Putin

PUTIN TULI KÜLLA

PUTIN TULI KĂœLLA Vene poliitika metsikuimad naljad

Originaali tiitlid: Putin tulee kylään Jukka Mallinen ja Ville Hytönen Savukeidas, 2015 Kun Putin ja Medvedjev …

Ville Hytönen ja Jukka Mallinen Savukeidas, 2008

Osa raamatus avaldatud materjalist pärineb venekeelsest veebist.

Toimetanud Sash Uusjärv Kujundanud Villu Koskaru Tõlge eesti keelde © Kaire Kenk-Jokinen, Ülar Lauk ja Tänapäev, 2015 Trükitud AS Pakett trükikojas ISBN 978-9949-27-798-8

Eessõna

Nõukogude Liit on oma poliitiliste anekdootide poolest tuntud kui ületamatu superriik. Nõukogude Liidu lagunemine tähendas viimase saja aasta suurimat poliitilise huumori katastroofi. Kui Gorbatšov ja Jeltsin jätsid isade pärandi hooletusse, siis Vladimir Putin on taastanud vene anekdoodi endise hiilguse.

Presidendi ettevõtmised saavad läbi halastamatu rahvasuu nii põhjalikult läbi valgustatud, et kadedust tunneks ka Leonid Brežnev.

Anekdoot (kreekakeelne sõna anekdotos, „avaldamata”) on satiiriline lühivorm, harilikult terava ja üllatuslikult mõjuva puändiga. See sõna leidis esimest korda kasutust ei kusagil mujal kui Bütsantsis, täpsemalt 6. sajandil, Prokopiose „Salajases ajaloos”.

Mis olekski ehtvenelikum kirjandusžanr kui keelatud ja äraneetud teosed, mille avaldamata jätmine johtub anekdoodi põhimõttelisest ebakorrektsusest, mis omakorda pärineb otse vene tegeliku elu ebakorrektsusest? Vene anekdootide kangelane tegutseb alati reeglitevastaselt ja teenib ära heakskiidu, aga paratamatult ka sellega kaasneva ärakeelamise.

5

Vene anekdootides pilgatakse peaasjalikult ülbust koos rumalusega. Aga ka pisipettureid, lihtsameelseid napsiseid tüüpe ja suurema mastaabiga kelme. Kõigil neil on üks ühine joon — kaastunne ja empaatia on neile võõrad mõisted. Vene inimese mõttemaailma mõistmine käibki läbi anekdootide. Igast elujuhtumist anekdoodi „leiutamine” on eluviis — kas venelase olemasolu ilma anekdootideta olekski võimalik?

Anekdoot on lootusetuse žanr, mille kõige armastatumad kangelased kuuluvad ajuvabade inimeste eliiti. Anekdoodi rääkimine leevendab valu, lükkab probleemi valulise ja vältimatu lahendamise edasi tulevikku. Anekdoot on seega üks teraapia vorme, koguni üks ellujäämise vahendeid. Venelased on tervete aastasadade vältel vaikselt võimukandjate üle muianud. Vene anekdoot loob sideme tegelikkusega, peseb maha võimu hermeetilisuse müüdi.

Võimu jäik tõsidus sünnitab hirmu ja õigustab repressioone, kuid halastamatu rahvasuu paljastab, et keisril polegi rõivaid.

Kui anekdootliku riigi kullatud paatos praguneb, jääbki alles vaid anekdoot. Kui soome hinge salajase ajaloo paljastab šlaager, siis tõe Vene riigi kohta leiad anekdootidest.

Tuntud vene kirjanik Viktor Jerofejev nendib oma „Vene hinge entsüklopeedias”: „Vene anekdoot kasutab ainest säästlikult, kuid ükskõik kellest või millest see ka ei pajataks, räägib see ilustamata kujul meie enda lihtsast elust.” Just sellepärast kaob Venemaal kõik, mis pole anekdootidesse talletatud, pikapeale rahva mälust, ja hajub aegade hämarusse, kuid anek-

6

doot, ükskõik kui igivana see ka poleks, jääb elama.

Venemaa ajalugu koosnebki rohkem anekdootidest kui kroonikatest. Ebakorrektset huumorit on Venemaalt leidnud niisama kaua, kui Vene riik on üldse eksisteerinud. Vene XX sajandi üks mõjukamaid humanitaarteadlasi, vanavene kirjanduse uurija akadeemik Dmitri Lihhatšov kirjeldab vanavene huumorimaailma oma essees „Sissejuhatus naeru” ja artiklis „Hukatusliku maailma mäss”: „Narr paljastas selle maailma vägevate ebasündsaid tegusid ja sotsiaalset ebaõiglust ning parodeeris isegi Piiblit, kõrgeid kirikutegelasi ja -rituaale. Narr tembutas jultunult isegi Ivan Julma õukonnas. Andrei Tarkovski filmis „Andrei Rubljov” maksab kojanarr võimukandjate suunas heidetud pilgete eest eluga. Neist pilajutlustajatest ja Jumala enda üle naervatest tembutajatest juhib otseliin meid Pussy Riotini.”

Revolutsioonijärgsetel aastatel kirjeldasid rühmitusse OBeRIu (ОБэРИу — Объединение pеального искусства) koondunud avangardistid omaenese elu meeletust ja ajuvabadust just vanavene huumorist pärineva lihtsa vene inimese tegelaskujude kaudu, karikeerides tema tölplust äärmuseni. Vene filosoof ja kirjandusteadlane Mihhail Bahtin kirjutas oma käsitluse karnevalikultuurist („Rabelais ja tema maailm.

Kesk- ja renessansiaegne naer”) 1941. aastal, keset kõige hirmsamat Stalini terroriaega. Väitekiri käsitles karnevalikultuuri küll rangelt teaduslikult, kuid see käsitlus oli aktuaalne, aus ja julge. Tema teooria dialoogi võimalikkusest ja mitmehäälsusest lõhkus poliitilise fundamentalismi ja võimu terroristliku pain-

7

dumatuse ja äärmuseni tõsise monoliitsuse. Oma paindlikkuse tõttu on Bahtini teese edukalt rakendatud ka mitmesuguste keskaja ja renessansikultuurist märksa hilisemate nähtuste analüüsil.

Vene huumori maailm on Putini 15 aastat kestnud käreda ja ootamatusi täis valitsusaja jooksul kõvasti tänuväärset ainest juurde saanud. Putin seikleb maal, merel ja õhus. See Raudmees on ühtaegu nii peenisekummardaja kui pisi-Vova või Suur Juht, põrkab oma eluteel kokku nii lihtsalt lollide kui pesapallikurikat käes hoidvate suurlinnagorilladega.

Ta saab neist kõikidest jagu, tallalakkujad aplodeerivad ning president eputab nagu kuuluks talle kogu Euraasia.

Poliitilise folkloori asjatundja Aleksandr Arhipov on oma raamatus „Pärimusi ja uuendusi Putini anekdootides” analüüsinud presidendi kuju tema 15 valitsusaasta vältel. Selle aja jooksul on Putinist saanud Vene poliitilise huumori keskne kuju, kellele on üle kandunud paljud kindlalt väljakujunenud ja laia publiku poolt omaksvõetud stereotüübid. Näiteks: „Putini tütreid ei käi valimas, sest inimene saab valida küll oma sõpru, kuid mitte sugulasi.” See nali ühendab üllataval kombel kolm üksteisele vastukäivat elementi: 1) Putinil on kaks tütart, 2) teismelised kaeblevad tihti oma liiga nõudlike vanemate üle väites, et „inimene ei saa endale sugulasi valida”, 3) valimistest osalemisele pole alternatiivi. Mõne viimase aastaga on poliitiliste anekdootide hulk Venemaal kõvasti kasvanud, mis annab juba iseenesest märku poliitika muutumisest dramaatilisemaks.

8

Kuna venelaste võimalused osaleda riigi poliitilises elus või väljendada oma arvamust on praktiliselt olematud, täidavadki selle poliitilisest võõrandumisest tekkinud tühja koha iroonilised ja sarkastilised sõnavõtud.

Satiir on suunatud ka Putini poliitiliste oponentide pihta. Nagu selles anekdoodis: „Petja laikis 34 korda opositsionääride postitusi, avaldas viis anekdooti Venemaa keskvalimiskomisjoni esimehest Vladimir Tšurovist, sõi prantsuse kommi ja tellis tüdruksõbrale netipoest pitsaluspesu. Ja läks rahulolevana magama: seljataha jäi tegus päev võitluses verise režiimiga.”

Putini-teema on isegi kõnealuse režiimi ajal olulisel määral muutunud. Tema esimestel valitsemisaastatel räägiti anekdootides Putini suhetest Vene oligarhide ja lähimate töökaaslastega ning parafraseeriti ta reljeefseid mafiooso-stiilis kommentaare à la: „Peksime neil välipeldikus sita lahti”. Ka tema KGB-minevik äratas rahva seas kõvasti tähelepanu, formeerudes näiteks tšekistide stereotüüpe pilkavaks anekdoodiks: „Putin reisib Saksamaale, et külastada liidukantsler Schröderit, kuid kokkulepitud kohtumisele ei ilmu. Kantsleri alluv läheb majutuspaika ja mida ta näeb: Putin hoiab käsi pesukausis, pead külmikus ja surub tulist triikrauda vastu rinda. „Mida te teete, herr Putin?” imestab sakslane. „Mulle on alati räägitud, et tšekistil peavad olema puhtad käed, külm pea ja kuum süda!” vastab Putin.”

Noort Volodja Putinit olevat innustanud KGB-kooli astuma Kolmanda Reichi südames tegutsenud nõu-

9

kogude spioon-kangelane Stirlitz telesarjast „Seitseteist kevadist hetke”. Praeguseks on Putin Stirlitzina peaaegu et unustatud, selle asemele on kerkinud seos Staliniga. Samamoodi seikleb Putin värskeimates anekdootides koos Obamaga. Näiteks loos, kus Putin ja Obama ärkavad 20 aasta pärast üheaegselt koomast. Obama loeb ajalehest: „Ennäe, mida kirjutatakse: Soome ja Hiina piiril on kõik rahulik.” Veelgi värskemates anekdootides võidab Putin Obamat, Angela Merkelit jt. Nende anekdootide tagant paistavad pigem infosõja asjatundjate karvased käed.

2000-aastate alguses liikus Putinist palju anekdoote ka väikesetiraažilistes ja väikese leviga kohalikes lehtedes. Neid saatsid toimetustele lugejad ise.

Praeguseks on selline anekdootide levimise viis pea täielikult kadunud.

Hetkel on poliitiliste naljade keskseteks teemadeks „Putin kui võimas valitseja” ning „Putin ja Alina Kabajeva”. Väga levinud on anekdoodid, kus peategelane on nii tabuks kuulutatud, et tema nime isegi ei mainita: „Kabajeva süütab Sotšis olümpiatule. Mida sina oled tüdruku heaks teinud?” Nimi on tabu ka opositsiooni korraldatud demonstratsioonidel kantavates loosungites, kus saadakse hakkama Putinit mainimata. Paar aastat tagasi läks rühm tütarlapsi protestidemonstratsioonile plakatiga „Me ei armasta sind!”. Politseinik üritas neile väita, et selline avaldus on keelatud, aga kui tüdrukud tahtsid täpsemalt teada, mis siis keelatud on, andis ta alla. Muidugi said kõik asjaosalised aru, et küsimus ei olnud nende kallimates …

10

Irooniline tabu järgneb Putini persooni mütologiseerumisele. Temast sünnib üha uusi kangelaslugusid. Nii mõnedki Venemaa külad ja linnad väidavad, et just nende pinnal veetis Putin oma lapsepõlve.

Ida pool räägitakse, et Putin oli juba lapsena istunud Buhhaara emiiri troonil, mis ennustas talle suurt tulevikku.

Majori aukraadis Dresdeni KGB ametkonnas teeninud Putin kirjutas 2000. aastal, kuidas Berliini müüri langemise järel kogunes nende ametkonna aia taha rahutu rahvajõuk, kes kartis, et KGBlased hävitavad majas salajasi dokumente. Ehk oli selleks ka põhjust — ühes teises intervjuus on Putin rääkinud, kuidas ta neil päevil põletas dokumente nii ohtralt, et isegi ahi ei pidanud vastu. Saatkonna juhtkond saatis Putini tänavale, et ta selgitaks välja rahva edasised plaanid. Rahvas uuris teda põhjalikult ja tahtis teada, mis mees ta on. Putin tutvustas ennast kui tõlki. Seda ei uskunud keegi, kuid peatselt vajus rahvas laiali — kõik läksid kodudesse telerist värskeid uudiseid vaatama.

Folkloristid on üles kirjutanud ka selle vahejuhtumi rahva seas levinud versiooni. Kui Putin teenis Saksamaal ja Berliini müür kokku kukkus, ründas raevunud rahvamass Nõukogude saatkonda. Siis ilmus saatkonna uksele major, käes käsigranaat. „Kui te minema ei kasi, lõhkan granaadi ja hävitan kõik, nii teid kui iseenda!” karjus major. See major oli Putin.

Isalik kujutlusviis anekdootides tuleneb ilmselt asjaolust, et neis rõhutatakse valitsejate lähedust „tavasurelikega”, kui ta nendega muretult ja problee-

11

mivabalt suhtleb. Kui kasakad tulid kohtuma Katariina Suurega või vaesed talupojad Leniniga, toimusid need kohtumised niisama sundimatus õhkkonnas kui Putinil mõne autojuhi või treialiga. Kohalikud ametnikud on kelmid ja petised, aga tsaar kaugel kõrgel on hea. Pahad on vaid alluvad, kes varjavad seda.

Putin kasutab seda mõttemalli kavalalt ära: telerist näidatakse, kuidas Putin lendab … ja sunnib oligarh Deripaskat maksma töötajatele välja saamata palgad. Kõiki riigi majandusraskusi põhjendavad Putinisse uskuvad lihtsad venelased aga viimasel ajal väga levinud teooriaga, mille kohaselt olevat ta välja vahetatud identse kaksikolendi vastu. Just see paha kaksik teeb valesid otsuseid, mis on meelepärased korrumpeerunud ametnikele ja oligarhidele, mitte lihtsatele venelastele.

22. aprill 2015, Kruunuhaka Jukka Mallinen

Obama helistab Putinile: „Meie kondoomitehas on rivist väljas. Kas me võiksime tellida teilt rahvusliku katastroofi ärahoidmiseks kümme miljonit kondoomi?” „Muidugi,” vastab Putin. „Kas midagi muud on ka vaja?” „Kas te võiksite need kondoomid toota 20 cm pikkused ja 4 cm läbimõõduga?” „Saab tehtud, helistan kondoomitehasesse.” Ja helistabki. „Halloo, kondoomitehas kuuleb!” „Putin siinpool. Vajan kümmet miljonit kondoomi, suuruses 20x4 cm. Saatke need Ameerikasse.” „Selge pilt. Mis me pakendile trükime?” „Trükkige: valmistatud Venemaal. Suurus: mini.”

Putin astub mustlaseide telki ja palub endale tulevikku ennustada. „Sõidad kabrioletis, sajad inimesed rõõmustavad, lehvitavad lippe ja hõiskavad,” räägib mustlanna. „Väga õige. Rahvas armastab mind,” muheleb Putin. „Kas mina ka lehvitan?” „Ei. Kirstu kaas on kinni.”

13