PUUJALAGA KATK anasti, iga kord kui mõni suur sõda või näljahäda üle meie kodumaa käis, ilmus selle kannul lagedale ka katk. Et teda ära ei tuntaks, liikus ta ringi küll inimese kujul, küll mõne looma kujul, vahel aga võttis ta koguni mingi asja välimuse, mille kohta ei osanud isegi kõige arukamad pead midagi halba mõtelda. Kord, kui suur viljaikaldus oli jälle põllud-nurmed tühjaks laastanud, ilmus katk ühte metsatagusesse külasse kirju koera näol. Kuhu see ebakoer iganes sisse vilksas, sinna jäid järele ainult tühjad toad ja nutt ning halamine. Ühel päeval tuli sauna-Tooma juurde teekäija, teretas ja palus öömaja. Toomas oli lahke südamega mees – andiski. Õhtul, kui kõik lauas istusid, jutustas Toomas võõrale suurest hädast, mis olevat nüüd siis ka siia kõrvalisse külla jõudnud. Ja saunavanaema ohkas ning ütles omalt poolt: „Jah, istume siin praegu ja ajame üksteisega magusat juttu… Ei aga tea, kas keegi meist homset päeva enam näeb.” „.Ooh, küllap näeme, küllap näeme!” vastas võõras muretult. Kui pere magama valmistuma hakkas, laskis võõras asemed põrandale teha, igaühele valge lina peale laotada ja kimbu marjadega kadakaoksi pea alla pista. Kõik peale jonnaka ja isemeelse saunavanaema tegidki nõnda. Samal kombel tegi ka öömajaline ise ja ütles veel enne uinumist: „Ja pidage meeles, head inimesed: mida te peaksite ka nägema, ärge aga jumalapärast end liigutage ega häält tehke.” Arvata kesköö paiku kuulis sauna-Toomas, kuidas võõras koer vöörusesse jooksis ja tasakesi niuksudes lävepakku kraapis. Kohe avanes uks nagu iseenesest ja see võõras koer tuli tuppa. Tuli tuppa, niuksus ikka haledasti ja nuusutas kõik magajad ükshaaval läbi. Mitte keegi ei liigutanud ega lausunud sõnakestki. Kui aga koer järjega isemeelse saunavanaema juurde jõudis ja ka teda nuusutas, ajas vanaema enda järsku hirmukarjatusega istukile ja ütles: 51
„Püha ristike, näe, katk ongi meile külla tulnud – ei nüüd pääse meist keegi!” Oigas korra hädaliselt, langes tagasi õlgedele, muutus näost mustaks ning oligi surnud. Kõik teised aga, kes end ei liigutanud ja vait olid, jäid viimseni ellu. 52
Hommikul ütles öömajaline: „Eks ma ju rääkinud: häda sellele, kes end liigutab või häält teeb! Nüüd aga tuleb kogu maja ümbrus hoolega läbi otsida: küllap see va katkuröövel jäi kuskile siia lähedale varitsema ja tahab järgmisel ööl meid teisi heaks võtta!” Sauna-Tooma pere hakkaski otsima – otsisid vanad, otsisid noored, otsisid päris pisi-pisukesed lapsedki. Ja leidsidki pika otsimise peale laudaesikust õlgede alt kaheharulise hargi, mida keegi polnud siin majas kunagi seni näinud. Öömajaline ütles: „Nojah, eks see siis ju tema ise ole, va katk! Võta nüüd külma raua peitel, raiu sellel hargil teine haru maha ja viska järve.” Sauna-Toomas tegi, nagu öömajaline käskis: võttis hästi kõva külma raua peitli, raius võõral hargil teise haru maha, viskas selle sügavale järve. Öömajaline aga õpetas edasi: „Nüüd lõika pihlaka küljest hästi kõver ja äbarik oks, koori see hästi valgeks, pane maharaiutud haru asemele.” Sauna-Toomas täitis sellegi käsu: lõikas pihlaka otsast hästi kõvera ja äbariku oksa, kooris selle valgeks, pani selle maharaiutud haru asemele. Kohe kadus hang nagu nõiaväel – ainult ivake sinist suitsu jäi sauna ette lehvima. Õhtu eel nähti musta meest külast hilbaki-hilbaki välja komberdavat, helevalge puujalg all, nina häbelikult maas. Ulakad karjapoisid käisid aga parves ta kannul, naersid ja pilkasid: „Näe, näe, keegi on va katku vigaseks löönud!” Ja va kole katk see häbelik luukur kindlasti oligi. Sellest saadik pole enam keegi meie maal katku ringi hulkumas näinud. Sest vanarahvas teab nimelt kõnelda, et kui katk ära tuntakse, on ka ta võim murtud. Ja millal see vanarahvas iialgi eksinud on!
53