R159735

ROBERT GALBRAITH

Siidiuss Inglise keelest t천lkinud T천nis V채rnik

… veri ja kättemaks on näitelava, surm selle lugu, verine mõõk sulg, millega see kirjutatakse, ja poeet see hirmuäratav traagiline tegelane, kellel on loorberipärja asemel pea ümber põlev süütenöör.

T HOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”

6

1. peatükk KÜSIMUS:

Millest sa elad?

VASTUS: Poolelijäänud unest.

THOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”

„Keegi on kuradima kuulus,” lausus kähe hääl telefoniliini teises otsas. „Parem kui ta oleks surnud, Strike.”

Läbi koidueelse pimeduse rühkiv ajamata habemega laiaõlgne mees, kes telefoni kõrva ääres hoidis, naeratas. „Nii see peaaegu ongi.” „Kurat, kell on ju kuus hommikul!” „Pool seitse, aga kui sa tahad seda, mis ma kätte sain, siis pead sellele järele tulema,” sõnas Cormoran Strike. „Ma ei ole sinu elukohast kuigi kaugel. Siin on …” „Kuidas sa tead, kus ma elan?” nõudis hääl. „Sa ütlesid mulle,” lausus Strike haigutust maha surudes. „Sa panid oma korteri müüki.” „Oh,” kostis teine leebunult. „Hea mälu.” „Siin on üks kakskümmend neli tundi lahti olev kohv…” „Kuradile. Tule hiljem kontorisse …” „Culpepper, hommikul tuleb minu juurde teine klient, kes maksab paremini kui sina, ja ma olen kogu öö üleval olnud. Sul läheb seda vaja nüüd, kui sa tahad seda kasutada.”

Oie. Strike kuulis linade kahinat. „Parem, kui see oleks midagi vinget.” „Kohtume Smithfieldi kohvikus Long Lane’il,” ütles Strike ja lõpetas kõne.

7

Tema kergelt ebaühtlane kõnnak torkas rohkem silma, kui ta sammus nõlvakust alla talvises pimeduses kõrguva Smithfield Marketi, hiiglasliku Victoria-aegse ristkülikukujulise lihamüügi templi poole, kus iga päev juba kella neljast hommikul laaditi maha, tükeldati, pakiti ja müüdi terve Londoni lihunikele ja restoranidele liha, nagu seda oli seal tehtud juba sajandeid. Strike kuulis läbi pimeduse hääli, valjuhäälseid korraldusi ja lihakehi maha laadima tagurdavate veoautode mürinat ning hoiatussignaale. Jõudnud Long Lane’ile, sai temast lihtsalt üks paljudest paksult riietesse mähitud meestest, kes suundusid sihikindlalt tegema oma esmaspäevahommikust tööd.

Rühm helendavates vestides kullereid jõi kinnastatud kätega kruuse hoides turuhoone nurgal tunnimehena seisva kivist greifi all teed. Teisel pool tänavat ergas lõõmava kaminana pimeduses kakskümmend neli tundi ööpäevas avatud kapisuuruse Smithfieldi kohviku soojust ja toekat kõhutäit tõotav aken.

Kohvikul polnud tualettruumi, aga omanik oli sõlminud kokkuleppe paari ukse võrra kaugemal oleva kihlvedude kontori vahendajatega. Ladbroke’i kontor avati aga alles kolme tunni pärast ja nii põikas Strike kõrvaltänavale ning kergendas pimedas ukseavas öise töö ajal joodud viletsast kohvist pakitsevat põit. Väsinud ja näljane, pööras ta viimaks ümber ja astus rahuldustundega, mida tunneb üksnes end üle oma kehaliste võimete pingutanud inimene, praetud munade ja peekoni lõhnast küllastunud atmosfääri.

Kaks fliispluusides ja vihmamantlites meest olid just vabastanud ühe laua. Strike manööverdas end kitsasse vabasse ruumi ja vajus rahuloleva ohkega kõvale puidust ja terasest toolile. Peaaegu enne kui Strike jõudis midagi küsida, asetas itaallasest peremees tema ette kõrges valges tassis tee koos võiga kaetud kolmnurksete saiaviiludega.

Viie minuti pärast oli tema ees suurel ovaalsel taldrikul korralik inglise hommikueine.

Strike sulandus ust paugutades sisenevate ja väljuvate tugevate meeste hulka väga hästi. Ta oli kogukas ja tõmmu, tihedate lühikeste käharate juuste piir laia poksijanina ja tugevate kortsus kulmude kohal kõrguva kaarja lauba ülaääres oli mõnevõrra taandumas. Lõug 8

oli habemetüükast tume ja sinakad varjud tumedate silmade all muutsid need justkui suuremaks. Mees sõi, silmitses äraolevalt vastas olevat turuhoonet. Number kahega märgitud lähim võlvkaarega sissepääs hakkas pimeduse järele andes selgemat kuju võtma: ukseava kohal vaatas vastu karmi ilmega iidne ja habetunud kivinägu. Kas ka lihakehadel oli kunagi olnud oma jumal?

Strike oli asunud just vorstikeste kallale, kui Dominic Culpepper kohale jõudis. Ajakirjanik oli peaaegu sama pikk kui Strike, aga kleenuke nagu kooripoiss. Kummaline asümmeetria, nagu oleks keegi tema nägu veidi vastupäeva väänanud, ei lasknud pidada teda naiselikult ilusaks. „Oleks hea, kui su jutt tõele vastaks,” lausus Culpepper istet võttes, tõmbas kindad käest ja vaatas kohvikus peaaegu kahtlustaval pilgul ringi. „Kas tahad midagi süüa?” küsis Strike, suu vorsti täis. „Ei,” kostis Culpepper. „Või ootad, kuni saab tellida sarvesaia?” küsis Strike irvitades. „Käi kuradile, Strike!”

Oli peaaegu liigutavalt lihtne ajada ärevile endist koolipoissi, kes trotslikul ilmel teed tellides pöördus ükskõikse kelneri poole (nagu Strike üllatusega täheldas) sõnaga „sõber”. „Noh?” nõudis Culpepper, palav kruus pikkade kahvatute sõrmede vahel.

Strike õngitses midagi oma palitu taskus, tõmbas välja ümbriku ja libistas selle üle laua. Culpepper võttis selle sisu välja ja hakkas lugema. „Kurat ja põrgu!” lausus ta veidi aja pärast vaikselt. Ta lehitses kiiruga paberilehti, millest osa oli kaetud Strike’i enda käekirjaga. „Kust põrgust sa need said?”

Strike, kelle suu oli parajasti vorsti täis, torkas sõrmega üht paberit, millele oli kirjutatud aadress. „Tema enda neetud isikliku abi käest,” sõnas ta, kui oli viimaks neelatanud. „Ta on teda keppinud, nagu te mõlemad väga hästi teate.

Tüdruk sai aga äsja aru, et temast ei saa järgmist proua Parkerit.”

9

„Kuidas kurat sa küll seda teada said?” nõudis Culpepper, jõllitades üle oma käes värisevate paberite Strike’ile otsa. „Detektiivitöö,” tähendas Strike läbi järgmise vorstisuutäie. „Kas sa ise ei talitanud niisamuti, enne kui hakkasid minusuguste teenuseid kasutama? Aga, Culpepper, tüdruk hakkas mõtlema ka oma edaspidistele väljavaadetele tööd leida ja seega ta ei taha ise selles loos mingit osa etendada, eks ole?”

Culpepper norsatas. „Ta oleks pidanud selle peale mõtlema, enne kui virutas …”

Nobeda liigutusega tõmbas Strike paberid ajakirjaniku käest ära. „Ta ei virutanud neid kusagilt. Mees pani ta õhtupoolikul kogu seda kupatust enda jaoks välja printima. Ainus asi, mis ta valesti tegi, oli see, et ta näitas neid mulle. Aga, Culpepper, kui sa kavatsed tema eraelu ajalehtedes avalikuks teha, siis võtan need tagasi.” „Käi põrgusse,” vastas Culpepper, püüdes Strike’i karvases peos olevaid maksudest ulatuslikku kõrvalehoidmist tõendavaid pabereid tagasi krahmata. „Hea küll, jätame tema mängust välja. Aga mees ju teab, kust me need saime. Ta pole ju päris lollpea.” „Mida mees saab teha? Tirida ta kohtusse, kus tüdrukul on võimalus paljastada kõik kahtlasevõitu asjad, mille tunnistajaks ta on olnud viimase viie aasta jooksul?” „Nojah, olgu pealegi,” ohkas Culpepper, kui oli viivu mõelnud. „Anna tagasi. Jätan ta loost välja, aga tahan temaga rääkida, seda ju võib? Kontrollin, kas kõik on kombes.” „Need siin on kombes. Sul pole vaja temaga rääkida,” sõnas Strike kindlalt.

Vapustatud, kõrvuni armunud ja valusalt reedetud naist, kelle juurest ta oli just äsja lahkunud, ei tohtinud jätta Culpepperiga omavahele. Ta ihkas meeletult kättemaksu mehele, kes oli lubanud talle abielu ja lapsi, aga nii võis ta teha endale ja oma tulevikuväljavaadetele korvamatut kahju. Strike’il polnud kulunud kuigi palju aega, et võita tema usaldust. Naine oli peaaegu neljakümne kahene; ta oli arvanud, et saab lord Parkeri laste emaks, nüüd aga oli teda haaranud omamoodi verejanu. Strike oli istunud tema juures mitu tundi, 10

kuulanud naise meeletu kiindumise lugu, jälginud, kuidas ta pisaraid valades elutoas ringi käib, diivanil end edasi-tagasi õõtsutab, rusikad surutud vastu laupa. Viimaks oli naine nõustunud reetmisega, mis tähendas kõikide seniste lootuste mahamatmist. „Sa jätad tema mängust välja,” ütles Strike, hoides pabereid kõvasti kämblas, mis oli peaaegu kaks korda nii suur kui Culpepperi rusikas. „Selge? Kõik see on ilma tematagi kuradima vägev lugu.”

Pärast hetkelist kõhklust tegi Culpepper grimassi, aga nõustus. „Jah, olgu pealegi. Anna need siia.”

Ajakirjanik pistis paberid põuetaskusse, rüüpas teed ja tema hetkeline pahameel Strike’i vastu näis kaduvat, oli tal nüüd ju suurepärane võimalus hävitada ühe Briti peeri maine. „Lord Parker Pennywellist,” lausus ta rõõmsalt omaette, „nüüd oled küll põhjalikult sisse kukkunud, sõber.” „Oletan, et viid selle oma peremehele?” küsis Strike, kui nende vahele maandus arve. „Jajah …”

Culpepper viskas kümnenaelase rahatähe lauale ja mehed lahkusid kohvikust koos. Strike süütas sigareti niipea, kui uks oli nende taga sulgunud. „Kuidas sa ta rääkima said?” küsis Culpepper, kui hakati minema läbi külma õhu, mööda mootorratastest ja veoautodest, mis ikka saabusid turule ning lahkusid sealt. „Kuulasin,” tähendas Strike.

Culpepper heitis talle kõrvalt pilgu. „Kõik teised eradetektiivid, keda ma kasutan, saadavad kogu oma aja mööda telefonisõnumeid pealt kuulates.” „Ebaseaduslik,” sõnas Strike suitsu hõrenevasse pimedusse puhudes. „Kuidas siis …” „Sina kaitsed oma allikaid ja mina kaitsen oma allikaid.”

Viiskümmend jardi mindi edasi vaikides, Strike lonkas iga sammuga üha enam. „Sellest tuleb suur lugu. Suur!” ütles Culpepper lustlikult. „See silmakirjalik vana sitapea mökitab siin midagi korporatiivsest ahnu11

sest, aga tõstab ise kakskümmend milli Kaimanisaartele kõrvale …” „Tore, et sain rahuldust pakkuda,” kostis Strike. „Saadan sulle e-postiga arve.”

Culpepper heitis talle veel ühe kõrvalpilgu. „Kas lugesid möödunud nädalal lehest Tom Jonesi pojast?” esitas ta küsimuse. „Tom Jonesi?” „See waleslasest laulja,” ütles Culpepper. „Ah tema,” vastas Strike igasuguse entusiasmita. „Ma tundsin sõjaväes üht Tom Jonesi.” „Kas nägid seda lugu?” „Ei.” „Ta andis pika kena intervjuu. Ütles, et pole oma isa kunagi näinud ja et too pole talle kunagi sõnakestki kirjutanud. Vean kihla, et tema sai rohkem, kui nõuab sinu arve.” „Sa pole minu arvet veel näinud,” tähendas Strike. „Ainult sõnad. Üks kena väike intervjuu ja sa võid mitu õhtut sekretäride küsitlemisest vabaks võtta.” „Parem ära niisuguseid asju soovita,” arvas Strike, „või ma ei tööta enam sinu heaks, Culpepper.” „Muidugist,” vastas Culpepper, „oma loo saan siit ikkagi. Rokitähe poeg on sõjakangelane, pole isaga kunagi kohtunud ja töötab era …” „Olen kuulnud, et õpetada teisi telefone pealt kuulama on samuti ebaseaduslik.”

Long Lane’i lõpus mehed peatusid ja pöördusid näoga teineteise poole. Culpepperi naer kõlas tehtult. „Jään siis sinu arvet ootama.” „Minugi pärast.”

Edasi mindi eri teed. Strike suundus metroojaama poole. „Strike!” kajas Culpepperi hääl tema tagant pimedusest. „Kas sa keppisid teda?” „Loodetavasti loen selle kohta midagi, Culpepper,” hüüdis Strike väsinult, pead pööramata.

Ta lonkas jaama hämarasse sissekäiku ja kadus Culpepperi silmist.

12

2. peatükk Kui kaua me peame siin kisklema? Ma ei saa siia jääda ja ei jäägi siia! Mul on tegemist.

FRANCIS BEAUMONT JA PHILIP M ASSINGER, „Väike Prantsuse advokaat”

Metroo hakkas juba täituma. Esmaspäevahommikused näod: loppis, mornid, pingul, saatusele alistunud. Strike leidis koha paistes silmadega noore blondi naise vastas, kelle pea kippus magades aina küljele vajuma. Ikka ja jälle ajas ta end võpatades sirgu ning uuris ärevalt jaamade nimesid, nagu kardaks, et on oma peatusest mööda sõitnud.

Kilisev-kolisev rong viis Strike’i üha lähemale sellele kahele ja poolele toale halvasti soojustatud katusealuses, mida ta nimetas koduks.

Kusagil sügaval oma väsimuse põhjas, mida piirasid ilmetud, unelammastega sarnanevad nägemused, leidis ta end mõtisklemas juhtumite üle, mis olid kõik need nägemused esile kutsunud. Kui hästi järele mõelda, siis oli iga sünd kõigest võimalus. Kui sajad miljonid spermatosoidid ujuvad pimeduses umbkaudu edasi, on inimese võimalused saada just selleks, kes ta on, vapustavalt väikesed. Kui paljud nendest allmaaraudteed täitvatest inimestest on planeeritud, arutles ta väsimusest uimasena. Ja kui paljud on nagu tema ise õnnetuse tagajärg?

Algkoolis oli temaga samas klassis olnud üks tüdruk, kellel oli näol suur punane sünnimärk, ja Strike oli alati tundnud enda ja tema vahel mingit sugulust, sest neil mõlemal oli sünnist saadik nagu mingi kustutamatu märk küljes, iseärasus, milles nad ise süüdi ei olnud.

Nad ise seda ei näinud, aga kõik teised nägid ja nad polnud nii hästi kasvatatud, et sellest mitte rääkida. Nagu ta viimaks ükskord aru sai, tulenes täiesti võõraste inimeste juhuslik huvi, mida ta viieaastasena oli seostanud oma ainulaadsusega, kõigest sellest, et temas ei 13

nähtud midagi muud kui kuulsa laulja ihuvilja, tõendit kuulsusega kaasnenud truudusetusest ja halvast õnnest. Strike oli kohtunud oma bioloogilise isaga kõigest kaks korda. Oli vaja läinud DNA-testi, et sundida Jonny Rokebyd isadust tunnistama.

Dominic Culpepper oli elav näide nendest kihudest ja eelarvamustest, millega Strike puutus nüüd kokku juba väga harvadel juhtudel, kui keegi veel oskas pahurailmelist endist sõdurit seostada vananeva rokitähega. Nonde inimeste mõtted liikusid kohe igasugustele sihtfondidele ja nägusatele rahaküsijatele, eralendudele ja VIP-idele mõeldud eriruumidele ning multimiljonäride lahketele annetustele. Ärevile aetuna Strike’i tagasihoidlikust eluviisist ja rasketest oludest, milles ta töötas, küsisid nad iseendalt: mida võis Strike olla teinud, et isa temast midagi kuulda ei tahtnud? Kas ta liialdas oma vaesusega, et Rokeby käest rohkem raha kaubelda? Mida oli ta teinud miljonitega, mis tema ema oli kindla peale oma rikka armukese käest välja pressinud?

Niisugustel puhkudel meenutas Strike nostalgiaga sõjaväge ja sealset anonüümset teenistust, kus sinu taust ja sinu vanemad ei tähenda sinu oskuse kõrval oma tööd teha peaaegu midagi. Kui ta oli läinud tagasi eriuurimise üksusse, oli kõige isiklikumat laadi küsimus, millega ta seal kokku puutus, palve korrata kummalist nime, mille tema äärmiselt omapäraselt käituv ema oli talle andnud.

Liiklus Charing Crossil oli juba päris tihe, kui Strike maa alt välja tuli. Hall ja unine pikkade varjudega novembrikoidik oli nüüd käes. Denmark Streetile pöördudes tundis ta end tühjaks pigistatuna ja haigena ning ei jõudnud ära oodata lühikest uneaega, mille ta võib välja pigistada, enne kui kell pool kümme saabub järgmine klient. Viibanud kitarripoe näitsikule, kellega koos ta sageli tänaval suitsupause tegi, astus Strike baar-kohviku kõrval asuvast mustast välisuksest numbriga 12 sisse ja hakkas mööda metalltreppi, mis keerles ümber katkist linnupuuri meenutava liftišahti, üles ronima.

Ta möödus graafilise disaini büroost esimesel korrusel ja omaenda büroo värvitud klaasuksest teisel korrusel, kuni jõudis kolmandale ja kõige väiksemale mademele, kust nüüd algas tema kodu.

Eelmine asukas, allkorrusel oleva baari juhataja, oli kolinud ter14

vislikumasse korterisse ja Strike, kes oli maganud paar kuud oma büroos, oli peaaegu lakke hüpanud, kui talle avanes võimalus see paik üürida – ta oli tänulik, et tema kodutuse probleem lahenes nii lihtsalt. Katusekorruse ruumid olid iga mõõdupuuga võttes väikesed, eriti kitsad aga kuus jalga ja kolm tolli pikale mehele. Duši all peaaegu polnud ruumi end ümber pöörata, köök ja elutuba moodustasid üsna ebamugava kombinatsiooni ning magamistoa täitis üsna äärest ääreni kaheinimesevoodi. Osa Strike’i varast oli majaomaniku keelust hoolimata ikka veel trepimademel kastides.

Korteri väikestest akendest avanes vaade katustele, Denmark Street jäi kaugele alla. Alt baarist kostva lakkamatu bassitümpsu rütm oli sedavõrd summutatud, et Strike’i enda muusika varjutas selle sageli täielikult.

Strike’ile loomupärane korralikkus hakkas kõikjal silma: voodi oli üles tehtud, keraamilised lauanõud puhtad, kõik oli omal kohal.

Oli vaja habet ajada ja duši all käia, aga see võis oodata; riputanud mantli varna, seadis ta äratuskella üheksa kahekümnele ja sirutas end täies riietuses voodis välja.

Ta uinus mõne hetkega ja veel mõne hetke pärast – või vähemalt nii tundus – oli ta jälle ärkvel. Keegi koputas uksele. „Anna andeks, Cormoran, mul on tõesti väga kahju …”

Tema abilisel, õlgadeni ulatuvate punakasblondide juustega pikka kasvu noorel naisel oli süüdlaslik ilme, kui Strike ukse avas, aga meest nähes ilmus näitsiku näkku kohkumus. „Kas sa oled ikka terve?” „Ma magasin. Olin kogu öö üleval … kaks ööd.” „Mul on tõesti kahju,” vabandas Robin uuesti, „aga kell on üheksa nelikümmend ja William Blake on siin ning juba üsna …” „Kurat,” pomises Strike. „Kas ma siis ei pannud kella õigesti helisema … Anna mulle viis minutit …” „See ei ole veel kõik,” ütles Robin. „Tuli üks naine. Tal pole aega kokku lepitud. Ütlesin talle, et sul pole võimalik teist klienti vastu võtta, aga ta ei lähe ära.”

Strike haigutas silmi hõõrudes.

15

„Viis minutit. Paku neile teed või midagi.”

Kuue minuti pärast astus puhtas särgis, hambapastast ja deodorandist lõhnav, aga ikka ajamata habemega Strike oma büroo ooteruumi, kus Robin istus arvuti taga. „Nojah, parem hilja kui mitte kunagi,” tähendas William Baker sunnitud naeratusega. „Teie õnn, et teil on nii kena sekretär, muidu oleks ma küll ära tüdinenud ja jalga lasknud.”

Strike nägi Robinit pahaselt õhetama löömas, kui ta pöördus kõrvale, et näiliselt posti sorteerima hakata. Selles oli midagi solvavat, kuidas Baker oli kasutanud sõna „sekretär”. Laitmatus peenetriibulises ülikonnas kompaniidirektor oli palganud Strike’i kontrollima kaht oma firma juhatuse liiget. „Hommikust, härra William,” sõnas Strike. „Ei mingit vabandust?” pomises Baker, pilk laes. „Tervist, kes teie olete?” küsis Strike meest ignoreerides ja pöördudes selle asemel vana pruuni mantliga kleenukese keskealise naise poole, kes istus diivaniserval. „Leonora Quine,” vastas naine häälel, milles Strike’i vilunud kõrv arvas tabavat Kirde-Inglismaa aktsendi. „Mul on täna väga kiire hommikupoolik, Strike,” teatas Baker.

Ta marssis kutset ootamata tagapool olevasse kabinetti. Kui Strike talle ei järgnenud, näis ta osa oma joviaalsusest kaotavat. „Tundub, et te pole sõjaväes sisse harjunud nahavedamise kombest ikka veel lahti saanud, härra Strike. Tulge siia, palun!”

Strike justkui poleks teda kuulnudki. „Mida täpsemalt peaks ma teie heaks tegema, proua Quine?” küsis ta diivanil istuvalt kleenukeselt naiselt. „Vaadake, minu mees …” „Härra Strike, mul on kõigest tunni aja pärast ärikohtumine,” sõnas William Baker juba valjemini. „ … teie sekretär ütles, et teil pole vastuvõtuaeg, aga mina ütlesin, et jään ootama.” „Strike!” käratas William Baker otsekui koera enda kõrvale käsutades.

16

„Robin,” urahtas viimaks kannatuse kaotanud väsinud Strike, „kirjuta härra Bakerile arve välja ja anna talle toimik, seal on värsked andmed sees.” „Mis?” küsis jahmunud William Brown. Ta ilmus jälle ooteruumi uksele. „Ta ütleb teile töö üles,” sõnas Leonora Quine rahulolevalt. „Te pole oma tööd lõpule viinud,” kuulutas Baker Strike’ile. „Ise ütlesite, et on veel rohkem …” „Keegi teine võib selle ära lõpetada. Keegi, kes on nõus käsikiimlejat kliendiks võtma.” Õhkkond büroos hakkas pingeliseks minema. Tuima ilmega Robin tõi ooteruumist Bakeri toimiku ja ulatas selle Strike’ile. „Kuidas te julgete …” „Selles toimikus on palju head materjali, mida kohtus kasutada,” ütles Strike toimikut direktorile ulatades. „Ja see on väärt head raha.” „Te pole veel lõpetanud …” „Tema on teiega lõpetanud!” sekkus Leonora Quine. „Pea suu, igavene loll nai …” alustas William Baker, aga astus siis äkki sammu tagasi, sest Strike tegi sammukese ettepoole. Keegi ei öelnud midagi. Endine sõjaväelane näis korraga võtvat kaks korda rohkem ruumi kui mõni hetk varem. „Minge võtke minu kabinetis istet, proua Quine,” lausus Strike vaikselt.

Naine tegi, mis talle öeldi. „Kas arvate, et ta saab endale lubata teid palgata?” küsis end minekule seadnud William Baker irvitades, tema käsi oli nüüd ukselingil. „Minu honorari üle annab kaubelda,” lausus Strike, „kui klient mulle meeldib.”

Ta järgnes Leonora Quine’ile kabinetti ja sulges enda järel ukse valju pauguga.

17