I raamat
Loomulik iga: väikelaps (infans2)
Looja kätest tulles on kõik hea, kuid inimese kätes käib kõik alla. Ta kasvatab ühel maal vägisi teise maa vilja, sunnib puud kandma teise puu vilju, vahetab ära ja segab kokku erinevad kliimavööndid, elemendid, aastaajad. Ta sandistab oma koera, hobuse ja orja. Ta keerab kõik segamini ja moonutab kõike, ta armastab vormitust, koletisi. Ta ei taha midagi niisugusena, nagu loodus on loonud, isegi inimene talle ei kõlba, vaid selleks tuleb teda dresseerida nagu koolisõiduhobust ning lõigata oma mõõdu järgi nagu aias kasvavat puud.2
Vastasel juhul läheks kõik veel halvemaks, meie liik ei taha olla pooleldi ümber tehtud. Praeguses olukorras kasvaks kõige vildakamaks inimene, kes jäetaks sünnist saadik teiste hulgas omapead. Eelarvamused, autoriteet, paratamatus, eeskujud, kõik ühiskondlikud institutsioonid, mis meid igal pool ümbritsevad, lämmataksid temas looduse, andmata midagi selle asemele. Selline inimene oleks nagu juhuse tahtel keset teed kasvama hakanud puuke, kellele möödakäijad peagi lõpu peale teevad, tõugates teda igast küljest ning väänates teda aina mitmesse suunda.
Ma pöördun sinu poole, sa hell ja ettenägelik ema, 3 kes sa oskad suurelt maanteelt kõrvale hoida ning oma tärkavat võsukest teiste
2 Infans tähendab last, kes veel ei oska rääkida. Tlk 3 Kõige varajasem kasvatus on kõige tähtsam ja see on vaieldamatult just naiste kätes, sest kui looduse Looja oleks tahtnud anda selle meeste hoolde, oleks ta andnud meestele ka rinnapiima laste toitmiseks. Seepärast pöörduge oma kasvatusest kõnelevates traktaatides eelkõige naiste poole, sest lisaks sellele, et nemad saavad kasvatusest lähemalt osa võtta ja avaldavad sellele alati meestest suuremat mõju, on nad kasvatuse õnnestumisest ka palju rohkem huvitatud, sest suurem osa lesknaistest elab peaaegu ainult oma laste armust ja nõnda saavad nad oma lastelt nii
arvamuste hoopide eest kaitsta! Hoolitse noore taime eest, kasta teda enne, kui ta hukkub – siis saad sa ühel päeval tema vilju maitsta! Kaitse oma lapse hinge varakult kõrge müüriga. Keegi teine võib selle piirid maha märkida, aga just sina pead talle kaitsemüüri ümber ehitama. 4 Taimedele antakse soovitud vorm neid tagasi lõigates, inimesi aga vormib kasvatus. Isegi kui inimene sünniks suure ja tugevana, ei oleks tal oma kasvust ega jõust kasu enne, kui ta neid kasutama õpib. Need oleksid talle isegi kahjulikud, sest teistel ei tuleks siis pähegi talle appi tulla5 ning üksi jäetuna sureks ta viletsuses enne, kui õpib oma vajadusi tundma. Lapsepõlve üle kurtjad ei mõista, et inimsugu oleks välja surnud, kui inimene elu alguses laps ei oleks. Me sünnime nõrgana, me vajame jõudu. Sündides pole meil mitte midagi, meil on abi tarvis. Me sünnime rumalana, me vajame otsustusvõimet. Kõik selle, mida inimesel sündides ei ole ja mida ta suureks saades vajab, annab talle kasvatus.
Meid kasvatavad loodus, inimesed ja asjad. Looduslik kasvatus seisneb meie võimete ja ihuliikmete seesmises arengus. Inimesed õpetavad meid seda arengut kasutama – see on inimlik kasvatus, ja kui me ise omandame kogemusi meid mõjutavatest asjadest, siis see on asjadelt saadud kasvatus.
Niisiis kasvatavad igaühte meist just need kolm õpetajat. Õpilane, kelles nende erinevad õppetunnid üksteisega vastuollu lähevad,
heas kui ka halvas tunda selle tagajärgi, kuidas nad neid kord kasvatasid. Seadused, mis tegelevad nii palju varadega ja nii vähe isikutega, sest nende eesmärk on rahu, mitte voorused, ei anna emadele piisavalt palju sõnaõigust. Sellest hoolimata on emade koht kasvatuses kindlam ja kohustused raskemad kui isadel, nende hool on perekonna heale käekäigule olulisem ja tavaliselt on nad ka lastesse rohkem kiindunud. Tuleb ette juhtumeid, kus poeg ai austa oma isa ja selle võib talle teatud mõttes andeks anda, aga kui laps on nii viltu kasvanud, et ta ei austa, ükskõik mis ka juhtuks, oma ema – ema, kes on teda oma üsas kandnud, teda oma piimaga toitnud ja tema eest aastaid täiesti ennastsalgavalt hoolitsenud –, siis tuleks sellele armetule olendile kiiresti lõpp peale teha, justkui oleks ta koletis, kes pole väärt ilmas elama. Öeldakse, et emad hellitavad oma lapsed ära. Küllap nad seda tõesti teevad, aga see ei ole nii suur süü kui teil, kes te neid halvale teele veate. Ema tahab, et tema laps oleks õnnelik, õnnelik nüüd ja alati. Selles on tal õigus, ja kui ta valib selleks valed vahendid, siis tuleb teda lihtsalt harida. Isade au ja kasuahnus, türannia, vale ettenägelikkus, hoolimatus ja kalk tundetus on lastele sada korda hukutavamad kui emade pime õrnus. Sealjuures tuleb lähemalt selgitada seda, mis tähenduses ma kasutan sõna „ema“, ja seda ma hakkangi õige pea tegema.
4 Mulle on räägitud, et härra Formey arvates olevat ma pidanud siin silmas omaenda ema ja ta olevat seda ka mingis oma töös kinnitanud. Kuid see, kes seda usub, irvitab kas härra Formey või minu üle.
5 Ta sarnaneks teistega välimuselt, kuid tal poleks kõnevõimet ega mõtteid, mida kõne väljendab – sellisena ei suudaks ta kuidagi teistele selgitada, mis abi ta neilt vajab, ja mitte miski temas ei annaks teistele tema vajadusest märku.
jean-jacques rousseau
on halvasti kasvatatud ega saavuta kunagi iseendaga kooskõla. See aga, kelles kõik need õpetused omavahel ühilduvad ja samu sihte järgivad, jõuab eesmärgini ning elab järjekindlalt. Ainult tema on hästi kasvatatud.
Kuid neist kolmest eri liiki kasvatusest ei sõltu looduslik kasvatus kuidagi meist endist ja asjadest saadud kasvatus sõltub meist ainult teatud määral. Inimlik kasvatus on ainus, mis on tõeliselt meie kätes ja sedagi ainult eeldatavasti, sest kes võiks loota, et tal õnnestub täielikult juhtida kõikide last ümbritsevate inimeste sõnu ja tegusid?
Kuna kasvatamine on kunst, on peaaegu võimatu sellega täiuslikult toime tulla, sest edu saavutamiseks vajalikud asjaolud ei olene otseselt mitte kellestki. Tänu oma hoolele saame pelgalt läheneda eesmärgile enamal või vähemal määral, aga sihile jõudmiseks peab ka õnne olema.
Millisest eesmärgist me räägime? Looduse enda eesmärgist, nagu just äsja tõestasime. Kuna kolme kasvatuse kooskõla on nende täiuslikkuse hädavajalik tingimus, siis peame kaks kasvatust seadma kolmanda ehk selle järele, mida me ise sugugi mõjutada ei saa. Võibolla jääb sõnade loodus või loomus tähendus siin liiga ähmaseks. Püüame seda siis täpsustada.
Öeldakse, et loomus pole miski muu kui harjumus.6 Mida see tähendab? Kas pole siis olemas harjumusi, mis võetakse omaks ainult välise jõu survel ja mis ei lämmata ealeski loomust? Niisugune on näiteks nende taimede harjumus, kel ei lasta kasvada püstloodis. Vabaks saanud taim säilitab talle jõuga peale surutud kalduvuse, ent elujõud pole seetõttu sugugi muutnud oma algset suunda ja kui taim edasi elab, hakkab ta jälle püstloodis kasvama. Samamoodi on inimeste kalduvustega. Kuni jääme samasse olekusse, võime säilitada ka oma harjumuslikud kalduvused, mis on meis kõige vähem loomulikud. Aga niipea kui olukord muutub, harjumus taandub ja loomulikud kalduvused võtavad taas võimust. Kasvatus on kindlasti ainult harjumus. Kuid kas pole nii, et mõned inimesed unustavad ja minetavad oma kasvatuse, samas kui leidub ka neid, kelle kasvatus kunagi ei kao? Millest see erinevus tuleb? Kui piirame loomuse mõiste ainult
6 Hr Formay väidab, et seda pole meile öeldud. Kuid minu meelest öeldi just täpselt seda värsis, millest ma tahtsin lähtuda: „Natura pole minu silmis miski muu kui harjumus“. [Vt Voltaire’i tragöödiat „Mahomet“; ja kõige aluseks on Aristotelese mõte: „Kõige rohkem mõjutab meid loomulik seisund, seepärast peame tegema harjumusest oma teise loomuse“. Tlk] Hr Formay, kes ei taha oma ligimesi uhkeks teha, annab meile tagasihoidlikult oma aju mõõdu inimaru mõõdupuuks.
nende harjumustega, mis on loodusega vastavuses, saame ennast sellest segadusest säästa.
Me sünnime tundlikena ning oleme sünnist saati väga mitmel moel mõjutatud asjadest, mis meid ümbritsevad. Niipea kui me oma aistingutest pisutki teadlikuks saame, kaldume aistinguid tekitavaid asju iseenesest kas lähemalt uurima või vältima – algul sedamööda, kas need on meile meeldivad või ebameeldivad, hiljem sedamööda, kas me peame neid esemeid endale sobivaks või mitte, ja lõpuks nende otsustuste alusel, mille langetame nende kohta mõistusest pärit õnne ja täiuslikkuseideede alusel. Need sättumused kasvavad ja kinnistuvad sedamööda, kuidas me tundlikumaks ja targemaks muutume. Kuid harjumuste sunnil hakkavad sättumused arvamuste mõjul suuremal või vähemal määral muutuma. Enne selliseid muutusi ongi nende sättumuste näol tegemist sellega, mida ma nimetan meis loomuseks.
Niisiis tuleks kõike seostada just nende esialgsete sättumustega ning see võikski vabalt sündida, kui meie kolm kasvatust oleksid kõik lihtsalt erinevad. Aga mida teha siis, kui need üksteisele lausa vastu räägivad? Kui inimest ei kasvatata tema enda pärast, vaid teda tahetakse kasvatada hoopis teiste jaoks? Nii ei ole kooskõla kuidagi võimalik. Me oleme sunnitud võitlema kas loomuse või ühiskondlike institutsioonide vastu ning peame valima, kas tahame kasvatada inimest või kodanikku, sest mõlemat korraga teha ei saa.
Iga ühtehoidev ja hästi lõimunud osaühiskond kaugeneb suurest, üldisest ühiskonnast. Iga patrioot on võõramaalaste vastu karm –need on lihtsalt mingid inimesed, tema silmis tühi koht.7 See häda on vältimatu, aga samas mitte väga oluline. Kõige tähtsam on olla hea nende inimeste vastu, kellega me koos elame. Võõrsil oli spartalane auahne, omakasupüüdlik ja ebaõiglane, kuid tema kodus valitsesid omakasupüüdmatus, võrdsus ja üksmeel. Ärge usaldage kosmopoliite, kes oma raamatutes püüavad kuskil kaugel täita neidsamu kohustusi, mida nad enese ümbruskonnas täitma ei vaevu. Selline filosoof armastab tatarlasi selleks, et ei peaks armastama oma naabreid.
Loomulik inimene on iseendale kõik – ta on otsekui täisarv, absoluutne tervik, kes pole suhtes kellegi muu kui iseenda või omasugusega. Ühiskondlik inimene on aga ainult murdosa tervikust, ta sõltub nimetajast ning tema väärtuse määrab kindlaks tema suhe terviku
7 Nii on vabariikide sõjad verisemad monarhiate sõdadest. Aga kui kuningate sõdadel on mingid piirid, siis nende rahuaeg on lausa kohutav; seega, parem on olla nende vaenlane, mitte alam.
jean-jacques rousseau
ehk ühiskondliku kehandiga. Head ühiskondlikud institutsioonid on need, mis kõige paremini oskavad inimese tema loomusest võõrutada, võtta temalt ära tema absoluutse eksistentsi ja anda selle asemele suhtelise eksistentsi, ning kanda tema mina üle ühisesse tervikusse. Nõnda ei pea üksikisik ennast enam üheks, vaid teatud terviku osaks, ega ole enam vastuvõtlik teisiti kui tolle terviku piires. Rooma kodanik ei olnud ei Gaius ega Lucius, vaid ta oli roomlane. Ta armastas isamaad rohkem kui iseennast. Regulus8 hakkas pidama ennast kartaagolaseks, otsekui oleks temast saanud ta isandate omand. Võõramaalasena keeldus ta kohast Rooma senatis, sest selleks pidanuks ta mõnelt kartaagolaselt vastava korralduse saama. Teda pahandas, et roomlased oleksid tahtnud tema elu säästa. Ta sai, mida tahtis, ning naasis võidukalt iseenda piinarikkale hukkamisele. Mulle näib, et sellel ei ole küll suurt pistmist inimestega, keda me tänapäeval tunneme. Spartalane Pedaretes tahtis saada kolmesaja nõukogu liikmeks, aga ei osutunud valituks. Ometi rõõmustas ta koju naastes selle üle, et Spartas leidub kolmsada temast väärikamat meest. Minu arvates oli tema rõõm siiras ja on ka alust seda uskuda. Vaat see on kodanik. Üks spartalanna, kes oli saatnud viis poega sõjaväkke, ootas lahinguväljalt sõnumeid. Kui heloot saabus, küsis naine värisedes, mis uudiseid ta toob. „Teie viis poega on tapetud,“ teatas heloot. „Sa närune ori, kas ma sinult seda küsisin?“ „Meie võitsime!“ Seepeale kiirustas ema templisse jumalaid tänama. Vaat see on kodanik.
See, kes tahab jätta ühiskondlikus korras esikohale loomulikud tunded, ei tea ise, mida ta tahab. Ta on alati iseendaga vastuolus, kõigub kogu aeg oma soodumuste ja kohustuste vahel ja temast ei saa kunagi kumbagi – ei inimest ega kodanikku. Ta pole hea ei iseenda ega teiste jaoks. Temast saab tavaline meie aja inimene: inglane, prantslane, kodanlane, teisisõnu – eikeegi.
Et olla keegi, et olla ise ja alati üks, peavad teod vastama sõnadele; tuleb alati teadlikult otsustada, kumb pool valida, seejärel võtta oma koht uhkelt sisse ja sellest enam mitte kunagi taganeda. Ma ootan, et mulle näidataks seda imet, et saaksin teada, kas keegi on inimene või kodanik, või kuidas keegi üritab olla mõlemad korraga.
Neist kahest paratamatult vastandlikust eesmärgist tuleneb kaks vastukäivat kasvatussüsteemi: üks on avalik ja paljudele ühine, teine eraviisiline ja kodune.
8 Marcus Atilius Regulus, Rooma riigimees, väejuht esimeses Puunia sõjas. Langes kartaagolaste kätte vangi ja naasis sinna pärast seda, kui oli ausõna vastu vabastatuna saadetud Rooma rahuläbirääkimistel osalema. Tlk
Kui tahate teada, mida kujutab endast avalik kasvatus, lugege Platoni „Riiki“. See teos ei räägi poliitikast, nagu arvavad need, kes otsustavad raamatu üle pelgalt pealkirja järgi – see on parim kasvatuse käsitlus, mis iial loodud.
Kui tahetakse viidata millelegi ebareaalsele, tuuakse näiteks platonlik kasvatussüsteem, aga kui Lykurgos9 oleks esitanud oma arusaama kasvatusest ainult kirjutisena, paistaks see minu meelest veel palju ebareaalsem. Platon ainult puhastas inimsüdant, Lykurgos muutis selle loomust.
Avalikku kasvatussüsteemi ei ole enam olemas ega saagi olla, sest seal, kus pole enam isamaad, ei saa enam olla ka kodanikke. Need kaks sõna – „isamaa“ ja „kodanik“ – tuleks nüüdsetest keeltest kustutada. Ma tean küll, miks see nii on, aga ma ei taha sellest kõnelda, sest see pole kuidagi minu teemaga seotud.
Ma ei pea avalikuks kasvatussüsteemiks neid naeruväärseid asutusi, mida kutsutakse kolleegiumideks.10 Samuti ei pea ma selle all silmas seltskondlikku kasvatust, kuna see taotleb kahte vastandlikku eesmärki ega saavuta seega kumbagi. See toodab ainult kahepalgelisi inimesi, kes pealtnäha teevad kõike teiste jaoks, aga tegelikult mõtlevad alati ainult iseenda peale. Kuid see teesklus on kõigile ühine ja seepärast ei lase keegi end sellest petta. Niisiis on see asjata vaev.
Neist vasturääkivustest sünnib omakorda see vasturääkivus, mida me alatasa tunneme iseenda sees. Kuna loodus ja inimesed tirivad meid vastupidistesse suundadesse ning sunnivad meid jagama ennast nende kahe ajendi vahel, järgime mingit vahepealset teed, mis ei vii meid kummalegi sihile. Nõnda me veedame kogu oma elu säärases võitluses ja kõikumises ega suuda elu lõpuni iseendaga kooskõlla jõuda; me ei olnud head ei enda ega teiste jaoks.
Lõpuks jääb üle kodune kasvatus ehk loomulik kasvatus. Aga mida head tuleb teistele niisugusest inimesest, kes on kasvatatud üksnes iseenda jaoks? Kui õnnestuks ühitada need kaks eesmärki, mille oleme endale seadnud, päästes seega inimese suurest vasturääkivusest, siis ehk kaoks ka üks suur takistus tema õnne teelt. Et
9 Legendaarne Sparta kuningas, kelle algatusel loodi Spartas sõjaväeline riigikord ja juurutati laste karmid kasvatusmeetodid. Rousseau räägib siin lähtuvalt Plutarchose teosest „Paralleelsed elulood“. Tlk
10 Paljudes koolides, eriti Pariisi ülikoolis on professoreid, keda ma armastan ja väga kõrgelt hindan; ma pean neid suurepäraselt suuteliseks noorsugu õpetama, kui nad vaid poleks sunnitud järgima kehtivat tava. Ma julgustan ühte neist avaldama haridusreformi kava, mille ta on välja mõelnud. Võib-olla hakatakse asju lõpuks parandama, kui nähakse, et selleks leidub rohtu.
jean-jacques rousseau
selles asjas selgusele jõuda, on vaja näha inimest väljakujunenuna –olles pannud tähele tema soodumusi, märganud tema edusamme, jälginud tema arengu käiku. Ühesõnaga, tuleks tunda loomulikku inimest. Ma usun, et need, kes käesoleva kirjatöö läbi loevad, on nendes uuringutes mõne sammu võrra edasi jõudnud.
Mida me peame sellise haruldase inimese väljakujundamiseks tegema? Ilmselt päris palju: eelkõige peame hoolitsema selle eest, et mitte midagi ei tehtaks. Kui on vaja ainult vastutuult seilata, siis me loovime, aga kui meri on tormine ja me tahame paigale jääda, siis peame ankrusse heitma. Vaata ette, noor tüürimees, et su köis järele ei annaks ja ankur lohisema ei hakkaks, muidu triivib su laevuke minema enne, kui sa märgatagi jõuad.
Ühiskondlikus korras on kõik kohad rangelt piiritletud ja iga inimest tuleb kasvatada tema koha jaoks. Kui just nõnda kasvatatud üksikisik oma kohalt lahkub, ei kõlba ta enam kuskile. Selline kasvatus toob kasu ainult siis, kui lapse saatus käib tema vanemate kutsumusega ühte sammu. Igal muul juhul on see kasvandikule kahjulik, kasvõi nende eelarvamuste tõttu, mis see talle on andnud. Egiptuses, kus poeg pidi jääma isaga samasse seisusse, oli kasvatusel vähemasti kindel eesmärk, ent meie juures, kus on säilinud ainult positsioonid, mida inimesed alatihti vahetavad, ei tea keegi enam, kas ta oma poega endasuguseks kasvatades ei tee talle pigemini hoopis kahju.
Looduslikus korras on kõik inimesed võrdsed ja seega on neil ka ühine kutsumus – olla inimene. Kui keegi on juba inimolemiseks hästi kasvatatud, siis ei saa ta halvasti täita ka teisi sellega seotud ülesandeid. Minule pole tähtis, kas mu kasvandikust peab saama sõjaväelane, vaimulik või jurist – enne vanemate elukutset kutsub loodus teda inimelu elama. Elamine ongi just amet, mida mina tahan talle õpetada. Jah, minu kätest tulles ei saa temast ei kohtunikku, sõdurit ega preestrit. Temast saab eelkõige inimene. Kõike seda, mis üks inimene peab olema, suudab ta vajaduse korral olla niisama hästi kui ükskõik kes, ning ükskõik kuidas ka saatus teda pillutaks, tema on alati ikka oma kohal. „ Occupavi te, Fortuna, atque cepi; omnesque aditus tuos interclusi, ut ad me aspirare non posses .“11
Inimolu uurimises seisnebki meie tõeline uurimistöö. See, kes meist oskab kõige paremini inimelu häid ja halbu külgi taluda, on minu arvates kõige paremini kasvatatud. Ja siit järeldub, et tõeline
11 „Võtsin su kinni, Saatus, sulgesin vangikongi; väljapääsud kõik sulgesin, et sa ei saaks mind kätte.“ Rousseau tsiteerib Cicerot Montaigne’i järgi (vt „Esseed“ II, 2). Tsitaat ise kuulub Epikurose õpilasele Metrodorosele Chiosest. Tlk
kasvatus ei seisne mitte niivõrd ettekirjutustes kui harjutustes. Me hakkame õppima kohe, kui me elu algab. Meie kasvatus algab samal ajal kui meie ise. Amm on esimene, kes meid juhendab. Ja sõnal „kasvatus“ oli vanal ajal tähendus, mida meie sellele enam ei omista – see tähendaski toitmist, imetamist. „ Educit obstetrix, educat nutrix, instituit paedagogus, docet magister ,“ ütleb Varro.12 Nõnda on kasvatus, ettevalmistus ja haridus kolm eri asja, mis teenivad ka eri eesmärke, just nagu seda teevad ka lapsehoidja [ gouvernante ], koduõpetaja [ précepteur ] ja õpetaja [ maître ]. Kuid nendest erisustest ei saada piisavalt hästi aru ja selleks, et last hästi juhitaks, peab ta järgima ühtainsat teejuhti.
Seega peame oma vaateid üldistama ning nägema kasvandikus inimest kui sellist – inimest, kellele võivad osaks saada kõik inimelu juhtumused. Kui inimesed sünniksid oma kodumaa pinda juurdununa, kui üks ja sama aastaaeg vältaks terve aasta ja igaüks järgiks oma saatust nii, nagu ta ei saaks seda eales muuta, siis oleks kehtiv kasvatuspraktika mõneski mõttes hea: laps, kes on kasvatatud oma seisuse jaoks, millest ta kunagi ei lahku, ei pea taluma ka teiste seisustega kaasnevaid hädasid. Ent võttes arvesse inimlike asjade muutlikkust ning meie sajandi rahutut ja kärsitut vaimu, mis paiskab igas põlvkonnas kõik jälle segamini – kas saab siis ette kujutada veel meeletumat meetodit kui see, mis käsib kasvatada last nii, nagu ta ei peaks mitte kunagi oma toast väljuma ega käima läbi kellegi muu kui vaid oma lähedastega? Kui see õnnetu astub ainsagi sammu maa peal, kui ta kukub kasvõi ühe astme võrra, on ta omadega läbi. See ei tähenda, et teda tuleks harjutada kannatusi taluma – teda tuleb õpetada neid tundma.
Me mõtleme ainult sellele, kuidas oma last elus hoida, aga sellest ei piisa. Talle tuleb õpetada, kuidas täiskasvanuna ellu jääda, kuidas taluda saatuse lööke, kuidas tulla toime nii ülekülluses kui ka viletsuses; teda tuleb õpetada elama vajaduse korral kas Islandi jääväljadel või Malta kuumadel kaljudel. Kui palju ettevaatusabinõusid te ka ei rakendaks, et teie laps surma ei saaks – lõpuks peab ta ju ikka surema. Ja kui ta ka ei sure tänu teie hoolele, ei täidaks teie püüdlused ikka õiget eesmärki. Asi pole niivõrd selles, et mitte lasta tal surra, vaid selles, et panna ta elama. Elamine ei tähenda hingamist, vaid tegutsemist. See tähendab meie ihuliikmete, meelte, võimete, ühesõnaga,
12 „Ämmaemand võtab vastu, amm kasvatab üles, pedagoog valmistab ette, õpetaja õpetab.“ Tsitaat on pärit Nonius Marcellus teosest „De compendiosa doctrina“. Tlk
jean-jacques rousseau
kõikide meie osade kasutamist, mis annavad meile tunda, et me olemas oleme. Kõige rohkem pole elanud see inimene, kel on kõige rohkem eluaastaid, vaid see, kes on oma elu kõige rohkem tunnetanud. Mõni selline, kes on surnud juba sünnist saati, maetakse maha alles sajaaastaselt. Talle oleks olnud parem juba noorelt hauda minna, kui ta vaid oleks vähemalt seni tõeliselt elanud.
Kogu meie tarkus koosneb orjalikest eelarvamustest. Kõik meie tavad on orjus, ahistus ja sund. Tsiviliseeritud inimene sünnib, elab ja sureb orjuses. Sündides kängitsetakse ta mähkmetesse, surres puusärki, ja seni, kuni ta inimesena maa peal elab, hoiavad teda kütkes ühiskondlikud institutsioonid.
Räägitakse, et paljud ämmaemandad muljuvad vastsündinud laste päid, väites, et annavad neile niimoodi parema vormi – ja seda sallitakse! Kas on siis meie olemise Autor meie päid halvasti vorminud, et peame laskma neid parandada – ämmamooridel väljastpoolt, filosoofidel seestpoolt! Karaiibid 13 on meist küll poole õnnelikumad inimesed.
„Vaevalt on laps emaihust ilmale tulnud, vaevalt on ta saanud vabaduse ennast liigutada ja oma käsijalgu sirutada, kui talle pannakse ümber uued kütked. Ta mähitakse sisse, pannakse lamama nii, et ta ei saa liigutada pead ega kõverdada jalgu, ning ta käed surutakse kõvasti vastu külgi. Teda ümbritsevad igasugu linad ja sidemed, mis ei lase tal mitte midagi teha. Hea veel, kui teda ei pitsitata nii kõvasti, et ta hingatagi ei suuda, ja kui ta pannakse ettevaatuse mõttes lamama külili, nõnda et vedelik, mille ta peab suu kaudu väljutama, saab ise välja voolata! Sest muidu ei oleks lapsel vabadust keerata pead küljele, et vedeliku voolu kergendada.“14
Vastsündinud lapsel on tarvis oma jäsemeid sirutada ja liigutada, et saada lahti kangestusest, mis on neis nii pikka aega kägaras viibides tekkinud. Jäsemed tõmmatakse sirgeks, tõsi, kuid liigutada neid ei lasta, ning isegi pea surutakse mütsikesse. Paistab, nagu kardetaks, et laps näeb välja nagu elus.
13 Valgustusajastu „Entsüklopeedias“ nimetati karaiibideks Antillide põliselanikke, kariibideks Guyana põliselanikke, kuid hiljem räägiti Kariibi mere piirkonna põlisrahvastest üldiselt kui kariibidest. Tollal toodi kariibe (ja hotentotte), kes ei tahtvat mõelda ega töötada, sageli näiteks algelisimast inimühiskonnast (vt nt M. Duchet, „Anthropologie et histoire au siècle des Lumières“, lk 380). Tlk
14 Buffon, „Histoire naturelle“, IV kd.
18. sajandi ühe
mõjukaima filosoofi ja kirjaniku
Jean-Jacques Rousseau filosoofiline traktaat „Émile“ jutustab fiktiivse loo poiss Émile’i kasvamisest sünnist täiskasvanueani.
Tema kujunemistee kaudu avab Rousseau oma käsitluse haridusest, inimloomusest ja ideaalsest ühiskonnast. Raamat jaguneb viieks osaks, millest igaüks keskendub Émile’i arengu eri etapile.
„Émile“ on murranguline, teedrajav teos, mis on avaldanud sügavat mõju nüüdisaegsele hariduskäsitlusele ja poliitilisele filosoofiale. Rousseau ideed loomuliku arengu, kogemusliku õppimise ja moraalse kasvatuse tähtsusest kujundavad jätkuvalt meie arusaama sellest, kuidas lapsi tuleks harida.
Uue eestikeelse
tõlke autor on Mirjam Lepikult.