SIMON JAMES GREEN
ILLUSTRATSIOONID ALEKSEI BITSKOFF Inglise keelest tõlkinud MARIO PULVER
LIFE OF RILEY. BEGINNER’S LUCK Text © Simon James Green, 2020 Illustrations © Aleksei Bitskoff, 2020 Tõlge eesti keelde: © Mario Pulver ja Rahva Raamat AS, 2021 Toimetaja: Ingrid Eylandt-Kuure Küljendaja: Heiko Unt Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9916-615-86-7 ISBN (epub) 978-9916-615-87-4
17. PEATÜKK Hai!
Liumägi oli ühtaegu kõrge ja pikk. See moodustus erinevatest mitmevärvilistest lainetavast plastist tehtud radadest ja oli täiesti lahtine, mitte nagu need torud, kus ma olin käinud basseine külastades. Naeratasin laialt, vaadates seda, kuidas lapsed sealt alla sööstsid, libisesid ja liuglesid, vihisesid nagu kuulid, kuni jõudsid ohutult all olevasse madalasse maandumistiiki. Ei hakka valetama, see näis olevat vapustav. Meil oli kohe kindlasti vaja üht sellist oma basseiniprojekti jaoks! Härra Chicago piidles liumäge kahtlustavalt. „See on palju suurem, kui ma arvasin!“ Ta vaatas proua Chicago poole ja too noogutas.
146
„Ei,“ ütles Brad. „Mina ei öelnud midagi,“ vastas proua Chicago. „Aga ma tean, mida sa mõtled!“ ütles Brad. „Palun, ei.“ „See on lihtsalt ettevaatusabinõu!“ ütles tema issi. „Ohutus ennekõike!“ Brad vajus põlvili. „Palun!“ Härra Chicago raputas pead ja tõmbas oma seljakotist välja rattakiivri. „Sa kas kannad seda või sa ei lähe sinna peale. Mis siis, kui juhtub õnnetus?“ Bradi alahuul hakkas võbelema. Pöördusin härra Chicago poole. See pidi olema kõigi aegade parim idee. Mitte keegi ei teadnud minust paremini, et õnnetusi juhtubki. Neid juhtub kogu aeg! Kiivrikandmine näis olevat suurepärane mõte katastroofi ärahoidmiseks. „Kas teil on veel ühte kiivrit, mida mina saaksin kasutada?“ küsisin ma. Härra Chicago naeratas. „Muidugi!“ Ta tõmbas kotist välja ka teise rattakiivri. Võtsin selle tema käest. „Imeline. Ma tunnen end sellega palju ohutumalt.“ Kiikasin Bradi poole, too seisis ammuli sui ja vaatas mind. „Mis on? Ei saa olla liiga ettevaatlik, Brad. Mis siis, kui teeme avarii ja lööme pead lõhki ja kõik meie ajud tulevad välja?“
147
„Oh sa mu meie!“ pobises proua Chicago. „Kas seda võib päriselt juhtuda?“ „Võib-olla!“ ütlesin ma. Ulatasin teise kiivri Bradile. Brad näris natuke huult. „Noh, kui sina ka sellist kannad,“ ütles ta. „Jagatud alandus on poole väiksem või kuidas see ütlus oligi, eks?“ Ta võttis kiivri ja torkas selle pähe. Tegelikult oli Bradi kiiver päris lahe, kuna sellel nagu kõigil tema omanduses olevatel asjadel oli peale kirjutatud „B“ ja sellel olid isegi „anna tuld“ kleepekad. Minu kiivril oli ka mõningaid tähti, mis mind ei häirinud, isegi kui need polnud õiged:
148
„See on mu õe vana kiiver,“ ütles Brad. „Mulle meeldib,“ vastasin mina. „Sobib mulle.“ Brad noogutas. „Sobib tõesti.“ Proua Chicago maksis meie žetoonide eest ja mina alustasin Bradiga pikka ronimist liumäe tippu, mille venitas pikemaks see, et ma pidin iga paari minuti järel peatuma ja kiskuma ülespoole neid laenatud neoonrohelisi ujukaid, kuna kumm oli piha ümber üsna lõtv. Teadsin, et liumägi on kõrge, aga ma ei taibanud, kui kõrge just, enne, kui seisime päris üleval platvormi peal. Mu kõht keeras kahekorra, kui kiikasin üle ääre ja vaatasin all kõiki neid pisikesi inimesi – sealhulgas meile lehvitavaid Bradi vanemaid ja pealtvaatajate kampa maandumistiigi juures (peamiselt vanemaid, kes filmisid telefonidega oma laste liugu). Tekkis väike kära, kui maandumistiiki hüppas kellegi koer, kes jooksis läbi vee ja haukus rõõmust, kuni omanik ta välja tiris ja kõik naersid ja hõiskasid. Tundus, et kõigil oli tore – kõigil peale minu. See liulaskmine tundus järsku enesetapjaliku ettevõtmisena. Miks pidi keegi minusuguse halva õnne taustaga viskuma vabatahtlikult liumäest alla, hoolimata kiivrist? Neelatasin, mu kõht oli täielik puntrapesa. Ja siis pani Brad mulle käe ümber õlgade ...
149
„Teeme seda koos, kutt. Koos on alati kergem.“ Vaatasin üles Bradi poole ja naeratasin. Siis seisatasin punase raja otsas, Brad oli minu kõrval sinise raja otsas, ja ma hingasin sügavalt sisse. „Kolme pealt!“ ütles Brad. „Üks ...“ Hingasin välja. „Kaks ...“ Ja Brad hüppas. „KOLM!“ „Arvasin, et ütlesid pärast kolme!“ hüüdsin mina. „Kolme pealt, mitte pärast ...“ Tema hääl hääbus, kui ta kadus häirivalt kiiresti liumäge mööda alla. Neelatasin. Suurepärane. Nüüd tuli mul seista sellega vastamisi ihuüksi. KÄU! KÄU! KÄU! Oleksin tundnud selle heli ära ükskõik kus. „Oiiii, eiiii!“ lalisesin ma ja vaatasin üle õla sinna, kust oli kiirelt lähenemas Hukatuslik Kajakas, raketid mulle sihitud, lennates V-kujulises asetuses oma semude kambaga. Jõnksatasin ette, kui nad alla minu poole sööstsid, kaotasin tasakaalu ning lendasin pea ees liurenni. „ÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!“ kiljusin ma kiirust kogudes, maailm kihutas minust mööda, käed olid laiali, vett lärtsus mulle näkku ja ninna. „EIIIIIIIIIIIII!“
150
Ma ei saanud peatuda, sest olin jõudnud selleni, mida nad vist kutsuvad „lõppkiiruseks“ – eseme poolt kukkumisel saavutatavaks maksimumkiiruseks. Nojah, igatahes, praegu polnud aeg füüsikatunniks. Olin nagu kuul, piduriteta rong, kontrolli alt väljunud lennuk, paiskudes mingi jubeda lõpu suunas. Lendasin liuraja lõpust välja ja liuglesin üle maandumistiigi ning jäin kiuksudes seisma, kui põrutasin vastu küljel olevat pehmet seina. Kohutav. Aga olin väljaspool ohtu. Olin saanud hakkama ... Vaatasin ringi. Mõned naersid. Lehvitasin natuke. Oot, miks nad naersid ja näpuga näitasid? Nägin, kuidas härra Chicago viipas paaniliselt millegi poole, mis hulpis kaugemal maandumistiigis. Need olid justkui ujukad. Paar neoonrohelisi ujukaid, mis mõjusid väga tuttavana. Järsku sain teadlikuks sellest, kui jahe mul oli vöökohast allpool. Ei. Palun, ei. Piilusin ettevaatlikult alla. MA EI KANDNUD UJUKAID!
151
UJUKAD OLID TULNUD JALAST ÄRA! OLIN KAOTANUD TEEL ALLA OMA UJUMISPÜKSID! „EIIIIII!“ kriiskasin ma. Ja seal ma siis olin, laperdades maandumistiigis porgandpaljana, kui varasemalt mainitud koer kargas sisse, kahlas läbi vee, sai mu ujukad hambusse ... kargas siis taas välja ja jooksis nendega minema. „ÄÄÄÄH!“ kiljusin ma. „Mida teha?“ Noh, mul oli vaja ju ujukad tagasi saada – vaat seda tuli teha! Võtsin kiivri ära ja kasutasin seda selleks, et varjata oma allesjäänud väärikust. Rabelesin maandumistiigist välja ja kohtasin koeraomanikku, kes üritas sundida koera tagasi tulema (mitte kuigi tõhusalt, kui minult küsite). „Tule tagasi! Siia, Poiss!“ hüüdis ta. Koer putkas ranna poole. „Mis ta nimi on?“ hingeldasin mina. „Hai, aga ...“ Kimasin ranna suunas, kasutasin endiselt kiivrit oma värginduste katmiseks, tuiskasin liivale ja karjusin.
152
„HAI!“ hüüdsin ma. „HAI! HAI!“ Tõeliselt kena oli see, et teised hakkasid rannas kohe mind aitama. „HAI!“ hüüdsid nad. „HAI! HAI!“ Üsna varsti hõikasid päris paljud Haid, aga see oli tüütu, kuna terve hulk teisi inimesi pistis röökima ja jooksis veest välja, ja varsti pärast seda tormas hüsteeriline rahvahulk ummisjalu rannast minema, rüsinal teed mööda üles. Siis ma taipasingi, et olin just jooksnud randa ja röökinud „HAI!“ ja et võibolla ei teatud, et Hai oli koer ja mitte päris ... ee ... hai. Kuid nüüd oli juba hilja. Seisin liikumatuna, kui hullunud mehed ja naised, nutvaid lapsi kandvad emad ja jalutuskärusid lükkavad isad pahisesid minust mööda ja jooksid oma elu eest. Samal ajal oli kiirkaatri järel suurt täispuhutavat banaani vedav mees selgelt kuulnud seda kära ja teinud liiga järsu pöörde, mistõttu suur banaan kriipis vastu mingeid kive, tegi siis POPS ja vajus põhja, jättes kolm reisijat vette hulpima ja karjuma: „APPI! AIDAKE MEID!“ Vaatasin taevasse, et saada mingitki jumalikku ideed või abi. KÄU! KÄU!
153
154
155
Ja mind tabas otse näkku üks hiiglaslik kleepuv törts auravat kajaka-kakat.
156