Issuu

I Ettevalmistused ja väljasõit Otsekui udust ilmudes muutus ilus laev järsku nähtavaks oma laia kollakaspruuni, mustadest pigivuukidest liigendatud vööriga ja kolme masti kindla korraga, laiade raadega ning vantide ja taglase köitega. Punased purjed olid kokku rullitud ja nööriga raade külge seotud. Kaks väikest puksiiraurikut, köies laeva taga ja ees, tõid ta kaimüüri äärde. Jalamaid olid kohal kolm asjatundjat härrat, kes oskasid täpselt öelda, millega tegu. Kolmemastiline täislaev. Paar tuhat ruutmeetrit purjepinda. Selle oli tiik- ja tammepuust ehitanud Hebburn-onTyne’ist pärit vana Lionel Escott Macfie, Esq. Veidrik; mees, kelle juured olid teises sajandis. Kuid kaarte geenius. Paari tabeli ja hiigelsuurte isetehtud lekaalide abil kriipis ta laevaribide vormi paksule valgele paberile. Ja see oli täiuslik pilt, kuidas üks konstruktsioon teisest esile kasvas. Tööd tehes ajas ta keele suust välja, pilutas uurivalt silmi, märkis ilusate templitega kohe ära, kuhu tuli panna vaskpoldid, kus tuli mõnda planku lõigata kalasabad ja see mõne teisega kokku tappida. Asjatundjad härrad teadsid sääraseid lugusid pajatada. Oli ära tuntav – ja nii nad siis ka kirjeldasid –, et siin oli rakendatud võrratu puusepatööga tehtud kiilutust. Rasked palgid, pilgule veel tüvedena tunduvad, kiildusid ühte, liibusid

vastastikku, olles peaaegu liitmisjäljeta kokku polditud; esile ulatusid konsoolid, et võtta vastu ribide kaardus puid. Härrade seltsi tulid kaks tolliametnikku. Nad kõigutasid pead ja andsid mõista, et on asjaga täiesti kursis. Neil olid ju sidemed kõrgemate instantsidega ja sellel kail ei saanud sündida midagi, mis poleks leidnud nende täit heakskiitu. Kui oligi asju, milles nad polnud pädevad, ja kui nad aeg-ajalt oskasidki heal põhjusel vait olla, oli neis ometi küllalt meest, et mitte piirduda oma kohuste pealispinnaga. Nii tundsid nad siis tagapõhju ja kaugemaid kavatsusi kogu liiklusel, mis kai ääres käis. Ja ainult nende raudne vaikimisvanne ametiasjus ning nende hierarhia seletamatu struktuur takistasid neil igaühele ja igal võimalusel oma teadmisi näidata. Kolme juhusliku härra asjatundmisega võisid nad küll nõusse jääda ja vihjata, et küllap neil on sama arvamus selle kohta, milliseid esileküündivaid eesmärke pidi laev teenima. „Tõsi küll,“ ütles üks neist, „punased purjed – see mulle ei meeldi.“ „Jajah,“ ütles teine, „taliplokid on rohekaspruunist guajakipuust.“ Kail saavad veel ebatavalised asjad juhtuma, arvasid nad. Selleks ajaks oli laev juba kai külge vaierdatud. Kaimüüri poole tuli kiiruga härra, kelle ümber lendles hele ülekuub ja peas oli pruun ümar kaabu. Tolliametnikud astusid tagasi, tõstsid tervitades käe mütsi äärde ja oma kõiketeadmise tõestamiseks ütlesid juhuslikele asjatundjatele härradele veel: „Reeder.“ Siis tõmbusid nad tagasi. Heledas ülekuues mees ronis üle laevareelingu. Paar ümberringi seisvat madrust vaatasid teda nõutult. Ta küsis kapteni järele. Seejärel kadus ühe kajutiukse taha. * Pärast kahe nädala möödumist oli juhtunud nii mõndagi, mis täitis tolliametnikke murega. Laev seisis veel oma kohal. Punased purjed olid maha võetud ja purjekambrisse pandud. Niipea kui ametnikud

tühje maste vaatasid, läks neil laup kortsu. Nad oleksid pidanud tunnistama, et nende arvamus laevast oli olnud vale. Nois asjatundlikes härrades ei saanud kindel olla. Ja kõrgemad instantsid, nagu juba teada, ei pidanud alamatele mingit aru andma. Oli ebameeldiv, kui murti tunnustatud ja kehtivaid reegleid ning midagi üldist pidi taganema millegi ebatavalise eest. Siin sai nentida, et kusagil Inglismaal oli ehitatud ilus, kuid ebapraktiline purjelaev. Selle arvel, kelle asi see oli. Ilma abimootorita, midagi vanamoodsat, ilma ettemääratud otstarbeta. Kasutu ettevõtmine. Plangud, mis kestaksid aastasadu. Mingi spliini väljendus. Raharaiskamine. Midagi arutut, peaaegu kuritegelikku. Rünnak ühiskonna ja tema tõekspidamiste vastu. Laev oli seal ja reeder pidi kailõivu maksma. Vahest käisid ka kohtuprotsessid. Mingite pankade kassad ei tahtnud väljamakseid teha. Ärid olid nurja läinud. Või olid lepingud jäänud täitmata. Puulaeva meeskond oli maha munsterdatud. Kapten oli lasknud oma kajutist pisku varanatukese välja kanda. Enda järel tõmbas ta rihma otsas pruuni njuufaundlandi koera. Ja seejärel oli kadunud. Minema aetud. Autult koheldud. Lõppeks oli ta kord maitsnud reederi usaldust ja olnud küllalt hea selleks, et järele proovimata uut laeva neitsisõidul Inglismaalt siia tüürida. Reeder aga tõi pardale kaks madrust valvuriteks. Ametnike arvates mitte sellest heast sordist. Liiga noored ja ülearu krutskeid täis. Elavhõbedasel sammul tulid nad üle kai sillutisekivide, kompsud seljas. Nad lobisesid ja naersid, nii et märjad hambad paistsid. Nende särgid olid jäigad ja uued, meremehekotid olid just purjemeistri käest tulnud. Ja polnud isegi täpselt teada, kas olid nad meresõitmist iial kusagil mujal tundma õppinud kui kõrtsides ja bordellides. Need sellid seadsid end laeval sisse, asudes elama kajutisse, mitte suurde madrusteruhvi ahtris. Suitsetasid, magasid, keetsid süüa. Hommikuti tulid tekile, näost kahvatud. Mõnikord

vähem kahvatud. Aga nad naersid, vilistasid, laulsid. Pesid pesu, riputasid riideesemed tuule kätte. Lõid aega surnuks sadamavette vahtides, sinna sülitades, õngeritvu välja pannes. Loomulikult lehkas nende kajutis peagi läppunult suitsu ja tuulutamata voodite, inimihu järele, nagu võiski arvata. Kahtlus oli oma kohal. Ehkki need asjad ei langenud ametnike hoolika kontrolli alla. Et ajada midagi ebatavalist üle voolama, oli reeder paar korda pärast pimeduse saabumist pardale läinud ja mõneks tunniks laevateki alla jäänud. Laev paistis siis väljasurnuna. Ühestainsast illuminaatorist langes säbrutavale veepinnale kollast valgust. Kui need õhtused külaskäigud kordusid ka kolmandal nädalal, oli ametnike meelerahu ära kulunud. Nad kahtlustasid avameelselt tunnistades. Nad eeldasid. Umbusaldasid. Lõpuks nad ei rääkinud enam omavahel. Kummalgi olid oma mõtted kõrgemalseisvate instantside suhtes. Nad pidi valvsad olema. Kui reeder hilisel tunnil laevalt lahkus, astus üks tollimeestest tema juurde ja küsis talt soojal toonil, kuid ometi kindlalt: „On teil kaasas tollitavaid esemeid, härra … ?“ „Ei,“ vastas reeder. „Siin pole kahtlusega tegu. See on ainult küsimus,“ ütles tollimees, „ameti poolest.“ „Saan aru,“ kostis reeder, „on ehk veel midagi teel ees?“ Ametnikul jäi hääl kurku kinni. Ta tundis end ülekavaldatuna, lausa blameerituna. „Minu kolleegil,“ ütles ta, „minu kolleegil on veel midagi südamel.“ Sellega oli tema jaoks see ebameeldiv jutt lõppenud. Ta oli oma kohuse täitnud. Talle ei saanud süüks panna, mis iganes võiski olla peidus tundmatute otsuste ja sündmuste pimeduses. „Mis on,“ küsis reeder teiselt, „kas otsite minu juurest oopiumit või kokaiini? Teil on vist valus laeva vaadata? Midagi seesugust ei

näe iga päev. Kas minu meeskond on halvasti käitunud? On teil põhjust kaebuseks?“ „Üldsegi mitte,“ kogeles see nii paljude küsimustega ülekülvatu. „Nõndaks,“ ütles reeder, „ma vist ikka võin veel omaenda laeva pardale minna? Poistele paar pakki tubakat viia? Tuleb kuidagi aega veeta. Õhtud lähevad pikaks. Oma punšši võib kodus juua. Või kusagil mujal. Võib ka rõõmu tunda, et sul on laev. On mul õigus?“ „Pole midagi kosta,“ ütles teine tollimees. „Ma olen üsna üksinda,“ ütles reeder, „vallaline.“ Ta pühkis jutu käeliigutusega kõrvale. Ta võttis oma rahakoti, tõmbas välja kaks rahatähte ja viipas esimese ametniku lähemale. „Hoidke mõlemal madrusel silma peal,“ ütles ta, andis kummalegi ühe rahatähe ja tõttas minema. * Tollimehed tundsid end usaldusalusteks valituna. Nad võisid avastada oma südame ja mõelda väga inimlikult. Mitte kõik korratused ei jõua kuritegudeni välja. Tunnid on erisugused ja inimhinged pole ühtemoodi. Eriskummalisus on üksnes välja tungiv näivus. Sisemuses on kõigel loodul ühesugune soe pimedus. Spliin pole halvem kui mõistus. Ning head jutud on samahästi liikvel kui jõhkrad. Kui pilved katavad päikese, muutub ilm, tuul muudab sileda mere hallikasroheliseks koletiseks. Kail ei esinenud mingeid vahejuhtumeid. Paar korda võttis reeder laevapardal kõrgeid külalisi vastu. Ta laskis imetleda vana Lionel Escott Macfie uhket ehitist. Konjakit ulatati veeklaasides. Vahimeeskond ilmus puhastes särkides, pani käed puusa, pakkus külalistele aeg-ajalt võileibu. Oli tunda, et reederil on mingi eesmärk mõttes, kuigi silmatorkamatult. Võib-olla valmistas ta ette mõnd suurt asja, mõnd

äri, mida lihtsameelne ei märka. Sellistel teedel käisid tollimeeste mõtted. Igatahes oli nende usaldus reederi isiku vastu märkimisväärne. Ajapikku võis lausa unustada, et laev oli ehitatud kaugete ja sügavate ookeanide jaoks. Ühel päeval sündis siis muudatus. Nii rajatakse maakohta mõni tänav. Või lammutatakse vana maja. Noor abielupaar kolib mõnest kadunukesest maha jäänud korterisse. Roheline põllumaa muutub surnuaiaks. Midagi valulist, mis väidab endal sihiks olevat rõõmu ja progressi. Kuid peas liiguvad mõtted, mis keerlevad millegi mööduva justkui muutmatu ümber. Vaikus on parem trööst kui liikumine. Ja üksnes nooruslikule teojõule piisab valjude päevade möirgamisest. Ta ei pea suurt lugu aegamööda kasvamisest ja kevade saladused on tema eest lukus, kuna see on tema aastaaeg. Ta näeb ainult avanemist, lõbu ja selle pealispinda, mitte nõrguvaid tulejõgesid loomispiinast otsajäänud jumalal. Ja mitte sihti: kuldset sügist. Ta ei taba end selle pealt, et mõne lehma raske kõhu ees paigal seista ning piinliku räpasuse kooriku tagant lürpida saladust, mis ühtaegu kurvalt ja sulnilt paneb liha luudelt maha langema ning kuulutab vältimatu kõdunemise pimedust. Oma kires mõtleb ta ainult millelegi puhtale. Tähistaevas paistab talle mõistupildina, küllalt puhas igavike jaoks. Niisiis sündis muudatus. Reeder tuli kaile. Tema kõrval sammus mereväeohvitser, mundris kapten. Tolle käevangu oli end riputanud umbes kaheksateistkümneaastane neiu, tema tütar. Need kolm läksid pardale. Tund hiljem jõudis kohale värskelt värvatud laevameeskond. Mõlemad vahimadrused arvati meeskonna hulka. Millised tahes võisid olla nende teadmised meresõidust, nad saavad tunda ookeani lõhna nagu teisedki, kes olid kohale tõtanud värbamiskontoritest.

Kapteni nimi oli Waldemar Strunck. Tal oli lahke ja üsna lame nägu. * Nii oli siis laevarahvas kohal. Laevas töötati, korrastati, keedeti süüa. Punased purjed toodi üles ja pandi paika. Kuuldi, et maa kaudu tuleb väga väärtuslik last. Kuuldi, et kapteni tütar, kaheksateistkümneaastane neiu, saadab isa. Ema oli surnud. Või kuidas need asjad olidki. Kaile ilmus üks noormees. See oli neiu kihlatu. Igatahes seda oletati. Need kaks sülelesid teineteist. Ametnikele anti kätte kirjutised kõrgemate ametnike sulest. Need puudutasid laeva ja selle lasti. Salajased juhtnöörid. Ametnike näod läksid päris karmiks, tundes seda usaldust, mida neile kingiti. Nad veel tõestavad, et on selle ära teeninud. Siin polnud enam midagi öelda või välja lobiseda. Tegu oli ülimalt tähtsa asjaga. Selle taga paistis seisvat riik kõiges oma võimutäiuses. Salajase ülesandega missioonid. Võis mõista, et sellest sõltub rahva saatus. Tollimeeste aimdus polnud neid petnud. Sellelt kailt sai alguse suur asi, olgu see mõni äri või ekspeditsioon kõigekõrgemal käsul. Nii polnudki imeks panna, et end näitas üks härra, keda keegi ei tundnud, kes ei öelnud oma nime, härra, kes kandis väga suursugust halli ülikonda. Selle peal jämeda koega kellukesekujulist mantlit. Habe aetud, ranged näojooned, peaaegu ebainimlik, igatahes olid näkku kaevunud vaod aukartusest kõrge ülesande ees. Inimene, kelle lauba taga on päramine enesevalitsus, kes tuleb toime iga juhuse ja seiklusega. Järsku temaga vastakuti sattudes kohkuti ära. Ta sisendas austust. Kusjuures polnud see tunde ülev külg, mis puudutas. Tunde juurde kuulus lubamatuse õhatus. Orjakaupleja, halastamatu kaupmehevaim või kohuse täitmine kaotatud postil kuni tarbetu julmuse piirini. Mehest õhkus midagi kõhedustäratavat. Ta

nägu ei muutunud, nimetatagu seda halastamatuks või kuritegelikuks. Ja see leppimatu ning visa vaikus tema huulil! Nagu hiljem selgus, oli see superkargo*. Ta näitas end paari päeva pikkuselt. Et temaga harjutaks. Või mis muud tal mõttes võis olla. Ta läks pardale, kadus luukidest sisse, ilmus jälle esile. Ainult ametnikud paistsid selle isiksuse tähendusega täiesti kursis olevat. Nad tervitasid teenistuslikult, söandamata mehe vahetusse lähedusse astuda. * Lasti kohalejõudmine viibis. Ja saabudes oli see ootamatu. Vedur lükkas poole rongipikkuse jagu kaubavaguneid kairööbastele. Samal minutil oli tulnud reeder. Superkargo. Kapten. Kapteni tütar. Ja kihlatu. Ametnikud jooksid dokumentidega ligi. Nad olid väga elevil. Midagi ei tohtinud valesti teha. Ennast näitas üks kõrgeauline kuju, maaväe ohvitser. Ta küll ei sekkunud sündmustesse. Ta esines väga osavõtmatult, kuid oli ometi kohal, et kõrgendada silmapilgu tähtsust. Ilmus piiratud arvul kaitöölisi, et lastimise eest hoolt kanda. Järsku lõikas politsei ära juurdepääsu ligisõiduteele. Tekkis ebakindlust täis silmapilk. Keegi ei paistnud selleks valmistunud olevat. Neid meetmeid peeti suisa ülearusteks. Lõppeks polnud siin kedagi, kes polnud asjaosaline. Või kas pidi see osutama, et kaitöölised pole usaldusväärsed, madrused aga kahtlane rahvas? Kas vajasid tolliametnikud kaitset? Või tuli karta vahejuhtumeid? Kõrgemad instantsid pidid küll teadma, mida nad tegid. Ja parem karta kui kahetseda. Kuid ebatavalisus, esinegu ta pealegi üksnes väikeses mõõdus, koormab hinge. Tunti ära, et kõiki osalisi oli järsku haaranud pinge, mida nad ei suutnud varjata. Nad jooksid Superkargo on keeruliste lastimiste korral lastimisplaani ja lastimise käigu korraldaja sadamas. Märkused siin ja edaspidi tõlkijalt.

läbisegi. Ütlesid sõnu, mida polnud läbi mõelnud. Näiliselt põhjuseta sõitis vedur paar sammu edasi kaiotsa poole. Ametnikud murdsid lahti kaubavagunite tinaplommid ja rohkem karjusid kui rääkisid, pidulikult, aga ometi korratult: „Last antakse pikema kontrollimiseta pealelastimiseks vabaks.“ Nad vaatasid veel kord oma dokumente, tõmbasid välja päevaraamatu ja tegid sellesse sissekandeid. Siis teatasid nad, et on oma ülesandega valmis. Kaitöölised ronisid vagunitesse. Laeva vintsid pandi tööle. Tiriti talidest. Välja lükati hästi kinni naelutatud, tugevad, valged-uued puukastid, paar kirjamärki peale maalitud, kergitati neid, pandi köielingudesse, vinnati üles ja langetati laevakeresse. „Ettevaatust!“ karjus superkargo. „Pange kastikirju tähele!“ karjus ta edasi. „Kes lastiruumis on?“ karjus ta uuesti. Äsja alustatud töö tuli katkestada, kuni igamees oli saanud täpsed juhised. Aegamööda kadusid kastid laeva. * Töö oli lõpetatud. Tolliametnikud vaatasid veel kord nüüd tühjadesse kaubavagunitesse. Omavahel vahetati paar protokolli ja prahikirja. Reeder surus armastajapaaril kätt. Kapten ütles naerdes paar sõna tüürimehele. See oli pidulik vabanemise silmapilk. Mindi laiali ja oldi ometi ühtsed selles kindlustundes, et jõutud oli ühe lõiguni selles, mis sündis. Siis tekkis tüli. Polnud teada, kus ja kuidas see algas. Kuulda oli ainult hüüdeid. Kisa. Kõigepealt kostis see ühelt alumiselt tekilt. Siis jooksid metsikult ärevil madrused üles. Kostis superkargo meeletult ärritatud häält. Sinna vahele möirgamist. Keegi sööstis välja, hoidis endal kõhust kinni, vilistas läbi hammaste:

„Jalaga lõi, jalaga.“ Teine, üleni verine, surus käed näo ees rusikasse. Kolmas mees, keegi tööliskolonnist, viibutas kumminuia ning lõi verisele mehele käte pihta ja näkku. Mõned madrused astusid midagi mõistmata kokku. Juba oligi tekkinud partei nende jõhkralt koheldud seltsimehe kaitseks. Langes paar sõna. Seletati mingit asja, kindlasti õige puudulikult. „Nuhk!“ hüüdis keegi. „Tõprakari.“ Püüti kanda hoolt vigastatute eest. Kõhtu löödud mees vajus maha. Tekile ilmus superkargo. Tal oli püstol käes. Või oli see mingi muu metallist asi? Ei saanud täpselt aru. „Taheti ühte kasti lahti murda,“ seletas ta. Salgamine kostis kooris. „Küll see juba lahenduse leiab,“ ütles superkargo. „Koer,“ ütles keegi. Reeder ja kapten olid nõutud. Teine tüürimees ütles: „Nii ei tohtinud sel laeval juhtuda.“ Ta kordas seda lauset viis või kuus korda. Noorel paaril läks süda pahaks ja ta tõmbus ühte nurka, nurk imes ta endasse. Tolliametnikud hiivasid end üle reelingu. Nad pakkusid end politseid kohale tooma. Sellest loobuti. Selle asemel käsutati üks tööliskolonn pardale. Superkargo andis juhtnööre, kuidas tuleb alumised tekiluugid sulgeda. Neile pidi isegi pitserid peale pandama. Lühidalt, ta loobus laevameeskonna teeneist. Meeskond kogunes kokku. Räägiti, langetati poolikuid otsuseid. Superkargo süüdistus paistis vale olevat. Igatahes ei saanud seda tõestada. Ja sellest puudutatud salgasid, väites, et polnud üldse lastiruumis olnudki. Neile oli lihtsalt kallale tungitud. Põhjusetult. Tunnistus tunnistuse vastu. Asjasse sekkus maaväe ohvitser, käratas

meeskonnale peale. Kapten püüdis manitseda. Laevareeder ütles, et see kõik pole sugugi nii hull. Varsti oldi hakkamas, küll erineval tasemel ja nii mõneski keeles, tüliasja maha matma, kokkuleppele jõudma. Siis ilmus uuesti superkargo, kes oli vahepeal ära käinud, ja kuulutas, et tegemist on täieliku mässujuhtumiga. Sellest väitest piisas, et meeskonnas pöörast nördimust esile kutsuda. Karjuti, ja kui oldi paremini järele mõelnud ning ohtu haistnud, siis uriseti, mindi laiali, võeti uuesti kampa. Waldemar Strunck püüdis veel kord lepitada. Nimetas meeskonda tublideks poisteks. Kergesti ärrituvad, kuid leebe südamega. Ja võtavad kuulda mõõdukaid seletusi. Süüdistus meeskonna vastu paistis talle teostamatu olevat. Ta tunnistas, et kuulub meeskonna parteisse, kuigi võtab kuulda arukaid vastuargumente. Vahejuhtumi üksikuid astmeid saavat tagantjärele vaid raskesti välja uurida. Välistatud polevat vääritimõistmised. Üleastumine polevat ju teoks saanud või mitte täiel määral. Vahest mõne noore hinge mänglev poisikeselik katse heita pilk saladuse taha. Ei mingi kuri kavatsus selle tegelikus mõttes. Superkargo energiline sekkumine kutsuvat meestes, juhul kui nad peaksid need unustanud olema, teadvusse tagasi nende kohustuste raskuse ja piirid. Ja pärast seda valvavad nad kindlasti nagu röövloomad üksteise ja lasti järele. Erinevus olnu ja hilisema vahel. „Last pannakse pitseri alla,“ ütles superkargo lühidalt. Reeder hakkas õlgu kehitama. Ta arvas, et küllap on sobilik kaptenikajutisse tagasi tõmbuda ja seal nõu pidada. Ei tule tähelepanu äratada. Otsused peavad langema kiiresti. Laev ei tohi veel kahekümne neljaks tunniks kai äärde jääda. Ta ettepanekut võeti kuulda. Kolm meest veensid üksteist: reeder, kapten, superkargo. Tunni aja pärast olid otsused tehtud. Superkargo oli ükshaaval takseerinud iga meeskonnaliiget. Paar märkust

asjaosalise kuju kohta. Kui palju on keha vastavuses normaalsusega. Kas lihav, paks, kõhn. Kas ja kui palju tätoveeringuid leidub nahal. Kas tegu on süütute märkide, sümbolite või erootiliste kujutistega: naised või kopuleerumisstseenid. Kas Londonis või Hiinas nahka punkteeritud. Punased, sinised või mustad. Ta tundis meeskonna rindu, reisi, kõhtusid. Ja siis näod. Kuidas pea kaela otsas istub, kas lihtsalt või kõveriti. Kas huuled pungitavad ette, ripnevad alla. Kas rääkimisel hambad paljastuvad või jäävad salakavalalt pimedusse. Mis on peidus silmade tules või tuhmuses. Salakavalus, kuritegelik kalduvus või heatahtlik maailma vaatlemine. Heledad ja pruunid juuksed, lokkis ja siledad. Neegrisegavereline. Ja selle välispidise anatoomia põhjal visandas ta iseloomujooned. Tegude võimalikkuse. Eksimused tulevikus. Waldemar Strunck ei suutnud oma imestust ohjeldada. Siin alandati salk noori ja värskeid inimesi isevärki kooljateks. Nad paistsid koosnevat ainult puudustest. Nurjunud nii kehalt kui hingelt. Vaevalt langes ükski valguskiir sellesse ihu tumenemisse. Lollid mehed – see oli parim predikaat, mida superkargolt kuulis: lihtsameelsed, järelemõtlematud, kohusetruud. Juba naljasoon ja nutikus tõid omanikule laitust. Ja vaba meel oli võrdne vastutustundetu seiklejaga. Nõrgad ja pudedad iseloomud toores ja lehkavas praak-ihus. Ei muud tulevikku peale edasise kahanemise ja enese millessegi sissemässimise. Waldemar Strunck ei teadnud ühtki üldist laadi vastust. Ta ei mõistnud, mil viisil oli superkargo need teadmised oma valdusse saanud. Ette oli kantud üksikasju haiguste osas, räägitud pildikestest, mida võib-olla avastab libu või armuke. Siin pidid salaagendid mängus olema, arusaadav. Kaptenil polnud aega selle arvetegemise tagamaade ülesotsimiseks. Ta asus iga üksikut kaitsma. Väga lihtsalt. Tema meelest olid hinge kired ja kuristikud soojemad ja kodusemad. Inimesed olid kasvanud ning kasvu ei saanud ega tohtinud

ära hävitada. Superkargo kaalutlused on ebatavalised, lubamatud. Ja vigased. On ära tunda ülekohus kritiseeritute vastu. Pardal ei ole ju mitte ainult saatürid, desertöörid ja tulevased mõrtsukad. Vaid keskeltläbi inimesed, kes on oma ametit õppinud, tahavad edasi jõuda, paistaksid esile, vahest saavad headeks abielumeesteks ja isadeks. Ebasoliidne on langetada kohtuotsus nende kodanliku eksistentsi üle. Oma ülesastumisega ei saavutanud Waldemar Strunck palju. Kokk ja see poiss, kelle too oli endale kaasa toonud, käivat küll. Mõlema vahimadruse eest astus välja reeder. Ta andis teada, et tema tutvus nendega on nii lähedane, et tal on kerge neid käendada. Esimene tüürimees lipsas nagu endastmõistetavalt süüdistuse võrgusilmist läbi. Üks nooremmadrus – Alfred Tutein, kelle seljale oli tätoveeritud kotkas, käsivarrele tagantpoolt nähtud tore Veenus – ja poolneeger ei olnud kahtluse jaoks piisavalt kaalukad. Lõpuks purjetegija. Too oli kuuekümne viie aastane elatanud mees. Inglane, kes rääkis ainult inglise keelt. Teda oli laevaehitaja soovitanud. Vanamees oli valmistanud enamiku punastest purjedest. Ta hallid kõvad käed olid imepäraselt osavad, et laudkõva uue purjeriide külge köisi ja liike kinnitada. Ta oli nädalaid tagasi koos meeskonnaga maha munsterdatud. Ja oli taas värbaja juurde ilmunud. Selle rauga kohta ei saanud midagi halba öelda. Vaikne tubli käsitööline. Puusepp unustati ära. Waldemar Strunck mõtles ta peale, kuid ta ei leidnud põhjust minemaaetavate nimekirjale lisa anda. Ülejäänutele makstakse välja nelja nädala palk ja kästakse neil maale tagasi minna. Reeder nimetas seda kalliks lõbuks. Kuid kohtulikku järelmängu tahtis ta vältida. Arutluste käigus oli mõnikord paistnud, nagu kavatseks ta oma vihas superkargole midagi hullu teha, teistel hetkedel oli ta olnud pehme, täiesti andunud süüdistaja jäisele jutule, otsekui oleks rääkija huultelt voolanud puhas mõistus ja suisa midagi mesimagusat.

Kapteni ebameeldivustunne ei tahtnud kaduda. Ta oleks nüüd ise heameelega teadnud, mis laadi last laeval on ja milline kurss võetakse. Aga ta häbenes küsida, kartes seda silmapilku halvemaks teha. Täpselt võttes polnud see tema mure. Ta oli sõlminud lepingu selle kohta, et juhib erimissioonil olevat laeva nii, nagu superkargo ütleb. Nii tuli siis meeskond üksteise järel kaptenikajutisse ja kuulas otsust, mis oli langetatud. Keegi ei tõstnud mässu. Kaptenile jäi mulje, nagu oleks otsus sellest puudutatuile kergendust tähendanud. Mahamunsterdatud pidid koos oma kraamiga laevalt silmapilk lahkuma. Neile ei jäetud aega isegi ümberriietumiseks. Reeder läks maale, kadus mitmeks minutiks, aga oli peagi jälle kohal, et uuesti kaduda, uuesti esile ilmuda. Võis arvata, et ta käib mõnes lähedases kõrtsis ja joob seal punšši. Lööb endal selle sinna-tänlemisega tunde surnuks. Päeva jooksul oli uus meeskond koos. Kapten vaatles mehi täpselt. Kuidas pea keha otsas istub, kas nad on lihavad või kondised, avameelsed või kavalalt kirglikud, küsis, kas neid on rikkalikult või vähe tätoveeritud, on neil armukesi, kas nad on abielus, on neil lapsi. Kuidas on lood nende tervisega lapseeast peale. Nende töökäik. Juhtis nende tähelepanu sõidu erilisusele, tagus seda neile pähe. Lükkas ühe või teise tagasi. Lühidalt, ta ei tahtnud, et peaks mõnel hetkel superkargole vastuse võlgu jääma. * Jõudis kätte õhtu. Laev oli väljasõiduks valmis. Kahe armastaja jaoks tähendas see kibedat hüvastijätutundi. Tuleb mainida, et ilus laev polnud ehitatud ainuüksi kaubalaevaks. Olemas oli terve rida kajuteid, nii et poolsada reisijat oleks võinud ruumikat peavarju leida. Laeva keskel oli tekiehitis, kus asusid kolm salongi, trepikoda, puhvetilaud, mängutuba. Ühes külaliskajutis oli kapteni tütar end sisse seadnud. Ta tõmbus koos

kihlatuga sinna tagasi. Tema rahu oli väga õhukeseks kulunud. Päevasündmused olid teda räsinud. Lisaks sellele, mida ta ise oli märganud, oli isa talle veel paar tähelepanekut öelnud. Ta ei lootnud enam midagi sellelt sõidult ebamäärasusse. Superkargo oli talle eemaletõukav, olgugi mees tark ja kehastunud kohusetäitmine. Neiu vajas kaitset, armukinnitusi. Lahkumine armastatud mehest rebis tal südame puruks. Temast käisid aimdused üle. Tal polnud muud väljapääsu peale sukeldumise suudluste merre, et saada armutõotustest jõudu tuleviku jaoks. Need kaks sulgusid kajutisse, et üleni maitsta ägedaid embusi. Paar ettevaatamatut minutit. Puudutused, mis kasvavad nahka kinni. Kinnitused, mis teevad unistused kergeks ja meelehärmi vähem tajutavaks. Nad kõikusid õnnest, toetusid voodi, kummuti, seinakapi, ukse vastu. Siis – nende õuduseks! – kargas uks lahti, olles kergele survele järele andnud. Nad pagesid koost, teades, et lukk oli kinni olnud. Nad olid lukustamisega vaeva näinud, sest mehhanism oli neile uus. Koridoris seisis superkargo. Ta nägi nende jahmatust ja sammus aeglaselt edasi. Nende kahtlus käis tema pihta. Nad küll ei mõistnud, millise vahendiga sai mees mehhanismi lahti teha. Kuid võis siiski arvata, et see inimene oli neid kavatsetult häbistanud. Või nende kohalolekust teadmata tahtnud kajutisse pääseda. Nad tõmbasid ukse koomale, lõid selle häälekalt lukku, keerasid võtit ringi, lükkasid riivi ette. Olles päris kindlad, et on luku taga. Pettumust kogenud inimene teeb katset ka füüsikaseadustega. Nii katsub laps, kes on end hõõguva söe vastu ära põletanud, arglikult, kas näiteks punase pitserilaki pulk võiks talle samuti viga teha. Ja kui ettehooldus tahab talle põhjalikke teadmisi anda, siis viib ta lapse mõttele seda katset ajuti korrata. Ja vahest omandab ta kogemuse, et see punane, näiliselt ikka ühesugune aine on vahel kuum,

vahel külm. Ja tema eest kerkib üles üks siiluke sündmuste loorist. Pilk kausaalsuse kuristikesse. Ta vahib aja sisse nagu lõpmatuse peegelpilti. Midagi kindlat muutub talle küsitavaks, mõistatus saab teadusest vägevamaks. Ta ei usalda juhust, mis võib teda kõrvetada. Nii panid armastajad mehaanilise luku proovile, toetusid veel kord ukse vastu, kindlad oma ette teada arvamuses, et uks ei karga lahti. Ja uks avanes, otsekui salajastest jõududest lahti lükatud. Nüüd asusid nad mõistagi lingi ja luku kallale, kuid ei suutnud mõistatust lahendada. Kahekordne riivlukk, mis paistis täiesti liikumatu, niikaua kui temaga toimetati väljaspool ukseraami lahtise ukse juures. Ning kuulekas igale sissetungijale, niipea kui kõik oma kohal oli. Nad ei uskunud oma meeli. Kuid iga uus katse lõppes nagu eelnenu. Neist uhkas läbi mingi igivana mälestuse laine. Mõtlemise algus. Maagiline kulgemine, mis tuli ruumi pimedusest. Seadused, mis olid algul ähmased ja paistsid seetõttu tühistatud olevat. Vahana voolitavad metallid, tules üles sulanud ja mitte tardunud. Puit, painduv nagu pilliroog. Kehad, millel pole raskust ega nägu. Ujuvad kivid. Magnetmäed. Taevas, mille kohal võlvub maa. Meelte ümberpöördumised. Ebausaldusväärsuse suur riik. Nad tuikusid. Kiigutasid ust, kolistasid. Neiu hakkas nutma. Ta teatas, et ei taha kajutisse jääda. Ta hakkas oma asju kokku korjama. Kihlatu tahtis veel põhjust leida, ei tahtnud jätta end alusetu hirmu päralt. Ta klammerdus põhireeglite külge, mis käivad mateeria oleku kohta. Kuid lõppeks seisis ta ühe sellise oleku ees, saagu ta aju sellest aru või ei. Niivõrd kui ta oma silmi, kompamist usaldas, pidi järeleaitamine meelelistes tajudes kahtlemisele sel silmapilgul piirnema enesest loobumisega. Seega kuulutas ta kuni parema äratundmiseni Lionel Escott Macfie hulluks. Või kes iganes see oli. Läks naaberkajuti juurde. Tegi kindlaks sellesama vildaka konstruktsiooni. Narride väljamõeldis. Laeva tellija petmine. Enne-

kuulmatus. Närune eksitamine. Asjade seisu arvestades kajutit vahetada – sõge! Mitte teha midagi mõjutut. Oldi juba ümbrusega harjunud. Nüüd tuli leida midagi keti- või nööritaolist, mille abil saaks tõrksat ust kinnitada. Pruut oli küllalt noor, et näha vabandust selles, kui teda haarasid romantilised plaanid. Füüsikast ta ei hoolinud ja Lionel Escott Macfie hullusest samuti mitte. Kuid tal oli käest rebitud kõige kallim tund, valule eelnev magusus. Ta tundis juba kerkimas pisarate voolu, mida ta ei suudaks mingi hea mälestusega kinni toppida. Väljast kuulis ta viimaseid ettevalmistusi ärasõiduks. Järsku mõistis ta oma olukorra trööstitust. Võib-olla terve aasta kallimast lahus olla. Ta jooksis välja, trepist üles, trepist alla, otsis oma isa. Ja leidis ta kaardikambris laua taga istumas. Isa nägu oli murelik. Tütart silmates ta naeratas. Ja küsis otsemaid: „Kus Gustav on?“ „Sellepärast ma tulengi,“ ütles tütar sissejuhatuseks. „Kas läksite tülli?“ küsis isa. Ta ei mõistnud, miks ütles ta välja selle lause, mis oli mingi muu sündmuse paralleeliks. Kuid ta tundis, et see oli väike kaitse ebameeldiva rünnaku vastu, mis ees seisis. Ta soovis, et purjed oleksid üles tõmmatud. Et võiks jõge mööda alla triivida. Avamerel tuult purjedesse saada. „Ei,“ ütles tütar. „Mis siis juhtus?“ päris isa edasi. Tütar puhkes nutma. Isa jahmus ja võttis tal käega puusade ümbert kinni. „Räägi,“ ütles ta. Tütar hakkas uksest rääkima. Isa ei saanud millestki aru. Tütar seletas. Isal käis külmavärin üle keha. „Mis sa tahad?“ küsis ta. Ta hääl värises. Rünnak oli hullem, kui ta oli kartnud. Kapten oli nõutu. Ei saanud lihtsustavalt arvata, et noored inimesed pidid eksinud olema. Oskamatus tehnilistes

asjades. Püsti hüpata, järele vaadata ja taastada asjade loomulik kord. See juhtum oli kurjemat laadi. Niisiis ei teinud Waldemar Strunck midagi, kordas vaid oma viimast küsimust. Ja tütar vastas talle: „Gustav peab reisile kaasa tulema.“ Isa hüppas püsti ja ütles: „Võimatu.“ „Miks?“ küsis tütar. „Seda pole ette valmistatud,“ ütles isa. Oli aeg, et paigapeal veendumusele jõuda. Ta jooksis alla, tütar talle järele. Kihlatu oli uksega katseid tegemas. Kapten võttis lingi kätte ja alustas omapoolset uuringut. Jube vaikus. Mõne minuti pärast teatas kapten, et neil mõlemal on õigus. Ukseraami peab olema sisse ehitatud relee, mis tühistab riivi toime, niipea kui uks on suletud. Laevaehitaja hullust ei suutnud Waldemar Strunck uskuda. Kuid ta ei saanud selle värgi kavatsusest aru. Ta oli sõitnud paljudel laevadel, aga midagi sellist polnud kusagil kohanud. Ta toimetas edasi. Siis lähenes superkargo veel kord. Waldemar Strunckile paistis olevat paslik temaga rääkida. Polnud tark kaasreisijate vahele saladusi kuhjata. Ta kirjeldas juurdeastunule seda väärakat imet. „Ah,“ ütles superkargo, „kindlasti ainult julgeolekuabinõu. Ähvardava ohu korral peavad kõik uksed keskusest avatavad olema. Ja keegi unustas mehhanismi välja lülitada.“ „Millisest keskusest?“ küsis kapten. „Ma räägin sellest reederiga,“ ütles superkargo ja eemaldus. Nad kolmekesi jäid üsna rõhutud meeleolus maha. Waldemar Strunck tegi endale selgeks, et tema on laeva juht. Kuid tema kõrval on midagi varjatut, mis aeg-ajalt võtab komando enda kätte. Sellest koormavast mõttest jagusaamiseks asus ta jälle ukse kallale. Armastajad istusid voodiäärel, olles tegelikult väga osavõtmatud. Nende tunded olid kõrbesse pagendatud. Kui kapten oli raisanud

mõnda aega sellega, et järeleproovitut aina uuesti järele proovida, juhtus see, et riivid tegid seda, mida neilt oodati, ja panid ukse lukku. Nad kolm alustasid juttu, mis andis edasi katkendlikke osasid nende värisevatest mõtetest. Väljastpoolt koputati uksele. Kostis superkargo hääl: „Kõik korras! Ülimalt kindel laev.“ Kui kapten oli riivi eest tõmmanud ja koridori vaatas, oli mees juba kadunud. „See kõik on väga loomulik,“ ütles Waldemar Strunck aeglaselt, „ma lasen seda keskust endale näidata.“ Ta oli midagi muud mõelnud, nimelt et on olemas salapäraselt kunstlik seadeldis ja üks kaval inimene näeb vaeva, et nii vähe kui võimalik oma teadmistest jagada. Halb päev. „Isa,“ ütles tütar, „igaüks saab aru, et mõni vahest ebausaldusväärne isik võib avada kajutite uksi, ilma et vaja oleks võtmete koopiaid või muukraudu. Võib-olla tuleb keskus toime ka vastupidisega, et kajutielanikke tolle tundmatu tahtel luku taha panna.“ „Laps,“ ütles Waldemar Strunck, „see on väärastunud fantaasia.“ „Mulle paistab,“ ütles kihlatu, „et ei tohi rahulduda nende kasinate teadmistega, mis meil selle asja kohta on.“ „Ma pean tekile minema,“ ütles Waldemar Strunck, „laev on väljasõiduks valmis.“ „Mina ei sõida kaasa, kui Gustav laevalt lahkub,“ ütles tütar. Waldemar Strunck, kes oli arvanud, et on tütre palve käest juba pooleldi pääsenud, langes ahastavasse meeleollu. Tal polnud mingeid vastuseid valmis. Ta oli kaotanud isegi moraali vundamendi, omaenda veendumuse. Nii esitas ta rutakaid ja pealiskaudseid kaalutlusi, mis kedagi ei liigutanud. Reederiga ei saa sellest enam rääkida, mitte sel viimasel minutil. Gustav pole oma pagasit ette valmistanud, tal pole ei särke ega ülikondi. Ta tuli ainult korraks

kohale. Võimatu on tema järel oodata. Vahest pole tal passigi. Peitu minna, end jänesena kuni merede vabaduseni läbi valetada – seda ei saa isegi kaaluda. Tema, kapten, ei või sellist nõu anda. Tal tuleks endale oma kohuste rikkumist ette heita. Ta peab lagedale tooma ka üldist laadi tavad. On teada, mis on pulmareis. Kihlusreisil on halb maine. Ta ise ei taha pisendada oma loomulikku arvamust teiste hinnangu tõttu. Ta ilmutab end vastutulelikuna. Kuid millegi piinliku ja seadusevastase võrgul on liiga väikesed silmad, ta suuremeelsus ei leia mingit pääseteed. Kehtima jääb valus tõsiasi, armastajad peavad suvatsema hüvasti jätta. Taasnägemine saab neile kahekordselt magus maitsma. Vastuse asemel tõmbas Gustav oma passi välja ja hoidis seda Waldemar Strunckil silme ees. „Salaja, jänesena,“ ütles tütar, „suurepärane mõte.“ „Ma hoiatan teid,“ ütles kapten. „Mis võib siis meiega juhtuda keset merede vabadust,“ küsis tütar, „kas sa ei saa superkargole üht-teist selgeks teha? Kas langeb sinule süü, kui pardal varjab end mõni piletita reisija?“ „On olemas seaduse ettekirjutused,“ ütles Waldemar Strunck. „Me leiame mõne kolikambri,“ ütles tütar. Nad kuulsid laevakella helinat. „Ma ei saa kauem siia alla jääda,“ ütles kapten, „tehke, mis tahate. Mina ei tohi seda teada. Sa pead nüüd maale minema, Gustav!“ Ta tõttas minema. „Kõik korras,“ ütles pruut, „meil tuleb mõni peidupaik otsida.“ Nad lahkusid kajutist, läksid kobamisi piki koridori sinnapoole, kus see pimedusse viis. Kui Waldemar Strunck tekile astus, lõi laevakell teist korda. Esimene tüürimees ütles talle paar sõna, mis käisid väljasõidu-

manöövri kohta. Kaks väikest puksiiraurikut olid juba taha ja ette köietatud. Waldemar Strunck tõusis kaptenisillale. Ta pilk otsis reederit, et temaga hüvasti jätta. Talle oli öeldud, et too oli veel mõni hetk tagasi kail olnud. Nüüd ei teatud, kas ta oli end üle reelingu hiivanud ja oli pardal, või oli kadunud lähedasse kõrtsi punšši jooma. Oli käinud üks suur sebimine. Waldemar Strunck ootas, vaatas kella. Sillale tuli superkargo. „Kas te reederit olete näinud?“ küsis kapten. „Ei,“ vastas superkargo. „Küllap ta lahkus laevalt?“ küsis Waldemar Strunck. „Tal on kell ja ta ei taha sunnitud reisijat mängida,“ ütles superkargo. „Teda nähti veel mõne minuti eest,“ ütles Waldemar Strunck. „Küllap ta istub oma kõrtsis ja tühjendab kaht punšiklaasi korraga,“ ütles superkargo, „ta ei talu väljasõiduhetke. Tema ilusa laeva esimene suur reis. Kui keegi teine pruudi ära viib, muutuvad mehed pehmeks ja pidetuks.“ „Laev pole ometi mingi naine,“ ütles Waldemar Strunck poolnaljatamisi, poolrusutult. „See siin on midagi naiselikku,“ ütles superkargo, „midagi, mille küljes riputakse armastusega.“ „Me oleme väljasõidu eel,“ ütles Waldemar Strunck, „inimese mõtteil on kombeks alles pärast kuudepikkust meresõitu sääraste piltidega mängida, kui ta januneb maa ja majade järele.“ „Aga ma ei näe ka teie tulevast väimeest, tütartki mitte,“ ütles superkargo. „Oma tütre kohta ei oska ma midagi öelda,“ kogeles Waldemar Strunck. „Nad jätsid teineteisega hüvasti. See on kõik, mida ma tean.“ Samal hetkel ilmus Ellena kaptenisillale. Ta isa hakkas end kergemalt tundma.

„Kas kallim on laevalt maas?“ küsis superkargo. „Jah,“ vastas neiu, „mu nutsime end tühjaks. Nüüd joob ta lähedases kõrtsis punšši.“ „Ta talitab reederi kombel,“ ütles superkargo. „Punšši joovad armunud. Keskööl langevad nad teineteisele tõenäoliselt kaela.“ „Võimalik,“ ütles neiu. „Nii on kõik selge,“ ütles Waldemar Strunck. Ta nägu helenes. Ta viipas, et antaks kolmas kell. Köied visati kaile tagasi. Puksiiraurikud panid oma masinad käima. Mõni sekund ja algas laevakere libisemine. Tolliametnikud andsid au. Päike laskus alla maale, ümbritses end punaste pilvede ehtega, värvus ise kuldseks purpuriks. Võlvuva õhu kuma oli rohekas, selle taga süttiksid peagi tähed. Waldemar Strunck lõi endale vastu rinda, hingas sügavalt. Silmapilk, mille järele ta oli terveid tunde põlevalt igatsenud, oli kohal. Vahemaa laeva ja ranna vahel kasvas. Mõne tunni pärast tõmmatakse purjed masti, jäetakse puksiiraurikud maha. Ta küsis endalt: „Mis päev see selline oli?“ Tüüris seisvale nooremmadrusele ütles ta: „Üks rumb rohkem pakpoordi.“ „Üks rumb rohkem pakpoordi,“ kordas madrus.