3
Herta-Mi pühkis oma mõõka vastu üht langenud meest puhtaks ning silmas Ercolet, kes oli just jõudnud, et vajadusel kedagi maha koksata. Kuid koksatavaid polnudki enam. Naine võttis uuesti valvelhoiaku, kuid mees tõstis rahustavalt käed ning ütles, et tuleb rahus, et Andreas saatis. Ercole ei teadnud ise ka, miks ta seda ütles, aga paistis, et see on võlusõna ja naine langetas mõõga. „Mis mehed need niisugused on?“ Ercole uuris murelikult naist, kas too on ikka ühes tükis. Herta-Mi higistas ja oli väsinud, kuid terve. „Need olid Markii enda verekoerad.“ Asi oli tõsine, sai Ercole kohe pihta. „Markii mehed? Kaheksakesi sulle kallale?“ ta nügis jalaga üht maaslamajat. „Kas said põhjuse ka teada?“ „Lähme siit minema, enne kui valvurid tulevad, üks juba on seal pikali, aetakse see ka veel minu kaela.“ Koos laialivalguva rahvahulgaga kadusid nemadki. Nii mõnigi noogutas tunnustavalt Hertale. „Mina olen Ercole muidu,“ ütles mees kiirkõnnil liikudes. „Herta-Mi,“ vastas naine. Ercole oli täpselt selline, nagu Milla oli kirjutanud. Ercole jäi korraks seisma ja vaatas. „Pean ütlema, et sa tundud miskipärast tuttav, ega me varem kohtunud pole?“ 13
Naine raputas pead ja viipas, et nad edasi liiguksid. „Aga meil on üks ühine hea tuttav,“ naeratas ta. „Milla-Me Krookkrae nimi ütleb sulle midagi?“ „Otse loomulikult,“ oli mees rahul. Kõige rahvarohkemas tänavas ühe võõrastemaja ukse ees nad peatusid. „Kõige paremini jääd märkamatuks seal, kus on kõige rohkem inimesi,“ lausus naine enne, kui Ercole midagi küsida jõudis ja astus majja. „Kelle eest sa end varjad?“ „No nägid ise, et Markii mehed mulle kraesse kargasid. Õnneks on tavalised tänavakordnikud tõeliselt aeglased. Aga mul on infot, et siin peaks veel keegi olema, kuigi ma pole teda veel kohanud,“ Herta otsis midagi taskust ja ulatas Ercolele väikese sedeli. „O, Timeral, kaks tõusu tagasi. MK.“ Ercole luges kirjarullikest mitu korda ja vaatas siis naisele otsa. „Kaks tõusu, see on siis kaks nädalat tagasi. Milla? Milla saatis selle? Oliver on siin? O peab ju olema Oliver?“ „Tss ...“ naine pani näpu suule. „Seinad on siin üsna õhukesed.“ „Kuidas Milla seda teab?“ „Tal on kõrvad igas sadamas,“ kehitas naine õlgu. Ercole luges veel kord kirja, otsis siis taskust tuletegemise vahendi ja põletas paberi ära. Seejärel läks ta akna juurde, piiludes ettevaatlikult välja, ega keegi ei jälgi neid. Kui kõik tundus korras, avas ta akna kahe sõrme laiuselt ja vilistas õrnalt läbi prao. Herta-Mi vaatas küsivalt Ercole suunas. „Sa ootad kedagi?“ Mees noogutas. „See on üks isiklikku laadi asi,“ vabandas mees ja punastas veidi. 14
„Peaasi, et see isiklikku laadi asi ei muutu ka mulle väga isiklikuks. Mul on tänaseks sedalaadi asjadest limiit täis.“ * Poisil oli oma esimesest tõelisest tänavakakluse nägemisest kanaihu veel peal ja enne kui korravalvurite lisavägi tuli, võttis ta suuna sadamasse, lootes leida sealt süüa ning saada mõnele laevale, et siit hirmsast kohast ükskord minema pääseda. Ta nuputas terve tee, miks oli mõõka keerutav naine tal käskinud Andrease juurde minna. Seda paistis ta nagu mõistvat, et pidi sellenimelise inimese appi kutsuma, aga Matt ei tundnud ühtegi Andreast. Oli vaid kuulnud ühest, aga seda ei võinud küll see naine tunda. Kõik siin linnas olid kuulnud Andreas Kakssilmast, aga kas keegi teda päriselt ka tundis? Andreas Kakssilm oli muutunud müstiliseks olendiks koos oma laevaga tükkis. Vähesed teadsid päriselt, milline ta välja näeb, ta ei praalinud kunagi kõrtsides ega uhkustanud oma tegudega. Natukese haaval kasvas tema loole juurde igasuguseid huvitavaid nüansse ja tema rohelist laeva märgates hakkasid inimesed hirmu tundma – kas ta tuleb rahus või vihas. Mattile see mõõganaine meeldis. Naine oli talle korraks naeratanud ja see äratas midagi poisi südames. Midagi, mille oli sinna lukustanud. Naise naeratus oli pääsenud tema südames teisele poole lukku.
15
4
Markii de Heick oli äärmuseni auahne ja pööraselt rikas. Lisaks edev, kaval, õel ja riukalik. Ta ei kohkunud tagasi ühegi kuritöö ees. Tema suur nõrkus oli koguda hinnalisi ja haruldasi esemeid ning mida raskem oli asja saada, seda rohkem ta ihales. Viimasel ajal oli tema fookus põhiliselt suunatud Smagraudiale – rohelisele laevale Lohekoopast, millega purjetas Andreas Kakssilm. Markii polnud veel välja nuputanud, kuidas saada laev omale võimalikult vähese kahju ja kaotusega. Ta soovis, et tal oleks vägev armee, kuid seda polnud. Markii tugevused asusid teistes valdkondades ja sõdurite koolitamine ning sõjakäikude strateegia ei kuulunud pagasisse. Nii ei julgenud ta panna välja väga suurt osa oma kõige ustavamatest kõrilõikajatest, et Andrease vastu minna, kartes korraga kaotada liiga palju. Markii oli kuulnud Andreas Kakssilma üleloomulikest võimetest ja ei söandanud riskida. Ta võis aga vabalt katsetada mõne oma patrull-laevaga. Nende meeskondadest tal kahju polnud. Markii de Heick oli oma võimsuse tipul ja sinna oli ta jõudnud vaid tänu nutikusele, kiirele taibule ja külmaverelisusele. Oma 16
positsiooni kavatses ta hoida, unistades samal ajal vallutustest. Ta tundis, et on aeg Timerali laiendada. Rohelise laeva omanikutunne annaks palju juurde ning äkki turgatas talle pähe, et on ju veel üks vahend, mida Andrease vastu kasutada. Markiil oli trellide taga üks haruldane vang, kes oli seal istunud juba piisavalt kaua, et olla valmis. Siidi ja brokaadi riietunud parfümeeritud ning meigitud mees seisis trellitatud seina taga. Ta vaatles määrdunud ja habemesse kasvanud, trööstitu välimusega vangi, kes oli lõplikult kainenenud ning norutas kurvameelselt kitsukeses ruudukujulises ruumis, mille lae all oli miniatuurne akna moodi avaus. „Oliver Karvanägu Juunior,“ lausus Markii. Oliveriks nimetatu istus jäigalt ning vaikis. Tema pilk oli tühi ja fookuseta. Markii proovis teda veel kõnetada, kuid tulutult. Kui markii kutsus valvuri, et see suskaks teda läbi trellide odaga, vaikis Oliver endiselt ega reageerinud. Markii oli Oliver Karvanägu hoidnud selles samas kongis tema kinnikukkumisest saadik ligi kolm poolkuud tagasi. Pärast seda, kui piraat oli lõpetanud oma käsivarte taeva poole tõstmise ning katkematu itsitamise ja soovi kõiki kallistada, jäi ta magama ning magas kolm päeva ja ööd. Ärgates hakkas ta märatsema ja võõras keeles veidrusi hüüdma. Kuue salataskust õngitses ta aeg-ajalt ühe plasku ning paar lonksu pani ta korduvalt magama mitmeks ööpäevaks. Markii oli palju kordi käinud teda vaatamas, et temaga vestelda, kuid see polnud võimalik. Kui Oliveril rüübe otsa sai, langes ta katatoonilisse olekusse ning ükski vägi teda kontakteeruma 17
ei saanud. Kord oli Markii seisnud päris tükk aega ja teda jälginud ning selle aja jooksul ei pilgutanud teine kordagi silmi. Markii ei osanud temaga midagi peale hakata ning lasi tal seal lihtsalt olla. Iga päev viis keegi talle veidi süüa, kuid väga harva oli Oliver sealt midagi maitsnud ja enamuse sõid ilmselt ära rotid, kellega ta oma elamist jagas. Mingil hetkel käis Oliveri mustuse hais aga nii üle pea, et ükski kallis parfüüm seda enam summutada ei suutnud ja Markii käskis mehe puhtaks pesta ning talle uued riided selga panna. Ta soris isiklikult läbi kõik piraadi taskud ning leidis ühest neist veidra nahkse tekstirulli. See oli rohekas-punakas-kollakas ja puudutamisel imbus selle vahelt sosinaid urisevas võõras keeles. Markii tajus sõnade väge ja võimu, ta aimas, mis see võis olla ja otsustas Oliverilt vajaliku välja pinnida. Õigel ajal. Tal oli vaja saada see mees elule ja rääkima. Markii soovis teada vana piraadi meelsust ning tahtis kuulda tema enda suust läbielamisi, et selle käigus omale vajalik info välja filtreerida. Markii vaatas seda kunagi nii vägevat mereröövlit, kelle nime sosinalgi lausumine tõi inimesele kanaihu peale ja hirmutas lapsi. Praegu oli ta lihtsalt üks hale kuju ja üsna armetu pealegi – habetunud, väsinud ning kasutu. Pesemine talle eluvaimu sisse ei toonud. Nüüd istus ta lihtsalt puhaste riietega ja kärbes võis talle kas või silmamuna peale maanduda ja seal siblida, Oliveri ei äratanud miski. Markii käskis iga päev raporteerida, kuidas lood on ja iga pisemgi detail, mis oli teisiti, tuli ette kanda. Markii polnud suutnud mereröövliga veel silmsidet saavutada ning otsustas vahepeal tegeleda teiste pakiliste asjadega. 18
Just sel päeval, kui toimus tänavavõitlus naise ja valvurite vahel, viibis Markii de Heick hommikust saadik sotsiaalsel visiidil uue galerii arhitekti juures ega teadnud võitlusest midagi. Markii haigutas kinniste huultega ning tõstis teetassi huulte värina varjamiseks suu ette. Arhitektiproua latras parajasti midagi, mida Markii ei suutnud kuidagi jälgida, kui uksele koputati ja sisse astus Markii teener. Lugedes teadet, mille noormees tõi, lõid Markii silmad särama. Ta vabandas viisakalt oma võõrustaja ees ning kiirustas vanglasse. Oliver Karvanägu oli ärganud. „Sa tead, kes ma olen?“ küsis ta Oliverilt. Too noogutas süngelt. „Sa tead, miks sa siin oled?“ „Sellel on kindlasti rohkem kui üks põhjust, esiteks ...“ „Me ei pea läbirääkimisi. Olen kindel, et tead, miks sa siin oled,“ katkestas Markii jäiselt tema lause. „Sa oled hävitanud, rüüstanud, põletanud, põhja lasknud mu laevu, tapnud ja röövinud mu mehi ja vara ning selle eest oled sa mulle võlgu.“ Oliver irvitas, aga ei vastanud midagi. „Mul on sulle pakkumine,“ ütles Markii. Oliver ei vastanud ikka midagi. „Sa pead mulle tooma selle laeva, millega sõidab Andreas Kakssilm.“ Oliveri silmades oli naeruvine, kuid ta hoidis end tagasi ja üks silm vaid tuksatas kergelt. „Midagi ma ei pea. Ma kas tahan või ei taha. Ja ma ei taha,“ kraaksus ta vastuseks. Markii vaikis ja piidles meest. „Hästi, siis ma jätaksin bürokraatia vahele ning tõmbaks su kohe rippu. Sinu otsus.“ 19
Markii keeras selja ja hakkas ära minema. „Toon.“ „Kuradi kuradi kuradi kurat küll,“ urises Oliver ja tagus rusikatega vastu seina. Ta kirus oma hooletust ja katsunud taskuid, avastas õudusega, et tal on hoopis teised riided ning nende taskud on tühjad. Samal ajal tundis ta ka kergendust, et loitsud olid läinud. Ilmselt leidis need Markii või jumal teab kes, kui ta kõrtse mööda laaberdas. Oh jah. „Aga ega see raibe mind jätta saa,“ mõtles Oliver kibedalt. „Me oleme ju üks,“ ta mudis oma vasakut õlavart. „Higine sukk ja sitane saabas.“
20