, et ta on sõltuvuses World of Warcrafti mängimisest, täpsemalt sellepärast, et ta vanemad seadsid teraapia tingimuseks, kui ta tahab kodus edasi elada.

Ta on ­kakskümmend, vanem kui enamik mu patsiente, ja jättis kooli seitse kuud enne lõppu pooleli, sest see hakkas mängimist segama. Trygve vanemad on mures, ja seda põhjusega. Oleme kokku leppinud, et ma helistan neile, kui Trygve teraapiasse ei ilmu, ta jäi ise sellega nõusse, aga minu meelest ainult selle­­ pärast, et palju väärtuslikku mänguaega läheks kaotsi, kui ta 29

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 29

4/21/2020 3:32:03 PM

kodunt välja visataks ja ta peaks tööle minema, et katus pea kohale saada. „Ma peaaegu püsisin piiride sees,” ütleb ta. „Missugustel kordadel sa ei püsinud?”

Ta surub alla turtsatuse, nii nagu mõni surub alla aevastust. „Kaks õhtut oli. Pühapäev ja neljapäev. Peaaegu ideaalne.”

Tema suu on sirge ja jäik, lõug pinges, ja miski tema tõrksuses väsitab mind, see tekitab minus soovi otsad kokku tõmmata ja öelda, et tore, peaaegu ideaalne, aitab siis tänaseks küll. „Kui palju sa neil päevadel üle aja mängisid?” küsin. „Natuke.”

Ma ohkan. Ma tean, et Trygvega tuleb konkreetne olla. „Vaatame, pühapäeval võid sa mängida kuuest üheteistkümneni, millal sa alustasid?” „Kuus.” „Millal sa lõpetasid?”

Paus. Lihas pinguldub ta lõuas, nii kõvasti surub ta hambaid kokku. Lõug on tal tegelikult kummaliselt kandiline, võib-olla pisut silmatorkavalt. Olen lugenud, et laia lõuaga mehed tunduvad ligitõmbavad. Trygve puhul aitab lõua kuju läbitungimatule ilmele kaasa, võib-olla on see tavaline, kuid just tema ilme, see hall, lame, mittemidagiütlev ilme paistab olevat meelega näole manatud. Pole võimatu, et Trygvel on oma eluga suured plaanid, aga igatahes on kindel see, et ükski reaalse maailma olevus ei tea, mida need endast kujutavad. „Pärast keskööd.”

Ilmselge eufemism. „Kui palju pärast keskööd?”

Lõualihas pinguldub uuesti. „Kolme paiku.”

30

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 30

4/21/2020 3:32:03 PM

„Ahah, kolmeni, ja neljapäeval, tähendab eile, võisid sa mängida seitsmest üheteistkümneni, kaua sa siis mängisid?”

Uus paus. „Kolmeni.” „Selge, saan aru. Siis tuleb arvutuste järgi nii, et sa oled mänginud sel nädalal kümme tundi rohkem, kui me kokku leppi­­ sime.”

Ta on vait, ilme sulgunud. „Mis sa ise sellest arvad?”

Ta kehitab õlgu. „On see sinu meelest hea?”

Ta kehitab taas õlgu, vaatab kella, paneb käe tagasi käetoele ja vaatab veel kord kella. Trygvega ei ole muud võimalust kui hammas hamba vastu, tema tekitatud ebameeldivast olukorrast pole pääsu. „Sest ma märkasin, et sa kasutasid väljendit „ideaalne”, kui sa täna siia tulid, Trygve.” „Ma ütlesin „peaaegu ideaalne”.” „Jah, mul on meeles. Huvitav, mis pani sind just seda sõna valima.”

Ta puhub õhku välja, kiiresti ja valjusti, see pole tegelikult ohe, pigem nagu aurumasin pahiseks. „Ma ei tea, Sara,” ütleb ta, ja nüüd hõõgub juba tuli tuha all, „võib-olla valisin ma selle sõna seetõttu, et minu meelest pole just väga lahe siin iga nädal istuda ja sulle oma eraelust aru anda.”

Nüüd see juhtus, ta ärritus. Torkab silma, et täna on see selgem kui tavaliselt. Võib-olla märkab ta seda ka ise, sest ta nagu haaraks sellest kinni, ta peatub, tema näoilme, alla vajunud kulmud, kõver suu, ta hõljub hetke pidetult õhus ja siis ta nagu sosistaks selle välja, asendaks neutraalse olekuga.

31

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 31

4/21/2020 3:32:03 PM

„Jah, minu meelest ka,” kiirustan ütlema, võib-olla suudan temani küündida, enne kui ta taas täielikult sulgub. „Ma usun, et meie kohtumised on sulle väga ebameeldivad, kas sa võiksid lähemalt rääkida, kuidas sa ülejäänud nädalal, kui sa parajasti siin ei ole, sellesse ebameeldivusse suhtud?”

Uus õlakehitus. „Ma ei tea. Ma ei mõtle sellele eriti.” „Võtame ühe näite,” ütlen ma, taas konkreetselt. „Eile õhtul, kui kell sai kümme ja sa oleksid pidanud lõpetama, mida sa siis mõtlesid?”

Tundsid, oleksin pidanud ütlema, langemata liigse mõistusele keskendumise lõksu. „Ma ei tea. Ei midagi.” „Sest sa ju teadsid, et ma täna küsin.” „Ma ei mõelnud sellele.” „Mina mõtlen, Trygve, et kas sul on ikka piisavalt motivatsiooni, et meie plaanist kinni pidada?” „Ma ei tea. On ikka. Ma proovin.” „Sest ma ei usu, et ma saan sundida sind lõpetama, ka sinu vanemad muide ei saa, sina ise pead seda tahtma.” „Jajah. Ma tahangi.”

Hommikune väsimus vajub mulle taas peale, sada korda võimsamalt kui Veraga. Tõsi on, et selleks, et Trygve muutuks, peab ta seda ise tahtma, ja on siililegi selge, et ta ei taha. Patsiendid, kes tulevad teraapiasse, on alati motiveeritud, või siis kahevahel, on õpikutes kirjas, ja ma tean, mida juhendajad ütlevad, kasuta ära seda, mis olemas on, Trygve soovib oma koju edasi jääda, ehita ravi sellele, kuid tööriistakast tundub tühi ja kasutu.

Võib-olla on probleem selles, et Trygve soov on nii instrumentaalne. Ta ei soovi hoida alal suhet vanematega, ei soovi elada 32

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 32

4/21/2020 3:32:03 PM

kodus, sest see on turvaline. Ta tahab lihtviisiliselt katust pea kohale ja arvutile voolu. Ja kui ma päris aus olen, pole ma kindel, kuidas saaks Trygvet aidata. Paljud mängurid on aastaid oma elust maha mänginud, Trygve näib samas suunas liikuvat. Ta on nagu kivist, ja osa minust mõtleb, et niikaua, kuni ta seda soovib, ei ole sinna midagi parata.

Kuid on reede pärastlõuna. Ma ei jaksa seda pidada, uut sisutühja vestlust, kus Trygve ütleb seda, mida peab vastavalt meie kokkuleppele ütlema. „Selge,” ütlen ma, „aga mida sa pead enda arvates tegema, et järgmisel nädalal eesmärkideni jõuda?” „Ma üritan rohkem,” ütleb Trygve, hambad kokku surutud. „Hästi,” ütlen. „Proovime siis nii. Kas jääb järgmine reede samal ajal?”

Enne trenniminekut helistan Sigurdile, ta ei vasta.

Sõidan metrooga koju, kui telefon heliseb. Rong roomab Ulle­­ vålist kolinal edasi, väljas on pime ja sees kollane valgus, siin istuvad mõned mappide ja nutitelefonidega, tööpäevast väsinud naised ja mehed, mõned suusafännid, kes tahavad Marka radadel veel talvest viimast võtta, ja siis mina, nii higine, et mu kõrval aknal on udupiisad, peale vaguni kolisemise on meeleolu pahur ja vaikne, ning siis lõhestab vaikuse telefoni surisev vibratsioon, mis kostab mu kotist, ja ekraanil helendab Jan Eriku nimi. „Halloo,” ütlen ma küsivalt, nagu ei teaks, kes helistab. „Jah, halloo, Sara, siin Jan Erik,” vastab ta.

Ta hääl on kummaliselt ebakindel, narritav, jõnkslik nagu rong, milles ma istun, ja ma surun alla ohke, kas nad on juba täis, kas nad on langenud veel sügavamale lapsikustesse kui tavaliselt, kas nad teevad tüngakõnesid?

33

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 33

4/21/2020 3:32:03 PM

„Jah,” ütlen ma teravalt, „jah, mis sa tahad?” „Me Thomasega siin mõtlesime lihtsalt, et kas sa Sigurdist oled midagi kuulnud?” „Mis mõttes?” küsin ma.

Väljas muutub kallak järsemaks, läheneme nüüd Bergile, kaks peatust veel. Majad on nagu maketilt, suured heledate akna­ ruutudega kobakad, nad ei näe välja nagu päris, ma ei usu, et keegi neis elab. „Ei, me ainult … me mõtlesime …”

Ta köhatab hääle puhtaks ja ma mõtlen, et see on küll eba­­ harilik häma, isegi tema kohta. „Mida te mõtlesite, Jan Erik?” „Ei. Et millal ta tuleb.” „Millal ta tuleb?”

Meelekohtades taob, kõigepealt Trygve, siis treeningratas, siis Jan Erik. Ma igatsen ainult dušši, klaasi valget veini ja oma kanasalatit. „Jah. Ma mõtlen, ta ütles, et jõuab siia viie paiku ja nüüd on kell seitse läbi ja meie, eks, me ei saa teda kätte, nii et, heh, no ma ei tea, mõtlesime, et äkki sina tead? Või noh. Oled temast midagi kuulnud.”

Tema taga kostab pominat, Thomase hääl. Ma ajan istmel selja sirgu. „Jah, no küllap tuli midagi ette,” ütleb nüüd Jan Erik, see mõjub peaaegu karjumisena. „Tahtsime ainult küsida.”

Thomas on arukam kui Jan Erik, ma ei tea, kas Thomas mulle meeldib, aga ma eelistan teda Jan Erikule. „Kuulge,” ütlen ma, nii vaikselt, et vagunitäis inimesi mind ei kuuleks, aga piisavalt valjusti, et nad mõistagi ikka kuulevad. „Sigurd helistas mulle hommikul poole kümne paiku ja ütles, et 34

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 34

4/21/2020 3:32:03 PM

te olete juba kohal. Pärast seda pole ma temast rohkem midagi kuul­­nud.”

Teises otsas tekib vaikus. Siis kostab taas pominat, ma ei kuule, mida nad ütlevad, aga nad räägivad omavahel, ma kuulen mõlema häält, nad peaaegu sosistavad. „Mis te räägite?” küsin ma. Nüüd räägin piisavalt valjusti, et kõik mu ümber saavad sellest osa. „Ma ei kuule, mida te ütlete.”

Taas vaikus, siis pomiseb Thomas midagi ja Jan Erik ütleb: „Ma ei saa hästi aru, Sara, sest Thomas ja mina jõudsime siia alles ühe paiku. Sigurd ütles, et tuleb oma autoga hiljem järele.”

Mu peas käib klõps, peavalu, tugev ja tuikav. „Ta helistas poole kümne paiku,” ütlen ma, väsinud, tüdinud nendest ja metroost ja kogu sellest päevast. „Ta ütles, et te olete kohal. Ta ütles…” Äkki mulle meenub: Jan Erik, puuhalud. „Ta ütles, et sa jahmerdad seal mingite puudega.”

Nüüd on vaikus täielik. Metroo sõidab mööda sirget, isegi see ei tee lärmi. Jan Erik ütleb: „Aga me sõitsime Thomasega kell kümme Oslost välja.”

Inimeste lugudes esineb ebaloogilisusi, väikseid ebatäpsusi, mitte päris valesid, pigem otseteid, mille tõttu võib üks inimene eri hetkedel või mitu inimest samal hetkel rääkida lugusid, mis ei vasta sada protsenti tõele. Üks inimene sõitis bussiga ühte kohta, kuhu oleks olnud lihtsam minna metrooga. Suvel oldi puhkusel Taanis, aga apteegis tuli rääkida saksa keeles. Kui neid päris tõe pähe ei võta, pole hullu midagi. Võib-olla kuulis keegi valesti, võib-olla polnud üldse juttu sellest kohvikust seal metroojaama juures, hoopis ühest sarnase nimega kohvikust, mis asub bussi­ peatuse juures. Võib-olla nad ei sõitnudki laevaga Taani, vaid praamiga Kieli. Reeglina on olemas vabandavad asjaolud. Ei, 35

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 35

4/21/2020 3:32:03 PM

me olime küll Taanis, aga sõitsime üheks päevaks Saksamaale.

Polnud mõtet kogu seda pikka lugu ära rääkima hakata.

Aga fundamentaalselt erinevad lood. Üksteist välistavad faktid. Seda ei juhtu sageli. Isegi teraapiamaailmas pole see tavaline, jah, ema ütleb, et ma olin täis, aga ma olin joonud ainult paar õlut, ma olin lihtsalt väsinud, keel oli pehme, sellega olen nõus, aga ma ei olnud purjus. Piire venitatakse. Lugu ilustatakse.

Nihutatakse eri suundadesse. Aga ei öelda A, kui tõsi on B, ja B välistab A. Ei öelda, et ma olin Sinseni ristmiku juures autos, kui sa tegelikult kõndisid Norefjellis üle mägimajakese õue, puud süles. Ei öelda, et Jan Erik tuleb üle õue, kui tegelikult vahid täiesti tühja muruplatsi ja Jan Erik pole isegi samas maakonnas.

Sellised vasturääkivused on lubamatud, need ei tulene arusaamatusest või segadusest. Siin on ainult kaks võimalust: kas Jan Erik oli veidi pärast poolt kümmet Norefjellis ja nüüd valetab, või oli Jan Erik kell kümme teel Oslost välja ja Sigurd valetas.

Aga ma ei jaksa sellele mõelda. Ma ei suuda uskuda muud, kui et Jan Erik teeb minuga nalja. Ma pole kunagi tema huumorit mõistnud. Ükskord naeris ta nii, et tal purskas ninast õlut, sest oli meelitanud Sigurdit võtma tüki tšillipipart, öeldes, et see on magus paprika. Kui ma kõne lõpetan, on ta kindlasti majakese põrandal kõveras ja kõõksub naerust, sest pettis mu ära. Sigurd tuleb välikäimlast ja vaatab teda, naeratab mõistmatult ja küsib, mis siin nüüd nii naljakat on? „Sellele on kindlasti mingi loomulik selgitus,” ütlen ma. „Kuulge, ma istun metroos, sõidan trennist koju. Ma ei tea, äkki prooviks talle uuesti helistada? Me mõlemad? Okei? Ja räägime õhtul pisut hiljem, kui oleme ta kätte saanud.” „Jah, okei,” ütleb Jan Erik peaaegu innukalt. „Jah, teeme siis nii, jah, heh, küllap see on lihtsalt mingi arusaamatus. Aga jah.

Jääb siis nii.”

36

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 36

4/21/2020 3:32:03 PM

„Olgu. Räägime hiljem. Tervita Thomast.”

Lõpetame kõne. Ma helistan Sigurdile ja lasen kutsuda, kuni vastaja käivitub. Metroo sõidab Bergi jaama. Vaatan aknast välja, näen oma peegelpilti, pärast trenni on nägu ikka veel punane, ja mõtlen, et see on ikkagi imelik.

Kui ma seisan vana Torpi dušikabiinis ja lasen soojal veel endast üle uhta, jõuab selle sündmuse ebaloogika mulle päriselt kohale.

Pole lihtsalt muud võimalust kui see, et üks neist kahest valetab, Jan Erik või Sigurd. Jan Erikul on iseäralik huumorimeel, aga isegi tema kohta on see pisut liiast. Ja Sigurd on normaalne mees, ta on minu mees, tema ei valeta.

Aga kui nüüd oletada, et Jan Eriku jutt vastab tõele. Oletada, et Sigurd valetas, mis iganes põhjusel, kindlasti mingil mõistetaval põhjusel, näiteks mingi üllatuse pärast, kust mina tean.

Oletame, eks. Miks ta siis mägedesse kohale pole jõudnud?

Alles siis hakkan kartma. See algab kõhust, külma ja raskena.

Kus Sigurd praegu on? Seejärel lämmatan ma hirmu, ära ole tobe, Sara, kindlasti on mingi põhjus, ta kaotas mobiili ära, see sai tühjaks, ta on kindlasti juba teel mäkke, kindlasti on ta helistanud Jan Eriku telefonilt, samal ajal kui ma duši all olin. Sellest on abi, mu hirm pole enam nii terav, see pakitakse vati ja villa sisse ja mässitakse surisevaks murepakiks. Loputan šampooni juustest välja ja keeran vee kinni. Lähen välja, lõdisen paljalt puust alusel, kuni kuivatan end kiiresti käterätikuga ja võtan ühe seina vastu toetatud aluse nurga küljest hommikumantli. Keeran rätiku juuste ümber, tõmban hommikumantli selga, nühin ühe käega teist käsivart, et sooja sisse saada, ja kiirustan vannitoast välja, trepist alla kööki.

Kuid telefonis pole ühtki vastamata kõnet. Kui ma telefoni nuppu vajutan, hakkab helendama üks foto, Sigurd ja mina ja 37

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 37

4/21/2020 3:32:03 PM

Theo, minu õe kõige vanem poeg, meil on suus apelsinisektorid, kõigil kolmel, me naeratame, näod oranžid. Sigurdi silmad on naerust pilukil, neid pole peaaegu nähagi, kõigest nahavoldid, mille sees on väikesed tumedad pärlid, ja tema naeratus, hambaid varjava apelsinikoorega, on hiiglaslik. Üks nurgake sissepakitud hirmust võitleb end valla.

Klõpsan automaatvastaja käima ja kuulan uuesti Sigurdi teadet. „Tere, kallis. Jõudsime Thomase majja. Siin on, oi kui mõnus siin on olla, ma … Ah, lihtsalt Jan Erik mässab siin puudega, näeb välja nagu idioot, ma … Ma pean vist nüüd minema. Ma tahtsin ainult öelda, et me oleme kohal ja, noh, ma helistan siis pärast. Sa meeldid mulle. Okei. Kuulmiseni.”

Mängin seda uuesti. Sigurdi-hääl. Tere, kallis. Nagu ta seda alati ütleb. Ei midagi imelikku. Hääles pole mingit värinat, mingit köhatust. Krabin, kui Jan Erik tuleb, ei kosta kuidagi eriliselt, kõhklus enne kõne lõpetamist ei tundu võlts.

Ma meeldin talle. Nagu ta alati ütleb. Kuulmiseni.

Mängin seda endale kolmas kord ette, nüüd keskendun rohkem. Näiteks kas ta on väljas või sees? Käisime paari aasta eest seal Norefjelli majakeses, ma mäletan seda küll. Nägin vaimusilmas, et ta seisab ukselävel, et Jan Erik läheb puudega üle õue, et ta pillas need peaaegu maha, et Sigurd pidi kõne lõpetama, et aidata tal tassida. Aga on see kindel? Kas ei või see sama hästi olla sees, et Jan Erik teeb midagi puudega ahju juures, et ta näiteks tõstab need pea kohale ja teeb neist pikad kõrvad, või et ta tõstab ühe halu pea kohale ja hakkab Sigurdit sellega justkui taga ajama? Ja Sigurd peab kõne lõpetama, et eest ära joosta.

Ta näeb välja nagu idioot, kuna ta hakkab kukkuma või kuna ta mängib lolli? Kas Sigurdil on üldse kombeks sellist väljen38

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 38

4/21/2020 3:32:03 PM

dit kasutada? Ohates mõtlen, et ei, kui mina temaga kohtusin, poleks Sigurd iial öelnud, et keegi näeb välja nagu idioot. See on vanade sõprade mõju. Eriti Jan Eriku. See pole see Sigurd, keda ma nelja aasta eest Bergenis kohtasin.

Neljandat korda kuulates jõuan järeldusele, et ta seisab väljas. Sees oleks Jan Eriku tegevuse heli kajanud, ma oleksin teda kuulnud. Väljas liigub heli aeglasemalt. Kui muidugi Jan Erik pole väljas, nii et Sigurd vaatab teda aknast.

Kui Jan Erik on üldse seal. Hirmu teine nurk pääseb valla.

Helistan uuesti Sigurdile. Kutsub ja kutsub. Tere, siin Sigurd Torp, ma ei saa kahjuks telefonile vastata, aga jäta teade ja ma helistan hiljem tagasi. Piiks. „Tere, kallis. Mina olen. Kas sa saaksid helistada?”

Ma kõhklen, ootan. Miks ma telefoni kinni ei vajuta? „Sa meeldid mulle. Okei. Helista. Kuulmiseni.”

Kallis. Me oleme sellest rääkinud. Sõbrake on liiga lapsik.

Armsam on liiga tõsine, kui seda just irooniliselt ei ütle, igal juhul tekib mingi võõristus. Baby ütlevad teismelised. Mu arm on läila.

Aga kallis. Kodune, aga mitte liiga nunnu. Just nii me tunneme, aga me ei ütle nii sugugi iga kord, kui telefoniga räägime. Meie Sigurdiga pole selline paar, kes ütleb iga päev „ma armastan sind”. Me hoiame seda tähtsamateks puhkudeks, sosistame seda teineteisele tugeva tunderõhuga siis, kui on selline tunne, et süda lõhkeb. „Kallis” on koodsõna.

Helistan Thomasele. Ta võtab kohe telefoni. „Kas te olete temast midagi kuulnud?” küsin ma ja Thomas köhatab, vastab eitavalt.

Ma küsin: „Thomas. Mis toimub? Kas te teete minu kulul nalja või?” „Ei,” vastab Thomas, suur ja selge eitus, kuidas ma võin üldse midagi sellist arvata. „Ei, seda ei teeks me mitte kunagi.”

39

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 39

4/21/2020 3:32:03 PM

„Ma lihtsalt, ma ei saa sellest aru,” ütlen ma.

Ta ütleb: „Meie ka mitte. Me ei tea, mida arvata. Kui me tulime, polnud lumes mingeid jälgi. Ma ei usu, et ta siin käis, tähendab, kas sa oled kindel, et ta ütles, et tuleb siia?”

Nüüd tõmbub kõht krampi. Thomase hääl pole ebakindel nagu Jan Erikul. Ta räägib loogiliselt. Nad pole täis. Thomas pole tegelikult nõme. Thomasel on tavaline huumor, naerab Monty Pythoni ja teleka stand-up-koomikute peale.

Ma ütlen: „Ta jättis mu vastajale teate. Ma olen seda pärast teiega rääkimist neli korda kuulanud. Ma tean, mida ta ütleb.” „Okei,” ütleb Thomas. „Siis ma ei tea. Ju ta tegi nalja. Võibolla pidi ta … Ei, ma ei tea.”

Ta ohkab raskelt. Tema taga ütleb Jan Erik midagi. Ma hoian hinge kinni. „Mis me nüüd teeme?” küsib Thomas.

Lepime kokku, et ootame, mis edasi saab, mis meil muud ikka teha. Tee seda, mis sa olid mõelnud teha, soovitab Thomas, nii et ma teen kanasalatit. Avan valge veini. Mõtlen, et see on rumal.

Mõtlen, et küll selgub, et sellele kõigele oli seletus, me veel naerame selle üle, naerame koos, Sigurd ja mina. Näen vaimusilmas, kuidas ma räägin talle just sellestsamast hetkest, kui ma siin seisan ja kanasalatit teen ega tea, mida arvata, oi kullakene, kas sa siis ei mõelnud, et ma jäin lihtsalt kontorisse magama, ei, see ei tulnud mulle pähe, ma ei saanud aru, miks sa ei helista, aga see oli ju muidugi sellepärast, sellepärast, sellepärast. Aga kallis. Kas sa kartsid? Mul on nii kahju, et see niimoodi välja kukkus. Et su mõnus õhtusöök ja filmiõhtu ära jäi. Ei, pole hullu midagi, kindlasti pole. Peaasi, et kõik on korras.

Klomp kõhus venitab kihti, millesse ma selle pakkisin. Valan endale uue klaasi veini.

40

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 40

4/21/2020 3:32:03 PM

Niisiis Sigurd valetas. Või valetavad Jan Erik ja Thomas, aga ma ei usu. Miks ma usun pigem neid kui oma meest?

Sest nemad on praegu siin. Sest nemad räägivad minuga. Sest Sigurd ei ilmu välja, et esitada enda versioon juhtunust. Selles ongi asi. Sigurd, miks sa seda ei tee? Kas sa ei võiks nüüd sekkuda? Rääkida, mida see telefonisõnum tähendab?

Helistan talle uuesti. Muudkui kutsub, agressiivne heli, keegi ei vasta, ja väike klõpsatus, kui vastaja tööle lülitub, lootusehetk, kas ta nüüd vastab, ja siis lint. Tere, siin Sigurd Torp.

Toidul pole maitset. Leidsin Netflixist ühe tüdrukute filmi, „Mõistus ja tunded”, Jane Austini romaani järgi, pikkade kleitide ja kübaratega daamid, viisakad härrad, kes suruvad oma tundeid alla. Seda ei viitsiks Sigurd iialgi vaadata.

Niisiis ta valetas. Mispärast? Ma ütlen, et ta ei valetaks kunagi, aga kust ma tean. Kui mehed valetavad, siis kas mitte ennekõike oma naistele? Kas ei leidu mitte tuhat põhjust oma kõige lähedasemale valetamiseks?

Eks ma olen ise ka valetanud, lausa tihti, isegi Sigurdile. Eriti Sigurdile. Ütlen, et praksisega läheb hästi, nüüd talvel on pisut raske patsiente leida, aga küll saab. Ei ütle midagi selle kohta, et ma tunnen ennast seal garaaži kohal kontoris üksildasena, mina, kes ma nii rõõmustasin võimaluse üle saada lahti kõikidest neist kolleegidest, kes vingusid ja tülitsesid ja õpetasid ja lobisesid.

Ei ütle, et ma ei tee reklaami, et ma pole Google’isse kuulutust pannud, isegi see mees, kes käis vanemal kursusel ja peab era­ praksist, ütleb, et niimoodi saab patsiente, ma ei lausu sõnagi selle kohta, et ma pole isegi kõikidele tuttavatele öelnud, et mul on eravastuvõtt, ei ütle, et mul pole Facebooki lehekülge, et ma ei ürita kõikide vahenditega patsiente leida. Ütlen ainult, et küll saab. Valetan rohkemgi, kui nüüd järele mõelda, ütlen, et see 41

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 41

4/21/2020 3:32:03 PM

mu tuttav mees ütleb samuti, et talvel on raskem, kuigi ta pole seda kunagi öelnud, ütles lihtsalt, et esimene kuu oli üsna rahulik. Enne kui ta hakkas reklaami tegema. Väänan sõnu, panen juurde, võtan vähemaks. Et Sigurd ei hakkaks tagant utsitama.

Ta on seda paar korda maininud. Sa ütlesid, et hakkad rohkem teenima, ma ei taha muidugi survestada, aga meil on remondi jaoks raha vaja. Ta ütleb seda eriti siis, kui mina utsitan teda tagant ja osutan, et remont on pooleli jäänud. Vana Torp on seinte sees alles, hõõrub rõõmust käsi. Mul on nii palju tegemist, ütleb siis Sigurd, aga kas see on tõsi?

Atkinson, ütleb Sigurd. See on keegi inglasest meremees, kes elab St. Hanshaugenis ühes korteris, mille kallal Sigurd on töötanud, joonistanud keldri väljaehitamiseks projekti. Eriti proua Atkinson on probleeme tekitanud. Ta oli juba alguses tülikas ja mida aeg edasi, üha hullemaks läheb. Ei, sellist treppi me küll ei taha, nii me küll kokku ei leppinud, ütleb proua Atkinson. Tema ettekujutuses pidanuks olema palju rohkem valgust, kui aken on paika pandud. Sigurd peab olema sõbralik, mõistma, et naine on pettunud, selgitama, minema tagasi joonestuslaua äärde. Lisaks vaidleb proua arvete üle. Selle eest ma ei maksa, ütleb ta, nii me kokku ei leppinud.

Atkinson, ütleb Sigurd, kui ta hilja koju tuleb ja teleka ette vajub, ta oli täna mul päev otsa telefoni otsas, kurat, ma pidin minema sinna seda treppi vaatama, mis ei ava ruumi nii, nagu tema oli ette kujutanud. Mis tähendab, et Sigurd ei jaksa täna tööd teha, ei vannitoas, ei magamistoas, saati veel mõne selle tondilossi trepi kallal. Ta tahab istuda, jalad laual, vaadata telekast, kuidas ameeriklased kolmkümmend päeva metsikus looduses toime tulevad, samal ajal kui ta oma arvutis mängib. Kas 42

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 42

4/21/2020 3:32:03 PM

ta pole seda ära teeninud? Kui ta on päev otsa proua Atkinsoni rahustanud?

Või kas ta ikka on? Või on temaga samamoodi nagu minuga, kui ma ütlen, et patsiente on raske leida?

Samal ajal kui filmitegelased üritavad väljendada viisakat rõõmu selle üle, et nende süda murtakse, kargab see mulle pähe.

Jooniste vutlar, hall plasttoru, mida pole siin.

Võib-olla tahtis ta mägedest tööd teha. Võib-olla on see loogiline, et ta vutlari kaasa võttis. Aga kas ta helistas Norefjelli majast, kui ukse ees polnud ühtki jälge, kui Jan Erik ja Thomas kohale jõudsid? Võib-olla nägi ta Jan Erikut puudega. Aga miks ta sõbrad siis nüüd valetavad?

Ta valetas. Muud varianti pole. Võib-olla valetavad kõik natuke. Aga Sigurd valetas selle kohta, kus ta on. Selle kohta, kellega ta koos on. Kuulan vastajalt teadet veel kord, tean seda peast, asi pole selles. Mida ma kuulen? „Tere, kallis. Jõudsime Thomase majja.”

Kas ta hääles on vähimgi vihje pettusele? „Siin on, oi kui mõnus siin on olla.”

Kas see oli nüüd hädavajalik, kui kõik on vale? Õhkab ka veel.

Oi kui mõnus siin on olla. Kas tead, mis, Sigurd, siin pole küll hea olla, siin Kongleveienil, selles vanas majas, kus su vanaisa elas ja suri, siin selle tühja nagiga, mille küljes oleks pidanud rippuma su joonisetoru, sinu häälega telefonis ja sinu sõpradega, kes helistavad mulle ja räägivad asju, millest ma aru ei saa.

Ragin, ragin. „Ah, lihtsalt Jan Erik mässab siin puudega.”

Kõhus hakkab keema, soojalt ja ägedalt, see sulatab ära hirmu ja mure, see on vihane ja jõuline ja vabastav. Ah et Jan Erik, ütled 43

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 43

4/21/2020 3:32:03 PM

sa? Vale! Oleme kohal, ütled? Vale! Ma meeldin sulle? Kaabakas.

Kustutan suure vihaga sõnumi ära, kadugu, ma ei taha seda enam, ei taha sellest midagi teada, otsekui saaksin sama nupuvajutusega ära kustutada ka mälestuse sellest, nagu kaoks kogu probleem, kui sõnum kadunud on.

Tõstan kanasalati külmkappi. Panen filmi kinni, teleka kinni.

Tõstan pudeli suule ja kummutan ülejäänud veini kõrist alla.

Enne kui ma uinun, kui ma laman Sigurdi teki sees ja üritan toa keerlemist peatada, mõtlen ma, et see polnud ehk mõistlik.

Selle sõnumi kustutamine. Võib-olla oleks olnud hea seda uuesti kuulata. Õhku, õhku. Vehin käte ja jalgadega, ärkan, pea Sigurdi padja all. Kas juhtus midagi? Kas ma kuulsin midagi? Kuulatan, kõik on vaikne.

Kas ta on helistanud? Telefon on tühi. Kell on 3.46. Tema koht on tühi, tema voodipool külm. „Sigurd?” Ütlen seda poolvaljult, veel kord. Tõusen püsti, avan ukse, hüüan välja, trepist alla elutuppa ja kööki. „Sigurd?”

Sealt oleks nagu mingi heli kostnud. Ma ärkasin nii järsku.

Aga nüüd ei kuule ma enam midagi. Heidan uuesti voodisse.

44

RR_Flood_Terapeut_SISU.indd 44

4/21/2020 3:32:03 PM