Rahutud

I //

Hammarsi prelüüd saare kaart

Ainukesi kaarte ja pilte, mille põhjal orienteeruda, teadis ta mälu järgi või kujutas ette, aga need olid piisavalt selged.

JOHN CHEEVER „Ujuja”

Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad.

Kui ma tulin esimest korda Hammarsi, polnud ma veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis oli mu sinna toonud. Õieti oli armastusi kolm.

Kui mul oleks teleskoop, millega ajas tagasi vaadata, siis saaksin öelda: näe, seal me oleme ja nii see juhtus. Iga kord, kui meil tekib kahtlus, kas mu mälu ei peta või kas sinu mälu ei peta või kas see, mis juhtus, ikka tõesti juhtus või kas me ikka tõesti olime olemas, saaksime üheskoos järele vaadata.

Ma nummerdan, lahterdan ja kataloogin. Ma ütlen: armastusi oli kolm. Ma olen praegu sama vana nagu isa minu sündides. Neljakümne kaheksa aastane. Minu ema oli kahekümne seitsme aastane ning paistis tookord oma vanusest tublisti vanem ja tublisti noorem.

Ma ei tea, milline kolmest armastusest oli esimene. Aga alustan sellest, mis tärkas 1965. aastal mu ema ja isa vahel ning lõppes enne, kui ma sain nii vanaks, et seda mäletada.

Olen näinud pilte, lugenud kirju ja kuulnud, kuidas nad räägivad oma ühisest ajast, ning kuulnud, kuidas sellest räägivad teised, aga tegelikult ei ole teiste elust eriti midagi võimalik teada, eriti oma vanemate elust ja iseäranis siis, kui vanemad on teinud kõik, mis võimalik, et valada oma elu kirjanduslikku vormi ja pajatada sellest tagantjärele lugusid |9

jumaliku andega, hoolimata vähimatki, mis on tõde ja mis väljamõeldis.

Teine armastus on esimese pikendus ning hõlmab armastajaid, kes said lapse, ja tütart, kes neile sündis. Ma armastasin oma ema ja isa jäägitult, pidasin neid loomulikuks, nagu aastaaegu peetakse teatud aja loomulikuks, või siis ööpäeva või tunde, üks oli öö ja teine oli päev, üks lõppes seal, kus algas teine, mina olin ema laps ja isa laps, aga kui arvestada, et ka nemad tahtsid lapsed olla, siis võis olukord vahel kujuneda üpris keeruliseks. Seal on üks konks veel. Ma olin isa laps ja ema laps, aga mitte nende laps, me ei olnud kunagi kolmekesi; kui ma sirvin enda ees laual olevat fotolasu, siis ei ole seal ühtki fotot, kus me oleksime kolmekesi koos. Ema, isa ja mina.

Säärast kooslust ei eksisteeri.

Ma tahtsin võimalikult ruttu suureks saada, mulle ei meeldinud laps olla, ma kartsin teisi lapsi, nende leidlikkust, nende ettearvamatust, nende mänge, ja selleks et oma lapsemeelsust korvata, kujutasin ma ette, et suudan jaguneda ja paljuneda, muutuda liliputtide armeeks, kelle käes on võim – kuigi väikesed, oli meid palju; ma jagunesin ja marssisin ühe juurest teise juurde, isa juurest ema juurde ja ema juurest isa juurde, mul oli palju silmi ja palju kõrvu, palju kiitsakaid kehasid, palju heledaid hääli ja terve hulk tantsufiguure.

Kolmas armastus. Koht. Hammars, või siis Djaupadal, nagu seda muiste nimetati. See oli isa koht, mitte ema koht, mitte teiste naiste koht, mitte laste koht, mitte lapselaste koht.

Mingi hetk tundus, nagu kuuluksime sinna, nagu oleks see meie koht. Kui on ikka nii, et kõigil peab olema mingi koht, aga nii ei ole, ja kui oleks nii, siis oleks see minu koht, igatahes 10|

rohkem minu oma kui see nimi, mis mulle pandi; Hammarsis ei olnud nii ahistav ringi käia nagu oma nimes. Ma tundsin ära õhu, mere ja kivide lõhna ning selle, kuidas männid tuules väändusid.

Nimepanek. Nime panemine, võtmine ja omamine ning nimega elamine ja suremine. Tahaksin raamatu kirjutada ilma nimeta. Või väga paljude nimedega. Või nii harilike nimedega, et need läheksid kohe meelest või kõlaksid nii sarnaselt, et neil poleks võimalik vahet teha. Minu vanemad panid mulle (pärast pikka arupidamist) nime, mis ei ole mulle kunagi meeldinud. Ma ei tunne end selles koduselt. Kui mind nimepidi hõigatakse, saan ma närvivapustuse, nagu oleksin unustanud riidesse panna ja avastaksin selle alles teiste seas.

2006. aasta sügisel juhtus midagi, millest olen tagantjärele mõelnud kui varjutusest – pimenemisest.

Astronoom Aglaonike ehk Tessaalia Aganike, nagu teda samuti nimetatakse, elas ammu enne teleskoobiajastut, aga suutis kuuvarjutuste täpse aja palja silmaga välja arvestada.

Ma suudan kuud ligi tõmmata, ütles ta.

Ta teadis, kuhu minna ja seista. Ta teadis, mis ja kus hakkab juhtuma. Ta sirutas käed taeva poole, ja taevas läks mustaks.

Oma „Nõuannetes pruudile ja peigmehele” hoiatab Plutarchos Aglaonike-taoliste nõidade eest ja kutsub värskeid abielunaisi üles lugema, õppima ja kõigega kursis olema. Naine, kes valdab geomeetriat, ei tunne vajadust tantsida, kirjutab ta.

Suure lugemusega naine ei lase end ahvatleda lollusi tegema.

Arukas naine, kes on tudeerinud astronoomiat, naerab laginal, kui mõni teine naine püüab talle kärbseid pähe ajada jutuga, et suudab kuud ligi tõmmata. |11

Pole täpselt teada, millal Aglaonike elas. Teame vaid seda, mida ka Plutarchos tunnistas, ehkki ta rääkis naisest halvustavalt, et Aglaonike suutis kuuvarjutuste täpset aega ja kohta ette ennustada.

Mäletan täpselt, kus ma seisin, aga mul ei olnud võimet midagi ennustada. Minu isa oli täppis mees. Kui ma olin väike, tegi ta elutoa suure kappkella lahti ja näitas mulle selle sisu. Pendlit.

Vaskpomme. Ta nõudis täpsust iseendalt ja kõigilt teistelt.

2006. aasta sügisel oli tal jäänud elada vähem kui aasta, aga tookord ma seda ei teadnud. Tema ka mitte. Seisin valgest lubjakivist, roostepunase uksega küüni ees ja ootasin teda.

Küün oli ehitatud ümber kinoks ning seda ümbritsesid väljad, kiviaiad ja paar maja. Tükike maad kaugemal laius Dämba soo, kus oli rikkalik linnustik – hüüp, sookurg, haigur ja suurkoovitaja.

Me pidime filmi vaatama. Iga päev koos isaga, välja arvatud pühapäev, oli filmivaatamise päev. Katsun tuletada meelde, mis filmi me tol päeval pidime vaatama. Vahest Cocteau’ „Orpheust” ja selle raskeid unenäolisi kaadreid. Ma ei tea. „Kui ma filmi teen,” kirjutas Jean Cocteau, „on see uni, ja unes näen ma und. Ainult unenäos nähtud inimesed ja paigad tähendavad midagi.”

Ma olen kõvasti pead murdnud, mis film see võis olla, aga ei suuda meenutada. Võtab hea mitu minutit, enne kui silmad pimedusega harjuvad, ütles isa ikka. Hea mitu minutit. Sellepärast leppisime kokku kohtuda kümme minutit enne kolme.

Tol päeval saabus isa alles seitse minutit kolm läbi, jäi ühesõnaga seitseteist minutit hiljaks.

12|

Sellest ei olnud mingit märki. Taevas ei läinud pimedaks.

Tuul ei kahmanud kinni puudest ega raputanud neid. Iil ei paisunud tormiks ega pannud võrasid voosklema. Puu­ koristaja lendas üle hallide väljade soo poole, muidu oli vaikne ja pilvine. Lambad – saarel nimetati neid utetalledeks, olgu nende vanus milline tahes – näksisid taamal rohtu nagu alati. Kui ma ümber keeran ja ringi vaatan, siis on kõik nagu tavaliselt.

Paps oli nii täppis mees, et tema täpsus elas minuski. Kui sa kasvad üles raudteeäärses majas ja ärkad igal hommikul selle peale, et rong su akna tagant mööda müriseb, et seinad, voodipostid ja aknaraamid vabisevad, siis ärkad ka siis, kui sa enam ei ela raudteeäärses majas, igal hommikul selle peale, et rong kihutab sust möirates läbi.

See ei olnud Cocteau’ „Orpheus”. Vahest mõni tummfilm.

Istusime kumbki oma rohelisel toolil ja lasksime klaverisaateta kaadritel üle suure kinolina lehvida. Ta ütles, et kui tummfilm kadus, läks kaotsi terve keel. Kas see võis olla Victor Sjöströmi „Kutsar”? See oli tema lemmikfilm. Temale on üksainus päev niisama pikk nagu sada aastat maa peal. Ööl ja päeval peab ta oma peremehe käsul ringi sõitma. Ma oleksin mäletanud, kui see oleks olnud „Kutsar”. Ainus, mida ma sellest päevast ­Dämbal mäletan, kui mitte arvestada puukoristajat, kes üle välja lendas, on see, et isa jäi hiljaks. Mul oli seda niisama võimatu mõista nagu Aglaonike jüngritel kuu kadumist. Nagu naistel, kes olid Plutarchose sõnul astronoomias nii suured võhikud, et lasksid end ära petta. Aglaonike ütles: Ma tõmban kuud ligi, ja taevas läheb pimedaks. Isa jäi seitseteist minutit hiljaks, ja kõik oli nagu harilikult, ja miski ei olnud nagu seni. Ta tõmbas kuud ligi ja aeg läks liigesest välja. Me pidime kokku saama kümme minutit enne kolme, aga kui ta küüni |13

ette sõitis, oli kell seitse minutit kolm läbi. Tal oli punane maastur. Talle meeldis kihutada ja mootoril möirata lasta. Tal olid suured mustad nahkhiire tiibu meenutavad päikeseprillid.

Ta ei andnud mingit selgitust. Ta ei teadnudki, et ta oli hiljaks jäänud. Me vaatasime filmi, nagu poleks midagi juhtunud.

See oli meil viimane kord koos filmi vaadata. *** Ta tuli Hammarsi 1965. aastal neljakümne seitsme aastaselt ja otsustas sinna maja ehitada. Koht, millesse ta armus, oli tühi kivine rand, kus kasvas käputäis kõveraid mände. Ta tundis end seal kohe koduselt ja teadis, et see on tema koht, mis vastas tema sisemisele arusaamale vormidest, proportsioonidest, värvidest, valgusest ja silmapiirist. Ja seal olid erilised helid. Paljud arvavad, et näevad pilti, aga tegelikult hoopis kuulevad seda, kirjutas Albert Schweitzer oma kaheköitelises Bachi-uurimuses. Pole teada, mida minu isa sel päeval rannas nägi või kuulis, aga seal kõik algas, see tähendab, tookord see ju ei alanud, ta oli juba viis aastat saarel olnud, võib-olla algas see siis, kes seda teab, millal miski algab või lõpeb, aga välise korra mõttes ütlen ma: kõik algas seal.

Nad filmisid saarel, need olid tema teised filmivõtted ja naisel, kellest pidi saama minu ema, oli üks kahest naispeaosast. Filmis on tema nimi Elisabet. Kümne filmi vältel, mis nad koos teevad, annab isa talle hulga nimesid. Elisabet. Eva, Alma, Anna, Maria, Marianne, Jenny, Manuela (Manuela – kui nad koos Saksamaal filmi tegid), ja siis jälle Eva, ja siis jälle Marianne.

Aga need on minu vanemate esimesed ühised filmivõtted ja nad armuvad teineteisesse peaaegu silmapilk.

14|

Minu emast erinevalt on Elisabet naine, kes lakkab rääkimast. Filmi kaheteistkümnendal minutil heidab ta voodisse ja jääb oma seletamatu vaikimise tõttu õde Alma hoole alla.

Voodi seisab keset haiglapalatit. Palatis on vähe asju. Aken, voodi, öökapp. On õhtu, õde Alma tuleb Elisabeti juurde ja paneb raadio käima, Bachi viiulikontsert mi-mažooris, ning lahkub; Elisabet jääb üksi voodisse.

Keset viiulikontserdi teist osa püüab kaamera kinni Elisabeti näo ja peatub sellel ligi pooleteiseks minutiks. Pilt muutub üha tumedamaks, aga hämardumine toimub nii aeglaselt, et seda ei märkagi, vähemalt mitte enne, kui on nii pime, et nägu võib kinolinal vaid suurivaevu seletada, aga siis oled sa näinud seda nii kaua, et see on su võrkkestale sööbinud. See on sinu nägu. Alles siis, pooleteise minuti pärast, keerab Elisabet näo ära, hingab sügavalt ja paneb käed laubale.

Kõigepealt märkan ma suud, huulte ja suuümbruse närvikeskust, ja seejärel, kuna ta lamab, kallutan ma pead, et näha tervet nägu. Ja kui ma pead kallutan, heidaksin ma otsekui tema kõrvale padjale. Ta on väga noor ja väga ilus. Ma kujutan ette, et olen oma isa, kes teda vaatab. Ma kujutan ette, et olen oma ema, keda vaadatakse. Ja kuigi vähehaaval hämardub, tundub, nagu ema nägu helendaks, põleks, hajuks mu silme all. See on kergendus, kui ta näo viimaks kõrvale keerab ja käed laubale paneb.

Ema käed on sihvakad ja jahedad. *** Ühel õhtul võttis isa oma fotograafi kaasa kohta, mille oli endale valmis vaadanud. Võiksin siia ehk maja ehitada, ütles ta, või midagi sinnakanti. Jah aga oot-oot, ütles fotograaf, tule kaasa, ma näitan sulle veel ilusamat kohta. Kui minna mööda |15

randa, nagu nad sel korral 1965. aastal läksid, siis ei jõuta mitte tee lõppu, seal pole neeme, kõrgustikku, välu ega kalju­ järsakut, ei ühtki geograafilist ega geoloogilist moodustist, mis annaks märku, et siin maastik muutub; nii kaugele kui silm seletab, ulatub kivine rand, miski ei alga ega lõpe. Kõik aina jätkub. Kui koht asuks metsas ja mitte rannas, võidaks öelda, et mu isa viidi kuhugi metsa ja ta otsustas elada seal, just täpselt seal. Kaks meest seisid seal natuke aega. Kui kaua? Küllalt kaua, et mu isa selle legendi põhjal otsusele jõudis.

Kui väljenduda pidulikult, siis võib öelda, et ma olin leidnud kodu, on ta öelnud, ja kui väljenduda naljatlevalt, siis võib rääkida armastusest esimesest silmapilgust.

Ma olen elanud selle legendiga kodust ja armastusest kogu elu.

Ta jõudis ühte kohta ja nõutas seda endale, nimetas selle enda omaks.

Aga iga kord, kui ta püüdis selgitada, miks nii läks, tuli keel vahele ja ta lõpetas niiviisi: kui väljenduda pidulikult, siis võib öelda, et ma olin leidnud kodu. Ja kui väljenduda naljatlevalt, siis võib rääkida armastusest esimesest silmapilgust.

Aga mis siis, kui rääkida hariliku häälega? Mitte liiga valjusti, mitte liiga vaikselt, mitte selleks, et veenda, mitte selleks, et võrgutada, mitte selleks, et naeruvääristada, mitte selleks, et meelt liigutada? Millised sõnad ta siis oleks valinud?

Nii et kui kauaks ta seal seisatas? Piduliku ja naljatleva, kodu ja armastuse vahel. Kui ta jäi seisma liiga kauaks ja märkas oma hardumust, märkas, et andis sellele nime – kodu, armastus –, siis oleks kindlasti tekkinud vajadus pead vangutada ja edasi minna. Ma jälestan tundevoha ja kehva teatrit. Kui ta seisatas vaid viivuks, siis on tõenäoline, et ta ei oleks sellele kohale ligi pääsenud ega seda hõlvanud. Vahest mõneks minutiks.

16|

Piisavalt, et kuulda tuult juba tuulest väändunud mändides, tuult kuulmekäikudes, tuult püksisäärtes, kive kinga­taldade all, kätt, mis nahkjaki taskus münte näpib, meriski ärevat morsetaolist piibitamist. Kujutan ette, kuidas isa pöördub fotograafi poole ja ütleb: kuula, kui vaikne siin on.

Kõigepealt armastus. Intuitiivne veendumus. Seejärel plaan.

Improviseerida ei tohi. Ei. Mitte iial improviseerida. Tuleb pisimagi detailini planeerida. Tema, kellest pidi saama mu ema, on plaanis osaline. Isa kavatseb ehitada maja ja ema peab hakkama seal koos temaga elama. Isa viib ta kohale ja tutvustab talle kõike. Nad istuvad ühele kivile. Muide usun ma, et see on ema, kes ütleb kuula, kui vaikne siin on. Isa ei oleks nii öelnud, mitte emale, mitte fotograafile. Saar helas häältest. Seevastu keerab isa näo naise poole, kellest saab minu ema, ja ütleb: me oleme sinuga valuliselt ühte põimitud. Ema arvates kõlab see hästi. Ja teeb natuke haiget. Ja ajab segadusse.

Ja on tõsi. Ja vahest natuke jabur. Isa oli neljakümne seitsme aastane ja ema tubli kakskümmend aastat noorem. Õige pea jääb ta rasedaks. Filmivõtted on ammu lõppenud. Majaehitus käib. Kirjades, mida isa emale saadab, teeb talle muret nende suur vanusevahe.

Ma sündisin väljaspool abielu ja 1966. aastal kergitati selle peale ikka veel kulmu. Vallaslaps. Värdjas. Sohilaps. Eba­ seaduslik. See ei teinud midagi. Vähemalt minule. Mina olin vänts ema süles. Isale ei teinud see ka midagi. Üks laps ees või taga. Tal oli neid juba enne kaheksa tükki ja tal oli deemonliku režissööri (mis see ka ei tähendaks) ja naistemehe (selge pilt, mida see tähendab) kuulsus. Mina olin üheksas. Meid oli üheksa. Palju aastaid hiljem suri mu vanem vend verevähki, aga tookord oli meid üheksa. |17

* Ema vaadati kergitatud kulmul. Sellepärast, et ta oli lapsega tüdruk. Talle läks klatš päris palju korda. Ta armastas oma last.

Emad armastavadki. Ta paisus pihast ja sünnitas. Vallaslapse.

Aga tal oli häbi ka. Ta sai võõrastelt kirju. Põlegu su sigidik põrgus.

Ema esimene abikaasa oli juures, kui ma sündisin. Ta oli arst ja kolleegide sõnul hea suuvärgi, nakatava rõõmu ja lõbusa olemisega. Ema on rääkinud, et tema meelest ei olnud sünnitamine valus, aga ta oli igaks juhuks karjunud, ja siis oli arstist abikaasa tema kohale kummardunud, silitanud tal pead ja öelnud noo-noo-noo. Ta teadis, et laps ei ole tema oma, nii tema kui ka ema olid leidnud uue elukaaslase, aga nad ei olnud veel jõudnud lahutada. Seega olin ma Norra seaduste järgi tema tütar. Mina – 2,8 kilo raske, 50 sentimeetrit pikk ja sündinud teisipäeval – olin arsti tütar, ja mitu kuud oli minu – või selle lapse – perekonnanimi Lund. Fotodel on ta prunnakate põskedega. Ma ei tea temast eriti midagi. Ta paistab ema süles üpris rahulolev.

Eesnime tal veel ei olnud. Ta elas oma emaga Oslos aadressil Drammensveien 91 väikeses korteris, kus ema oli elanud koos abikaasaga ja kuhu mõni aasta hiljem kolis vanaema.

Paljud isa kirjad olid adresseeritud Drammensveien 91-le, ühes neist, mis oli kirjutatud Växjö Stadshotelli kollasele paberile, seisab nii: TEISIPÄEVA ÕHTUL Sünkhall kiri Hotell on hea ja kõik on kenad ja ma tunnen kosmilist üksindust ...

18|

KOLMAPÄEVA HOMMIKUL Hommik on käes, mu akna taga on üks sügisene puu ja täna on kõik parem ... Tahtehalvatus on mu lahti lasknud.

Kui peame rääkima kõigist oma mõtetest, siis pean andma aru ühest väga mustast mõttest, mis mul täna öösel tuli. See puudutab eelkõige mu füüsist. See on arusaamatul kombel üpris palju vatti saanud. Olen oma elus nii palju töötanud, et tagajärjed ongi käes. Päris tervena ei tunne ma end kunagi mitu päeva järjest. Kõige enam hirmutavad ja ängistavad mind pearinglus, nõrkusehood, ebameeldivate tunnete tsükkel, mis kulmineerub palaviku ja depressiooniga. Ilmselt räägib siin kaasa minu hüsteeriline loomus ... naeruväärsel kombel tunnen oma hädade üle sügavat piinlikkust ja häbenen neid, kuigi nende vastu ei ole võimalik midagi ette võtta. Ma arvan, et siin on süüdi probleem vana mees – noor naine.

Ühel päeval pidid ema, isa ja arst astuma Norra kohtu ette, et isaduse üle aru anda. Kõik kolm said omavahel väga hästi läbi. Meeleolu oli nii lustlik, et kohtusaalis toimuvat seanssi võis eksikombel peoks pidada. Ainus kiusupunn oli isa sõnul pikaksveninud näo ja kriipsuks pigistatud suuga Norra kohtunik, kellele tuli asjaolusid kogu aeg üle seletada. Kes ja millal siis lapse emaga lõppude lõpuks oli maganud? Ja pärast pikka päeva kohtus leidis ema, et nüüd kuluks marjaks ära klaasike šampanjat. Aga oh, kus sellega. Lapse isa pidi kiirustama tagasi Stockholmi oma teatrisse ja abikaasa number üks haigla öövalvesse. Klaasike veinigi vähemalt? Selle olid nad ikka ära teeninud? Igatahes oli tema selle ära teeninud. Tema, kes ta ootas õhtut ja lootis, et laps magab öö läbi. Kes ta lebas tüdruku kõrval voodis korteris Drammensveien 91 ja lootis, et too ei ärka ega pista kisama. Vahel kisab laps kogu öö ja siis |19

ta ei tea, mida peale hakata, mis on lahti. Kas lapsel valutab kuskil? On ta haige? Kas ta hakkab surema? Kas võiks kellelegi helistada? Kas keegi tõuseks üles, väljuks lumisesse pimedusse ja tuleks kohale? Hommikul saabub lapsehoidja, kel on põll ees ja õetanu peas ning silmis unelev pilk, nagu paistab emale, kes kardab tööle hiljaks jääda ja samas solvata lapsehoidjat, kes tahab kõiksugu asjadest rääkida. Ma olen nii väsinud. Ma jään hiljaks. Palun jää vait ja lase mul minna. Möödub veel kaks aastat, enne kui laps ristitakse, aga tol päeval kohtus saab ta ema perekonnanime, ja kui ema ja isa saavad kokku või räägivad telefonis, kutsuvad nad teda vääksuks või armuviljaks või rootsi- ja norrakeelsete nimedega, mis väljendavad pehmeid asju: kooretupsuks, vahtraleheks, linnuks ja hellakeseks.

Ema ja isa armusuhe kestis viis aastat, millest nad veetsid suurema osa Hammarsis. Maja oli valmis saanud. Tütre järele vaatas kaks naist, ühe nimi oli Rosa ja teise nimi Siri. Üks oli priske ja teine kuivetu. Ühel oli õunaaed ja teisel mees, kes käis neljakäpakil ja lubas tüdrukul oma turjal ratsutada, lauldes ise hõissa ja hopsassaa, radirulla ja valleraa! 1969. aastal lahkus ema Hammarsist ja võttis tütre kaasa. Neli aastat hiljem, ühel juunilõpu suvepäeval, tuli tüdruk tagasi. Ta tuli isale külla. Talle ei meeldinud ema juurest ära sõita, aga ema lubas talle iga päev helistada.

Mitte midagi ei olnud muutunud, välja arvatud see, et nüüd elas seal Ingrid. Kõik oli nagu varem, kui ema ja tüdruk ära sõitsid, kappkell tiksus ning lõi pool- ja täistunde, päike kuldas männitüvesid ja heitis põrandale triipe. Isa kükitas tüdruku ette ja ütles ettevaatlikult: õieti tohib ainult emme sind puudutada.

Tüdruk oli väike ja kleenuke ja käis igal suvel Hammarsis kahe suure kohvriga, mis jäid seisma maja ette õuele, kuni 20|

keegi need sisse viis. Ta jooksis autost välja ja platsil ringi ja oma tuppa ja platsile tagasi. Tal oli seljas kintsuni ulatuv sinine suvekleit. Isa küsib: mis sul kohvrites on? Kuidas saab nii väikesel tüdrukul olla kaks nii suurt kohvrit?

Isa maja oli viiekümne meetri pikkune ning pikenes üha, ühest otsast teise minek võttis aega. Majas ei tohtinud joosta.

Isa sisustas ja ehitas juurde, iga aasta jupikese, maja kasvas pikkusse, mitte kunagi kõrgusse. Ei keldrit, ei pööningut, ei treppe. Tüdruk pidi jääma sinna terveks juulikuuks.

Isa pelgab tütre tulekut, terekest, terekest, platsi mööda tuiskab tüdruk, jalad nagu piibunõelad ja põlved kondised, või tantsib mingit tantsu, see tüdruk on pidevalt keset mõnd nõudlikku tantsufiguuri, näiteks kui sa temaga vestled, võib ta vastamise asemel hakata tantsima või kasvatada isa ees tiritamme ja tollele niiviisi otsekui väljakutse esitada, ning siis isa naeratab, mis nüüd? Mis nüüd öelda? Mis nüüd teha?

Tüdruk pelgab emata olemist, aga rõõmustab, et võib minna külla isale ja kõigele, mida see koht endas hõlmab: maja, saar ja tema lillelise tapeediga tuba, Ingridi kokakunst, avarad väljad, kivine rand ja meri, mis laiub rohehallilt isa saare ja Nõukogude Liidu vahel (kui sinna eksida, ei pääse enam kunagi koju tagasi), ning et kõik on täpselt nii nagu alati ja ka edaspidi. Isal on reeglid. Tüdruk mõistab neid. Reeglid on tähestik, mille ta õpib selgeks enne, kui saab selgeks päristähestiku: A on A ja B on B, ta ei pea küsimagi, Z on seal, kus Z on alati olnud, ta teab, kus on Z, isa pahandab temaga haruharva. Isa võib vihast paukuda ja kärkida, tal on kohutavalt jube iseloom, ütleb ema, ta võib täiesti endast välja minna ja röökida nagu segane, aga tüdruk teab, kus viha asub, ja lipsab sellest mööda. Ta on õhuke. Õhuke nagu filmilint, ütleb isa. |21

Ema räägib isaga telefonis ja läheb endast välja, sest isa ei lase tüdrukul piima juua. Isa arvates on piim kõhule halb. Isa arvates on paljud asjad kõhule halvad. Aga eriti vist piim. Ema arvates käib piim lastega kokku. See on üldteada. Ja pealegi – muidu isa tüdruku kasvatamisse ei sekku, aga selles, selles! on tal korraga mingi seisukoht, ema hääl läheb kiledaks, kõik lapsed peavad piima jooma, eriti tüdruk, kes on selline kondibukett ... Minu teada on see emal ja isal tüdruku kasvatamise üle ainuke tüliküsimus.

Muutus. Segavad asjaolud. Terekest, terekest. Las ma vaatan sind. Sa oled kasvanud. Sa oled kenaks läinud. Ja siis paneb isa ehk pöidlad ja nimetissõrmed vastakuti, moodustab ristküliku ja vaatab teda läbi selle. Ta pigistab ühe silma kinni ja vaatab tüdrukut teisega. Teeb pilti. Teeb tütre ümber sõrmedest raami. Tüdruk seisab liikumatult ja vaatab tõsiselt rist­külikusse. See ei ole pärisfotoaparaat – kui see oleks päris­ fotoaparaat, võtaks tüdruk poosi sisse ja tunneks muret, kuidas ta pildile jääb.

Laps kiskus ta eemale käsilolevast. Ei lasknud tal rahus tööd teha, kirjutada. Aga ainult nüüd, sel hetkel, kui ta oma kohvritega saabub ja nad ei ole aasta otsa teineteist näinud, ainult siis kisub laps ta tööst eemale. Ta jookseb platsi mööda ringi.

Isa moodustab kätega fotoaparaadi ja vaatab teda sealtkaudu ühe lahtise silmaga. Ma ei tea, kes kohvrid majja viib. Või lahti pakib. Või kleidid, lühikesed püksid ja T-särgid tema toa väikesesse kappi paigutab. Küllap Ingrid. Varsti võib isa minna tagasi töötuppa (mis asub maja ühes otsas, tüdruku tuba asub maja teises otsas) ja edasi töötada.

Tüdruku ema, kes vastutab tema eest kõigil kuudel aastas, juuli välja arvatud, ja leiab, et lapsel on kasulik piima juua, 22|

tahab ka end tuppa sulgeda ja rahu saada, tema tahab ka kirjutada, ta tahab reegleid ja alfabeeti täpselt nagu tüdruku isa.

Aga tal ei tule see välja. Ema alfabeet teiseneb kogu aeg ja kuigi tüdruk püüab, on tal seda võimatu selgeks saada. A võib ühtäkki olla L. See on arusaamatu. A oli A ja muutus siis L-iks või X-iks või U-ks. Ema on katsunud istuda kõigis nende maja tubades, aga tal ei tule välja. Igal pool segavad asjaolud.

See ajab mul närvid krussi, ütles ema tavaliselt.

Kui miski ajab emal närvid krussi, siis on targem olla vägaväga tasa.

Ema ja tüdruk elavad suures majas Oslo lähedal Strømmenis. Nad elavad ka paljudes teistes kohtades. Aga kõigepealt elavad nad suures majas Strømmenis. Aias on mängumaja.

Mängumaja seina on tüdruk oma nime kriipinud. Ükskõik millises ruumis ema ka ei istuks, tuleb tüdruk kindlasti midagi tahtma. Ta tahab joonistada. Ta tahab midagi küsida. Ta tahab midagi näidata. Ta tahab rattaga sõita. Ta tahab juukseid harjata. Ta tahab tantsida. Ta tahab istuda hiirvaikselt ja mitte midagi öelda, ma luban, ma luban, mitte üht sõna. Ta tahab veel tantsida. Lõpuks ei ole majas jäänud enam ühtki tuba, kus ema saaks rahus töötada, ja ta seab endale toa sisse keldrisse.

(Strømmeni maja, erinevalt Hammarsi majast, kasvas sügavuti ja mitte pikuti.) Aga tüdruk leiab ta ka sealt üles. Keldriemme.

Ema tahab kirjutada raamatut, aga see ei tule välja. Tüdruk leiab ta igalt poolt üles, ja siis kaob emal keskendus­võime. Ja kui keskendusvõime kaob, seletab ema, on seda täiesti võimatu tagasi saada.

Emaga oli kõik palju ettearvamatum kui isaga. See oli tingitud elusituatsioonist. Isa pidi surema varem, mis oli kindlasti väga kurb, aga mitte päris ootamatu, sest ta oli nii vana, isa surm oli ettevalmistamisel, sellest olid tütar ja isa teadlikud ning |23

sellepärast nad igal suvel nii kurvalt jumalaga jätsidki. Seda nad oskasid. Hüvastijätt emaga oli seevastu midagi muud.

Siis röökis tüdruk täiest kõrist ja ema surus lapse rinnale, ära nuta, ole ometi suur tüdruk ja ära nuta, ema surus tüdruku kõvasti rinnale, vaatas ringi ja katsus tõrjuda tüdruku käsi, mis klammerdusid tema erinevate kehaosade külge. Mis siis, kui seda nähakse? Ema oli alati valvas selle suhtes, mida teised võivad näha ja mõelda. See röökiv laps. See luukerena kõhn tüdruk, kes oli täis jubedat kisa.

Isa ütles ikka, et ema on tema stradivaarius. Niisiis suure ja täidlase kõlaga tippklassi muusikariist. Ema surus need sõnad rinnale ja kordas neid: ta ütles, et ma olen tema stradi­ vaarius.

Ta on mu viiul.

Mina olen ta viiul.

See on näide sellest, kuidas ema ja isa metafooridel end võrgutada lasksid. Kumbki neist ei hoolinud või ei teadnud, et oli teaduslikult uuritud ja leitud, et stradivaarius ei kõlagi paremini kui teised sellega võrreldud viiulid.

Teisest küljest aga: mida sääraste teadustööde kohta võib öelda? Publiku hulgas on alati keegi, kes sosistab: Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb, ta petab, see pole mingi tavaline võlur.

Aga mille olid ema ja isa valmis meisterdanud? Kuulake vaid! See on tüdruk! Mitte stradivaarius, see on küll päris selge. Väike häälest ära orel vahest, mis üürgas sellepärast, et ema pidi ära sõitma. Ja see hirmus klammerdumine – mis see veel on? Äkki ei ole laps normaalne? Ja mis ema see on, kes sõidab ikka ja jälle tütre juurest ära? (Alati vahiti süüdistavalt ema poole, mitte kunagi isa poole.) Emale läks see korda, mida inimesed nägid ja mõtlesid, aga tüdruk ei hoolinud. Ta ei märganud pilke. Ta klammerdus ema külge. Mõte, et ta ema enam ei näe, oli väljakannatamatu. Tüdruk fantaseeris 24|

erinevatest suremise võimalustest. Eelkõige ema surmast. Ja oma surmast kui ema surma loomulikust jätkust. See võis juhtuda ükskõik millal – ema võis surra haigusse või hukkuda auto- või lennuõnnetusel või ta võidi mõrvata. Ema, kes sõitis igale poole, võis sattuda eksikombel sõdivasse riiki, kus ta võidi maha lasta. Tüdruk ei suutnud endasse käristada küllalt suurt auku, et sellesse kaduda, kui ema peaks surema.

Ta armastas ema üle kõige. Mitte et ta oleks mõelnud armastusest – sõnast ja selle tähendusest. Kui keegi oleks temalt küsinud armastuse kohta, oleks ta ehk öelnud, et armastab oma ema, vanaema ja Jeesust (sest ema ja vanaema väitsid, et Jeesus teda armastab) ja kasse, aga üle kõige armastas ta ema. Ta igatses ema järele kogu aeg, ka siis, kui ema oli samas toas. Tüdruku armastus käis emale üle jõu. Lapsesaamine oli keerukam, kui ta ette oli kujutanud. Käed ja jalad ja suured hambad ja jube kisa. Kõige parem oli siis, kui tüdruk magas.

Oh sa mu kallis tütreraasuke. Aga kui kõik olid ärkvel, sai seda liiga palju. Klammerduv tüdruk. Klammerduv armastus.

Nagu tahaks tüdruk temasse tagasi pugeda. Ema ei tihanud kunagi tunnistada, et see klammerdumine käib talle närvidele, ta oli ise niivõrd täis meeleheitlikke unistusi – küsimusi, kes ta tahab olla ja on ning mis on ja peaks olema armastus. Tema sisim unistus oli vahest see, et teda armastataks jäägitult ja jäetaks ühtlasi täiesti rahule. Aga ta ei öelnud seda kellelegi. Soov jäägitu armastuse ja ühtlasi rahulejätmise järele on häbiväärne ja egoistlik. Kõikide ruumide vahel emas, nii pimedate kui ka ülekullatud ruumide vahel olid veekindlad seinad. *** Hammarsis ei muutunud miski. Õigemini toimusid muutused nii tasahaaval, et neid ei olnud märgata, ja väga pika aja |25

jooksul – kuni isa jäi seitseteist minutit hiljaks ega märganudki seda ning andis niiviisi mõista, et nüüd on lõpp – elas tüdruk tundega, et nii nagu praegu on alati olnud. Kord ja täpsus. Toolid seisid seal, kus oli toolide koht. Pildid rippusid seal, kus oli piltide koht. Männid akna taga olid ühtviisi kõverad. Ingridil oli pikk pruun pats, mis lopsus seljal edasi-tagasi, kui ta majas ringi käis ja tolmu pühkis või patju kloppis.

Mõne aja pärast tulid koos tüdrukuga Hammarsi ka Daniel ja Maria. Kuigi temast vanemad, olid nad ikka veel lapsed. Nad tulid suvel. Ja see oli nii: päevad ja ööd pikas madalas majas, ümberringi meri, kivid, ohakad, moonid ja ahtrad lauskmaad, mis meenutasid Aafrika savanne. Kõik suved nagu ühe vitsaga löödud. Igal õhtul kell kuus sõi tüdruk koos Hammarsi-­ rahvaga köögis õhtust. Ingrid tegi süüa ja toit maitses alati hea. Pärast sööki istusid kõik natuke aega pruunil pingil, kust avanes vaade kruusatatud sissesõiduteele. Seal seisis üks auto, hiljem kaks autot ja mõne aja pärast ka punane maastur. Jalgrattakuuri taga oli mets, kus oli kolm rada. Siin, toetudes pruunile postile, mis hoidis väikest katusealust püsti, süütas Ingrid oma igapäevase sigareti.

Pruun pink oli soe ja natuke kare – kui seda silitada, võisid pinnu näppu saada. Maja oli puust ja kivist ning ümbritsetud müüriga. Kui täiskasvanud õhtul lehte lugesid, lonkis tüdruk üksi mere äärde. Lainekujuline kliburand oli luipu ja kui ta oli jõudnud nii kaugele mere äärde, et sai vette sumada, keeras ta ringi ning vaatas maja ja kivimüüri poole. Siis olid need peaaegu kadunud heleduse ja halluse vinesse, kividesse ja taevasse, pleekinud suvepäikesest, ajast ja päevast, nagu oleks keegi neile nähtamatuks tegeva mantli peale visanud, ehkki mitte päris nähtamatud, sest akna-ja ukseraamid olid 26|

rukkilillesinised ja paistsid, seal oli maja, mil ei õnnestunud end täielikult peita.

Vahel ütles keegi: miks me ei võiks istuda maja ilusasse külge, kust avaneb oivaline vaade merele ja silmapiiri kohal veiklevale valgusele? Aga siiski jäädi istuma maja ette pruunile pingile, samal ajal kui Ingrid nõjatus postile ja tõmbas suitsu.

Näis, nagu tõmbaksid kõik koos temaga seda üht sigaretti.

Isal oli seal töötuba, kus ta iga päev kirjutas: ainus, mille üle ma võin uhkust tunda, on see, et ma olen olnud töökas, ütles ta; tüdruk nimetas töötuba kabinetiks ja õhtuti muutus kabinet kinoks. Isa võttis mustast kohvrist valge lina, tuled lasti kustu ja film võis alata. Must kohver oli nii pikk, et meenutas suletult surnukirstu – väga kõhna inimese, kriipsujuku kirstu.

Kohver käis klõpsuga kinni, selle käepide oli nagu harilikul kohvril või kotil ja see seisis töötoas spetsiaalselt valmistatud jalandil.

Siis avas isa kohvri ja surnukirstust sai kinolina, mis oli piimvalge ja nii suur, et kattis kogu seina nagu pingul puri.

Väikses kuntrikus, mida eraldas kabinetist klaasaknaga sein, seisid projektorid. Esimestel aastatel näitas filmi isa, aga ajapikku õpetas ta välja poeg Danieli, kes sai iga seansi eest kümme krooni. Tüdruk ei tohtinud projektoreid puutuda, see oli kõvemini keelatud kui lõunauinaku ajal lärmitsemine, kõvemini keelatud kui Hammarsi uste lahtijätmine või tõmbe­tuule käes istumine, umbes niisama keelatud nagu hiljaksjäämine. Hammarsis ei jäänud keegi hiljaks. Aga kuigi kõik olid täpsed nii et seda nägu – tuldi kohale täpselt kokku­ lepitud ajaks –, öeldi ikka: vabandust, et ma hiljaks jäin. See oli Hammarsi tervitus, niisama iseloomulik nagu suvine kajaka­ kisa: vabandust, et ma hiljaks jäin! Ja kui vastu ootusi jäädigi |27

paar sekundit hiljaks, siis öeldi: anna andeks, et ma hiljaks jäin.

Kas sa annad mulle andeks? Mul ei ole enda õigustuseks midagi öelda! Aga seda ei juhtunud peaaegu kunagi.

Esimestel aastatel sai tüdruk kell pool seitse oma isikliku filmiseansi. Ta istub suures kulunud tugitoolis, jalad tumbal. Must kohver on lahti ja kinolina üles tõmmatud. Ta on peenike nagu piitsavars. Tal on pikad pulkas juuksed ja ette­ ulatuvad hambad. Isa on kustutanud tule, pannud ukse kinni ja jäänud ukse taha. „Okei?” hüüab ta läbi ukse. „Okei,” vastab tüdruk.

On kottpime ja vaikne, kabineti akendel on luugid ees. „Ega sul ei tõmba?” „Ei.” „Siis läheb lahti!”

Aga siis, kui tüdruk oli hakanud juba ammugi koos täiskasvanutega filme vaatama, otsustas isa remontida ära vana küüni, mis asus Dämbal sireliheki taga. Sel suvel, kui tüdruk sai üheksa-aastaseks, sai kinematograaf valmis, aga mitte keegi ei nimetanud seda kinematograafiks, vaid kinoks, ja sel oli ees raske roostepunane uks, milles oli suur lukuauk, kust paistis valgust. Kinos oli viisteist kohta – pehmed samblarohelised toolid ja kaks ülimoodsat mererohelist projektorit, mis väikese akna taga pimeduses vaikselt surisesid.

Hammarsi majal oli tuulekoda, millel oli kolm ust, üks neist peauks, mis viis otseteed pruuni pingi juurde, teine uks viis edasi majja ja kolmas aeda, mida ümbritses kivimüür. Aias olid külalistetiib, pesuruum, roosipõõsas ja bassein.

Esimestel Hammarsi-suvedel meeldis tüdrukule kõige rohkem olla pesuruumi kuivatuskapis. Seal oli soe ja kitsas ja varraste all põrandal oli vaba ruumi, kuhu mahtus kägaras 28|

pugema. Kuivatuskapis rippus Ingridi ja isa kuivama pandud pesu, mis kas tilkus või auras, isal olid triibulised pidžaamad, flanellsärgid ja pruunid velvetpüksid. Tema riided võtsid kõige rohkem ruumi. Ingrid oli väikest kasvu ja tal ei olnud kuigi palju riideid: paar seelikut ja pluusi. Vahel rippus kõige äärmisel vardal tüdruku sinine kleit.

Talle meeldis väga ujuda ja vahel tegi ta seda basseinis tundide kaupa, nagu isa ütles, alati ta liialdas, sugugi mitte tundide kaupa, ütles tüdruk. Vahel tuli isa aeda ja ütles: su huuled on täitsa sinised, tule kohe veest välja, ta kartis, et tüdruk saab külma ja nakatab teda, ja sellepärast katkestas ta oma tööpäeva, et tüdruk veest välja kamandada.

Maja kõiki aknaid tuli kinni hoida, ka kuumadel suvepäevadel. Isa kartis kärbseid ja tuuletõmbust. Vestlused isaga algasid tavaliselt nii: „Ega sul tuul tõmba?” „Ei.” „Oled kindel?” „Jah.” „Ma ei taha, et sa külmetad.” „Ma ei külmetagi.” „Ma tean, aga ma ei taha, et sa külmetad.”

Aga enamasti võis tüdruk ujuda nii palju, kui süda lustis.

Isa istus kabinetis ja töötas, Ingrid tegi koduseid toimetusi, Daniel tegeles oma toas asjadega, millega teismelised poisid tegelevad – tüdrukut see eriti ei huvitanud. Ja kui ta sai ujumisega valmis, puges ta kuivatuskappi. Kõige parem oli siis, kui see ei olnud täis, sest kui kõigi varraste otsas rippus pesu, ei jäänud tüdruku jaoks ruumi, ja mida enam seal pesu rippus, seda soojem seal oli, ja vähe sellest et soe, vaid lämbe nagu |29

džunglis; kui kuivatuskapp oli täis, pidi ta roomama, jah, end sisse pressima, ja kui pesu oli veel märg, laksasid varrukad, püksisääred ja kleidisabad talle näkku ja vastu keha, just nagu lakutaks teda üle kere suurte loomakeeltega. Ühel päeva tegi Ingrid ukse lahti ja tiris ta välja. Ta ütles, et kuivatuskapis on ohtlik istuda. Ingridil olid ilusad juuksed.

Need olid peaaegu alati patsis, aga kui tulid külalised, keeras ta hommikul rullid sisse, et saaks õhtul juuksed lahti teha. Siis ulatusid tal voogavad kiharad poolde selga.

Paljud asjad olid ohtlikud. Loomulikult kõik tavapärased asjad, nagu kilekoti pähe tõmbamine (lämbumissurm), märgade aluspükste, trikoo või ujumispükstega käimine (põiepõletikusurm), puuki välja tõmmates valepidi keerutamine (veremürgitussurm), ujumine vähem kui tund aega pärast õhtusööki (krambisurm), võõrasse autosse istumine (lapseröövi-, vägistamis- või mõrvasurm), võõrastelt maiustuste vastuvõtmine (mürgitussurm, aga võib-olla ka lapseröövi-, vägistamis- või mõrvasurm) – kuid leidus ka ohte, mis olid iseloomulikud ainuüksi Hammarsile: ei tohtinud maja juurde randa uhutud haakrikku puutuda; ei tohtinud puutuda, nuusutada ega jumala eest mitte maitsta võõrkeelsete etikettide ja võõraste tähtedega viinapudeleid, sigaretipakke, šampoonipudeleid, konservikarpe (mürgitussurm), ei tohtinud istuda tuuletõmbuses (külmetussurm), ei tohtinud külma saada (Hammarsist pagendamise surm), ei tohtinud istuda kuivatus­kapis (lämbumis- või elektrisurm), ei tohtinud hiljaks jääda (hilinejale on surm tõeline lohutus ja ainumõeldav hilinemise õigustus). Andke tüdrukule kaart kätte ja ta astub seda mööda – ega riku ühtki reeglit, välja arvatud see, mis keelas kuivatuskapis konutamise. Ingrid oli talle mitu korda märkuse teinud, aga tüdruk lipsas ikkagi 30|

kappi ja puges sooja kätte. Kuni päevani, mil kuivatuskapi uksele ilmus kollane jooneline paber, kuhu isa oli suurte trüki­tähtedega kirjutanud: HOIATUS! UJUVATEL LASTEL ­KUIVATUSKAPIS VIIBIMINE KEELATUD! Isa rääkis ilusat rootsi keelt, mistõttu ta pöördus tihti tüdruku poole rootsi kombe kohaselt kolmandas isikus. Kuidas mu tütar ennast täna tunneb? Ta ei pikkinud oma juttu ingliskeelsete sõnadega, välja arvatud siis, kui ta rääkis oma basseinist, mille üle ta oli sõnulseletamatult uhke. Swimmingpool. See külitas ristseliti rohul nagu mõni hiiglasuur kalliskive täis riputatud sinkjasrohelise maani kleidiga vanaproua.

Swimmingpool oli kuue meetri pikkune ja kõige sügavamas kohas kolme meetri sügavune, kandiline, sinkjasroheline ja kloorilõhnane, ning öösiti potsas sinna herilasi – kes vajusid põhja või jäid pinnale rübelema – ja ämblikke ja mardikaid ja lepatriinusid ja puude otsast käbisid ja vahel ka linde. Igal hommikul tuli kõik, mis sisse oli pudenenud, kahvaga välja õngitseda. Daniel sai ka selle töö eest kümme krooni. Varavalgel pikutas vanaproua aias ja tegi silma, üleni kaetud satikatega, kes tema peal, pinnal ja põhjas ukerdasid ning ronisid, ümberringi kõrge rohi ja kõrged männid – sinkjasroheline helendav laik maakaardil.

Olen kuulnud, kuidas isa Briti ja Ameerika ajakirjanike ja filmi­tudengitega inglise keelt räägib – tugeva aktsendiga, rootsi-, saksa-, vene- ja ameerikapärase hääldusega, džässisound’iga, milletaolist ma ei ole varem kuulnud ja mis ei ole üldse isa moodi – yes, yes, as Faulkner once said, the stories you tell, you never write. Ta pidas norra keelt ilusaks keeleks ja kordas tihti sõna buskedrasse, mida ta pidas sõnaks buksedrakt, pükskostüüm. |31