Rigeli silmad

Proloog Taevast vaadates näeb Barrøy välja nagu jalajälg meres, saare lääne­tipus paistab paar nuditud varvast. Ainult et keegi ei ole ­Barrøyd varem taevast vaadanud, kui välja arvata pommilennukid, mis ei hoolinud sellest, mida nad nägid, ning taevaisa, kellel ei olnud vist mingeid kavatsusi selle pitseriga, mille ta merre vajutas.

Nüüd langeb paksu rasket lund ja saar saab valgeks ja ümaraks – lumesadu kestab terve öö ja päeva. Siis hakkavad inimesed puhasvalgele maapinnale joonistama musta risti-rästi jalgradade võrku, kõige laiem rada ühendab kaht eluhoonet – saare kõrgeimal künkaharjal asuvat vana ja luitunud maja, mida ümbritseb käputäis puid, ning uut maja Karvikas, mis näeb silmatorkavalt uhke välja ja meenutab suviti karile jooksnud laeva.

Edasi kulgevad rajad elumajade ja lautade ja kaide ja paadikuuride ja turbasarade ja keldrimägede ja heinaküünide ja paadisadamate, saarerahva töökohtade ja aitade vahet, ning looklevad seejärel vabalt ja sihitult igasse ilmakaarde laiali – need laste ja mängu ja ajalikkuse jäljed, sel rahuaastal on saarel palju lapsi, neid pole siin kunagi rohkem olnud.

Saare edelaosas siugleb läbi maastiku määrdunudpruun jõgi – need on lambad, kes lähevad lõunaranda adrut näksima. Ja nende järel lonkab Barbro, hang käes, ja üürgab täiest kõrist laulda, tõstab näo hõljuvate räitsakate poole ja napsab neid üminal suhu.

Võiks ju küsida, miks ta ei aja loomi mere äärde uue kai ja rootslaste­maja vahelt, kust oleks laudast alla randa kõige lühem tee.

Aga Barbro teab, mida teeb, on hilistalv ja adru on just nimelt lõunas, tormid ja kaljud on selle mustjaspruunideks köiteks kokku keerutanud ja tõusuvesi jäiste tompudena rannale rullinud.

5

Barbro käib edasi-tagasi ja purustab adruklompe, et loomad saaksid pooljäätunud suupoolise kallale asuda, tal läheb nahk märjaks ja ta istub puutüvele, mille tormid kunagi terve inimpõlve eest siia rannale uhasid ning poltide ja trosside abil paigale kinnitasid lootuses, et ühel heal päeval on see midagi väärt. Ja ta hakkab mõtlema, kas nad pole sel aastal ehk liiga palju lambaid alles jätnud, kas näljapajukil loomad suudavad aprillis-mais tallesid ilmale tuua, säärased rahutud mõtted tulevad tal alati just sel aastaajal – igal aastaajal on omad mured, isegi suvel, siis võib vahel kuude viisi ühtejärge sadada.

Siis aga kerkib tema vasaku kõrva juurde tulikuum täpp, mis liigub mööda ihu alla, turjast õlga, läbi puutüvel puhkava käsivarre kuni peopesani välja. Barbro peas voolab soe juga, see hakkab keskmisest sõrmest välja tilkuma. Sõrm on korraga jäik nagu klaas.

Barbro teeb silmad lahti ja taipab, et on selili maas, lumeräitsakaid lendab näkku, ta pilgutab silmi ja näeb, et lammas Lea seisab tema kõrval ja vahib merele, meri on valgem kui kunagi varem, piimjas­ tüüne, mitte ainsatki lindu peale kolme kormorani, kes istuvad hääletult skääril, millele on ise nime andnud.

Barbro põimib sõrmed märja villakasuka sisse ja ajab end püsti.

Teised lambad vahivad neid. Ta võtab maast hangu, tunneb, kuidas alakõhust käib läbi aeglane elektrilöök, ja ajab karja enda ees samu jälgi pidi üles tagasi, rabajärve äärde, kus nad suviti turvast lõikavad.

Ta toksib jääkoorikusse augu, et loomad juua saaksid, siis taaruvad nad omapäi üksteise sabas üles mäkke ja poevad lauta.

Viimasena läheb Barbro, parem käsi ikka veel Lea kasuka sees, ja ta ei lase lahti enne, kui ka Lea pimedasse lauta kaob. Barbro paneb tema järel ukse kinni ja jääb ühe koha peale seisma, pilk elumajale naelutatud, ent ei näe köögiaknast lehvitavat kätt. Ta pöörab hoopis ümber ja kõnnib mööda jalgrada alla uue kai poole, astub võrgukuuri ja jääb vahtima kolme auku tühja õngekasti põhjas, sellal kui tuul lõgistab kuuri lõunaseinas lahtitulnud voodrilippi.

6

Ta istub maha, võtab võrgunõela ja -niidi pihku ja tema käed hakkavad võrku kuduma. Uks läheb lahti ja üks hääl küsib, misasja ta ometi siin istub. „Kas sul külm ei ole?”

See on Ingrid, kes oli tädi köögiaknast näinud ja tahab nüüd teada, mis tal siia alla kai peale asja oli, Barbro käib siin küll sageli, aga täna ei tulnud ta tuppa tagasi, hulk aega on juba möödas ja õhtu varsti käes.

Barbro pöörab ümber, uurib Ingridit hoolega ja küsib: „Kes sina oled?”

Ingrid astub lähemale ja vaatab talle otsa, lükkab paar juuksesalku rätiku alla tagasi ja taipab, et peab sellele arulagedale küsimusele vastama nagu kord ja kohus, viimase kui pisiasjani.

1 Barrøyl on suvi, on aasta 1946, hahasuled on uluall ja munad tünnides, kala on restidelt maha võetud, ära kaalutud ja kimpu seotud, kartul maas, lambatalled kepslevad aedades ringi ja vasikad on emadest lahutatud. Varsti on turbalõikuse aeg, ja vana maja tuleb üle värvida, et see ei peaks uue kõrval häbenema. Ingrid Barrøy seisab lauda taga künkal ja silmitseb lainetel loksuvat laeva, mille kohal käratseb tiiruparv, see on vaalalaev Salthammer, mille nad eelmise omaniku pankroti järel üle võtsid, Barrøy asukatest on saanud vaalapüüdjad.

Salthammeri vööris on harpuunikahur ja keskpaigas musta kõhu­ triibuga valge vaalatünn, sellel on taglas nagu purjelaeval ja tüür roolikambri katusel, mis on valge presendiga üle tõmmatud. Laeval on ka tekiehitis ja moodne vints õngede sisselaskmiseks ja väljatõmbamiseks, see on võimas alus igaks aastaajaks ja puhuks. Ingrid kuuleb haamrilööke ja näeb, kuidas Lars ja Felix teevad esimeseks püügiks ettevalmistusi, poisipõnnid tormavad tekil edasi-tagasi, ­Ingrid kuuleb, kuidas nende hääled merepinnal tõusevad ja vajuvad, ja tema selja peal magab suurrätikusse seotud Kaja.

Nüüd ta ärkab. Ingrid mähib ta rätikust lahti ja laseb tal kanarbikus ringi roomata, kuni ta sellest tüdineb, võpatab lapse tumeda pilgu peale, võtab ta sülle ja läheb künkast alla aia poole, kus marja­ põõsad ajavad pungi. Ta istub kaevukaanele vast ostetud värvipüttide ja pintslite kõrvale, mõelda vaid, mis kõik saare peal toimetamist ootab, selle tulevik pole iial olnud helgem, siin ei ole kunagi elanud rohkem rahvast, ja see saar ei kuulu enam talle.

Ingrid läheb kööki ja paneb Kaja Barbro sülle, sammub alla valgmale ja sõuab neljaaerulisega Salthammeri külje alla, ootab, kuni Lars pistab pea üle reelingu ja küsib, kas ta tõi kohvi.

9

Ingrid ütleb, et neil on ju pardal kohvi.

Lars hakkab naerma ja ütleb, et neil õnnestus passija saada ja et nad lähevad talle tuleval nädalal Trænasse järele, sõltub muidugi ilmast.

Ingrid laseb aerudel puhata ja ütleb, et ta tahab koos lapsega peasaarele Malvika Adolfi juurde sõita, juba täna õhtul.

Lars küsib, mis tal sinna Adolfi juurde asja on.

Ingrid kehitab õlgu ja Lars ütleb, et tal ükspuha, neil on ju paate küll.

See on üsna ülbe suhtumine saare varudesse, niisiis ütleb Ingrid, et ta jääb mõneks ajaks kodunt ära.

Või nii.

Nüüd ilmuvad reelingu äärde ka poisid, Hans ja Martin ja nende taga lõnges Fredrik, kes on talve jooksul kasvanud pikemaks, kui see talle hea on. Nad avastavad Ingridi, aga kaotavad kiiresti huvi ja lunivad Larsilt, et see lubaks neil harpuunikahurist tulistada, nad võiksid ju vanade kalakastide peal harjutada, eks ju?

Lars naerab ja tõstab kolmeaastase Oskari üles, et ka tema saaks üle reelingu kiigata ja lehvitavat Ingridit näha. Siis ilmub välja ka Felix ja pühib nartsuga õlist musti käsi, nii et kõik Barrøy suured ja väikesed mehed on vaalalaeva – saare majandusliku tuleviku – tekile üles rivistatud nagu teadmatuses lahkumiskomitee, Ingrid Marie ­Barrøy haarab aga aerud kätte ja sõuab kaldale tagasi, süda kerge, et kõik läks palju lihtsamalt, kui ta oli kartnud.

Ta läheb tuppa ja räägib ka Barbrole ja Suzannele, et ta sõidab ära, see kõlab nagu kerge igapäevane vadin. Aga siin, naiste maa­ ilmas paisub asi siiski pisut suuremaks kui tarvis. Barbro tahab teada, kuhu Ingrid kavatseb minna, miks ja kui kauaks. Suzanne aga taipab, mis teoksil, ja märgib mokaotsast, et Ingridil veab, et tal on, kellest puudust tunda ja keda otsida, ning ruttab siis välja pesu riputama.

Ingrid pakib sellesama väikese kohvri, mis on tal iga kord kaasas, kui ta üritab saart maha jätta. Ja kui ta on alla valgmale läinud, Kaja 10

presendist kotti mässinud ja ta neljaaerulise ahtrisse lambanahkade peale sättinud ning võib viimaks ka kohvri paadininasse tõsta, tunnetab loo tõsidust ainult ringi tuiav Barbro, ta jätab hüvasti, käed rinnal risti, tema kleit on taevassinine ja uhiuus, määratu suured valged lilled peal, ostetud selleks puhuks, et talve vintsutustele vastu minna, ja ta ütleb: „Me pidime ju maja värvima?” „Teie muudkui värvige aga,” vastab Ingrid.

Barbro niheleb rahutult ja ütleb, et maja ei saa ilma Ingridita värvida. Ingrid pahvatab naerma ja kostab, et sel juhul võivad nad ju ootada, kuni ta tagasi tuleb. „Nii,” ütleb Barbro, „ja millal sa tagasi tuled?” „Mõne päeva pärast.” „Mõne päeva pärast,” kordab Barbro ja jääb solvunult rannale maha, sel ajal kui Ingrid manööverdab ümber põhjaneeme ega saa lehvitada, enne kui on juba liiga hilja, ja siis paistab päike otse põhjast, madalalt ja kahkjalt, ja tema all on meri nagu hall kivipõrand.

2 Kaja magas kogu paadisõidu. Kui Ingrid oli hommikul varavalges peasaarel Malvikas ankru vette visanud, heitis ta ka ise lamba­ nahkade peale pikali, kõrvus kajakakisa, loksuv meri ja hahkade rahulik kurin, silmad magamatuse soola täis. Ta jäi tukkuma ja ärkas üles ja oli uimane ja külmetas, kuni tundis viimaks kasehalgude lõhna ja nägi, et valgeks värvitud elumaja aken tehti lahti ja kaks tekki visati hommiku kätte tuulduma.

Tuulekoja uks läks lahti ja välja astus Daniel, püksitraksid reitel rippu, saag käes ja nöörivihk õlal, ning lonkis metsa poole. Siis tuli õuele kaks noort näitsikut, üks võis Ingridi arvates olla Liljan, Danieli noorem õde, teine ilmselt tema kallim ... Aga just siis võttis tõsidus nii hirmsasti võimust, et jäta või asi katki ja sõua koju, loobu sellest ettevõtmisest enne, kui see lõpeb katastroofiga.

Aga nad olid teda märganud.

Daniel tuli metsast tagasi, hobune käekõrval, lasi ohjad lahti, kõndis aeglaselt alla paadisadamasse, jäi seisma ja ootas, kuni Ingrid paadi nii lähedale tüüris, et tal polnud vaja karjuda. „Ingrid, sina siin?”

Ingrid viskas talle kinnitusotsa ja mees tõmbas nad teladele. „Ja lapsega,” naeratas Daniel üllatunult.

Ingrid ei suutnud oma sõidu põhjust kuuldavale tuua, aga tal õnnestus vähemalt püsti tõusta, magav Kaja sülle võtta ning oodata, et Daniel märkaks kohvrit ja tõstaks selle kaldale. Siis astus ta ise järele ja pomises, et tahaks hea meelega mõne sõna Adolfiga rääkida, kuidas tal läheb kah?

Daniel ütles, et isa on vanaks jäänud. „Kas sa hakkad kuhugi sõitma või?”

12

Nüüd olid ka tüdrukud alla valgmale tulnud. Ingrid näitas neile Kajat, laps ärkas ja pilgutas silmi. Ta tervitas Liljanit kättpidi ja tutvustas end, nad ei tundnud teineteist, nende vahel laius meri, ja Malvika inimesed olid talupidajad – eemal künkaharjal kõrgus tohutu suur kolme ärkliga maamaja, õue peal kaks hiigelpuud, laut, laudapealne ja suvelaut, aidad, lüpsilehmad ja musttuhat kitse-­ lammast, kartulid müügiks, porgandipõllud, kanad ja sead, ning neist lõuna pool rannaäärsetes majades ja hurtsikutes kogunisti kuus rentnikku sees. Ehkki Adolf oli nooruspäevil olnud kurikuulus purjelaeva kipper ja kala kokkuostja, oli ta pärast seda, kui tema kaks venda laevahukus otsa said, merele selja pööranud ja isatalu mõisaks muutnud.

Nad naersid selle üle, kuidas Liljan Kajat hoidis, ja Kaja ei öelnud midagi, vaid ainult naeratas, ka see võõras neiu tohtis ta sülle võtta.

Ingrid sai kuulda, et tema nimi on Malin ja et ta on ühe rentniku tütar ja käib siin suurtalus teenijaks. Nad ütlesid midagi lapse armsa ninanöpsu ja tumedate silmade kohta, ning Ingrid pani tähele, et elumaja uks läks jälle lahti ja välja astus vana Adolf ise, valge särk seljas ja kiprimüts peas, ning lohistas enda järel köögitooli ja sättis selle kivise lillepeenra kõrvale murule. Ta istus toolile, koukis taskust piibu ja toppis seda suure hoolega, ootas, et külaline lõpetaks noortega jahmerdamise ja laoks oma tuleku põhjuse lagedale, keegi ei sõua teistelt saartelt siia ilmaaegu, harilikult ikka tähtsa asja pärast.

Adolf oli kogu selle rahuaastaga kokku kuivanud ja kühmu vajunud, ja tema põsed olid punasemad, kui Ingrid mäletas. Aga pilk oli tal endiselt vilav, mis pani kõik, kellega ta rääkis, juurdlema, kas ta kavatseb vestluse lõpetada. Nüüd seisis Ingrid tema ees ja tundis, et tal pole midagi mõistlikku öelda, aga igatahes oli tal laps süles ja näis, nagu oleks Adolf midagi säärast oodanudki. Noored tegid minekut ja Adolf küsis, kas Ingridil on kõht tühi.

Ingrid ei teinud küsimust kuulmagi.

13

Nad kõhklesid, Ingrid seisis ja Adolf istus, kuni vana mees tõstis pilgu ja vaatas Ingridile peaaegu otse silma ja ütles, et eks ta tulnud vist maad kuulama – selle kirja asjus, mille Adolf talle umbes aasta eest tagasi andis, sellesama kirja, mille Ingrid oli Rigelilt pääsenud vene sõjavangile kaasa pannud?

Ingrid vastas jah, miks Adolf Aleksandrile kaasa pandud kirja ära võttis, see pidi talle koju pääsemisel abiks olema.

Adolf ütles, et see oli üks hale kirjatükk, pealegi oli Ingrid sinna kirjutanud oma täisnime ja aadressi – Barrøy – ja sõda ju käis.

Ingrid noogutas ja küsis, mis noormehest sai, kuhu Adolf ta pani.

Ingrid on tõesti kaua oodanud, arvas Adolf.

Ingrid noogutas jälle.

Adolf rääkis, et oli tundnud Ingridi isa, ja ema kah, toredad inimesed, aga emal oli vist närvidega sandisti?

Ka selle peale ei jäänud üle muud kui noogutada.

Adolfil sai Ingridi vaikimisest mõõt täis ja ütles, et nad olid venelast oma pööningul natuke üle nädala varjanud, temast teadis ainult Mathea, naine viis talle süüa ja ravitses ta käsi, haavad kasvasid küll kokku, aga sõrmed ei saanud enam kunagi endiseks tagasi.

Siis andsid nad ühel tuisusel ööl talle kaardi ja kompassi ning saatsid ta üle mägede Innøyri kai peale, kust üks Adolfi vana sõber võttis ta Munkefjordi-nimelise kaubaaluse pardale, selle laeva kodusadam oli Finnmarkis ja sellega veeti rauda, veetakse siiamaani, Adolfil on muide selle laeva aktsiaid.

Ja kuna Ingridil ei olnud ka selle peale midagi kosta, vaatas vana mees talle otsa, puhkes naerma ja ütles, et nüüd on tal küll kindla peale kõht tühi, lähme aga tuppa Mathea juurde, küllap ta märkas meid aknast ja pani kohvi tulele.

Mathea oli olnud siin talus teenijatüdrukuks juba ammu enne seda, kui laste ema suri, ning valitses köögis, kus põrand oli liivaga puhtaks küüritud, kus säras läikima löödud vask ja värske värv, lõhnas 14

kohvi ja rohelise seebi järele, kus isegi ahju messingist käsiraud läikis ja puukast nägi välja nagu näitusele üles sätitud. Naine oli Adolfiga peaaegu ühevanune, väikest kasvu, käbe ja masajalgne, tal oli tugev kuiv käepigistus, ja siniseruuduline rätik nii trimmi seotud, et see meenutas kiivrit.

Niipea kui Ingrid oli teda tervitanud, pööras naine pilgu ära ning tema ja Adolfi vahel toimus midagi. Ingridil paluti istet võtta. „Istuge teie sinna akna alla,” kamandas Mathea ja seadis end ise sisse laua otsas, justkui selleks, et Kajat uurida. Ja ta tegi seda põhjalikult, silitas kõvera sõrmega väikest lõuaalust ja meelitas lapse naeratama, vahetas veel mõne pilgu Adolfiga ja ütles – nagu Ingridit polekski seal – et jah, on tõesti tema moodi.

Adolf ohkas laudlina poole ja kostis, et ta ei näinud väljas päikese käes nii hästi, ta ei usalda enam oma silmanägemist, aga kui Mathea on kindel, siis on tema kah, selle peale võib Ingrid mürki võtta.

Ingrid küsis, kas temast on küla peal jutud lahti. „Las aga räägivad,” ütles Adolf ja pistis suhkrutüki suhu. „Jajah, eks neil peab ju kah millestki rääkida olema,” arvas ­Mathea, nagu ei käiks jutt ainult Ingridist, sellel maal on ju sõda selja taga, ja sõda teeb inimestega paljugi imelikku, ega nad sellest just paremaks ei muutu.

Ingrid vaatas naisele küsivalt otsa.

Adolf seletas, et rahvas teab küll lapsest, aga mehest mitte, isegi Daniel ei tea venelasest midagi. „Aga Munkefjordi kipper?” uuris Ingrid.

Adolf vastas rahulikult, et oleneb, mida venelane tollele rääkis.

Aga võtku Ingrid nüüd ometi leiba ja võid ja lambarulaadi. Ja Mathea kiitis, otsekui oleks ta Kaja uuesti avastanud: „Kui ilus laps.”

Adolf ütles: „Jajaa ...”

Mathea küsis, kas ta ripub veel tissi otsas.

15

Ingrid kogus end veidi ja pomises, et tal oli kevadel piim ära kadunud ja et aitäh, Mathea võiks küll piima sooja panna. Ta lasi Kajal leivatükki lutsida, võttis tal pudilapi eest ja tõmbas sõrmega üle tillukeste hammaste. Enne kui piim lauale jõudis, võttis Ingrid lapsel jaki seljast ja kuulis Adolfi küsimust, mis asjus ta õieti tuli, sest oli juba aeg asjast rääkida, vana mees hakkas ilmselt rahutuks muutuma.

Ingrid küsis, kas ta teab, kus tema mees laeva pealt maha läks. „Kongsmoenis,” vastas Adolf.

Ingrid päris, mis koht see Kongsmoen on. „Sealt on kõige lühem tee Rootsi,” ütles Adolf ja seletas, et seal raiuti otse läbi mägede üks siht, ja sinna ehitatakse nüüd köisraudtee, mis viib Skorovase-nimelise kaevandusasulani, selle seadeldise abil hakatakse kaevandusest välja vedama meeletutes kogustes püriiti, nüüd on uued ajad, riigis valitseb rahu, see maa on oma tuleviku tagasi saanud.

Ingrid küsis, kas Aleksander läks Adolfi arvates sedasama „sihti” mööda Rootsi.

Seda Adolf ei teadnud, aga plaan oli küll niisugune, jah. Ja Ingridil tekkis kahtlus, et vanamees haub hädavalet.

Ingrid palus, et ta räägiks kõigest, mida teab.

Adolf, kes oli eluaeg harjunud ümbernurgajuttu ajama, ütles, et Ingrid teeb suure vea, kui sepitseb siin tema laua taga plaani meest otsima hakata, säherduse asja peale välja minna oleks hullu­ meelsus.

Aga ta ütles seda Ingridile otsa vaatamata ja näis olevat pigem kergendatud kui saatusele alistunud, kui Ingrid vaikis sel moel, mida polnud võimalik tõlgendada teisiti, kui et ta on oma otsuse juba teinud või teeb selsamal silmapilgul, ja et nüüdsest peale ei ole enam tagasiteed.

Mathea katkestas tähendusrikka vaikuse ja ütles, et tema on juba plikaaeast peale siin majas teenijatüdrukuks, viiskümmend üheksa 16

aastat, luges ta kokku, ikka omajagu aastaid, nii et mõelgu Ingrid põhjalikult järele, enne kui mõne rumalusega hakkama saab.

Ingrid vastas, et ta oli kogu talve mõelnud, ja et ega hullemaks enam minna saagi, kui tal nüüd kevadel ja suvel nende järjest valgemate öödega on olnud.

Mathea vaatas talle pingsalt otsa ja Ingrid vaatas vastu. Mathea ütles, et armastus on petlik. Ingrid vastas jah.

Nad rääkisid rahust ja murrangulistest sündmustest Barrøyl, mis olid toimunud sestsaadik, kui Daniel viimati seal käis ja mehetegusid tegi ja saare pärast laokilejäämist uuesti jalule aitas, kui ta saatis korda neid väikesi imesid, mis panevad ühe saare pärast katastroofi taas õitsema, nad rääkisid kalast, inimestest, põldudest ja loomadest, Adolf tahtis end kõigega kurssi viia, ta päris ka pikselöögi kohta, mis oli tabanud Barbrot, kes on alati keset merd majakaks olnud.

Ingrid ütles, et Barbro on pärast rabandust paranenud, tädi õppis uuesti rääkima ja teab, kes ta on, samuti seda, kes on kõik teised, ainult et merele ei taha ta enam minna, pelgab.

Adolf kostis, et eks taevaisal ole oma mõte ka sellega, mille ta laiali lammutab – see, mis maa peal võib tunduda arusaamatu ja nõrgamõistuslik, võib taevas osutuda ääretult tähtsaks.

Ingridi meelest kõlas see õõnsalt ja põhjapanevalt, aga sellega oli ta küll päri, et Barbro oli olnud majakas, mida enam ei ole, et ka see on üks põhjus, et tema, Ingrid, nüüd oma retkele asub – Barbro ajurabandus oli pöördumatu märk, et aeg on napp ja elu habras. Aga ta ei öelnud seda. Ja kõige tähtsamat põhjust – et mida suuremaks Kaja kasvab, seda tumedamaks ja erksamaks läheb tema pilk – ei maininud ta samuti.

Kui ema ja laps olid hoolitseva jutuvada saatel paigutatud maja kõige uhkemasse tuppa, mis seisis Mathea sõnul alati tühi, vaat nii rikas oli Adolf, istus Ingrid laia sängi servale ja otsis aknast pilguga Barrøyd, 17

ka Aleksander istus kindlasti omal ajal siin ja nägi sedasama vaadet.

Ent siis oli talveöö, nüüd aga valge suveaeg, ja uksele koputati.

Ingrid ei olnud harjunud, et keegi omaenda uksele koputab, aga nüüd kostis uus koputus, nii et ta ütles jaa, ning Mathea tuli sisse ja märkas, et Kaja magab akna all hällis, ja istus Ingridi kõrvale sängi­ servale. Aga tal oli niisama vähe asjalikku rääkida, kui oli olnud Ingridil. Siiski jäid nad niimoodi istuma, ja Ingrid mõtles, et küllap on vana naine kunagi võimaluse kahe silma vahele jätnud ja selle käest lasknud ja mõtleb nüüd selle üle põhjalikult järele. Mathea tõusis püsti ja ohkas, et ei, ta ei saa ju ometi siiapaika istuma jääda, soovis head ööd ja pani ukse enda järel hääletult kinni.

3 Järgmisel hommikul pärast sööki asus Ingrid teele – mööda kalju­ lõhet peasaare Hovedøya mandripoolsele küljele, see oli karm ja raskesti läbitav maastik, mis oli talvel lume all ning sulas kevaditi nii aeglaselt, et kui lumi viimaks sulama hakkas, oli see saarerahva jaoks suve märk. Tillukesed sõnajalad kõditasid ränduri sääri, ja ta leidis ühe jalajälje, milles ei saanud eksida, ta tundis seda jalatallast taevapiirini, Ingrid oli õnnest segane.

Tema ei läinud üksi nagu Aleksander. Daniel, Liljan ja nooruke Malin tulid teda saatma. Isegi Adolf ja Mathea rühkisid mööda loogelist rohtukasvanud hobuvankriteed mäest üles, seda va heina­ kuhjast nõela otsimist endiselt vaikides hukka mõistes. Aga Mathea oli ka nüüd kuidagi kahevahel ja mõtlik, ja Ingrid tundis, et on tugev, kui nad viimaks kõige kõrgemal mäeharjal hüvastijätuks kätt surusid. Toidumoon oli tal presendist kotis, mille Daniel oli kinnitanud kohvri külge, selle omakorda aga varustanud nahk­ rihmadega, et I­ ngrid saaks seda seljas kanda. Kaja magas tal kõhu peal suurräti sees, ja ta ei vaadanud tagasi enne, kui tee hakkas Innøyri poole laskuma.

Ingrid jõi igast ojast, millest üle läks, ja nad sõid kaks korda, enne kui jõudsid alla järgmisele mererannale ja olid kaks ööd kalurihütis, mille üks Adolfi sõber neile lahti tegi. Siis läksid nad kalalaevale ja näitasid ette Adolfi kirjutatud paberilipiku, mis avaldas kiprile vajalikku mõju. Kipper oli väikest kasvu, kerekas ja sõnaaher mees, ta noogutas erilist huvi üles näitamata ja andis Ingridile oma kajuti, tema ise võib magada navigatsiooniruumis, seal ongi tal paras koht.

Aga ta ei saa neid viia kaugemale kui Rørviki, seal peab Ingrid ootama ja vaatama, kas saab mõne teise laevaga mööda fjordi edasi 19

Kongsmoeni poole, see fjord on pikk ja lõikab Norramaa peaaegu kaheks tükiks.

Jah, just selline kavatsus mul ongi, mõtles Ingrid, kes oli nüüd teel ja seisis laevatekil ja vaatas ringi, ta nägi tuttavaid mägesid ja saari, mis vajusid üksteise järel silmapiiri taha ega jätnud endast maha kübetki nukrust. Ka Kaja jälgis seda kõike, vene pilgus stoiline rahu, vaatas maailma, mis oli neile seni ainus ja mille nad nüüd selja taha jätsid.

Pärast kolme ööd Rørvikis, mille nad veetsid jälle ühes kalurihütis ja kus Ingrid jalutas päevad läbi kaide ääres, Kaja seljas või kõhu peal, randus seal täislastis Munkefjord, lastiks köisraudtee mastikolakad, mis turritasid risti-rästi üle iga parda – laev nägi välja nagu vee peal loksuv rauast harakapesa. Ingrid ronis laevale, peos veel üks paberi­ lipik Adolfilt, ning seisis Finnmarkist pärit kiilaspäise turske selli ette, kelle nimi oli Emil Rimala, ja Emil Rimala ütles: „Tõepoolest, Adolf, seesama Adolf jah,” ja luges sedeli kaks korda ülima põhjalikkusega läbi, murdis selle siis mõtlikult kokku ja andis tagasi, just nagu ei olekski seda veel käiku lastud.

Ingrid küsis, kas midagi on lahti. „Ei-ei,” kostis Rimala.

Aga mees ei olnud Kaja silmi nähes kaugeltki nii kaljukindel, nagu olid olnud Mathea ja Adolf. Ta ei näidanud välja mingit reaktsiooni, kui Ingrid avaldas soovi, et teda pandaks maha samas kohas, kuhu ta oli viinud venelase. „Venelase?” „Jah.” „Kas tollesama, kes oli Rigeli peal?” „Jah.” „Okay,” vastas Rimala ameerika moodi, ja Ingrid, kes ei olnud viimase kolme päeva jooksul kellegagi rääkinud, välja arvatud paar 20

mittemidagiütlevat sõna Rørviki sadamakontori töötajaga, küsis, mida Rimala tema ettevõtmisest arvab, otsekui oleks ta kahtlema hakanud või nagu oleks Rimalal midagi öelda. Mehe kinnises ilmes oli midagi, mis tegi Ingridi rahutuks.

Rimala ütles, et temal pole sellega pistmist.

Ingrid usutles edasi, mida mees mullutalvisest sõidust mäletab, kohtumisest tema mehega. „Teie mehega?” „Jah, minu mehega.”

Rimala kostis, et see polnud tal esimene kord põgenikke pardale võtta, ta oli osalenud terve Finnmarki maakonna rahva evakueerimises, tema oma rahva, see talv oli ju saadana pime ja masendav, kellel jääks meelde üks nägu massi hulgast? Aga jah, ta mäletab seda venelast küll, kui too ainult ei teeselnud, sest kui ta Kongsmoenis maha läks, oli ta Rimalat arusaamatute sõnadega ülevoolavalt tänanud, aga kätt ta ei andnud, vaid tõstis need vabandavalt üles, need nägid tal välja nagu jalad.

Jah, see on tema, ütles Ingrid.

Aga miks oleks ta pidanud venelast teesklema, kui ta seda tegelikult ei olnud? „Võibolla sellepärast, et ta oli sakslane,” pakkus Rimala. „Desertöör.”

Ingrid küsis, kas ta oleks siis desertööri pardale võtnud. „Ikka,” vastas Rimala kõhklemata. Ja Ingrid näitas talle uuesti Kajat, kes tõstis imestunult pilgu ja uudistas mehe paljast pealage.

Rimala naeratas talle põiklevalt vastu, ja Ingrid ütles aitäh. „Mille eest?”

Ingrid ütles, et sõja ajal karistati ju põgenenud vene sõjavangide aitamise eest surmanuhtlusega, nii et suur-suur tänu talle. Rimala naeratas ujedalt ja soovitas Ingridil parem rääkida Alfiga, tema madrusega, kes oli vaesekesele süüa andnud ja temaga oma kajutit jaganud.

21

* Ent ka Alf Isaksen ei olnud just kõige ihaldusväärsem tunnistaja, ta oli niisama tõrjuv nagu kipper ja ärritus veelgi enam, kui Ingrid ei tahtnud oma pealekäimist lõpetada. Aga õhtupoole tuli messis söögi­ laua ääres välja, et ka Alf mäletas venelase käsi. Talle oli meelde jäänud ka noormehe mõttetult hea tuju. Tundus, et see oli küll üks rõõmus hing – endal seisab ees võimatu retk üle mägede, süda­talvel, juba piirini on oma kuus-seitsekümmend kilomeetrit, sealt edasi ilmselt terve igavik, enne kui ta Rootsi lähimasse asustatud punkti jõuab, seega, miks nii rõõmus?

Sellepärast, et ta oli elus, pakkus Ingrid.

Alf Isaksen ütles, et selleks, et jõuda elusana läbi meetripaksuse lume Kongsmoenist Rootsi, peavad sind aitama nii Jumal kui ka inimesed, või muidu oled surmalaps. Ja Ingrid mõtles, et selleks, et abi saada, peab inimene rääkima kellegagi, kes siis hiljem mäletaks, nagu Rimala ja Alf, ja muidugi Ingrid ise, nii et ta oli tänulik neile kätele, mida mäletati, kui Kaja silmadest ei olnud abi.

Ingrid küsis, miks Alf nii tõre on.

Mees vaatas talle jahmunult otsa ja vastas, et ta ei ole tõre, vaid ainult meeleheitel, et Ingrid usub, et on võimalik üles leida inimene, kes on sõjas kadunuks jäänud, see on sama hea, kui otsida mere põhjast. Siis ei olnud Ingridil rohkem midagi pärida.

Keset ööd kuulis ta, kuidas kipper ja madrus tekil valjusti riidlesid, pidasid oma harjumuspärast sõnasõda. Ingrid sai aru, et jutt käib temast, Rimala puine Finnmarki hääl karjus üle mootorimürina, et neil ei ole valikut, nad peavad laskma tal minna, Alf hüüdis veidi vaiksemalt, ent niisama ägedalt vastu, et sel juhul teevad nad tõsist pattu, nii naisterahva kui Jumala vastu. „Keri põrgusse koos oma jumalaga.” „Ja laps ka veel, rinnalaps! Kõik selle totra viina pärast ...”

22

Hääled jäid vaiksemaks ja mehed läksid minema, aga Ingrid ei saanud und, ta lebas ärkvel ja silmitses kajutit, mille Alf oli tema jaoks puhtaks küürinud, sel ajal kui Ingrid ise passis niisama ja vaatas pealt ega tohtinud appi minna. Mees oli ka kajuti ainsa koi üles teinud. Läbi seebilõhna oli tunda diisli ja nafta ja läppunud mehehigi lehka. Kajuti välisseinal rippus juudivastane plakat, mis oli tuhandete mustade ristidega üle pintseldatud, ja kolletanud õpetus, kuidas autoakusid jadamisi ühendada. Plakatite vahel helendas sinine illuminaator, Ingrid ei pööranud sellelt pilku enne, kui tema süda hakkas tuksuma mootoriga ühes rütmis.