Issuu

1 SOOLATOOS. RAVIMIJAOTUSKARP. Tops kurgutablette.

Ovaalses plastkarbis vererõhumõõtja. Suurendusklaas, mille külge on kolme jämeda sõlmega seotud jõulukardina küljest pärit punane niplispitsist pael. Eriti suurte numbritega telefon. Puna sest nahast kulunud aadressiraamat, mille kaardunud nurkade alt paistab koltunud paber. Ta paneb asjad hoolikalt köögilaua keskele. Need peavad korralikult rivis olema. Et helesinisele trii gitud linasele laudlinale kortse ei jääks. Siis natuke aega vaikust, kui ta aknast välja vihmast hallile tänavale vaatab. Inimesed tõttavad mööda, vihmavarjudega või ilma. Raagus puud. Asfaldil kruusane löga, vesi imbub sellest läbi. Ühele oksale ilmub orav ja naise silmis vilksatab rõõmusäde. Ta kummardub ettepoole, saadab pilguga toda ähmast väikest olendit. Kohev saba käib küljelt küljele, kui loom nõtkelt okste vahel liigub. Siis hüppab ta teele ja kaob uusi seiklusi otsima. Varsti peaks söögiaeg käes olema, mõtleb naine ja silitab kõhtu. Väriseva käega võtab ta suurendusklaasi ja hoiab seda kullast käekella kohal. Numbrid on ikka liiga pisikesed ja ta peab alla vanduma. Ta paneb vaikselt käed rüppe ja suleb hetkeks silmad, oodates välisukse juurest kostvat tuttavat häält. „Doris, kas sa magad?” Liialdatult vali hääl raputab ta järsku tukastusest üles. Ta tun neb õlal kellegi kätt, püüab enda kohale kummardunud noorele hooldustöötajale unesegaselt naeratada ja noogutada. „Ma vist suigatasin natuke.” Sõnad jäävad kurku kinni ja ta köhatab kergelt.

Sofia Lundberg

„Võta, joo veidi vett.” Hooldustöötaja ulatab kärmesti klaasi ja Doris rüüpab paar lonksu. „Aitäh ... Vabandust, aga mul pole meeles, mis su nimi on.” Piiga on jälle uus. Vana läks ära, pidavat edasi õppima. „Aga Doris, see olen ju mina, Ulrika. Kuidas sa täna ennast tunned?” küsib naine, kuid ei jää vastust ootama. Seda ei tulegi. Doris vaatab vaikides, kuidas Ulrika kärmelt köögis toimetab. Näeb, kuidas ta musta pipra välja võtab ja kuidas ta soolatoosi sahvrisse viib. Temast jääb maha kortse täis laudlina. „Ma ju ütlesin, et ei mingit liigset soola,” ütleb Ulrika, toidu karp käes, ja vaatab talle rangel pilgul otsa. Doris noogutab ja ohkab, kui Ulrika kile ära rebib. Kaste, kartulid, kala ja herned kummutatakse kõik segamini pruunile keraamilisele taldrikule. Ulrika paneb toidu mikrolaineahju ja keerab osuti kahe minuti peale. Masin hakkab vaikselt surisedes tööle ja korteris levib tasa pisi kalalõhn. Toitu oodates hakkab Ulrika tema asjades tuus tima: paneb ajalehed ja posti lohakalt hunnikusse, võtab nõud nõudepesumasinast välja. „Kas väljas on külm?” Doris pöörab pilgu õues valitsevale tih kele rõskusele. Ta ei mäleta, millal ta viimati uksest välja sai. Siis oli suvi. Või ehk kevad. „Jah, huh, varsti on talv käes. Täna olid vihmapiisad peaaegu nagu jäätükid. Mul on hea meel, et mul on auto ja ma ei pea jala käima. Leidsin kohe välisukse ees parkimiskoha. Eeslinnas, kus mina elan, on parkimiskohtadega lood paremad. Siin, kesk linnas, on asi lootusetu, aga mõnikord veab.” Sõnad voolavad Ulrika suust ja lähevad siis üle vaikseks üminaks. Mingi poplaul, Dorisele on see raadiost tuttav. Ulrika sahmerdab edasi. Pühib magamistoas tolmu. Doris kuuleb, kuidas ta kolistab, ja loodab, et ta vaasi maha ei pilla, seda käsitsi maalitut, mida ta nii väga hoiab. Kui Ulrika tagasi tuleb, on tal kleit käsivarrel. See veinipunane villane, mille varrukad on topilised ja all servas ripneb niit. Kui

Punane aadressiraamat

see Dorisel viimati seljas oli, katsus ta niiti katki tõmmata, aga ei saanud seljavalu tõttu kummarduda. Ta sirutab käe, püüdes niidist kinni haarata, kuid kobab paljast õhku, sest Ursula keerab kähku selja ja viskab kleidi toolikorjule. Astub siis Dorise juurde ja hakkab tema hommikumantlit lahti nööpima. Tõmbab ette vaatlikult käed varrukast välja ja Doris oigab kergelt, seljavalu kiirgub õlgadesse. See on alati olemas, päeval ja öösel. Meelde tuletus, et tema keha vananeb. „Sa pead nüüd püsti tõusma. Ma loen kolmeni ja tõstan, eks?” Ulrika võtab tal ühe käega ümbert kinni, aitab ta püsti ja tõm bab hommikumantli seljast. Ta jääb kalgis päevavalguses ainult aluspesu väel keset kööki seisma. Ka see tuleb ära vahetada. Kui rinnahoidja lahti päästetakse, varjab Doris ennast ühe käega. Rinnad vajuvad lõdvalt vastu kõhtu. „Oi, vaeseke, sul on ju külm! Tule, lähme vannituppa.” Ulrika võtab tal käest kinni ja Doris järgneb talle ettevaatlikul kobaval sammul. Ta tunneb, kuidas rinnad lotendavad, hoiab neid käega kõvasti kinni. Vannitoas on soojem, kahhelplaatide all on küttespiraalid. Ta lükkab tuhvlid jalast ja naudib soojust taldade all. „Nii, nüüd saad kleidi selga. Tõsta käed üles.” Ta kuulab sõna, kuid käed kerkivad ainult rinna kõrguseni. Ulrika pusib rõivatüki kallal ja tõmbab tal kleidi üle pea. Ta naeratab, kui Doris pea välja pistab. „Kuku, kui ilus värv. See sobib sulle. Kas tahad natuke huule pulka ka? Ja võib-olla veidi põsepuna?” Jumestusvahendid on kraanikausi kõrval lauakesel. Ulrika võtab huulepulga, ent Doris raputab pead ja pöörab näo ära. „Kuidas söögiga on?” küsib ta kööki tagasi minnes. „Söök! Oi! Mihuke tobu ma olen, see läks mul täitsa meelest ära. Pean uuesti soojaks tegema.” Ulrika läheb kähku mikrolaineahju juurde, avab ukse ja lööb uuesti kinni, keerab osuti ühe minuti peale ja vajutab nuppu. Valab siis klaasi pohlajooki ja paneb taldriku lauale. Doris

Sofia Lundberg

krimpsutab seda möksi nähes nina, kuid tühi kõht sunnib kahv lit suu juurde tõstma. Ulrika sätib ennast tema vastu istuma, kruus käes. See roosade roosidega, käsitsi maalitud. See, mida Doris ise kunagi ei kasuta, sest kardab seda katki teha. „Kohv, see on argipäeva kuld,” naeratab Ulrika, „on ju, eks?” Doris noogutab, pilk ainiti kruusil. Ära seda maha pilla. „Oled sa söönud?” küsib Ulrika, kui nad on veidi aega vai kinud. Doris noogutab ning Ulrika tõuseb ja koristab taldriku ära. Ta naaseb, käes veel üks kruusitäis auravat kohvi. Höganäsist ostetud tumesinine kruus. „Ole lahke. Nüüd tõmbame natuke hinge, eks ole?” Ulrika naeratab ja võtab taas istet. „Mis ilm see küll on, aina vihm, vihm ja vihm. Paistab, et sellel ei tulegi lõppu.” Doris on just valmis kommenteerima, kuid Ulrika jätkab muretult: „Ma mõtlen, kas ma ikka panin lapsele lasteaeda tagavarasokid kaasa. Arvatavasti on kõik pisikesed täna läbimärjad. Nojah, ju neid saab ka laenata. Muidu pean õhtul paljasjalgse pahura lap sukese koju tooma. See igavene mure laste pärast. Ma arvan, et sa vist tead, mis tunne see on. Kui palju sul lapsi on?” Doris raputab pead. „Oi-oi, mitte ühtegi? Aga vaeseke, siis ei käi sul ju keegi külas? Kas sa pole kunagi abielus olnud?” Hooldustöötaja pealetükkivus hämmastab teda. Tavaliselt nad niisuguseid asju ei küsi, vähemalt mitte nii otse. „Aga sõpru sul ju ikkagi on? Kes vahetevahel siin käivad? See paistab igatahes paks olevat.” Ta osutab laual olevale aadressi raamatule. Doris ei vasta. Kõõritab Jenny pildi poole, mis on esikus, aga hooldustöötaja pole seda üldse märganudki. Jenny on nii kaugel, kuid tema mõtetes siiski alati nii lähedal.

Punane aadressiraamat

„Ei, kuule,” jätkab Ulrika, „ma pean nüüd edasi lippama. Järg mine kord räägime pikemalt.” Ulrika paneb kohvikruusid nõudepesumasinasse, isegi tolle käsitsi maalitu. Äigab siis lapiga paar korda üle kapipealse, paneb masina käima, ja enne kui Doris jõuab ringigi vaadata, on ta uksest väljas. Läbi akna näeb ta, kuidas Ulrika käigu pealt jopet selga tirib ja kaob väikesesse punasesse autosse, mille uksel on omavalitsuse logo. Väikeste sammudega läheb Doris nõudepesu masina juurde ja jätab selle seisma. Ta võtab käsitsi maalitud kruusi välja, loputab hoolega puhtaks ja peidab kappi, kaugele sügavate magustoidukausside taha. Ta vaatab iga nurga alt. Nüüd pole seda näha. Rahulolevalt istub ta uuesti laua taha ja silub käega lina. Sätib asjad hoolikalt paika. Jaotuskarp, kurgutabletid, plastkarp, suurendusklaas ja telefon leiavad jälle oma õige koha. Aadressiraamatuni jõudnud, jätab ta käe sellele puhkama. Ta ei ole raamatut enam ammu lahti teinud. Nüüd avab ta kaane ja näeb nimesid esimesel leheküljel. Kõik on maha tõmma tud. Serva peale on ta seda mitu korda kirjutanud. Ühte sõna. S URNUD.

Punane aadressiraamat

A. ALM, ERIC NII PALJU ON NIMESID , mis eluaja jooksul mööda libisevad. Oled sa sellele mõelnud, Jenny? Kõik nimed, mis tulevad ja lähevad. Mis südame lõhki rebivad ja pisaraid toovad. Kel lest saavad armastajad või vaenlased. Ma lehitsen vahel oma aadressiraamatut. Sellest on saanud otsekui minu elu tutvustav kaart. Ma kirjutan sulle sellest natuke. Nii et sina, kes sa ain sana mind mäletama jääd, mäletaksid ka minu elu. Omamoodi testament. Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on.

Oli aasta 1928. Mul oli sünnipäev ja ma sain kümneaastaseks. Juba siis, kui ma paki sain, teadsin, et selles on midagi tähtsat. Nägin seda sädemest isa silmis. Tema tumedad silmad, mis muidu olid enamasti hõivatud millegi muuga, ootasid innu kalt minu reaktsiooni. Kingitus oli mähitud ilusasse õhukesse siidpaberisse. Ma katsusin sõrmeotstega selle struktuuri. Õhuke pealispind, kiud, mis moodustasid segase mustri. Ja pael: lai punane siidpael. See oli kõige ilusam pakk, mida ma üldse näinud olin. „Tee lahti, tee lahti!” Agnes, mu kaheaastane elevil väikeõde, kummardus söögilaua kohale, mõlemad küünarnukid lina peal, ja sai ema käest noomida. „Jah, tee nüüd lahti!” Isegi isa paistis kärsitu. Ma libistasin pöidlaga üle paela, enne kui otstest tõmbasin ja sõlme lahti tegin. Pakis oli siledasse punasesse nahka köidetud aadressiraamat, mis lõhnas kirbelt värvi järele.

Punane aadressiraamat

„Sellesse kogud sa oma sõbrad,” ütles isa naeratades, „kõik, keda sa elus kohtad. Kõikides põnevates kohtades, kus sa käid. Et sa ära ei unustaks.” Ta võttis mu käest raamatu ja tegi selle lahti. A-tähe alla oli ta juba kirjutanud oma nime. Eric Alm. Ning siis aadressi ja töökoja telefoninumbri. Telefoni, mis oli äsja sisse pandud ja mille üle ta nii uhke oli. Kodus meil veel telefoni ei olnud. Minu isa oli suur mees. Mitte kehaliselt. Üldsegi mitte. Aga näis, et tema mõtetel ei ole kodus iialgi ruumi, need otsekui lendasid pidevalt üle maailma kaugele tundmatutesse kohtadesse. Mul oli sageli tunne, et tegelikult ei taha ta meie juures olla. Talle ei meeldinud väiksus, ei meeldinud argipäev. Ta janunes teadmiste järele ja täitis meie kodu raamatutega. Ma ei mäleta, et ta oleks palju rääkinud. Isegi emaga mitte. Ta lihtsalt istus oma raamatute seltsis. Mõnikord pugesin ma lugemistooli tema sülle. Ta ei pahandanud kunagi, lükkas mu lihtsalt kõrvale, et ma tähti ja talle huvi pakkuvaid pilte ära ei varjaks. Ta lõhnas magusasti puidu järele ja tema juukseid kattis alati lihvimistolmu kiht. Tema käed olid krobelised ja lõhenenud. Igal õhtul määris ta neid hoolikalt vaseliiniga ja magas siis, õhukesed puuvillased kindad käes. Minu käed. Neid hoidsin ma ettevaatlikult kallistades tema kaela ümber. Me istusime seal omaenda maailmas. Ma järgnesin tema mõtterännakutele lehtede keeramise taktis. Ta luges maa dest ja kultuuridest, torkas nõelu seinale naelutatud suurele maa kaardile. Otsekui oleksid need kohad, kus ta on käinud. Ühel päeval, ütles ta, ühel päeval sõidab ta laia maailma. Ja kinnitas siis nõelte kõrvale numbreid. Ühtesid, kahtesid ja kolmesid. Selles järjekorras, kuidas ta kohti reastas. Võib-olla oleks ta paremini maadeavastajaks sobinud? Kui poleks olnud vanaisa töökoda. Pärandust, mida valitseda. Kohustust, mida täita. Ta läks truult hommikuti töökotta ka pärast vanaisa surma ja seisis oma õpipoisi kõrval vängelt tär pentini ja lakibensiini järgi lõhnavas hämaras ruumis, mille seinu

Sofia Lundberg

ääristasid lauahunnikud. Meie, lapsed, tohtisime enamasti ainult ukselävelt vaadata. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid. Kui lehed maha kukkusid, korjasime need kokku ja panime veenõudesse: valmistasime endale ise par füümi, mida kaelale piserdasime. Ma mäletan virnalaotud poolvalmis toole ja laudu; lihvimis tolmu ja saepuru; tööriistu seinal konksude otsas; peitleid, tikk saage, puusepanuge, haamreid. Kõigel oli oma kindel koht. Isal oli oma kohal kruupingi juures kõigest ülevaade. Tal oli pliiats kõrva taga ja paks pruunist pragunenud nahast põll ees. Ta töötas alati niikaua, kuni pimedaks läks, nii suvel kui ka talvel. Siis läks ta koju. Koju oma tugitooli. Isa. Tema hing on ikka veel minuga. Ajalehehunniku all tema valmistatud toolil, mille istmekatte kudus ema. Kõik, mida isa tahtis, oli maailmas reisimine. Ja kõik, mida ta tegi, jättis jälje kodu nelja seina vahele. Käsitöö mälestussambad: peente kaunis tustega ehitud kiiktool, mille ta emale meisterdas. Puidust deko ratsioonid, mida ta hoolikalt käsitsi välja nikerdas. Raamaturiiul, kus mõni tema raamat siiani alles on. Minu isa.

2 IGA VÄIKSEMGI LIIGUTUS nõuab sama palju mõttejõudu kui

füüsilist pingutust. Ta nihutab jalga mõne millimeetri ettepoole ja peab siis vahet. Paneb käed käetugedele. Ükshaaval. Paus. Toetab jalad vastu maad. Haarab ühe käega käetoest kinni ja küünitab teise söögilaua poole. Kõigutab ülakeha edasi-tagasi, et hoogu võtta. Tool, millel ta istub, on kõrge ja pehme selja toega, jalad plastist topsides, mis sellele mõne sentimeetri kõr gust juurde annavad. Ometi kulub palju aega, enne kui ta püsti saab. Kolmandal katsel läheb õnneks. Siis peab ta veel natuke aega paigal seisma, pea kumaras ja mõlemad käed laual, et pöö ritus üle läheks. Igapäevane liikumine. Korteri kahes toas kõndimine. Köö gist läbi esiku, tiiruga ümber elutoa diivani, peatus, et akna laual olevalt begoonialt närbunud lehed ära korjata. Siis edasi magamistuppa kirjutusnurka. Nii oluliseks muutunud arvuti juurde. Ta istub ettevaatlikult toolile, ka sellel on jalad plastist topsides. See on nüüd nii kõrge, et kintsud mahuvad vaevu laua alla. Ta tõstab arvutiekraani üles. Kõvaketas sahiseb vaikselt ja tuttavlikult, kui arvuti ellu ärkab. Ta klõpsab töölaual Exploreri ikoonil ja näeb avalehel Dagens Nyheterit. Iga päev imestab ta, et selles väikeses arvutis on terve maailm. Et tema, Stockholmis elav üksik naine, saab tahtmise korral ühendust võtta inimestega terves maailmas. Tehnika täidab tema päevi. See teeb surma oota mise pisut talutavamaks. Ta istub seal igal õhtupoolikul, vahel isegi varahommikul ja hilja õhtul, kui uni tulla ei taha. Eelmine hooldustöötaja Maria oli see, kes talle õpetas, kuidas kõik toi mib. Skype, Facebook, meilid. Ta ütles, et keegi pole millegi

Sofia Lundberg

uue õppimiseks liiga vana. Doris oli nõus ja ütles, et keegi pole oma unistuste teokstegemiseks liiga vana. Varsti pärast seda andis Maria lahkumisavalduse, et õppima minna. Ulrikale ei paista asi niisama palju huvi pakkuvat. Ta pole iialgi arvuti kohta midagi öelnud ega küsinud, mida Doris teeb. Pühib ainult möödaminnes sellelt tolmu, kui läbi toa tuhiseb, tegemist vajavate tööde nimekiri peas keerlemas. Võib-olla on ta siiski Facebookis. Enamik paistab olevat. Dorisel on konto, Maria tegi selle. Ja kolm sõpra. Maria on üks. Ja siis San Franciscos elav õetütre tütar Jenny ning Jenny vanem poeg Jack. Aeg-ajalt piilub ta nende ellu, jälgib sündmusi, vaatab pilte teisest maailmast. Ja mõnikord kiikab isegi nende sõprade ellu. Nende, kelle konto on avalik. Sõrmed töötavad endiselt. Need on natuke aeglasemad kui vanasti ja mõnikord on tal valus ning ta peab puhkama. Ta kirju tab, et mõtteid koguda. Et oma elust, olnust aru saada. Ta soovib, et see oleks Jenny, kes kõik üles leiab, kui Doris ise surnud on. Et tema on see, kes loeb ja fotosid vaadates naeratab. Et tema pärib kõik need ilusad asjad: mööbli, maalid, käsitsi maalitud kruusi. Ega neid ju ometi otse konteinerisse ei loobita? See mõte ajab talle judinad peale, ta paneb sõrmed klahvidele ja hakkab kirjutama, et mõtteid hajutada. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid, kirjutab ta täna. Üks lause. Siis vaikus ja mälestustemerel seilamine.

Punane aadressiraamat

A. ALM, ERIC SURNUD OLED SA KUNAGI tõelist põrgukisa kuulnud, Jenny? Meele heitest valla pääsenud röögatust? Karjatust, mis tuleb südame põhjast ja kaevub igasse pisemassegi aatomisse, mis ei jäta kedagi ükskõikseks? Mina olen mitu korda kuulnud, aga kõik meenu tasid mulle toda esimest, kõige kohutavamat. See kostis hoovist. Seal ta seisis. Isa. Tema röögatus kajas kivi seinte vahel ja käest purskuv veri värvis kahutanud muruvaiba punaseks. Puur oli läbi randme tunginud. Kisa vaibus ning ta vajus maha. Me jooksime mitmekesi trepist alla õue tema juurde. Ema sidus oma põlle tema randme ümber ja hoidis kätt üleval. Tema appihüüd oli sama vali nagu isa karjumine. Isa nägu oli kohutavalt valge, huuled sinakaslillad. Kõik järgnenu on udu sees. Mehed, kes ta tänavale kandsid. Auto, mis ta ära viis. Üksik kuivanud valge roos majaseina vastas ja seda ümbritsev härmatis. Kui kõik olid läinud, istusin mina maas ja vahtisin seda. See roos oli ellujääja. Ma palusin jumalat, et minu isal oleks sama palju jõudu. Edasi tulid nädalad täis ootust. Nägime iga päev, kuidas ema pärast hommikusööki ülejäänu – pudru, piima ja leiva – ära pak kis ning haiglasse läks. Tihti tuli ta avamata toidupakiga tagasi. Ühel päeval, kui ta koju tuli, toidukorv endiselt täis, olid selle peal isa riided. Ema silmad olid nutust paistes ja punased. Puna sed nagu isa mürgitatud veri. Kõik peatus. Elu lõppes. Mitte üksnes isa, vaid meie kõigi jaoks. Too kahutanud novembrihommikul kostnud põrgukisa tegi minu lapsepõlvele jõhkra lõpu.

Punane aadressiraamat

S. SERAFIN, DOMINIQUE ÖISED PISARAD EI olnud minu omad, aga need olid mul nii sügavalt hinges, et ärkasin mõnikord üles ja uskusin seda. Kui meie oma voodites lamasime, istus ema köögis kiiktoolis. Ma olin harjunud tema nuuksumise saatel magama jääma. Ta õmb les ja nuttis, nuuksed tulid lainetena ja kandusid lae all läbi toa meieni, lasteni. Ta arvas, et me magame. Me ei maganud. Ma võisin kuulda, kuidas tatt tema ninatiibadele kleepus, kui ta seda tagasi ninasse tõmbas ja alla neelas. Ma tajusin tema meeleheidet üksijäämise pärast, sellepärast, et enam ei saa ta nii turvaliselt isa varjus olla. Ka mina tundsin isast puudust. Ta ei istu enam kunagi raama tusse süvenenuna oma tugitoolis. Ma ei saa enam kunagi tema sülle pugeda ja koos temaga laia maailma minna. Kallistused, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, sain ma isalt. Need olid rasked kuud. Puder, mida me hommikul ja õhtul sõime, muutus üha vesisemaks. Metsast korjatud ja kuivatatud marjad hakkasid otsa lõppema. Ühel päeval laskis ema isa püssiga tuvi. Sellest jätkus raguuks, ja see oli pärast isa surma esimene kord, kui meil kõigil kõht täis oli, esimene kord, kui toit pani põsed õhetama, esimene kord, kui me koos naersime. Aga naer pidi varsti vaikima.

„Sina oled vanem, sina pead nüüd ise hakkama saama,” ütles ema ja surus ühe sedeli mulle pihku. Ma nägin, et tema rohelised sil mad täitusid pisaratega, enne kui ta ringi keeras ja hakkas märja lapiga palavikuliselt nühkima taldrikuid, millelt me olime äsja

Punane aadressiraamat

söönud. Köök, kus me toona, nii kaua aega tagasi, seisime, on minu lapsepõlvemälestuste muuseum. Ma mäletan iga pisiasja. Seelik, mida ema parajasti õmbles, see sinine, mis oli tabureti peal. Kartulipott, mis oli keedes üle ajanud ja nüüd oli vaht kui vanud. Ainuke põlev küünal, mis heitis ruumi hämarat valgust. Ema liikumine kraanikausi ja söögilaua vahel. Kleit, mis mähkus jalgade ümber, kui ta ennast liigutas. „Mida sa sellega öelda tahad?” sain ma suust välja. Ta jättis nühkimise katki, kuid ei vaadanud mulle otsa. „Kas sa viskad mu välja?” jätkasin mina. Vastust ei tulnud. „Aga ütle siis ometi midagi! Kas sa viskad mu välja?” Ta vaatas kraanikaussi. „Doris, sa oled juba suur, sa pead aru saama. Ma otsisin sulle hea töökoha. Nagu sa sedelilt näed, ei ole see kuigi kaugel. Me võime kohtuda.” „Aga kool?” Ema tõstis pilgu ja vaatas otse tühjusesse. „Isa ei lubaks sul iialgi mind koolist ära võtta. Praegu mitte! Ma pole veel lõpetanud!” karjusin ma talle. Agnes vigises rahu tult oma toolil. Ma vajusin laua äärde ja puhkesin nutma Ema istus minu kõrvale ja pani käe mulle laubale. Tema käsi oli nõudepesemisest ikka veel külm ja märg. „Kallikene, ära nuta, kullake,” sosistas ta ja surus pea vastu minu oma. Oli nii vaikne, et ma peaaegu kuulsin, kuidas rasked pisarad mööda tema põski voolavad ja minu omadega segune vad. „Sa võid igal pühapäeval koju tulla, see on sinu vaba päev.” Tema trööstiv sosin muutus mu kõrvus tuhmiks üminaks. Lõpuks jäin ma tema süles magama. Järgmisel hommikul ärkasin julma ja vääramatusse tõelisu sesse, et pean oma kodu ja turvalisuse ühe võõra aadressi pärast maha jätma. Vastu vaidlemata võtsin ma ema käest koti riietega,

Sofia Lundberg

aga ei suutnud hüvasti jättes talle otsa vaadata. Kallistasin oma väikest õde ja lahkusin siis sõnagi lausumata. Ühes käes oli mul kott, teises kolm isa raamatut, mis olid jämeda nööriga kokku seotud. Jakitaskus oli ema peenutseva käekirjaga kirjutatud nimi Dominique Serafin. Ja siis paar karmi juhtnööri: Tee korra likult kniksu. Räägi ilusasti. Ma lonkisin aeglaselt mööda Söderi tänavaid sihtkoha poole, mille aadress oli nime all kirjas: Bastu gatan 5. Seal pidin ma endale uue kodu leidma. Kohale jõudnud, seisin tükk aega moodsa maja ees. Suurte ilusate akende ümber punased piidad. Fassaad oli kivist ja hoovi viis sile kividega sillutatud tee. See oli kaugel lihtsast päevinäinud puumajast, kus oli siiani olnud minu kodu. Välisuksest tuli välja üks naine. Tal olid jalas läikivad nahkkingad ja seljas läikiv valge ilma vöökohata kleit. Peas oli tal üle kõrvade surutud beež pott kübar ja käsivarrel kõlkus kübaraga ühte värvi väike nahast kott. Ma silusin häbelikult oma põlviniulatuvat kulunud villast see likut ja mõtlesin, kes ukse lahti teeb, kui ma kella annan. Kas Dominique on mees või naine. Ma ei teadnud, ma ei olnud seesugust nime eluilmaski kuulnud. Ma läksin aeglaselt, puhkasin läikiva marmortrepi igal astmel mõlemat jalga. Kaks korrust ülespoole. Tumedast tammest kahe poolne uks oli kõrgem kui kõik varem nähtud uksed. Astusin sammukese edasi ja koputasin lõvipeakujulise koputiga. See kajas tuhmilt vastu ja ma vahtisin lõvile silma. Mustas kleidis ja valge põllega naine avas ukse ning tegi kniksu. Ma voltisin sedeli lahti, et näidata, kuid ei jõudnudki tekstini, enne kui nähtavale ilmus üks teine naine. Musta rõivastatu astus kõrvale ja jäi seisma, selg sirgelt vastu seina. Teise naise punakaspruunid juuksed olid punutud kahte pikka patsi, need olid kuklas laiaks sõlmeks keeratud. Kaela ümber rip pus mitu rida valgeid eri kujuga pärleid. Tema kleit oli sädelevast smaragdrohelisest siidist, kolmveerandpikkusega ja plisseeritud seelikuosaga, see kahises, kui naine ennast liigutas. Ma nägin otsekohe, et ta on rikas. Ta silmitses mind pealaest jalatallani,

Punane aadressiraamat

tõmbas siis pika musta pitsi otsas olevast sigaretist mahvi ja puhus suitsu viltuselt lae poole. „No mis sa ütled,” tema prantsuse aktsent oli tugev ja hääl suitsust kähe, „nii kena tüdruk. Sa võid jääda. No nii, tule nüüd sisse.” Siis keeras ta ringi ja kadus korteri sügavusse. Ma seisin esiku vaibal, kott jalge ees. Musta riietatud naine andis peanoogutu sega märku, et ma talle järgneksin. Ta viis mu läbi köögi selle taga olevasse teenijatuppa, kus minu tulevane kitsas voodi sei sis kahe teise kõrval. Panin koti voodile. Võtsin ilma käskimata voodilt kleidi ja tõmbasin üle pea. Siis ma seda veel ei teadnud, aga ma olin kolmest teenijatüdrukust noorim ja pidin seepärast olema see, kes teeb kõiki neid töid, mida teised teha ei tahtnud. Istusin voodile ja jäin ootama. Jalad tihedasti koos ja kokku põimitud käed süles. Ma mäletan veel praegugi üksindustunnet, mis mind tolles pisikeses toas valdas, kui ma ei teadnud, kus ma olen ja mis mind ees ootab. Seinad olid lagedad ja tapeet koltunud. Iga voodi kõrval oli väike öökapp ja sellel küünlajalg steariinküünlaga. Kaks pooleldi ära põlenud, üks uus, vahatatud tahiga. Ei möödunud kuigi palju aega, kui kuulsin taas põrandalau dadel kostvaid valje samme ja naise seeliku kahinat. Mu süda põksus tugevasti. Naine jäi ukselävele seisma ja ma ei julgenud talle otsa vaadata. „Tõuse püsti, kui ma tulen. Näe, nii. Selg sirgu.” Ma tõusin püsti ja tema sirutas kohe käed mu juuste järele. Tema peenikesed külmad sõrmed tungisid igale poole, ta kum mardus ja astus ligemale, uuris iga millimeetrit mu nahka. „Puhas ja kena. See on hea. Ega sul täisid ei ole, plika?” Ma raputasin pead. Ta otsis edasi, kergitas ühte juuksesalku teise järel. Ta tõmbas sõrmega kõvasti üle mu kõrvataguse, ma tundsin, kuidas tema pikk küüs mu nahka kriimustas. „Siin nad tavaliselt elutsevad, siin, kõrva taga. Ma jälestan satikaid,” pomises ta ja tema keha läbistas judin. Aknast paistis

Sofia Lundberg

sisse päikesekiir, mis tõi nähtavale tema näol heleda puudrikihi all püsti tõusnud heledadd karvaudemed. Korter oli suur ja täis kunsti, skulptuure ja tumedast puidust ilu sat mööblit. Lõhnas suitsu ja millegi muu järele, millegi, millele ma ei osanud nime anda. Päeval oli vaikne ja rahulik. Naine oli üks neist õnneliku saatusega inimestest, kellel pole kunagi vaja tööd teha, ja ikkagi oli ta heal järjel. Ma ei tea, kust tema raha pärit oli. Mõnikord kujutasin ma ette, et tal on mees. Et ta hoiab teda kusagil pööningul luku taga. Õhtuti käis tihti külalisi. Kaunites kleitides ja teemantidega ehitud naised. Ülikonda ja kaabut kandvad mehed. Nad jätsid kingad jalga ja kolasid salongis ringi, nagu oleks see mõni res toran. Õhk oli täis suitsu ning inglis-, prantsus- ja rootsikeelset juttu. Selles korteris veedetud ööd tutvustasid mulle mõtteid, millest ma polnud iial enne kuulnud. Naistele võrdsed palgad, õigus haridusele. Filosoofia, kunst ja kirjandus. Ja uutmoodi käitu mine. Vali naer, vihane tülitsemine ja aknaorvas või kusagil nur gas avalikult suudlev paarike. See oli järsk pööre. Ma tõmbasin ennast kühmu, kui inimeste vahel loovides klaase kokku korjasin või põrandale loksutatud veini ära kui vatasin. Kõrgetel kontsadel ebakindlad jalad liikusid tubade vahel, litrid ja paabulinnusuled pudenesid maha ja jäid esiku põranda laiade laudade vahedesse kinni. Mina pidin varaste hommikutundideni käpuli maas olema ja väikese kööginoaga kõik peojäljed ära kraapima. Selleks ajaks kui proua ärkas, pidi kõik jälle laitmatu olema. Meil oli kõvasti tööd, igal hommikul pidid linikud olema värskelt triigitud. Lauad läikima ja klaasid ühegi plekita olema. Proua magas alati peaaegu lõunani. Kui ta viimaks magamistoast välja tuli, käis ta ringi ja kontrollis kõik toad ükshaaval üle. Kui leidis midagi, mille kohta märkus teha, jäi süü alati minu kaela. Alati oli süüdi kõige noorem. Ma sain üsna pea selgeks, mille peale tal silma oli, ja tegin

Punane aadressiraamat

hommikuti enne tema ärkamist korterile tiiru peale, et teiste vead ära parandada. Vähestest unetundidest kõval jõhvmadratsil ei jätkunud kunagi. Mu keha oli pidevalt kurnatud pikkadest päevadest mus tas vormikleidis, mille õmblused nahka hõõrusid. Ning tollest hierarhiast ja kõrvakiiludest. Ja meestest, kelle käed mu keha puudutasid.